Laupäev, mai 31, 2008

167. Peatükk: Punase ZAZ 968 ehk "Sapaka" renoveerimine.

Nagu näha, ma ei ole nüüd jälle mitu päeva siiakanti sattunud.
Juttu, mida kirja panna, oleks küll, aga kuna fotoaparaat, millega ma tavaliselt oma töödest pilte olen teinud, on niiöelda "lennus", siis jäid nad mul pikka aega sel põhjusel ka tegemata.
Katsukski nüüd seda viga natuke parandada.
Aparaati ma pole veel tagasi saanud. Need alljärgnevad on mul ühe võõra digimassinaga klõpsitud, nii et nad kohati ei pruugi mitte just kõige paremad/teravamad olla.

Valgevenest tagasi tulles asusin taas tööpostile nagu muiste ja mullugi.
Enne alljärgneva sõiduki töössetulekut tuli mul valmis voolida paar tänapäevasemat masinat.
Aga see selleks.

Nagu näha võite, kõiguvad mul need töössetulevad vanad sõidukid oma gabariitide koha pealt äärmusest äärmusesse. Kord seisab töökojas viie- ja enamameetriline USA limusiin, järgmine kord aga Vene päritoluga ja tänapäevases mõistes molekulaarsete mõõtudega neljarattaline, ehk "Kommunismiehitaja unistus". Igatahes nii ma oma vanema generatsiooni käest kuulsin, et kõnealust autot niiviisi rahvasuus "tol ajal" kutsuti.
Mitte et mul töödega "hapukurgihooaeg" oleks, või et suuremõõdulised autod sama äkki otsa said, nagu nad töösse tulid, aga selle Zaporožetsi tegemisest oli mul omanikuga juba ammu juttu.
Auto kuulub siis samale mehele, kelle oma on ka see USA päritoluga kollane Chevy kastiauto, mida ma mõni aeg tagasi nö. uude ellu äratasin ja talle oma oskuste ning antud aja piires natukene viisakamat välimust püüdsin anda.
Põhjus, miks teiste sõidukite seas seisab ka selline Nõukogude päritoluga väikeauto, on selles, et omaniku sõnutsi oli taoline ZAZ 968 üldse tema kõige esimene auto, mille ta N. Liidu ajal autokauplusest omateenitud raha eest ostis.
Et nüüd oleks tal hea põhjus oma kunagised mälestused uuesti ellu äratada.
Ja mis saaks neid veel paremini esile tuua, kui taastatud "Sapakaga" suvisel ajal ringisõitmine.

Selle konkreetse auto päritolu, kellele ta algselt kuulus, ma muidugi ei tea, aga arvestades tema vanust ja seisukorda, siis ütleks et tegu on suhteliselt hästi säilinud isendiga. Olmemõlke ja pindmist roostet leidus siin-seal ikka, mis on nii vana auto juures täiesti loomulik. Kuid mitte ainult mul, vaid ka kõigil teistel töökaaslastel, kes töökojas autot uurima sattusid, võttis vaatepilt tunnustavalt mõmisema, sest et põhi oli autol praktiliselt korralik, ilma suurema läbiva roosteta ja samuti tiivaääred ei olnud tal läbi ussitanud.
Auto omaniku sõnul oli see Sapakas, kui ta tema kätte jõudis, kaetud altpoolt vähemalt sentimeetripaksuse tavotikihiga. Nii et ta pidi seda autot hulk aega kraapima, enne kui kogu pealekantud mögina maha sai. Kokku tuli seda tavotist kraami vähemalt üks tubli pangetäis. Ja näib, et selline "tõrvamine" on selle auto kerele ainult kasuks tulnud. Plekksepp pidi lisaks keremõlkide väljalöömisele põhjas paikama ära ainult ühe augu, keevitama natukene esipõlle ning siit-sealt mõningate roosteaukude asemele väikesed paigad. Tavaliselt on sellised autod selle aja peale juba ammu kas läbi mädanenud või siis kohe-kohe laiali vajumas.
Ja enne auto lõplikku kustumist võtavad noored nagad nendega põldude peal rallides veel viimast välja.
Nii et sellega on kuidas kellelgi: Ühed inimesed katsuvad taolisi sõidukeid hoolega hoida ja säilitada, teistel on seevastu teistsugune maailmavaade ja suhtumine taolistesse sõidukitesse ning "kangutavad" autost võtta niipalju, kui mootor ja kere vähegi lubavad.
Mõnevõrra ehk lohutab see teadmine, et iga taolise äralõhutud Sapaka võrra muutuvad kõik ülejäänud jälle mõnevõrra haruldasemaks.
Nii et iga halva asja juures on natuke head ka.

Kukkusin siin nüüd heietama ja maailma parandama ja asjast endast ei räägigi.
Tegelikult olen ma seda autot saanud teha ainult 3-4 päeva, mis on ilmselgelt liiga vähe. Kuigi algul arvasin, et plekksepp suudab paari päevaga kõik need eelmainit plekioperatsioonid ära teha, siiski polnud tal veel esmaspäevaks auto täielikult valmis. Nii et kui ma Sapaka ükskord enda valdusesse sain, siis tuli mul omakorda enda tempot tõsta. Taolise vehklemise tulemus ei jää nüüd mitte kõige esteetilisem, aga ma üritan selle etteantud aja piires teha temast võimalikult sõidu- ja vaatamiskõlbuliku masina.

Õnneks oli auto omanik vastutulelik inimene, ning oli Sapaka enne minu juurde toomist täiesti lagedaks teinud:




Pilt, mis avanes eile peale lõunat ja mida võiks nimetada 3 päeva töö tulemuseks:


Tehaseandmed:


Kuna esipaneel oli väikeseid roostes kivitäkkeid omajagu täis, siis pidin ta kuni plekini puhtaks lihvima. Roostes kivitäketega on see häda, et esmapilgul ei näi neil suurt midagi viga olevat. Konkreetset kohta lihvima hakates aga võib näha, kuidas roostes täpi näol tuleb värvi alt lagedale ämblikulaadse kujutisega moodustis.
Nii et see väiksena näiv rooste on värvi all ennast tavaliselt palju rohkem laiali laotanud, kui esmapilgul arvatagi võiks:


Kuigi tegu oli suht väheroostetava ja üldjoontes sirget keret omava sõidukiga, siiski olid ta tiivad ja paneelid omajagu laines ning kõverad. Tundub et mul tuleb tiivad teha kahe täitevkruntimisega. Muidu neist eriti head asja ei saa.
Kuidas see välja kukub, saab varsti näha:


See on selline natuke ebaõnnestunud pilt.
Ma tahtsin näidata, mis vaeva on mõni mees oma hobiauto kallal näinud. Terve auto põhi on altpoolt korralikult ära puhastatud, krunditud ning seejärel põhjakaitsevärviga üle võõbatud. Samuti viidi liivapritsi ja värvimisse silladetailid ja vedrud. Oma paigaldamise aega ootavad ka igasugused uued torud, pidurivoolikud ja muu kraam.
Nii et töö tuleb tal sama põhjalik, nagu selle kollase USA kastiauto puhul:


Peale mitmetunnist pahteldamist ja lihvimist sain oma asjadega lõpuks nii kaugele, et võisin auto esimeseks kruntimiskorraks kinni katta:






Mõne aja pärast oli autol peal nii happe- kui ka täitevkrunt:






Järgmine nädal ma siis jätkan temaga ja võibolla mul õnnestub edaspidised pildid juba selle nö. õige aparaadiga teha.

Kommentaare ei ole: