Neljapäev, september 07, 2006

24. Peatükk: Kuusalu autobaas.

Peale Pikap-"Volga" ja tema omaniku juurde tehtud külastust võtsime suuna Kuusalu poole, kus meid ootas selline mees nagu Tõnu Piibur, kes lubas meile näidata oma garaazides peituvaid sõidukeid.
Kuna teadupärast tema valduses asub ka üks vähestest Eestis eksisteerivatest GAZ-14 "Tšaika", mis on sõidutanud nii omaaegseid Eesti NSV võimuesindajaid kui ka vabariigiaegseid juhte, ning kuna mind on sellised, peamiselt NSV Liidu parteiladvikule mõeldud autod alati köitnud, siis otseloomulikult ei saanud ma juhust kasutamata jätta.

Peale mõningast pusimist autoga aleviku vahel, kus meil õnnestus paar korda õigest teeotsast mööda sõita ja algul hoopiski puhta valesse suunda minna, leidsime lõpuks selle territooriumi üles, kus siis asusid oodatavad masinad.
Territooriumiks võib seda kujundlikult nimetada- tegelikult on tegu Kuusalu autobaasi endiste hoonete kompleksiga, mis võtavad enda alla ikka päris röögatu maa-ala.
Sisenesime siis vurinal ettevaatlikult hoovi, kus peale tühja platsi ja selle ühes nurgas seisva "Moskvitši" ning garaaziderea ees seisva Koljati-mõõtu mehe rohkem kedagi ega midagi ei olnud.
Tundus, et see Koljati-mõõtu mees paistis kedagi ootavat, igatahes hoiak oli tal küll selline.
Sõitsime siis aupaklikult selle mehe juurde ja selgus et tegu oligi Tõnu Piiburiga.
Tulime autost välja, tutvustasime endid ja peale põgusat sissejuhatavat vestlust juhatatigi meid esimesse garaaziboksi.

Sisenedes võttis meid vastu mõnus jahedus ja hämar ruum.
Tule süttides aga ei saanud ma muiet mitte tagasi hoida, kui nägin silme ees avanevat vaatepilti.
Et aga mitte emotsioonidel lasta üle pea tekkida (seda efekti ma seal juba korra tundsin, aga iga asi omal ajal), alustaks siis ikka kõigest järjekorras.

Esimene masin, mis siis kõige ligemal seisis, oli "maanteemuhk".
Auto pidi ootama taastamise järjekorras oma aega ja tema originaalsuse aste pidi üsnagi suure protsentuaalsusega olema, rääkimata läbisõidust, mis oli ainult 500 km.
Rattaid ei ole talt mitte keegi sisse vehkinud, ega pole nad ka ise omapäi kusagile jalutama läinud, vaid need võeti kordategemise eesmärgil alt ära, kuna rooste oli nende kallal tegemas ikka väga tõhusat tööd.

Siin siis paar pilti "muhust":



Järgmiseks aga midagi enneolematut.
Ma ütleks nii, et kiindumus selle auto vastu tekkis mul esimesest silmapilgust, kui ma teda mõned aastad tagasi Tallinnas nägin ühes rongkäigus, koos tavaliste GAZ 24-dega, väärikalt kolonni ees sõitmas. Tema majesteetlik suurus ning läikivmust värv koos vaikselt müdiseva mootoriga ei köitnud tookord mitte ainult minu, vaid ka teiste kaaslinlaste tähelepanu, kellede nina alt see masin mööda sahises.

Mul on igatahes au esitleda selle päeviku lugejatele: GAZ-14 "Tšaika."


Nagu näha võite, siis proportsioonid kõrvalseisva muhuga on suisa mäekõrgused.
Kohe näha, et missugune auto on mõeldud surelikust tavakodanikule(vasakul) ning missugune suurtele juhtidele(paremal).
Ma teadsin et see auto on suur, aga kuna alles nüüd avanes mul võimalus teda täiesti ligidalt silmitseda, ei osanud ma arvata et ta NII suur olla võib.
Igatahes... jah...
Sõnadest tuleb puudus.
Hardas vaikuses käisime Jürgeniga vaikselt ümber "Tšaika" (nagu kirikus oleks vms.), taustaks kostumas Tõnu Piiburi bassihäälne selgituskõne selle auto ajaloo kohta.
Siis oli paus, mille katkestas jällegi Tõnu Piibur, kes ütles need saatuslikud sõnad:
"Te võite muidugi sisse ka vaadata. Uksed on lahti."

Ausalt öeldes, mul tulid suisa külmajudinad peale, olgugi et ma neid välja ei näidanud. Mitte kartusest sinna autosse siseneda, vaid et kõik see, mida ma just nägin ja pidin saama kogeda, tundus olevat liiga hea, et olla tõsi.
Kuid sellegipoolest jäin väliselt rahulikuks ning tõmbasin tagumise ukse lahti, et salongi siseneda.
Kui tagaistmel lõpuks istet võtsin, siis nagu kuidagi ülim rahulolu valdas mind, vaadates rauge pilguga, nagu kaelkirjak, akendest välja, olgugi et peale silikaattelliste sealt mulle midagi muud vastu ei paistnud.
Arvestades selle auto väljalaskeaastat, kuhu riiki ta mõeldud oli ning milline oli tolle aja riigikord, siis andke andeks, aga mitte ükski tänapäevane 7-me või suisa 9-meetrine pikaksvenitatud luksuslimusiin, millega kas siis pulma- või lõbusõite tehakse, ei tekitaks minus seda tunnet, mis mind valdas tol hetkel, kui ma istusin "Tšaika" tagaistmel.
Mul oli juba korraks tunne, et matke mind või koos autoga, mina enam siit oma jalgade peal välja ei lähe.

Kuid ratsionaalne mõistus tuli õnneks üsna kiiresti tagasi, ning veidi aja pärast olime kõik kummargil avatud kapotialuse kohal ja uudistamas masinavärki, mis kogu seda stiilset sõidukit edasi liigutab:


Vahepeal õnnestus ka fotograaf Jürgenil teha salongist mõned pildid, ning kuigi osad neist nii "Tšaikast" tehtutest, kui ka ülejäänud tunduvad suht kehva kvaliteediga, siis tegu ei olnud mitte liig pimeda ruumiga, vaid põhjus selles, et too moment läks lihtsalt meelest fotoaparaadil lisavälku kasutada. Eks oli põhjust ka seda unustada, kuna vaadata- uudistada oli lihtsalt nii palju.
Aga tulles tagasi "Tšaika" juurde, siis allpool mõned pildid salongist:

Tagaistme juures asuv raadio reisijate jaoks.
Neid tehti piiratud kogus ja iga auto jaoks spetsiaalselt üks ning markeeriti vastava tähisega ära.


Sohvri koht salongist vaadatuna.
Mainiks tagasihoidlikult, et ka mul oli au selle stiilse limusiini rooli taga olla.


Siin siis on Piibur meile demonstreerimas mõningaid autoga kaasaskäivaid dokumente.
Kõik oli olemas: Tehniline pass, tehnohoolduse raamat ja 5 rubla kaante vahel tee ääres seisva militsionääri jaoks, kui too ehk oma teadmatuse (ja ilmselt ka kogenematuse) tõttu sellist autot kinni julges pidada.


Armatuurlauas asuv raadio. "Radiotehnika" toodang. Samuti iga auto jaoks üks.


Kõrvalistuja ukse avanedes....

tuli nähtavale selline pilt:


Keda selline majesteetlik auto ja tema ajalugu lähemalt huvitab, siis suhteliselt täpse ülevaate saab sellelt aadressilt: http://www.volga.ee/modules.php?name=Content&pa=showpage&pid=69
Ning sõiduelamustest saab lugeda "HobiKlubi" ajakirjast nr.5 2005 , kus siis võrreldi sedasama autot ühe analoogse mudeliga, kuid mille kestas peitus "Cadillaci" tehnika.
Ja kellel pole mahti, võimalust või viitsimist selle testi kohta lõpuandmeid otsida, et kumb siis lõpuks parem oli, ütlen ette ära, et võitsid mõlemad autod ehk siis viik.

Igatahes mul võttis nii sellest "Tšaika" salongis kui ka tema ümber lenduvast nähtamatust aurast südame ülekantud tähenduses nii kloppima, et tuli vahepeal käia ukse juures värsket õhku hingamas.
Selle aja sees kui ma rahustasin oma ülekantud tähenduses kloppivat siseorganit (südant mõtlesin siis ikka selle all) ukse juures seisva "muhu" silmitsemisega, tegi Jürgen mõned pildid järgmisest eksponaadist, milleks sattus siis olema ei miski muu, kui Vahur Kersna GAZ- 21 isiklikult.

Siin siis kõikide, või vähemalt peaaegu kõikide "Vanade Volgade" kohustuslik ehisdetail:


Vahur Kersna "Volga" seest:


See kast, mis tagaakna juures lebab, ei ole miski muu, kui kuulus Valdo Pandi lintmakk.
Tõnu Piiburi sõnade järgi olevat Kersna käinud sellega vanainimeste juures intervjuusid tegemas ja see magnetofon olevat olnud abiks nii mõnegi "Volga" ehitamiseks vajamineva detaili leidmisel.


Kersna "Volga" tagant:



Siin pildil võib siis näha ühte täiesti pealaest jalatallani taastatud GAZ-21-te:

Iseloomulikud olid sellele autole alla pandud nn. "lumerattad", ehk siis laia valge randiga rehvid, mida põhiliselt kasutati vanemate, 40-ndatest ja 50-ndatest pärit Ameerika luksusautode juures.
Aga ei saaks öelda, et need "Volga" alla ei sobinud.
Vastupidi, vägagi stiilne mulje jäi sellest autost.

Siin siis selle kahevärvilise "Volga" parempoolne küljepeegel:


See on üks huvitav GAZ 24-10.
Pealtnäha selline uuem "Volga" nagu ikka...


... kuid sees täiesti omapärased istmed.




Tõnu Piibur ise nimetas neid istmeid "Made by Bruno Saul".
Ennem oli see valge GAZ 24-10 tavalise salongiga, kuid tal õnnestus kusagilt hankida just need kõnealused detailid, ning endised istmed leidsid tee ühe teise volgaomaniku autosse.

Valge GAZ 24-10 armatuur:


Armatuuris olev raadiotelefon, mille kaudu sai keskusega vajaduse korral sidet pidada.
Samasugune oli ka Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB sõidukites, ainult et musta värvi.


Siin siis garaazide ees seisnud pikap-"Moskvitš".
Tegu siis eksportmudeliga, mida võib asjatundja aru saada ka juba rombikujulistest esituledest. Piiburi sõnul oli see auto kaua aega seisnud ühes töökojas, mis lõpuks siiski pankrotti läks, ning mahamüüdavate varade hulgas oli ka see konkreetne isend.
Ning soodsa hinna ja tema rariteetsuse tõttu Piibur selle auto omanikuks saigi.


See konkreetne auto on aga ehtne sinivereline.
Maakeeli öelduna on siis tegu kunagi Rootsi Kuninga valduses olnud sõidukiga.
Tema ajalugu on olnud pikk ja huvitav, mida ümber jutustada ma kahjuks ei oska.
Kes auto vastu rohkem huvi tunneb, see saab täpsemat ja detailsemat infot ja pilte sellisest ajakirjast nagu "HobiKlubi" nr. 3, 2006. Raamatukogudes peaks seda väljaannet kindlasti leiduma.


Siin siis jällegi üks taastamist ootav stiilne vanaaegne Nõukogude limusiin: GAZ-12.


GAZ-12-ne armatuur ja salong:


Tõnu Piiburi universaalkerega "Vana-Volga" ehk siis GAZ-22.
See auto oli kunagi saatkonna sõiduk ja ehitati ta siis ka spetsiaalselt tolle asutuse jaoks. Selle seiga esiletõstmiseks allpool üks pilt autos asuvast telefonist.


GAZ-22 armatuur:


Siin siis eespool mainitud autotelefon:


GAZ-22 eest:


See on veel sotsialismi aegu ja lõhnu täis, Bulgaaria päritoluga järelveetav suvila, mis ei ole vist ühte suvegi korralikult ratastel olnud.
Kusjuures usute või ei, aga see väike haagis sisaldab endas kolme inimese magamiskohta, kööginurka, kätepesukraani ja palju muud suviseks välieluks vajalikku.


Siin siis sama haagissuvila seest. Nagu uus, ütleks.


Selle kaatri kohta ütles Tõnu Piibur, et "sisuliselt sellest kogu asi alguse sai."
Selle "asja" all ta pidas siis ilmselt silmas oma huvi vanatehnika kogumise vastu.
Pealtnäha kaater nagu kaater ikka, kuid siin on üks "aga". See kaater on nimelt mahagonist tehtud. Vähemalt see, mis pealmist osa puudutab.
Alumine on tavaline plast nagu ikka, kuid pealmine, täpsemalt siis teki- ja kajutiosa, on ehtsast mahagonipuidust.
Kui aus olla, siis ma ei taha teada, palju see kaater uuest peast maksta võis.


Kaater seest vaadatuna:


See ringkäik kestis, usute või mitte, aga 3 ja pool tundi !
Ja kusjuures kordagi ei tekkinud tunnet, et oleks igav, või et tahaks juba lahkuda.
Vastupidi. Neid jutte ja muljeid, mida Tõnu Piibur sõidukite kohta rääkis, oleks tahtnud kuulata veelgi, kuid jalad hakkasid pikapeale sellest seismisest natuke ära väsima ning kellaaegki oli juba niikaugel, et õhtu hakkas kätte jõudma.

Lõpuks vahetasime väljas, garaaziuste ees veel natuke mõtteid vanade autode kollektsioneerimise ja taastamise osas, ning Tõnu Piibur selgitas meile tegelikku asjade olemust, millises konditsioonis ja missuguseid autosid oleks mõttekas korda seada ja missuguseid mitte, et pärast ei avaneks hoovis vaatepilt a´la "Kuusakoski 2".

Igatahes nii fotograaf kui ka mina jäime selle väikese ekskursiooniga väga rahule ning tänasime Tõnu Piiburit, kes oli nõus meie peale nii palju aega kulutama ja viitsis meile, mis tema garaazides varjul oli, esitleda ning kõike seda temale omasel moel, muheda alatooniga rääkida.
Sisimas ma loodan, et see külaskäik ei jäänud mitte esimeseks ega ka viimaseks korraks.
Aga eks seda juba näitab aeg, kas ka kunagi edaspidi avaneb võimalus veel kõike seda vaadata ja siis juba, miks ka mitte, mõnda neist eksponaatidest ka sõitmas näha.

1 kommentaar:

Mihkel ütles ...

Mind huvitab, et kuidas too autotelefon töötas? Ma sellel (nõukogude) ajal elanud pole, niiet neid asju täpselt ei tea. Oma loogika kohaselt mõtleks ainult, et torgati juhe sobivas "kohas" sobivasse "kohta"? :P