Teekond spordilaagrist Minski kesklinna oli lausa elamus omaette.
Kuna liiklus oli öises Minskis üpris aktiivne, siis bussi rooliv mees võttis tema kõrval istuva Šuriku juhendamisel ette ka kõige mõeldamatuid manööverdusi.
Näiteks kui ühes suunas olid kolm sõidurida täis ja nad liikusid(võõrustajate jaoks) liiga aeglaselt, siis meie buss pani edasi kordamööda küll trammiteedel, küll vastassuunavööndis.
Ja praktiliselt kõik juhid ja jalakäijad, kes jäid bussile kas ette, kõrvale, või ei liikunud piisavalt kiiresti meie eest ära, said taolise kõnepruugi osaliseks, mida võiks nimetada "tõlkimatu rõve sõim".
Kõige levinuim väljend teiste autojuhtide kohta oli "Jobannõi Šumaheri !"
Sellele lisandus veel kõiksugu tiitleid ja sihtpunkte, kuhu ühed või teised autojuhid ja jalakäijad peaksid minema. Ja ega meie autojuhtki sellest puutumata jäänud.
Niikui kusagil mõni vabam auk autode ritta tekkis, või möödasõiduvõimalus, öeldi talle "Davai-davai paidjom, bl**d, bõstra bl**d !"
Ja seda igale poole saatvat ja tituleerivat teksti tuli tal järjest ja valimatult. No oma 20 minutit vähemalt :)
Mees tulistas vandesõnu ning nendega segatud lauseid nagu kuulipildujast. Ülejäänud rahvas ei saanud autos peale naermise suurt eriti midagi teha või öelda.
Nii me siis kihutasime hirmsa sõimamise saatel mööda öist Minskit kesklinna poole, kohati lausa 120 km tunnis. Kord trammiteedel, kord vastassuunavööndis, kord autode vahelt sinka-vonka läbi põigeldes.
Ja kõik selle nimel, et me jõuaksime ilutulestiku ajaks kõige paremat vaatepilti näitavasse asukohta.
Kui me lõpuks peatusime, tegi Šurik seda, mille peale ise ei oleks elu sees osanud tulla.
Kuna teadupärast oli kesklinn paksult rahvast täis, miilitsate poolt valve all ning ühtki erasõidukit kesklinna niisama ekstra sisse sõitma ei lastud, siis käskis Šurik autojuhil buss ühel järjekordsel prospektil kinni pidada, pani ohutuled vilkuma, kargas välja, jooksis tagumise ratta juurde ning lasi ühe rehvi tühjaks.
Seda tegi ta selleks, et juhul kui miilitsad peaksid tahtma ta sõidukit ära pukseerida, oleks tal olnud vabandus käepärast. Et näete, rehv läks tühjaks aga ära sõita ei saa.
Ilutulestik oli muidugi võimas. Kahjuks ei olnud mul käepärast ei fotoaparaati ega videokaamerat. Igatahes nood raketid, mida taevasse lennutati, olid kordi võimsamad ja suuremad, mida meil siin tavaliselt linnades aastavahetustel lastakse.
Seda mainis ka Arno, kes meie seltskonnas oli, et taolisi rakette lasevad taevasse juba sõjaväes vastava väljaõppe saanud mehed. Tavakodanikke nendega plartsutama ei lasta, kuna tegu on tõesti suurte laengutega ja ilutulestikurakettide läbimõõdudki pole mitte just kõige väiksemad.
See paugutamine kestis ikka hea hulk aega.
Senikaua oli Šurik koos bussijuhiga suutnud rehvi uuesti täis pumbata.
Nii et kui see ilutulestik ükskord ära lõppes, marssisime uuesti bussi tagasi ning meid sõidutati vahelduseks mööda öist Minskit ringi.
Ütleks, et see vaatepilt oli midagi sõnulseletamatut.
Ma vaatasin juba päeval, et paljud kesklinnas asuvad hooned ja vanad majad on hoolikalt korda tehtud. Seevastu öösel linnas sõites ja neidsamu maju ja hooneid vaadates tuli tunnistada, et Minski linnavalitsus on hoonete ja monumentide valgustamise peale ikka päris meeletuid summasid investeerinud. Bussiaknast kogu seda tuledesära ja toredust hämmastunult jälgides pidin nentima, et nähtud vaatepilt ei jääks öisele Pariisile või Milanole grammivõrdki alla.
Mõni rohkem ilma näinud ja ilmas käinud inimene võiks nüüd üleolevalt mühatada, umbes et sa s**avares, käi kõigepealt Nuustakul ära(kui nüüd tsiteerida klassikuid filmist "Sügis").
Sellepeale ütleks, et Nuustakule ja Pariisi saab minna iga kell iga suvaline mats, kellel selleks vähedegi raha ja viitsimist. Kui sul aga vastavat luba või ekstra küllakutsujaid ei ole, siis niiviisi Minskisse igal ajal ja omapead ringi kõmpima ei saa ikka minna küll.
Ja taoline teadmine muudab selle koha mõnes mõttes jällegi huvipakkuvamaks.
Kõige parema üldmulje öisest Minski kesklinnast oleks saanud ilmselt siis, kui oleksin kogu seda vaatepilti filminud lahtise katusega sõiduautost.
Kuna aga sellist võimalust polnud, siis jäi ta kahjuks teostamata.
Õhtul hotelli tagasi jõudes istusime veel veidi söögilaua ääres ning vahetasime muljeid selle paari päeva jooksul toimunud sündmuste kohta. Varsti aga liikusime oma numbrite poole, kuna hommikul oli äratus jällegi suht varajane ning samas pidime hakkama ka tagasi kodu poole minema.
Järgmisel hommikul väikebusse oodates tegi Andrus hotelli ees mõned pildid.
Vasakul Kaido, siis üks tegelane, kes on vist pidanud sidrunisalatit sööma, et tal nii hapu nägu peas, temast järgmine Arno ning kõige paremal Vello:
Viimane vaade meile peavarju pakkunud hotellile:
Administraatoritädi, kelleks osutus üks kena noor naisterahvas, küsis peale "Head Aega" soovimist, et ega te tubades midagi ära ei lõhkunud ?
Ilmselt on tal sellega vist juba mingid kurvad kogemused, kui kari mehi ühte numbrisse ennast elama sätib ja sinna juurde veel igasugust vedelemat kraami ka tarbib.
Meie aga vastasime et toas on kõik asjad korras, välja arvatud voodid, mis võivad vähemal või rohkemal määral natuke segamini olla.
See seletus näis administraatorinnale sobivat ning ta soovis meile head kojujõudmist.
Enne bussiminekut sai tehtud ka üks lõpupilt kogu meie seltskonnast:
Jõudes lõbustusparki, hakkasime üksteise järel autosid käima panema.
Ega ta kõige paremini õnnestunud, kuna bensiin oli neil kõigil kas vähemal või rohkemal määral alla vajunud. Seetõttu tuli nii mõnelgi autol õhupuhasti kopsik maha kruvida, ning karburaatorisse "topkat" anda.
See "topkaandmine" oleks meil aga võinud väga kurvalt lõppeda.
Nimelt siis vanal Cadillacil ei tahtnud mootor tööle minna. Arno küll pumpas bensiini üles ja andis starterit, aga ei midagi. Lõpuks sai siis nii, et Eno kallas bensiini karburaatorisse ja Arno käivitas.
Juhtus aga midagi enneolematut.
Käivitamise ajal loksus ilmselt natuke bensiini karburaatorist mööda ja hoobilt oli kapotialune leekides. Ka bensiini kallamise nõu, mida Eno hoidis, põles nagu säraküünal. See lendas muidugi laias kaares autost eemale.
Otsekohe visati põlevale kapotialusele mõned riideesemed peale. Kuigi arvati et mõne aja pärast on tuli vaibunud, siiski riideid ja kaltse pealt ära võttes lahvatasid leegid kapoti all uuesti üles, nii et lisaks riietele lasi Arno pulberkustutist mootoriruumi paksult üle.
Kogu see asi käis nii kiiresti, et ma ei jõudnud aparaatigi kotist välja võtta.
Kui suurem tulekahju lõpuks kustutatud, siis hingasid vist kõik sealviibinud korraga sügavalt ja tunnistasid et see läks nüüd küll väga napilt.
Andrus pärast arvas, et asja päästiski vist see, et kuna tegu vana autoga, siis on tal kapoti all nii palju rauda ja metalli, et tuli ei levinud edasi. Oleks see juhtunud mõne tänapäevase autoga, mis enamjaolt ainult plastmassist koosnebki, olekski temaga kööga olnud ja ta sinnasamma maha põlenud.
Aga tundus, et sellest "puhastustulest" oli vist mingil määral kasu ka, sest et Cadillac käivitus siis juba esimesel korral.
Õnneks muid taolisi intsidente meiega enam ei juhtunud ning hakkasime aga üksteise järel Minskist lahkuma.
Enne Valgevenest lõplikku lahkumist juhatati meid aga ühte Minski lähedal asuvasse külla, kus pidi elama keegi kohalik vanatehnikaentusiast oma perega:
Külla kutsunud pererahva tütar esiplaanil:
Selle mehe elamisest ma tegin Martini videokaameraga ühe väikese salvestuse, sest et fotoaparaat oleks jäänud nõrgaks, et kogu seda muljet edastada.
Tähendab... ma tean, et osadel vanatehnikahuvilistel on koju varutud igast erinevat kraami ja kola, mõttega et "äkki mul läheb seda kunagi vaja". Selle mehe elamine, või garaaž õigemini, oli nagu üks suur utiililadu. Uksest viis garaaži keskpaika ainult üks kitsas, jalalaba laiune teerada. Kaugemale ja mujale polnud lihtsalt võimalik astuda, sest et kahel pool rada laiusid mõõtmatud ja vähemalt meetrikõrgused kolihunnikud, milledest kahe alt võis aimata ka mõne sõiduauto kere ähmaseid piirjooni.
Ma ei kujuta ette, kuidas ja mismoodi see mees omale vajalikku jubinat kogu selle kola seast üles leiab. Umbes vist nii, et kui tal on mingit detaili vaja, siis keerab kogu garaaži pahupidi.
Ja siis on jälle garaažis suured kolahunnikud, ainult et ümberpöördult.
Kuigi selle mehe elamine ei olnud mitte just kõige esteetilisem, vaid pigem selline vaesemapoolne, siiski oli pererahvas lahke ja vastutulelik ning pakkus selle vähese aja jooksul, mil me seal viibisime, jutu kõrvale kohvi ja küpsiseid.
Peale külastust tegime veel autode juures aega parajaks, rääkides-seletades kohalikele, autosid vaatama tulnud inimestele sõidukite marke, tehnilisi andmeid, mis nendega tehtud või plaanis teha on jne. jne.
Senikaua, kuni osad tegelased autosid tutvustas, läks teine osa seltskonnast, mina kaasaarvatud, kohalikku külapoodi ning me tegime seal õlleriiulite ja muu taolise kraami hulgas parajat hävitustööd.
Ütleme nii et meie tegevus sarnanes sellega, mida praktiseerisid soomlased, kui nad hordide kaupa Eestis käima hakkasid.
Lõpuks saime oma ostusoovid, rahakulutamise soovid jms. rahuldatud ning võtsime suuna juba Läti poole.
Tagasiteel oli ilm enamjaolt ilus. Päike paistis ja ma kasutasin pidevalt juhust ning üritasin Martini videokaameraga filmida sõidu ajal nii maastikke kui ka kohalikku elu-olu.
Kuna tagasi ma sõitsin juba teises, lahtise katusega autos, siis õnnestus mul see piltide tegemine ja filmimine natukene paremini, kui seda ehk oleks kinnise katusega sõidukis teha saanud.
Kohe me aga piiripunkti poole ei sõitnud. Enne suundusime veel korraks ühte linna, kus Andrus teadis ühte head söögikohta asuvat ja et sealt saavat ka kohalikku suveniirkraami kaasa osta.
Linna jõudes parkisime autod keskväljakule ning hakkasime otsima seda eelmainit söögikohta. Söögikoht oli täiesti olemas. Kuna see oli aga pulmapidustusteks välja üüritud, siis pidime ukse peal tühjade kõhtudega ümber keerama.
Alternatiivina tuli kõne alla üks lähedalasuv kauplus, kus müüdi kohalike poolt tehtud saiakesi, pirukaid ja igast muud samalaadset kraami.
"Linnupete" võetud, kasutasin juhust ning sammusin tagasi keskväljaku juures seisva autahvli juurde, et teha tast mõned pildid.
See on nüüd järjekordselt selline nostalgia, mida meil ega naabermaades(Läti-Leedu) naljalt enam ei leidu:
Autahvlist mõned meetrid edasi seisis selline hoone:
Oli see nüüd mõni kohalik täitevkomitee hoone, parteimaja või midagi muud, ei tea.
Aga näib et sel majal on mitu funktsiooni, sest et õige varsti peale minu pilditegemist tuli majast välja pruutpaar koos registreerimisel olnud suguvõsaga:
Pikki valgeid ja vanikutega ehitud Lincolni limusiine, nagu meilgi neid liigub, oli sellegi maja ees.
Mina aga otsisin sellist spetsiifilist pulmasümbolit kandvat sõidukit.
Ja näib, et ma leidsin ta:
Mõned pulmalised:
Kusjuures maru huvitav nähtus.
Kui meie oma autodega platsile jõudsime, oli see inimtühi. Peale kerget einet tagasi autode juurde jõudes avanes aga niisugune vaatepilt:
Kohalikust poest püüdsin osta võimalikult palju igasugu Valgevene päritoluga söögi- ja joogikraami. Minu asju täis toidukorv oli veel tagasihoidlik. Minuga samas poes olnud tegelane meie reisiseltskonnast aga oli ostnud omale kolm (loe: kolm!) korvitäit tavaari.
Nii et lõpuks ilmselt poe juhataja tuli ISE ja aitas tal ostetud kaubad kottidesse laduda.
Tundub, et me tegime talle ühe tunniga vist lausa nädala käibe. Ja jälle kerkis mulle silme ette pilt nendest Soome vodkaturistidest, kes varemalt Tallinnas käisid liitrite kaupa odavat viina ja õlut ostmas.
Ostud tehtud, jätkasime oma teekonda Valgevene piiri poole.
Järgnevad pildid on mul jällegi sõidu ajal autost tehtud. Nii et tol antud hetkel parimad, mis mul õnnestus millestki silmahakanust teha.
Ühe järjekordse aleviku administratiivhoone.
Paremal pool seisab üks UAZ-tüüpi miilitsaauto:
Ausammas:
Tee peal jäi objektiivi ette taoline, vana ZIL-i peale ehitatud põllumajandusotstarbeline auto, millega vilja või väetist külvikutesse laaditi:
Osades teeäärsetes külades olid majapidamised piiratud selliste kunstipäraste ja betoonist valatud aedadega:
Üks järjekordne külapood:
Tundus et see koorem seal traktori taga oli pea sama suur, kui teda vedav käru.
Igatahes kui me sest traktorist möödusime ja see kärust leviv "hall laine" autosse jõudis, siis oli tükk tegemist, et seda silohaisu ehk kopsurohtu salongist minema peletada:
Vahepeal laiusid kahel pool teed põllud:
Siis sõitsime jälle mõnest külast läbi:
Maastik oli kohati päris mitmekesine:
Ühe bussijaama ootepaviljoni katusel istus selline Baba-Jagaa:
Ja jällegi. Kord möödusime põldudest:
Siis küladest:
Kusjuures taolisi siniste aknaraamidega maju võis üpriski sagedasti näha.
Kui ma oma esivanemale ka neid reisimuljeid jagasin, kaasaarvatud teeäärsetest taludest, mille elumaja aknaraamid siniseks olid värvitud, siis temasugune irvhammas küsis mu käest, et aga kas sa tead, miks venelane oma aknaraamid siniseks värvib ?
Kuna ma vastust ei teadnud, siis öeldi et kui aknaraamid siniseks on värvitud, siis ei lenda kärbsed selle peale sitale:
Tüüpiline.
Pane lolli mula ajama, siis seda pole vaja kahte korda öelda. Tuleb niisamagi.
Aga jätkaks siis piltidega.
Ühe ristuva maantee ääres seisis endine miilitsaputka, mis nüüd täitis reklaamtahvli ülesannet:
Silt, mis teavitab meid saabumast kohalikku rahvuparki:
Ühe maja ees asuvas hoovis seisid kaks niisugust kirju-mirjuks värvitud asja, mis ma viimasel hetkel pildi peale sain:
Tänapäevased hooned vaheldusid...
... Nõukogude Liidu ajal ehitatutega:
Kohalik praam süvendustöid tegemas:
Lõpuks jõudsimegi juba tuttavasse tanklasse, mille läheduses seisis selline "kaljareklaam":
Rahvuspargi silt:
Senikaua kuni me autosid tankisime ja tankla järjekordselt vaakumisse tõmbasime, jalutas autode juures üks noorpaar. Ma varitsesin sobivat momenti ja kui nägin et tüüp hakkab oma tibinast Andruse auto juures pilte tegema, läksin nendest üks kümmekond meetrit kaugemale ja tegin näo, nagu pildistaksin tanklat jms.
Tegelikult zoomisin objektiivi maksimumi peale ning võtsin selle nn. viimase valgevenelanna koos Ford LTD-ga pildile:
Tšaika esiplaanil, taamal Jaguar:
Valgevene piiril meid seekord eriti kaua kinni ei peetud. Eks uudistamist-pildistamist oli piirivalvuritel ka seekord. Aga keegi konkreetselt meid peedistama ei hakanud. Nii et sellelt maalt saime veel eluga tulema.
Teine lugu oli hoopis Lätiga.
Kuna Euroopa Liidu liikmesriik jne. siis uuriti ja puuriti autode ja inimeste dokumente hea jupp aega, enne kui tõkkepuu järjekordselt avanes.
Kuna piiriületus läks ehk kohati liigagi lihtsalt, siis mõtlesime, et asi on kahtlane. Et kusagil kedagi hakatakse nagunii komposteerima.
Ja nii oligi. Eno valduses olnud Tšaikal ei suudetud kuidagi leida üles kerenumbrit, mis tehnilises passis kirjas. Ja senikaua, kuniks lätakad uurisid kõikvõimalikke instantse pidi selle auto ajalugu ning päritolu, istus Eno piiripunkti kõrval autos ja ootas.
Ja samamoodi vaatasime ja ootasime meie, juba teisel pool piiri:
Peale pooletunnist ootamist lasti Tšaika ikka lõpuks tulema. Ilmselt saadi aru, et tegu pole mingi ise kokkuklopsitud või varastatud/ärandatud sõidukiga.
Kui jõudsime Daugavpilsi linna ja Daugava jõe äärde, siis ma vaatasin, et päike on juba parasjagu madalal.
Et oleks hea võimalus sõidu pealt jälle mõned pildid teha:
Mingid lätlased põlevad vist kusagil:
Kuna tee oli jube kehv, siis ei ole see pilt ka mitte kõige paremini õnnestunud.
Mis ma aga tahtsin näidata, oli see väike efekt, et mis juhtub siis, kui roostes sillalt peegeldub tagasi loojuv päike.
Kaugelt vaadates näis nagu oleks sild üleni valgustatud:
Teekond jätkus, taustaks punane taevas:
Siin toimus meie teekonna üks viimaseid, kuigi mitte veel viimane, tankimisi:
Kell näitas jällegi juba üle südaöö, kui me kogu oma seltskonnaga jõudsime lõpuks Tõrva linna, keskväljakule tagasi.
Jätsime üksteisega pidulikult hüvasti, lubades järgmine aasta kindlasti sama üritust korrata ning sealt sõitis igamees juba oma rada pidi kodu suunas edasi.
Ma ei tea, kuidas teistel see kohalejõudmine edenes, aga mul oli küll nii, et ma jõudsin peaaegu oma, vahepeal paarikilosest spordikotist tsemendikonteineri raskuseks muutunud sumadani tuppa vedada. Siis vajusin justkui mootorsaega langetatud mänd, otsejoones voodisse ja uni tuli sama kiirelt nagu üldnarkoos opilaual.
Järgmisel päeval ma eriti muud midagi ei teinudki kui et kohvitass näpus, tuiasin kalapilguga mööda elamist ringi ja üritasin internetis autodega seonduvaid foorumiteemasid jälgida.
Aga kusagil keskpäeva paiku hakkas mu vaim end taas erksamana tundma ning ma asusin kogu seda kaasaostetud kraami kööki ja tubadesse laiali laotama.
Seda träna, nii kinkimiseks kui ka niisama tarbimiseks, oli ja on ikka hulgem.
Kuigi kõige väärtuslikumad asjad sellest sõidust ja üritusest olid ja on vast siiski need fotod, mis mul õnnestus Andruse aparaadiga teha ning millede abil selle blogi lugejad said kasvõi mikroskoopilise ülevaate kõigest sellest seonduvast, mis (meiega) kohapeal toimus.
Ehk õnnestub mul mingi aeg Martini käest saada ka see videoklipp ja siia üles panna, kus ma filmisin nii seda kohalikku küla, tolle elu-olu ning meid küllakutsunud mehe elamist ja tolle "varakambrit", pluss kõik muu sinna juurde.
Mis siis kokkuvõtteks öelda võib ?
Igatahes, vägev ! Mulle meeldis.
Ja see on nüüd päris kindel, et kaks päeva taolise maa külastamiseks on ilmselgelt liiga vähe. Kui tahta Valgevenega natuke põhjalikumalt tutvuda, siis peaks selleks varuma vähemalt nädala, kui mitte rohkem. Võibolla siis õnnestub käia ka nendes kohtades ja linnades, kuhu seekord üldse ei sattunud.
See kahepäevane külastus Minskisse oli ainult kerge pinnavirvendus.
Eks need algul suure hurraaga end registreerida tahtnud inimesed, kes oma pärastise laiskuse tõttu ei viitsinud seda sõitu kaasa teha, saavad nüüd kogu kirjapandu põhjal otsustada, et kas järgmine kord tekib ka huvi kampa lüüa, või parem "investeeritakse" see summa mõnele järjekordsele ööklubikülastusele või siis niisama tühipaljale tinapanekule.
Nii et eks see ole juba iseenda otsustada, kas, kuhu ja kui palju ta oma raha kulutab.
Mida ja millises väärtuses elamusi ta selle eest vastu saab, on juba omaette teema.
Mis nüüd reisi eelarvesse puutub, siis odavam on mõne lennureisiga kusagile Egiptusesse minna, Soomest-Rootsist rääkimata. Kuna aga Egiptus jms. on muutunud juba täielikuks läbisõiduhooviks, siis taolised maad ja riigid mind eriti ei paelu.
Näiteks mõnede jaoks selline, palja nabaga ühe koha peal selili vegeteerumine ongi võibolla elu mõte ning lasta end igasugustel kohalikel teenindada ja ümmardada, visates neile oma suva järgi näpuotsaga "jotsi". Mulle seevastu niisugune päevade kaupa ühe koha või tooli peal vedelemine, lõuad taeva poole laiali nagu küüniuksed heina-ajal, absoluutselt ei meeldi.
Palju huvitavam on külastada selliseid riike, mis on veel sellest turistidele suunatud võltsnaeratamisest, laialtlevinud uutest tarbekaupadest ja ette-taha koogutamisest puutumata. Kus sa saad veel kogeda elamusi, milles ise ka mõni aeg tagasi pidid olude sunnil viibima ja näha taolisi asju, mis enda riigis uute erinevate sündmuste ja elukorralduste pealetungi tõttu juba ammu kõige kaduva teed on läinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar