Noonii, juulikuu hakkabki vaikselt läbi saama.
Räägiks vahepeal natuke juttu ka, muidu vaadatakse, et ei toimugi midagi.
Toimub ikka, aga enamasti need igasugused erinevad käigud ja sõidud tuleb teha nädalavahetustel, muul ajal pole nagu eriti võimalust.
Eile sai siis lõpuks see vaba moment leitud ja käidud uurimas seda Tallinna külje all pakutavat GAZ 24-02-te.
Mnjah.
Ma juba eeldasin, et kui ta juba ninaga kuskile vastu kändu vms. sõitnud on, et ega siis temast eriti asja ei saa, aga too konkreetne masin oli ikka täiesti läbi omadega.
Umbes midagi taolist, nagu see Jõgeva lähistel asuv.
Ainuke asi, mis oleksid vast sobinud, olid uksepolstrid ja istmed, sest et need paistsid ainukestena sellised enam-vähem asjad olevat. Ülejäänud kraam on vist küll vanametalli rida. Olgugi, et ta oli Koerus valmistatud universaal ja nagu mõned peatükid tagasi enda musta "Volga" identifitseerimise käigus toimunud kirjavahetuses Tõnu Piibur mainis, et Koerus tehtud universaalkerega "Volga" on globaalsemas mõistes üks väga harvaesinev auto, siis too konkreetne eksemplar oli küll oma aja ära elanud.
Nii et midagi pole teha. Tollest autost enam asja ei saa.
Kuigi too hall eksemplar oli minu mustast "Volgast" aastajagu noorem, nägi ta siiski kohati hullemgi välja. Tagaluuk roostes ja halli värviga kiirelt üle pintseldatud, rääkimata tiivaservadest ja uste alumistest äärtest- rooste vohas nagu orashein põldude peal. Uksi avades jäi mulje, et kohe-kohe kukuvad nüüd küljest ära. Küljeklaase kaunistasid kas siis "ämblikuvõrgud" või kriimud. Või mõlemad korraga.
Põhjast ma ei räägigi, sest et sellist asja enam praktiliselt polnudki.
Eks auto selline seisukord näitas ka mõneti tolle aja inimeste suhtumist endi sõidukitesse- umbes et "no mis ma sest tööautost ikka silun ja hoian- parem annan täie rauaga, niipalju kui torust tuleb".
Ja ega sihiliku lõhkumise vastu ei saa ükski auto- olgu ta siis nii tugevast plekist valmistet, kui tahes.
Algul mõtlesin, et vast need kaasaantavad detailid nagu uksed ja tiivad, pluss siis mootor (ja käigukast vist ka), mingil määral kompenseerivad seda väsinud "Volgat" aga siis tagasi sõites mõtlesin et ei, selle auto eest makstav hind, pluss veel treiler, millega see "Volga" sealt ära viia, moodustavad sellise parajalt ümmarguse summa, mida nähes hakkab rahast lihtsalt kahju.
Et selle eest saaksin juba mõningaid asisemaid ja uuemaid detaile vaadata.
Mis siis veel?
Siis võtsin täna üks tunnike mõtlemisaega, istusin laua taha ja hakkasin vaatama "Volga" detailide jaoks mõeldud kataloogi, mille alusel laost või poest uusi detaile saaks, paralleelselt sellega ka arvutist mustale "Volgale" vajaminevate detailide nimekirja ja "Volga" pilte samuti. Kokkuvõte sellest mõttetööst on selline:
Ilmselt järgmise aasta sügiseks ma seda musta "Volgat" lõplikult valmis ei saa, sest et kui ma tahan teda võimalikult paljude uute detailidega varustada, siis mul tuleb sellega arvestada, et kõikide nende detailide otsimise, tellimise, ostmise ja paigaldamise peale kulub päris palju aega ja raha. Ma arvan et maksimum, mis ma järgmiseks sügiseks saan selle olemasoleva musta universaali juures tehtud, on see, et ta on kereremondi läbinud ja seisab, tolleks ajaks soetatud juba uute sildade peal.
Asi tundub vägisi kalduvat sinnakanti, et mul tuleb ilmselt millalgi lähitulevikus, või mitte nii lähitulevikus (oleneb rahalistest sissetulekutest ja väljaminekutest muidugi), suuremate vabade rahasummade olemasolul majapidamisse veel üks "Volga" osta (korralik siis ikka). Seda siis küll juba sedaankerega ehk GAZ-24-ja näol.
Et siis on vähemalt üks samast ajastust stiilne sõiduk olemas, millega suviti ringi vurada ja erinevaid vanatehnikaüritusi külastada.
Tegelikult see uute detailidega koostamise idee sündis sellest, et kuna ma siin mõni aeg tagasi sain talle uue põhja koos põhjaaluste talade ja tiivakoobastega, ehk siis kui juba see "vundament" on täiesti korralik, olgugi et kerge pindmise roostega kaetud, ja ka esitiivad ning kapottki on umbes sama heas konditsioonis, siis kerkis küsimus, et miks ma peaksin talle hakkama kõiki neid vanu sildasid ja käigukasti jms. tagasi panema.
Vanu selles mõttes, et need olemasolevad agregaadid oma lõhkikulunud kummipukside jms. ei sobi kohe mitte kuidagi selleks ajaks korralikult taastatud kere külge.
Nüüd mõni võib arvata, et aga kõik kummipuksid, mis sildade külge käivad, on ju vahetatavad, mispärast selle tarvis siis uusi sildasid veel vaja on ?
Vastan selle peale nii, et mul tuleb lõppkokkuvõttes odavam osta või tellida Venemaalt kuskilt "Volga" poest uus ja täiesti komplektne GAZ-24 esi- ja tagasild koos kõikide pukside-mutrite-poltide-amortidega, kui et see vana lahti võtta, liivapritsiga ära puhastada, värvida ja uusi pukse vastava rakise abil hakata tagasi toppima, pluss siis amordid, vedrud jms. sinna juurde. Aeg maksab ka midagi ja ausalt öeldes, ega mulle ei paku küll mingit huvi neid silladetaile liivapritsiga roostest puhtaks lasta ja lihvida-kruntida-värvida, samas kui mul on võimalus saada korralik tehases valmistatud ja komplekteeritud detail.
Saaks aru, kui tegu oleks näiteks mõne haruldase ja ennesõjaaegse Ameerika päritolu autoga, mida on väga vähe järgi jäänud, või mõne sellise spetsiifilisema "maanteelaevaga" 50-ndatest, siis on teine asi. Aga kuna kõnealusele mustale autole leidub uusi (või vähekasutatud detaile) nii "Volgadele" mõeldud kauplustest, kui ka eraisikute garaazidest-pööningutelt, siis seda enam annaks see põhjust tulevikus autot võimalikult paljude uute detailidega varustada.
Üks väike idee tekkis mul veel seoses nende põhjadetailidega.
Mõtlesin, uurisin, vaatasin ja kuulasin maad jne. ja ma arvan, et millalgi selle järgneva paari kuu jooksul (arvatavasti siis september-oktoober), ma vist teen sellise "arapi", et ostan omale ühe väikese liivapritsiaparaadi.
Uurisin siin mõni aeg tagasi ühe autoremonditöökodade sisustust pakkuva poe juhataja käest, et kas ja milliseid liivapritse neil pakkuda on ja siis ta seletas mulle ära, missugust agregaati mul kõige mõttekam osta oleks. Sinna tuleb muidugi üks väike kompressor ka kunagi veel juurde osta, aga ma arvan et ka siis olen ma rahaliselt selle koha pealt mitmeid kordi võitnud, kui et viia kogu see hunnik plekki kuskile eraldi liivapritsitöid tegevasse firmasse ja maksta selle eest, nii et näost sinine. Viimased luureandmed väidavad, et nüüd olevat sellise töö hind tõusnud kohati kuni 800 kr/h.
Nii et varsti on juba nagu advokaadi juurde läheks- hinnakiri on peaaegu sama.
P.S. Ei hakanud uut peatükki tegema. Ma parem lisan selle väikese mõttearenduse siia.
Mõttearenduse all pidasin siis seda silmas, et tundub, et mul tuleb kõigepealt, kui autole on viimse kui üheni vajalikud plekkdetailid olemas, taastamisega pihta hakata hoopis sildadest ja velgedest.
Et miks siis nendest ?
Sellepärast, et kui ükskord kere on omadega nii kaugel, et ta on valmis eeltöösse ja värvimisse minema, siis saab talle, tolleks ajaks juba uued remonditud-värvitud sillad alla panna ja siis vajadusel korral teda veeretada igale poole.
Siis ei ole pärast topelttööd- et kui kere on värvitud, siis tuleb jälle vanad sillad alt ära võtta ja uued omakorda alla panna. Ega see sildade vahetus eriti lihtne pole ja kes see ikka ühte asja mitu korda ringi tahab teha. Parem juba üks kord ja korralikult.
Praegu mööduvad õhtud siis internetist "Volgale" korralikku esisilda otsides.
Esivedrud ma saan jällegi doonorauto küljest. Võibolla õnnestub mul isegi musta "Volga" enda esivedrud niiöelda "uuele elule" äratada, eks see oleneb nende vedrude olukorrast, aga amordid tuleb mul küll iseenesestmõistetavalt uued osta, nagu ka mootori- ja käigukasti padjadki.
Tagasilla ma loodan saada doonorauto küljest. Mida ta endast kujutab, on juba omaette teema. Aga ma tahaks loota, et vähemalt too sild ei hakka suurel kiirusel samasugust "uluvat" häält tegema, nagu praegune, mis mustal universaalil all on.
Teine variant on see, et kunagi, kui keretööde tegemiseks läheb ja uut või vähekasutatud korralikku tagasilda ei õnnestu kuskilt leida, siis mõlemad tagasillad reduktori kohalt lahti võtta ja vaadata, ehk õnnestub kahest üks kokku kombineerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar