97. Peatükk: "Vana Volga" kruntimine.

Krunditud.






Ega mul ausalt öeldes, mingit erilist huvi selle auto juures tehtava kajastamisega pole ja eks ole ka põhjust, nagu ma siin mõned postitused tagasi juba mainisin.
Ega ikka "sitast sepikut ei tee", olgem ausad.
Tavaliselt kehtib see ütlus, et "sitast saia ei tee", aga selle auto puhul ei küündi see tehtud "plekitöö" isegi sepiku tasemelegi.
Ja kui plekitööde kvaliteet on alla igasugust arvestust, siis ei ole ka iseenesestmõistetavalt minul, kes ma pean hakkama kogu seda "keevitatud pornograafiat" ära elimineerima või kaotama, sellise autoga tegelemiseks mitte mingisugust huvi.
Praegu on ainuke mõte, et "saaks sita kaelast ära".

Igatahes fakt on see, et edaspidi ma niisuguseid "lipp lipi peal, lapp lapi peal"-tüüpi keevitusega ehk siis ütleme maakeeli ja otse, üle perse tehtud plekitöödega vanu autosid enam tegemisse ei võta.
Kui kere on näiteks eelnevalt liivapritsiga puhastatud ja korralikult keevitatud, talle on uued plekid või keredetailid külge pandud- mul pole midagi sellise autoga tegelemise vastu.
Aga minu aeg maksab paraku ka ikka midagi ja teatavasti tühipaljas entusiasm rahakotti ja kõhtu ei täida.
Olgu see huvi siis vanade autode vastu nii suur, kui tahes.

Väike lisa eelmisele peatükile.

Kuna tegu ühe fotoga, siis ei hakanud selle jaoks eraldi peatükki tegema.
Pilt ise on aga kõike muud kui tavaline.

Seal fotograafide kokkutulekul, kui õhtu oli juba üsna hiline, tuli auto kohale toimetanud Kaidol pähe idee teha sellest kuldsest LTD-st pimedas paar pilti.
Et kuidas välja kukub ka.
Veidike aega toimetamist auto juures ja tulemust võite te nüüd ise näha:


Mul vajus igatahes karp ka lahti, kui ma seda pilti esimest korda nägin.
Väga stiilne on välja kukkunud, olgem ausad.

Kui imestus- või hämmastusmoment möödas, siis mõni mees korjas veidi aega põranda pealt oma alalõuga kokku, mis sinna kolksuga oli kukkunud.

Juhul, kui keegi soovib seda pilti plakati näol vms. paberi peale trükkida, siis oleks hea, kui sellest enne autorile ka teada antakse, kelle nimi on ära trükitud.

Igatahes ühel tegelasel on nüüd üle pika aja jälle uus taustapilt arvutis olemas :)

96. Peatükk: Ilusad naised ja ilusad autod- kes neid suudaks lahuta.... :)

Eelmine nädalavahetus toimus siis selline üritus nagu Eesti Fotograafide Kokkutulek.
(Oli vist ikka sellise nimetusega).
Seal siis harjutasid piltnikud oma aparaatidega kätt ja silma ning vahetasid omavahel muidu kogemusi ja muljeid.
Nagu ma Ford LTD omaniku jutust aru sain, siis oli sinna pildistatavate sekka ka mõned modellid valitud. Fordi omanik aga ütles, et mis te neist naistest niisama pildistate. Et pange nad näiteks mõne sõiduki juurde, siis on nagu taust ka omast käest võtta ja kaks ilusat asja korraga pildi peal. Ja pakkus neile siis selleks oma kuldset sõidukit, mis ka Haapsalus, Ameerika autode üritusel oli.
Kuna auto omanik oli ise tsikliklubi kokkutulekul, siis toimetas selle LTD fotograafide juurde tema sugulane Kaido, kes Haapsalu ürituse käigus roolis seda sinist Chevrolet Suburbani.

Sellist pildistamisvõimalust ei lasknud fotograafid muidugi kasutamata jätta ning üks LTD omaniku tuttav oligi teinud algul autost ning pärast autost ja modellist koos mõned pildid.
Väikese valiku neist esitleksin ka siin:

























Selle kuldse neljarattalise juurde lisandus veidi aja pärast siis ka üks pikajuukseline ja siresäärne indiviid, kes ei häbenenud kogu sellele fotoaparaate käsitlevale meestekarjale kõiki oma kehavõlusid paljastamast :)

Ei tea, kui paljudel neist piltnikest endal korraks fookuse uduseks võis tõmmata, või selline "ürginstinkt" seest siuhti! läbi käia, kui auto juures poseeriv tsikk oma kehakumerusi demonstreeris :) ?
Ma arvan, et sellest ajalugu vaikib ilmselt :)

Pildistamiseks valitud modelli kohta ei ole küll ühtki halba sõna öelda: keha on tal väga kena ja selline ehe, nagu üks ilus naisekeha olema peakski. Ei ole mingeid silikoonrindasid ega näe ta ka selline välja, justkui oleks hiljaaegu paastukuuri lõpetanud ja kogu luustik kuni selgrooni paistmas :)

Aga mis ma siin ikka jahvatan, eks pildid räägivad juba enda eest ise:

95. Peatükk: Ega mõistus pole ikka oma teha. (Rahvatarkus)

Sellisel pealkirjal on ka põhjust.

Kuigi Tartut on nimetatud küll kultuuripealinnaks, küll heade mõtete linnaks ja milleks iganeks samalaadseks, alljärgnev vahejuhtum näitab selgesti, et kultuurse eluviisini on mõnedel siin linnas elavatel kodanikel ikka väga pikk maa käia.
Ja mõned neist oma molluskilaadse ajukapatsiteediga ei küündigi sinnani.

Juhtus siis selline lugu:

Üks "Eesti Volga Seltsis" resideeruvatest juhtliikmetest oli hiljaaegu saanud valmis ja sõidukorda oma mitmeid kuid kestnud ehitustööna ilusa rohelise GAZ 24 "Volga".
Oma viimased magamata ööd ohverdas ta ka selle nimel, et saaks selle aasta esimesest "Volgade" ühissõidust osa võtta ning peale toda üritust on ta ilusate ilmade tõttu pea iga päev autoga küll tööl, küll niisama sõitmas käinud ja iga kord koju jõudes auto ilusti maja ette parkinud.

Ühel ööl aga on keegi tartlane(võibolla ka tartlanna), ülimalt suure tõenäosusega pubekas või selleealine, kellel kõrvade vahel selline asi nagu aju puudub(või siis on see ka s*ttuva mannatera suurune) otsustanud oma arust "nalja" teha ning jalgadega trampinud selle äsjataastatud ning ülevärvitud rohelise "Volga" peal nii, et katus, kapott ja tagaluuk on mõlke täis !
Igatahes kui "Volga" omanik järgmine päev autot nägi, siis.... ma arvan, et pea kõik selle päeviku lugejad on tundnud, mida tähendab, kui sind valdab jõuetu raev.
Sa oled nii vihane, et lausa mõnuga klopiks seda idiooti mingi kõva esemega pikalt ja põhjalikult samamoodi, nagu tema trampis su mitme aasta kätetöö peal, aga kahjuks süüdlast ei leia enam kusagilt.

Panen üles ka mõned pildid auto kahjustustest selle "Volga" omaniku loal:


Kapoti esiserv:


Kapoti keskmine osa:


Katus paremalt poolt:


Katus keskelt:


Katuse esiserv:


Auto omanik ütles, et ta fotoaparaat kahjuks kõiki mõlke piltide peal välja ei näita. Oma silmaga ja tegelikkuses neid detaile nähes on nad ikka tunduvalt kehvemas olukorras.
Sellistel puhkudel hakkad tõesti kahetsema seda, et meie riigi õigussüsteem nii üheülbaline on ja taolistel puhkudel omakohtuseadust kui sellist, absoluutselt ei eksisteeri.
See võib inimõiguslasi või muid sarnase maailmavaatega inimesi muidugi häälekalt protestima panna, aga senikaua, kuniks meie ühiskonnas on lisaks haritud ja mõistliku ellusuhtumisega inimestele taolist sõnnikut, nagu üks väljaheide seda oma tegevusega rohelise "Volga" peal demonstreeris, senikaua tuleb taoliste alaarenenud indiviididega rääkida sellises keeles, mis keelest nad aru saavad.
Selline teguviis, mis "Volga" puhul toime pandi, tuleneb muidugi elementaarsest kodusest kasvatamatusest- järeltulevast põlve pole osatud panna lugu pidama teiste inimeste omandi, töö ja vaeva vastu. Rääkimata selle, nõndanimetatud "nalja teinud" päti enda harimatusest, sest et ega taolise debiiliku jaoks vahet ei ole, on see auto kellegil hoole ja armastusega ehitatud hobi- ja pühapäevasõiduk, või mõni läbiroostetanud suvaline vene rimakas, millega nädalavahetuseti juurikaid turule viiakse.

Nii et nagu antud näitest järeldada võib, et ega umbrohtu ei külvata ega lõigata- see kasvab ise.
Ja siit ka üleskutse kõikidele vanatehnikasõpradele: Kui võimalik, ärge jätke oma hoole ja armastusega, mitmeid kuid ja aastaid ehitatud hobisõidukit ööseks avalikku kohta, vaid kasutage kindlasti valvega parklaid või garaaze, sest et kunagi ei või teada, on see sõiduk või ratas teil hommikul veel ühes tükis või mitte.
Ja kui te ka kusagil näete, et keegi märatseb või niiöelda "lahutab oma meelt" mõne auto, mootorratta vms. kallal, siis tuleks kiiremas korras kohe politseisse teatada ning kui endal jõud üle käib, see pätt kuni politsei saabumiseni liikumisvõimetuks teha.
Ma usun, et selline üleskutse võib suht võimatu tunduda, aga ega need autosid lõhkuvad kaagid tegelikult nii kõvad mehed ei olegi. Korralik ootamatu kloppimine mõningate nende elutähtsate organite pihta peaks nad tükiks ajaks maha rahustama.

"Volga" omanik andis asja muidugi kohemaid politseisse, aga selle päti (või pättide) kättesaamise tõenäosusprotsent on suht nullilähedane, sest et asi toimus keset ööd suht väikeses ajavahemikus, kui suurem osa inimesi tolles kvartalis magas.

Nii et eelnev näide tõestab veelkord, et paraku mõnedele meist on seda mõistust küll lusikaga antud ja kulbiga võetud.

94. Peatükk: GAZ 21 esimene kruntimine.

Täna said siis osad detailid, mis sellist suuremat pahteldamist ja lihvimist tahtsid saada, esimese täitevkrundi korra alla pandud.
Järgmine nädal oleks plaan ka ülejäänud auto nii seest kui väljast ära kruntida.
Kas see mul ka sellisel kujul õnnestub, saab siis õige varsti näha.

Enne veel, kui ma pikema jutu juurde asun, paar võtet selle nõndanimetatud "plekksepa" kätetööst.
Parempoolse tagumise rattakoopa nurk:


Parempoolne lömmis ning laines lävekarp:


Esiaknaraami ülemine serv:


Nii et nüüd on vast natuke rohkem põhjendatud see minu eelmise postituse mahlakas kõnepruuk taoliste plekkseppadest "Jaan Tatikate" kohta.
Ka see plekksepp, kes mõni aeg tagasi ühte punast Cadillac Eldoradot tegi, millega seonduvaid töid ma oma päevikus kajastasin, astus korraks meie töökojast läbi ning kui ma talle näitasin "Volga" juures neidsamu probleemseid keevitatud ja keevitamata jäänud kohti, siis lõi ta ainult käega ja ütles, et ega sa lollile seda selgeks ei tee, et see auto on sisuliselt surnud ja kõik see toimetamine ja voolimine tema kallal on ainult tühi töö ja vaimunärimine.
Ja jumala õieti ütles tegelikult.
Selle raha eest, mis selle konkreetse auto omanik paneb huugama nii plekitöö kui ka värvimistööde peale, saaks juba päris kobeda(võibolla väikest putitamist vajava) GAZ 21-e. Aga noh... mnjah....

Voolisin mis ma voolisin neid detaile, lõpuks oli aeg sealmaal, et ma otsustasin hakata otsast autot kinni katma. Ega nad paremaks enam ei lähe ja selle raha eest sellise auto puhul ammugi mitte.

Siin siis GAZ 21 juba kinnikaetud kujul kruntimist ootamas:


Parem külg:


Tiib ja kapott:


Enne täitevkrunti, nagu juba tavaks saanud, haljastele kohtadele surts happekrunti peale ja senikaua, kuni ta kuivas, segasin täitevkrundi valmis ning susistasin tolle ka veidi aja pärast peale:


Mis nende probleemsete katusenurkadega siis sai lõpuks ?
Midagi ei saanud. Tõmbasin enne pahteldamist plekipinna lihtsalt epoksiidkrundiga kokku ja kui too oli ära kuivanud, läks pahtel peale ning lihvisin need probleemsed kohad enam-vähem kujusse.
Nende üksikute tegemata/keevitamata jäänud aukude pärast seda autot enam keegi plekitöödesse tagasi ei hakka saatma ja ma andsin juba eelmises postituses ka mõista, et minu asi ka ei ole, kui sel autol mingi aja pärast kuskilt x-kohast mõne roostemulli üles ajab. See on juba auto omaniku enda probleem.


Tiib ja kapott:


Parem külg:


Eks siis vaatab, mida järgmine nädal toob ning kuidas teiste töödega lood on.