Laupäev, juuli 18, 2009

231: Wildcat-i kapoti ja tagaluugi sisepindade lihvimine.

Enne põhijutu juurde asumist ütleksin, et Pärnus toimunud "Kindral Laidoneri Memoriaal 2009" üritusest on mul tehtud sõidust osa võtnud autodest paar videoklippi.
Nii et kes seda veel ei teadnud, saab neid siis vastavast peatükist vaadata.

Vahepeal on toimunud niipalju, et Lincoln, millele ma mõningaid värviparandustöid tegin, läks eelmisel pühapäeval koos omanikuga Tallinna poole tagasi. Ehk siis teisisõnu, auto sai valmis selleks ajaks nagu ma lubasin ja kuna ma arvasin ta valmis saavat. Omanik jäi (vist) üldjoontes autoga rahule. Mina muidugi seevastu mitte, sest et värvimise käigus tuli välja paar üksikut liivapaberikriimu jms. defekti ning päris lõplikult tolmuvabaks ma neid detaile ka ikka ei saanud- olgugi, et pärast sai teda veel siit-sealt poleeritud ja puhastatud.
Need väikesed vead ma lubasin oma kulu ja kirjadega ära parandada.

Ega selle värvimisega oli üks paras "kebernidze", sest et kood oli ukse sees asuval lipikul olemas küll, aga konkreetselt seda tooni värvimüüjal andmebaasis ei olnudki. Mõtlesime ja arutasime seda asja nii- ja naapidi, kuid ega mul ei jäänud muud üle, kui et võtta auto küljest bensiinipaagi luuk ning hakata tolle järgi sobivat värvitooni valima.
Kusjuures väga imelik hõbedane värv oli: päevavalguslampide käes paistis ta peaagu et helesinise metallikuna, kuid välja päikese kätte ajades oli ta autoga peaaegu et samasugune. Nii et ega algul tõmbas seest õõnsaks ikka küll, kui kattepaberid autolt ära võtsin: auto ise oli hõbedane, aga uue värvi ja laki alla saanud detailid üpris tugevalt helesinise varjundiga. Alles siis, kui auto lõplikult kokku sai ning välja päikese kätte seisma läks, vaatasin et värvitoon (vist) peaaegu sobib.

Auto üleandmise käigus jäi omanikule silma juhiuksel asuv üks väike mõlk ning paar kriimu. Nendest meil alguses muidugi juttu ei olnud, kuid Lincolni omanik soovis need kaks asja ka lasta ära likvideerida. Siis leppisime kokku, et kui ta ükskord puhkuselt tagasi tuleb, siis ma teen need juhiukse defektid ka ära ja samas poleerin ühe valuga tal auto ka üle.
Tegelikult on seda Lincolni kunagi tehtud. Kas nüüd just Eestis, aga tundub et USA-s kindlasti. Kapotil asuv lakk on kuidagi tuhmivõitu ja paaris kohas on lakimuster kahtlaselt krobeline, s.t. "apelsinikoore efekt". Samuti leidsin päevavalguslampide all, parempoolselt tagumiselt piilarilt ühe laki hajutusrandi. Ülevärvimist kinnitab ka see fakt, et kui ma hakkasin esitiibadelt ära võetud liiste lihvima, siis ühel liistul ilmus hõbedase värvi alt kuldne toon nähtavale. Nii et seegi pole võimatu, et auto on "kunagi-kusagil" kas ühe, või mõlema külje matsu saanud ja siis on terve alumine ring üle tuisatud- välja arvatud katus.
Kuna tolle auto juures oli töötempo üpris kiire, et ta lubatud ajaks valmis saaks, siis jäid mul seetõttu ka pildid tegemata.
Aga eks neid teeb siis, kui Lincolni omanik puhkuselt tagasi ja auto jälle minu juures seisab.

Kui nüüd valge Buick-i teemal juttu jätkata, siis temal ootavad värvimist veel kapott, tagaluuk, õhuvõtuava rest ning kaks tagatiibade otstesse käivat "jurakat".
Kui kapott on seest veel enam-vähem, siis tagaluugi sisepind on päris õudne.
Ma ei tea, mida auto omanik küll mõtles, kui talle öeldi, et need pinnad on nüüd värvimiseks põhimõtteliselt valmis.
Seda jama on tagaluugi sisepinnal ikka päris üksjagu: Kord on mõnes õnaruses vana värvi sakilised servad näha...




...siis tagaluugi keevitatud nurka pole keegi viitsinud pahteldada...


... ja tagatipuks oli päris mitmest kohast vana värv alt "keetma" hakanud:


Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui et hakata taldlihvijaga neid probleemsemaid kohti plekini puhtaks lihvima, sest et muidu võib mind värvimise ajal samasugune "saatus" oodata:


Tööd on küll üksjagu, aga ehk õnnestub nad niiviisi valmis meisterdada, et järgmisel nädalal saaksin nendega kambrisse minna. Siis peaks laias laastus selle autoga kõik olema.


Räägiks aga nüüd natuke tõsisemat juttu ka.

Minuni on jõudnud paarist "infoallikast" ebameeldivaid teateid mõninga(te) töö(de) kohta. Seda ma tean, et kuulda on olnud ka siit-sealt kostuvaid naaksumisi konkreetselt minu enda ja minu töiste tegemiste suhtes, aga see on teine teema.
Alljärgnev jutt räägib rohkem tehtud tööst valmiskujul.
Et minust valesti aru ei saadaks, ütlen veel ette ära, et minu tutvusringkonda kuuluvate inimestega, kellega ma lävin, alljärgnevas jutus tegu pole.

Detailset infot auto(de) enda kohta ma enne ei avalda, kui see (või isegi mitu) rahulolematu(t) isik(ut) minuga ise ühendust võtab. Põhjus olevat olnud aja jooksul värvkatte alt esile kerkinud pinnadefektidega.
Kuna tegu oli just sellis(t)e auto(de)ga, milledelt vana, kunagi USA-s mitu-setu korda pealekantud värve jms. kraami plekini puhtaks ei võetud ja keevitatud on selliseid kohti, kus kereplekk võib nii sõitude tagajärjel "vibreerida", kui ka meie kliima tõttu "mängida", siis nüüd on mõningad detailid hakanud aja jooksul oma iseloomu näitama ja mõnda kohta on paar mõra sisse tulnud.
Ma ei tea, kui suured või väikesed need mõrad konkreetses kohtades olla võivad, sest et autot (või autosid) ennast pole mulle keegi millegipärast näitama tulnud.
Seetõttu panebki mõnevõrra imestama selline asi, et selle asemel, et võtta minuga ühendust, rääkida probleem ära ning koos põhjus ja seejärel sellele mingi lahendus leida, otsustab omanik millegipärast asja suure kella külge panna ning kuulutada poolele ilmale, kuidas "auto on täiesti perse keeratud".
Sellised auto(de) kere(de)le tekkinud halvad üllatused ajaksid iseenesestmõistetavalt igaühel hinge täis, kuid taoline, "Slipknoti"-stiilis lõugamine ja auto juures märatsemine, nagu mulle seda kumbki "infoallikas" ilmekalt illustreeris, ei muuda probleemi olematuks.
Täpsustuseks olgu öeldud, et kumbki neist "informaatoritest" pole USA päritolu autodega, või üldse vanemate autodega seotud.

Kusjuures ma mõtlesin tükk aega, et kas teen nüüd sellest intsidendist juttu või mitte. Lõpuks otsustasin, et kui probleemidest ei räägita, siis nendele pole lootustki mingit lahendust leida. Käega löömine ja/või probleemide mittetunnistamine taolisi asju ei paranda.
Seepärast otsustasin, et edaspidiste sarnaste probleemide vältimiseks paneksin ühe jutu kirja, et inimesed, kes vanade autodega veel ei tegele, aga soovivad hakata tegelema, võiksid kõigepealt omale selgeks teha mõningad punktid, mis neid taolisel "Kolgata teel" ees võib oodata.
Need on mul laenatud, ma julgeks öelda et Eesti ühe parima autoplekksepa/kerede taastaja, Märt Aarne kodulehelt, milledele ma lisasin juurde omapoolsed täiendused lähtuvalt enda erialast:

1) Auto restaureerimine/renoveerimine on alati kallim, kui sa alguses arvad.

See tähendab seda, et esialgne öeldud või kokkulepitud eelarve võib raginal lõhki minna, sest et mitte ükski, konkreetset autot tegema hakkav tööline ei näe, mis kunagi, x-ajajärgus pealekantud värvi ja pahtli all peidus võib olla, kui palju selle autoga tööd võib olla ja tema peale materjale kuluda.
Elavaks näiteks võiks olla kasvõi see "Cadillac", millede kohta USA-poolne müüja kinnitas samamoodi, et "keretööd on äsja tehtud".
Mida niisugused "keretööd" endas sisaldada ja peita võivad, on vast juba mõned näinud:






2) Auto restaureerimine kestab alati kauem, kui sa algselt planeerisid.

Otsesõnu öeldes võiks esimese asjana kohe ära unustada sellist laadi jutud nagu: "Mul on sellega jube kiire", "Noh, kuna valmis saab ?", "Kurat, see võtab sul niiii kaua aega...", "Kuule, mul oleks seda autot kahe nädala pärast vaja kätte saada." jne. jne.
Stopperi või kellaga võidu sellist tööd ei tehta.

3) Mida viletsamas seisukorras "algmaterjali" sa ostad, seda kallim tuleb lõpptulemus.

Jällegi see teema, et enne mõne hobiauto ostu tasuks nõu pidada, kui suureks tema kereremondi eelarve minna võib. Sellest pole suurt tolku, kui auto ise on maailma mastaabis suhteliselt haruldane, või on teda tehtud mingi üliväike ja piiratud kogus, aga kere on nii roostetanud, et sellest võib lausa vares läbi lennata.
Omanik seevastu aga ei taha midagi kuulda sellest, et niisuguse poololematu roostehunniku tegemine võrdub praktiliselt auto nullist üles ehitamisega ja seda tööd ei tehta näiteks 10 000-de krooniga.
Vanade (ja eriti haruldasemate) autode (taas) elluäratamine ON kallis lõbu, nagu iga tehnikahobi on kallis lõbu. Nii et sellise asjaga tuleb arvestada.

4) Kui restaureeritud/renoveeritud vanasõidukit müüa kavatsed, ei saa sa kogu projekti investeeritud raha tagasi.

Nagu eelnevalt mainitud, on selline töö, kui teda põhjalikult teha, üpriski palju aega ning raha nõudev. Entusiasm sellise töö juures pole mitte sugugi väheoluline, kuid olgu ta nii vajalik ja positiivne nähtus kui tahes- arveid ta paraku ei maksa ja kõhtu ta samuti ei täida.
Seetõttu tuleks ära unustada ka niisugune "kopikalõhestamise sündroom", stiilis, et "kas odavamalt ei saaks." Saab küll, aga see odavamalt tegemine käib paraku millegi arvelt. Enamasti satuvad löögi alla kasutatavad materjalid ning nende kogused. Seniste teatud-tuntud kvaliteetsete materjalide asemel, millede peale võis kindel olla, võidakse mikroskoopilise eelarve korral hakata kasutama odavamaid.
See aga võib suht suurel määral mõjutada lõpptulemust ja ajapikku ka kogu töö kvaliteeti.

5) Kui restaureerimis/renoveerimistöö tehakse valesti või lohakalt, on kogu kulutatud raha "tuulde visatud".

Elav näide on kasvõi seesamane valge Buick.
See ei ole nüüd konkreetselt selle auto omaniku enda süü, et tema "metskassiga" läksid need eelnevad ja praegu tehtud tööd nagu läksid, aga tegelikult oleks pidanud selle autoga tegema samamoodi, nagu musta "Cadillaci" puhul: Kogu vana värv ja muu "kultuurikiht" kõikidelt detailidelt plekini puhtaks ning siis hakata vaatama, kui hullus seisukorras kere on ja kui palju tööd, aega ning materjale ta nõuab.
Võib ju minna küll kergema/odavama vastupanu teed, et senisele "kultuurkihile" mis autole juba "kunagi-kusagil" peale veetud on, lisada omalt poolt veel täiendavalt mitu(kümmend) kilo pahtlit ja igasugust muud kraami(krundid jms.), kuid siis tekib oht, et vana ja uus keemia hakkab omavahel ajapikku reageerima ja siis on mõne aja pärast tagajärjeks värvi alt läbi kumavad pahtlirandid, liivapaberikriimud, halvimal juhul ka mõrad ja "saared" erinevate värvide või kruntide üleminekukohtadel jne. jne.
Sellepärast ei saagi mitte ükski tööline ühelegi niisugusele autole, mida eelnevalt "keegi-kunagi-kusagil" teinud on, anda mingit omapoolset lubadust, et see auto on sama läikiv ja sile ka kahe, kolme või viie aasta möödudes, nagu ta äsja just värvikambrist väljus. Erinevates maades ja erinevates töökodades kasutatakse erinevaid materjale ja meil siin, vahelduva temperatuuriga kliimas võivad hakata niisugused asjad mõne aja möödudes omavahel reageerima. Nendest jamadest tulenevatest tagajärjedest ma juba eespool kirjutasin.



Mõneti targutav see jutt nüüd sai, aga ma lihtsalt selgitan asjade olemust, missugused nad tegelikult olla võivad.
Nii et see on iga vanema auto omaniku enda võetud risk, kui ta otsustab oma neljarattalise hobisõiduki viia kusagile töökotta ja dikteerib seal ette, kuidas seda autot teha tuleks, ajaliselt kui kiiresti ja kui palju ta on selle eest üldse nõus maksma.
Mida rohkem kokku hoitakse eelnevate tegurite pealt, siis tuleb tal kunagi hiljem paratamatult leppida selle asjaoluga, et tehtud tööga seoses võivad mingi aeg hakata mõningad probleemid tekkima.

Ma nüüd muidugi ei tea, kui palju "paksu või vedelat" vastukaja mu siinne jutt postkasti või telefonitorusse tekitab, aga nüüd on vast mõni asi mõnevõrra selgem.
Iseasi, kui paljud nendest vanade hobisõidukite omanikest seda nüüd mõista tahavad.
Ma loodan, et mõistva suhtumisega/arusaajaid inimesi on vast rohkem, kui vastupidiseid.
Neil aga, kelle ego on sama suur, kui tema auto, või selle mootori töömaht, nad ei ole huvitatudki mingisugusest probleemidele lahenduse leidmisest vastastikuse läbirääkimise teel ja väntoreli moodi ühte plaati jaurates lausa otsivad oma süüdistustele õigustust, siis niisuguste inimeste lahmiv käitumine paneb küll mõtlema, et kas see sellisel kujul juba mitte teatud spetsiifilise meditsiinivaldkonna alla ei peaks kuuluma.

Kommentaare ei ole: