Teisipäev, juuli 11, 2006

16. Peatükk: Ära iial ütle "iial". Eriti "Volgade" kohta.

Et millest selline pealkiri?
Sellepärast, et ma ise arvasin, et kuna mul on olemas nüüd nii algmaterjal, millest mida ehitada, ja ka detailide doonor on talle juurde soetatud, siis sellest peaks piisama. Aga kuna siin nüüd mõni nädal tagasi juhtus see väike õnnetus selle halli doonori toonitud tagaaknaga, siis ega ikka võttis töö- ja meisterdamisisu ära küll. Kuid...

Õnneliku juhuse tahtel potsas mulle postkasti üks kiri, milles teatati, et Tallinna lähedal elab üks mees, kellel oleks pakkuda suht päevinäinud ja mittesõitev GAZ 24-02.
Võtsin siis omanikuga ühendust ja ta rääkis mulle kõik ilusti-kenasti ära, mis see auto endast kujutab ja mis plaanid tal endal sellega on.
Autot kasutati enamjaolt siis tööautona ja transportsõitudeks. Muidu pidid detailid üldjoontes enam-vähem olema, ainult et mõni aeg tagasi metsas käies oldi selle autoga kogemata vastu kändu pandud, nii et juhipoolne nurk pidi suht õnnetus seisus olema. No ja nii samas vaimus edasi.

Igatahes väike lootus tekkis küll, et ehk kauba sobivuse korral saab sealt nii mõndagi- kaasaarvatud küljeklaasid.
Nüüd vast nädala lõpupoole, kas siis reedel või laupäeval selgub, et kas mul õnnestub seal Tallinna külje all ära käia ja auto üle vaadata. Kui jah ja auto mulle oma praeguses seisus sobib, siis üritaks ta ära osta- nii teistele masinatele seltsiks kui ka samas mustale "Volgale" veel üheks doonoriks.
Igatahes seda sai omanikule kinnitatud et ma olen sellest autost väga huvitatud, ja et ärgu ta vahepeal kellelegi teisele seda pakkugu- olgu see teine huviline siis nii suure rahapakiga ukse peal kui tahes. Seepeale hakkas omanik naerma ja ütles et ega tänapäeval suurem jagu inimesi ei ostakski niisugust autot, millega ma ise ka otseloomulikult nõus olin.
Nii et eks siis varsti selgub, mis sest plaanitavast "Volga"- ostust saab.

Nüüd, mis sellesse teiste autode juures tehtavatesse töödesse/plaanidesse puutub, siis ma olen vaadanud, et olenemata planeeritavatest ettevõtmistest, ei taha need no mitte kuidagimoodi eeldataval ajal eriti õnnestuda, ning seetõttu sain kohe aru, et parem tasa ja targu, jupikaupa tegutseda, kui et pärast on mitukümmend asja korraga kukil ja siis avastad, et ei olegi nagu midagi ära teha saanud...
Aga mis ma siin ikka filosofeerin- vahendaks eelnenud nädalavahetuse töid ja tegemisi.

Pühapäev oli siis see kauaoodatud moment, mil ma sain doonori korraliku tungrauaga üles tõstetud ja statsionaarselt pukkide peale paika.
Üks paras pusimine temaga küll oli, aga vähemalt nüüd on asi korras.
Samas sain temalt ka tagumised uksed küljest ära võetud ja asjadest seest puhtaks.
Seda roostes poltide käiamist ja kangutamist oli küll üsna üksjagu.
Asjad käes, sai kõik ka kohe kastidesse-karpidesse ära pandud ja pliiatsiga ära märgitud, et pärast ei peaks selles pilla-palla segapudrus taga otsima, misasi kuhu käis.

Esmaspäeval oli mul plaan tegelikult teha garaazis üks põhjalik suurkoristus, sest et seda muud kola ja prahti koos "Volga" juppidega oli juba niipalju siginenud, et ringiliikumiseks oleks pidanud suisa karkudega ringi hüppama.
Eks enamjaolt olid need asjad kah, niiöelda ajutiselt paigutatud ja nüüd seda enam tuli kätte võtta ja hakata korda majja lööma, sest et see sodiladu hakkas omandama ikka päris globaalseid mõõtmeid.
Kuna öösel palavuse tõttu magada ei saanud, siis sain tänu sellele hommikul vara, kusagil kella 5 paiku, asjade tassimisega pihta hakata.
Sai seal mingi üks tunnike toimetatud, kui läbi hommikuse vaikuse hakkasid garaazi taga, metsa ääres oleva põllu pealt kostuma imelikud pasundamised.
Jätsin kolistamise ja kuulasin.
Need olid sookured, kes läbi hommikuse udu niisuguseid kruugutavaid hääli tegid.
See nn. seanss kestis vist, kui ma ei eksi, mingi pool tundi kindlasti.
Kuna mina pole varem sookurge vabas looduses oma ihusilmaga näinud( Tallinna Loomaaias küll, aga see pole ju vabas looduses), veel vähem kuulnud, siis otseloomulikult jättis selline elamus linnavurlele kustumatu mälestuse :)
Kui sookured ükskord oma hääleharjutused või vastastikused jutuajamised lõpetasid, tegutsesin garaazi all edasi.

Ütleme nii et terve päev kulus selle nahka ja vastutasuks sain sellele puhastamisele, sorteerimisele, tassimisele, asjade paigutamisele jne. jne. 4 (loe: neli) suurt aiakärutäit prahti.
Igatahes see oli täielik müstika, kuidas nii väike ruum niipalju erinevast ajastust pärit sodi mahutada võis.
Ennem sinna kõige kraami sekka oleks vast ainult üks jalgratas mahtunud- nüüd, lisaks kõikidele "Volgalt" ärakruvitud ja juurdeostetud detailidele, mis ma garaazi paigutasin, jäi sinna niipalju ruumi üle, et aja või ZAZ-965 ehk väike "muhk" sisse :)
Aga igatahes endal oli kah peale seda rassimist hea vaadata, kui asjad olid korralikult ja süsteemselt ära paigutatud.
Selle rassimise käigus ma avastasin ühe väga vajaliku kanistri, mille ma isa nõusolekul endale preemiaks võtsin. Tegu siis nimelt nõukaaegse 5-liitrise tosoolinõuga, mis oli täiesti kasutamata. Isegi see vanaaegse auto pilt oli peal.
Eks omal ajal vanaisa, kui tal Žiguli oli, ostis omale mitu kanistrit korraga ära, sest et ega omal ajal ei olnud neid autokaupu niimoodi vabalt poodides/tanklates saada, nagu praegu. Ja eks see kanistritäis tosooli jäigi siis kunagi paremaid päevi ootama.

Õhtupoole, kui ilm oli juba jahedam/mõistlikum ja parmud ja sääsed enam niimoodi ei terroriseerinud, nagu päeval, siis sai koos isaga natuke ka musta ja halli "Volga" kallal pusitud. Tema käest ma sain teada, et mul ei maksaks nende kandiliste kollaste udutulede ostmise ja paigaldusega veel niiväga kiirustada, sest et alles siis, kui auto 25 aastat vanaks saab, asetub ta automaatselt Eestis kehtivate seaduste alusel uunikumi staatusesse, ning alles siis saab temal olevate selliste lisavalgustitega ringi liikuda, nagu ta omal ajal sõita võis.
Näiteks seda asja ma küll ei teadnud.
Nii et seniks, kuni ma pean veel auto uunikumi staatusesse asetumist 6 aastat ootama, tuleb mul autole kuskilt hankida valged rombikujulised udutuled ja nendega sõitma.
Kuigi ega see ei tähenda seda, et ma neid kollaseid udutulesid valmis osta ei või :)
Samas uurisime ka, et kuidas selle roolide demonteerimisega asjad kulgevad ja tundub et ilma vastava rakiseta või tõmmitsata, ei taha nad kumbki samba küljest eralduda.
Sellepärast tegi isa paberi peale vastava joonise, missugune see kõige lihtsakoelisem rakis välja näha võiks.
Pärast hakkasin huvi pärast oma "Volga" raamatus sorima, et kas seal näiteks ei ole rooli eemaldamisest juttu ja kusjuures oligi. Ning tõmmitsa pilt oli ka joonisena jutu kõrvale toodud. Nii et midagi üle mõistuse keerulist selles töös ei ole.

Aga kui nüüd musta "Volga" tööde-tegemiste juurde tagasi tulla, siis see varuratta katteluuk, mis tagapaneeli seest eraldi välja käib, tundus mulle esmapilgul musta "Volga küljest võetuna, ikka üpris lootusetu detail.
Aga vaadates samasugust asja halli auto küljes seisvat, siis pidin nentima, et musta oma on ikka eelistatumas seisuses. Et tollest saaks veel isegi asja.
Selle tagapaneeliga ma pean mõtlema, mida teha, sest et ta on ikka, olgem ausad, üpriski läbi omadega- eriti altpoolt, kust ta põhjaga omavahel kinni on keevitatud.
Ma tean, et see on suht võimatuna näiv ettevõtmine, aga võibolla õnnestub, kas siis selle tulevase soetatava "Volga" küljest, või hoopis kellegi jupimüüja käest, see tagapaneel hankida.

Ja esipaneeliga tundub sama lugu olevat, kui iluvõre käiaga maha võtsin.
Nüüd võibolla mõnel tekkis jahmunud ilmega küsimus et "Iluvõre? Ja käiaga?"
Jah. Õieti lugesite, sest et osad teda hoidvad poldid olid juba nii kinni roostetanud, et roostesurm ka ei aidanud enam. Ja nii mul ei jäänudki muud üle, kui et lihvkettaga poldipead maha lihvida. Natuke vigastasin ka iluvõret, aga kuna ta on neid väikseid roostetäppe ikka päris täis ja mul on võimalus saada selle asemele samasugune korralik eksemplar, siis mingeid süümekaid ma selle kroomitud võre vigastamise pärast küll ei tundnud.
Sama saatus ootab ilmselt ka esistanget, sest et ma tegin kiire arvutuse ja selgus et odavam tuleb mul tellida või osta uus ja korraliku kroomiga kaetud esistange, kui see vana roostest ära puhastada ja viia ta galvaanikatöökotta kroomimisele.

Kui iluvõre ja tuled eest võetud said, siis vaatasin esipaneeli ja mõtlesin.
Mnjah...
Tundub et ka see detail tuleb mul uus osta, sest et neid läbivaid roosteauke oli seal ikka nii mõnigi.
Nüüd mõni raha kokkuhoidvam inimene haaraks muidugi peast kinni ja küsiks et mis see kõik maksma võib minna ja kas lihtsam poleks näiteks need kohad välja lõigata ja kasvõi mingi plekist lapp roostekohtadele asemele panna?
Ma vastaks selle peale nii et seda tööd või hobi ei tehta selleks, et selle läbi mingit majanduslikku kasu saaks. Rahulolu tehtud tööst on tähtsam.
Ja kui võimalus, siis kõigepealt tasuks eelistada ikkagi sirgeid ja tehases valmistatud korralike detaile, mitte hakata ise kuskil kodus keevitusaparaadiga mingeid "painutatud ratse" aretama.
See kodune painutamine jms. töö tehakse ikka viimasel võimalusel, kui ikka tõesti midagi muud üle ei jää.

Kusjuures see must "Volga" suutis mind veel mõne asjaga üllatada.
Nimelt siis sellega et võtsin üks õhtu armatuuri lahti- no spidomeeter ja soojendus ja mis tal seal kõik veel oli. Kruvisin midagi seal parasjagu torpeedo (e. tulemüüri e. vaheseina- kuidas keegi nimetab)parempoolse ülemise nurga juures, kui korraga sadas mulle krae vahele mingit pudi.
Surgin siis kruvikeerajaga seda nurka ja ohoo! Suured roostes plekikillud kukuvad põrandale!
Hakkasin siis uurima, et miks selline, armatuurialune nurgakoht nii jubedalt roostes on ja mis ma avastasin: selgus et see vihmavesi, mis oli esiklaasi all servas olevast õhuvõtuavast sisse sadanud, oli kõik vulinal parempoolsesse nurka kogunenud.
Ja kuna tal äravooluauk oli tänu puulehtedele jms. sodile ära ummistunud, siis kõik need aastad see vesi muudkui loksus seal rõõmsalt edasi-tagasi ja muudkui aga söövitas seda plekipinda, kuni lõpuks sai sinna augu sisse uuristada.
Läksin ja kontrollisin sama asja ka doonor-Volga juurest ja tundub et ma olen vist pääsenud, sest et doonorautol on see kõnealune detail täitsa heas korras, kuigi ta tuleb mul auto küljest lõikekäiaga kunagi lahti lõigata- kui asi juba niikaugel.
Aga see on kogu selle asja juures kõige väiksem mure :)

Auto ümber edasi-tagasi tiirutades hakkasin vaatama, et miks need esiuksed nii imelikult valgust "murravad".
Libistasin käega üle mõlema uksetahvli ja... mnjah.
No ei anna nii laines mõni detail olla ! Aga oli, ja midagi pole teha.
Nii et ei saa nendest esiustest ka asja, olgugi et algul plaanisin nad värvieemaldiga ära puhastada ja paarist kohast liivapritsiga uksenurgad puhtaks lasta.
Kui ikka plekipind teeb lippadi-lappadi, siis üldmulje autost hea ei jää.
Ja eriti veel musta värvi pinnal, mis näitab viimase kui ühe pinnalainetuse välja.

Nii et uued ja tahaks loota, et ka sirged esiuksed tuleb mul kuskilt veel muretseda.

P.S. Ennem jäi siin mainimata, et sellest garaazi koristamisest ja detailide- asjade edasi-tagasi vedamisest on ikka kasu ka.
Tänu sellele suurpuhastusele sikutasin mõni aeg tagasi soetatud "Volga" põhja garaaziuste ette, koos põhjaaluste talade ja poolraamidega, et näha, mida ta endast kujutab ja kuidas üldmulje on. Ja vaatasin neid asju passitades et midagi nagu ei klapi.
Ses mõttes ei klapi, et põhjaalused tugevdustalad jms. kõik sobivad, aga põhjapleki enda kuju on natuke veider, võrreldes mustas universaalis olevaga.

Ja leidsin ka vea.
Nimelt kuna mustal universaalil on ka kolmas istmerida, siis peavad ju seal istuvad inimesed sõidu ajaks kusagile ka oma jalad panema. Ja selleks on universaalidele teise rea tagaistmete alla, põranda sisse, sellised spetsiaalsed süvendid tehtud.
Sellel uuel soetatud põhjal aga sellist asja polnud.
Aga hea, et ma seda asja nüüd märkasin, sest et natuke kiruma ajaks küll, kui põhjale on kõik liivapritsi- ja värvimistööd jms. tehtud ja siis istmeid paigaldades avastad, et kuskile pole jalgu panna. See oleks küll natuke nadi värk.
Nüüd ei ole lihtsalt muud, kui tuleb vanal põhjal see kolmandal real istuvate inimeste jalgade jaoks tehtud süvenduskoht välja lõigata, koos teise ja kolmanda rea istme kinnituskronsteinidega, ja uue põhja sisse külge keevitada.
Ja sellel hallil universaalil ma nägin, oli sama viga- GAZ 24 põhi GAZ 24-04 all.
Sellepärast polnud tollelgi kolmandat istmerida.

Aga nüüd on jälle üks väike, kunagi halli universaali vahetatud põhja ja tema kolmanda istmerea kohta kerkinud küsimus, lahendatud.

Kommentaare ei ole: