Nüüd puhkuse ajal oli mul õnneks piisavalt aega ja motivatsiooni autodega tegeleda ja ütleme nii, et lõpuks on see suur rassimine läbi saanud- ma mõtlen siis kogu seda tegevust, mis musta "Volgat" puudutab.
Kahjuks praegu aparaadi puudumisel ei saa tehtud töödest pilte teha, aga ma üritan auto seisukorda kuidagimoodi kirjeldada.
Praegu on ta siis sisuliselt sildadel veerev ja sõitev kere- kõik muud asjad, nagu uksed, kapott, tagaluuk, armatuur, tuled jne. jne. on eemaldatud.
Mootorit ja käigukasti ma ei saa ei kanali ega ka telfri puudumisel küljest ära võtta, aga ma arvan, et kõik need asjad saab keretööde tegija juures eemaldatud.
Vaatasin et mul tuleb ikkagi keskmised uksepostid ka kuskilt otsida- tagauste kinnitused on nii jubedalt roostes et ei võta neid polte miski lahti.
Üks kahest, kas keerab poldi sisse puruks, või siis ei keera üldse.
Nii et lihtsam oleks võtta juba korralik post ja too paika keevitada, kui et hakata mässama selle vana ja roostes detailiga.
Autost jääb siis vanade detailidena, nagu ma vast varemgi olen maininud, alles ainult katus, esimesed uksepostid ja vahesein.
Et miks vahesein ikkagi jääb ?
Ma vaatasin seda asja ja mõtlesin omaette, et see kõrvalistuja jalgade juures asuv läbimädanenud koht on lihtsalt asendatav, kaasaarvatud see ülemine nurk, kust eelmine kord demonteerimise käigus roostes plekki krae vahele pudises. Et selleks ei pea hakkama tervet vaheseina ära vahetama. Lihtsalt lõikan paraja varuga vajalikud tükid doonor-"Volga" esiseinast välja ja lähevad siis koos muude detailidega liivapritsist läbi ja külge. Muidu üldmulje vaheseinast oli hea- mõlemalt poolt paksu mastiksiga kokku määritud.
See esitiibade äravõtmine oli tegelikult üks igavene jebla.
Küll ei saanud roostes polte lahti ja küll need logarid punnisid vastu jne. jne.
Ja ükskord kui ma selle logari küljest ära sain, siis oi missugune väääga paks tavotikiht mulle tiivakoopast vastu vaatas.
Kohe näha, et vähemalt esiotsale oli küll keegi ihu ja hingega korrosioonitõrjet teinud.
Peale mõlema esitiiva ja logariga madistamist ei olnud mu riietel küll vist ühtki vaba laiku- kõik oli ühtlaselt must ja läikis. Nagu kingaviksiga oleks üle võõbatud.
Kõige hullem oli veel ju see, et see mastiks või kuidas seda nimetatakse, ei tule ju riiete ja jalanõude küljest ära, ja nii mul tuligi teda vahepeal pahtlilabidaga rookida.
Igatahes selline mulje jäi küll, et see auto on Koerus vist ninapidi mastiksi- või tavotivanni pistetud, ning neid õhkusajatatud sarvilisi, mis ma tiibade ja logarite eemaldamise käigus pruukisin, tiirles ümber auto ikka päris omajagu, sest et selle libeduse tõttu polnud vajaduse korral kuskilt kinni haarata. Aga ära ma nad sain.
Kõige ohtlikumad olid koobaste seest ja tiibade- logarite küljest tassimise käigus ärakukkuvad tavotikamakad, sest et kui need rohu sisse kukkusid, ega neid üles leida ei olnud eriti lihtne.
Tegelikult siis juba leidsin küll, kui edasi-tagasi kõndimisega mõni neist talla alla sattus ja ma paar korda susse taeva poole näitasin.
Järgmine päev võtsin küljest ära esiklaasi ja harutasin seest välja vana elektrisüsteemi ja armatuuri koos spidomeetriga.
See pagana klaas on selle mitmekümne aasta jooksul nii kinni kuivanud kere külge, et liistud ega tihendid absoluutselt kuskile liikuda ei tahtnud. Ja mul ei jäänudki muud üle, kui ehisliistud, mis on siis samas tihendile ka kiilu eest, naelatangidega jupikaupa välja kiskuda, sest et muudmoodi ma neid kätte ei saanud.
Ma vaatan, ehk mul kunagi õnnestub talle need kuskilt uued saada.
Elektrijuhtmetega ei läinud kaua. Seal oli ainult vaja mõned kruvid lahti keerata ja nii ta aga vaikselt sikutades tuli. Armatuur, õigemini salongisoojendus, jonnis rohkem vastu.
Ma vaatasin, et taksol oli see soojenduse seade natukese kehvemas olukorras, õhusuunajad aga korralikumad- mustal "Volgal" jällegi vastupidi.
Nii et vast saab ka neist kahest ühe korraliku süsteemi kokku kombineerida.
Laest rookisin ära ka kogu selle vana porolooni, mis sinna ilmselt mürasummutuse eesmärgil liimitud oli.
Ja kusjuures, ma ei tea kuhu see rist tuleb teha, aga tagastanged sain lõpuks maha lõigatud. Nood seisid mingi ausõna abiga veel küljes ja niikui need paar plekiribakest läbi lõikasin, kukkusid nad kopsti koos kinnituskronsteinidega maha.
See tagapaneel on ikka no... nii läbi mädanenud et uue ostmisest ei pääse ma ei üle ega ümber. See on nüüd fakt, igatahes.
Aga üldpilt on lagedaks võetud autol juba täitsa enam-vähem.
Võiks öelda et asi vaikselt edeneb. Tasapisi küll, aga siiski edeneb.
Ennem jäi siin mainimata, et vahepeal kogemata leidsin internetist ühe inimese, kellel on pakkuda musta läikivat plastkanti, mida siis istmekatete servadesse õmmeldakse. Sellist juhust ei saa ju kasutamata jätta, ning ma andsin siis ka omapoolse tellimuse sisse.
Et siis kunagi, kui istmete õmblemiseks läheb, siis sadulsepal on hea materjale kohe niiöelda varnast võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar