Paljud, kes on mu töö juurde toodud autode tegemistel vahelduva eduga silma peal hoidnud, on mu käest küsinud, et kaugel mu enda must universaalkerega GAZ 24 on.
Nagu viimase postituse teisest kommentaarist võib välja lugeda, siis nii, nagu ma ta viimati laiali võtsin (lahtivõetud kere koos mootoriga sildade peal), sellisena ta on seisma jäänud. Tollest autost peale katuse ei kõlba ausalt öeldes midagi, kuna roostekahjustused on tema juures nii suured, et lihtsam on osta mõni analoogsem (või mõned isegi) mudel kõrvale ja hakata omakorda toda ehitama.
Nii et too, niiöelda "esimene" Volga läheb ilmselt lähiajal igaviku radadele.
Vahelduva eduga olen käinud ja otsinud erinevaid detaile, mida GAZ 24-le ja 24-02-le pakutakse, aga sellega on enamjaolt asi ka piirdunud, sest et mul pole praegu mõtet omale hunnikut tegemist vajavaid sõidukeid kusagile seisma osta, kui mul puudub aeg nendega tegelemiseks.
Sel suvel potsas mu postkasti aga üks kiri, kus siis Volgaklubi üks eestvedajatest kirjutas, et nendele saabus ühe musta GAZ 24-02 pakkumine.
Auto olevat kapremondi läbinud ja seisvat Kohtla-Järvel. Müüjaks olevat venelane.
Autoga pidid kaasa tulema ka mõningad detailid.
Et kui mul huvi, siis see Volgaklubi üks juhtliikmetest saadab mulle selle inimese kontaktandmed ja siis me saaksime juba omavahel edasi rääkida.
Ütleme nii, et asi pakkus päris tõsiselt huvi.
Volga omanik siis seletas asja ära, miks tal auto müügi soov on ja saatis mulle ka mõned telefoniga tehtud pildid nii autost kui ka kaasaantavatest detailidest.
Meil käis see autoostu teemaline dialoog päris mitu nädalat.
Hind, mis ta auto eest küsis, ei olnud küll tänapäeva mõistes üle mõistuse kallis.
Kuna mul aga polnud kohe ja korraga seda summat niiviisi käepärast võtta, siis ma andsin talle mõista, et kuigi ma olen sest autost väga huvitatud, kahjuks rahalistel põhjustel ma ei saa talle kogu seda summat korraga maksta.
Nii et tuli süda kõvaks teha ja talle ära öelda, kuigi ma oleksin, nagu ennegi mainitud, sest masinast huvitatud olnud. Olgugi, et see kapremont ei olnud tehtud mitte just kõige eeskujulikumalt, oli auto vähemalt koostatud suurelt jaolt uutest detailidest. Nii et midagi kardinaalselt nullist taastama või restaureerima poleks pidanud hakkama. Ainukesed asjad, mis ehk oleksid suuremat lõikamist ning keretöid vajanud, olid tagatiivad, kuna nende vahetamisel oli mingi moment mingit "käib küll"-metoodikat kasutatud.
Ühesõnaga, langes too variant siis rahapuudusel ära, elu veeres omasoodu edasi ning Volgagi hakkas juba vaikselt ununema.
Mõne aja pärast võeti aga minuga uuesti ühendust. Ikka sealtsamast Ida-Eesti kandist.
Seekord oli siis helistajaks selle Kohtla-Järvel resideerunud mehe tuttav, kes teatas, et ta oli selle Volga enda nimele niiöelda välja lunastanud, kuna omanikul oli hädasti raha vaja.
Aga et kui mul huvi, siis ta on nõus seda autot ikkagi mulle edasi müüma.
Siis seekord sai kätte võetud ja külastatud piirilinna Narvat, kuna auto olevat kogu kraamiga juba otsapidi sinna toimetatud.
Nüüd avanes võimalus näha seda eksponaati ka täies elusuuruses ja oma silmaga, mida ma seni ainult piltide pealt näinud olin:
Mulle ta igatahes sellisel kujul meeldis, olgugi et summutit polnud veel all ja ta lörras üpris lärmakalt.
Viimane omanik oli isegi nõus näiteks auto eest tasutavate kindlate kuumaksetega, kuna ma mainisin tallegi, et mulle see auto meeldib ja ma oleksin ta nõus ära ostma, kui mul aga selline kogus vaba raha olemas oleks.
Enne äraminekut lubati mulle veel, et enne järgmise nädala kokkusaamist ta ajab paberid korda ning paneb autole summuti täies pikkuses alla, kuna muidu tekitaks ta oma hääleka liikumisega teedel-tänavatel liig suurt elevust. Seda järgmise nädala kokkusaamist ning ostu-müügi tehingu vormistamist ma ootan muide siiamaani.
Peale viimast kohtumist ja lubaduse, see universaalkerega Volga mulle müüa, ei ole selle auto kohta mulle rohkem mitte mingit infot laekunud.
Nii et ma ei oska midagi öelda mis temast saanud on. Või kus ta on. Või kas ta on juba kellelegi omakorda edasi müüdud.
Igaks juhuks ma olin suvel targu omale valmis ostnud ühe teise kere, juhul kui selle Narvas asuva autoga ning tema omanikuga kaubategemine mingil põhjusel katki jääb.
See oli siis pakkumisel Volgaklubi foorumis ning autoga tuli kaasa ka "väikene" ports keredetaile. "Väikene" tähendas siis seda, et terve salong oli igasuguseid erinevaid detaile kuni laeni täis. Osadega neist polnud enam suurt midagi peale hakata, kuna aeg oli teinud oma töö ja rooste laiutas rõõmsalt igal pool ringi.
Aga mõned spetsiifilisemad jupid olid enamjaolt seisnud pööningul ja lakas, nii et peale paksu tolmukorra all olemise polnud nendel suuremalt jaolt midagi häda.
Ja kohale toodi see Volga siis taolise treileriga:
Need pildid on tehtud veel enne äraostu ning kohaletoimetamist:
Praegu on auto suuremalt jaolt asjadest lagedaks tehtud ning läheb varsti enne lume tulekut varju alla.
Kuna ma temaga tegelema jõuan hakata, ei tea, sest et aeg ja raha on praegu suhteliselt piiratud. Ja põhjuseks ei ole mitte mingisugune laiskus või autoga mitte tegeleda tahtmine, nagu AutoMoto foorumis üks Jaguari taastanud "psühholoog" laias lahmivas kaares vanatehnikahuvilistele diagnoosi pani.
Õnneliku juhuse tahtel on tal antud momendil lihtsalt vedanud, et ta sissetulekud on nii suured, mis võimaldavad taolist hobi taolise tempoga viljeleda.
See, et tal on sellised võimalused ja 90 protsendil ülejäänud vanatehnikahuvilistel mitte, ei anna talle veel õigust hakata laias kaares tembeldama ülejäänud samade huvidega rahvast iseendi ja teiste silmis valetajateks või viitsimatuteks.
Kui tegelikke põhjuseid ei tea, miks ühel või teisel inimesel oma vanasõiduki, olgu selleks siis kas auto või mootorratas, taastamine ja uuele elule äratamine viibib, siis võiks oma pinnapealse suhtumisega natuke tagasi tõmmata.
Ennast konkreetselt puudutatuna ma tolle tegelase kommentaarist ei tunne, aga taoline mõnede "ülemuse"-tüüpi inimeste üleolev hoiak "Küll mina ikka olen võimekas ja jõuan nii palju asju(autot ehitada, lapsi kasvatada ja kahe koha peal tööl käia) lühikese aja jooksul teha", tõmbab vahel otsaesise kipra küll.
Ütleme nii, et tolle 38-aastase meesterahva suust oleks oodanud arukamat sõnavõttu.
Minu arvamus on, et igaüks tegeleb oma (tehnika)hobiga vastavalt oma võimetele, vabale ajale ja vabadele finantsidele. Paksu võõrast rahakotti, mille toel enda autot, paati, tsiklit vms. ehitada, jagatakse meie riigis ainult üksikutele ja sellegi jaoks peab enne mingi käegakatsutav tulemus ette näidata olema.
Paljud aga ei küündigi sinnani, ning kõigil ei ole ka mitmekümnetuhande suuruseid kuupalkasid vms. samas järgus sissetulekuid, mis võimaldaksid neil niimoodi lahedalt ära elada, et saaksid kõige muu kõrvalt veel mingi tehnikahobiga tegeleda.
Ja seetõttu on täiesti väär arvata, et kui inimesel(kas siis finantsilistel või mingitel muudel, ainult temale teadaolevatel põhjustel) ei ole enam soovi või võimalust mõne konkreetse projektiga tegeleda, siis ta kellegi teise arvates ei tahagi midagi teha, ei viitsi, või siis valetab sellest konkreetsest projektist loobumisega nii iseendale kui teistele.
2 kommentaari:
Äkki too "psühholoog" keeras meelega vinti veidi üle?
No vat ei tea.
Võimalikud on variandid.
Samas siis tekiks küsimus, et mis tal taolise, provotseeriva suhtumise mõte nagu oli ? Kedagi oma arusaamade kohaselt paika panna ? Või näidata ülejäänud rahvale, kui multitalentne ja võimekas võib ikka üks inimene olla ?
Kui taolist suhtumist praktiseerivad mingid 16-17 aastased, kelledel on vastavas ringkonnas oma eksistentsiaalsust vaja tõestada, siis nonde puhul on see "haigus" mõningate eranditega arusaadav ja loodetavasti ajapikku mööduv nähtus.
Aga et taoline suurustav või teisi paikapanev suhtumine võib omane olla ka mõnele, vanuse poolest juba täiskasvanud inimesele, seda ei oleks osanud nagu eriti arvatagi.
Postita kommentaar