Eelmine nädalavahetus toimus Haapsalus USA-raua kummardajate iga-aastane kokkutulek.
Mina sinna ajapuuduse tõttu ei jõudnud, sellepärast pole mul üritusest ka mingeid muljeid jagada. Pigem vaatasin netist pilte, mida üks või teine osaleja/külastaja oli oma aparaadiga teinud.
Kõikide tehtud piltide hulgast paelus mu tähelepanu ühe Chevy Camaro omaniku, kodanik Oldermanni fotojäädvustused äsjavalminud "Cadillacist". Küsisin pildimeistri käest, et kas ma võin paari tema tehtud fotot enda kirjatüki illustreerimiseks kasutada ja luba mulle anti.
Korralike piltide peal näeb see "Cadillac" valmiskujul välja selline:
Mina muidugi antud vaatepildiga rahul olla ei saa, sest et üksikud pisivead on ikkagi sees, mida ma tean selle auto juures olevat.
Nii et ma olen oma töö(de) suhtes jätkuvalt kriitiline- alati on võimalik veel paremini teha.
Keeraks nüüd aga jutu 180 kraadi teisipidi ja jätkaks hoopis teistel teemadel.
Mõni päev tagasi helises telefon ja torust kostuv hääl rääkis mulle vääääga pika jutu. Sooviti teada, mida ma arvan ühe N. Liidu sõiduauto, täpsemalt öeldes "Moskvitši 423" tegemisest. Mul esialgu ei visanud "pilti ette", et mida see masin endast kujutab, kuid omanik seletas mulle vurinal auto üldkuju ära, nii et midagi hakkas mu häguses mälupildis paika loksuma.
See konkreetne masin oli N.Liidu ajal kohe algselt mõeldud "tööhobuseks". Temaga sõitsid ringi igasugused esimehed, kaubavedajad, brigadirid, varustajad jne. jne.
Kuna teda kasutati ka kui eelmainit tööhobust, siis otseloomulikult võeti sellisest autost ka viimast, nii et sõidukõlbulikke isendeid on tänaseks väga vähe järgi jäänud. Selle konkreetse mudeli, "423"-e oletatav tootmisarv jäi kusagile 1500 auto kanti. Enamus neist on oma maise teekonna juba paraku lõpetanud, nii et iga selline säilinud isend on juba omaette väärtus.
Ma siis endamisi mõtlesin et "GAZ 21"-te olen ma teinud(see, mille plekitöö oli täiesti p.... ja millest ei saanudki korralikku autot), "GAZ 24"-ja samuti. Siis Sapakat olen teinud ja miilitsavärvides "UAZ"-i olen teinud. "Pobeda" on plekitöödes, mida mul on samuti lootust varsti tegema hakata ja millest ma ka kohevarsti räägin, aga "Moskvitš"- eriti veel universaalkerega ja veel nii vana mudel- mu tööde nimistust puudub.
Ma siis mõmisesin mõnda aega toru otsas, kuid pikalt mul seda teha ei lastud, vaid leppisime omanikuga aja kokku ning läksime operatiivkorras tulevast tööd üle vaatama.
Kui omanik auto mõned aastad tagasi ostis, siis nägi see "Moskvitš" niisugune välja:
Seejärel otsis ta hulk aega mõnda pädevat plekkseppa, kes oleks nõus auto ette võtma. Ega see eriti lihtne ei olnud, sest et 90% Eestis resideeruvatest plekkseppadest ei viitsi nii suurt tööd ette võtta. Enamus klopib siit-sealt selle tiiva või ukse välja, kasseerib raha sisse ja asi unustatud. See konkreetne auto vajas aga rohkemat, kui niisugune "pinnapealne kolkimine". Nii et otsimisega läks aega.
Lõpuks õnnestus "Moskvitši" omanikul üks plekksepp ikkagi leida, kes lubas siis töö ette võtta ja tegema hakata.
Mingi aega helistati omanikule ning nõuti uusi esitiibasid. Auto omanikul polnud neid aga too moment(kõik see toimus u. 2 aastat tagasi) mitte kusagilt võtta. Olgugi, et ta oli foorumites ja vanade autode/varuosade müügikuulutusi süstemaatiliselt "kamminud". Kuna tiibasid polnud, siis soovitati plekksepal mõni teine detail ette võtta. Ehk lähiaja jooksul ilmuvad tiivad ka lagedale.
Läks hea jupp aega mööda, kui "Moskvitši" omanik sattus pooljuhuslikult sinnakanti, kus tema hobisõiduk plekitöödes oli. Vaatepilt aga tegi päris tõsiseks, sest et plekksepp oli peale nende omavahelist viimast telefonikõnet auto õue lükanud ja kilega kinni katnud. Noh, et vesi ja lumi sisse ei sajaks või nii....
Sellest kilega haljakslastud auto katmisest polnud aga suurt tolku, sest et niiskus oli sellegipoolest plekile ligi pääsenud. Nii et terve auto oli stabiilselt väikeseid punakaspruune roostetäppe ja laike täis.
Detailidesse ma vast ei laskuks, mis aadress tollele plekksepale öeldi, kuhupoole ta võiks astuma hakata, aga ühesõnaga- tuli jälle ette võtta teekond liivapritsi töökotta.
Teistkordselt liivapritsi alt tulnuna ning krundituna veeretati ta juba ühe automaalri juurde, kes lubas asja kohe ette võtta. See toimus selle aasta Märtsis. Ma rõhutaks, et plekitöödes oli see auto kaks(!) aastat. Mis temaga seal nii kaua tehti, ma ei tea.
Nüüd, millalgi autot uurima minnes pidi "Moskvitši" omanik jälle peaaegu rabanduse saama: Auto seisis tolmusena, liivapritsitult ja rohelise happekrundiga kaetuna nurgas, kattepaberi kuhjade all ja selle aja jooksul, s.t. Märtsist Juulini, oli too automaaler suutnud ära pahteldada ainult tagaluugi, (vist) kaks ust ja tagatipuks oli kere selle seismisega uuesti pindmise roostega koos.
Ühesõnaga- üks järjekordne kummivenitamine ja tulemust mitte mingisugust.
Kui ma seda autot vaatamas käisin ja olin need lood ära kuulanud, siis mulle jäi mulje, justkui poleks seda MaSu-t mitte kusagil. Vähemalt neil kahel tegelasel küll mitte, kes seda autot pidid tegema. See auto oli mõlema tegelase garaažis nagu mingisugune üleliigne detail, mida ühest nurgast teise veeretati, et ta jalus ei vedeleks ja vahepeal, kui meelde tuli, siis tegeleti temaga ka. Noh... nii... umbes 10 minutit.
Peale "Moskvitši" omanikuga kohtumist ja jutuajamist/arutlemist ma jäin mõtlema, et see auto on küll enamat väärt, kui niisugune nurgast nurka lohistamine ja otsustasin, et võtan ta töösse.
Omanik lisas veel, et ta on nõus ka ise mõningaid töid tegema, sest et ta tahab, et selle auto valmimisel oleks ka tema enda käsi mängus. Mitte nii, et ta toob auto töösse, vajaduse korral "köhib pappi" ja pärast tuleb valmis saanud sõidukile töökotta järgi.
Minul polnud suurt midagi selle vastu, kui omanik soovib enda sõidukit ise ka meisterdada ja nii me siis hakkasime maad kuulama, kunas õnnestuks see "Moskvitš" uuesti(nüüd juba kolmas kord) liivapritsi viia.
Võiks öelda, et meil vedas nii ilma, kui ka päevaga. Ilm oli ilus ja liivapritsitöid oldi ka nõus tehtama. Nii et ma organiseerisin kibekiirelt treileri ja me toimetasime auto tema viimasest, poole aasta pikkuseks veninud peatuspaigast minema.
Tagapaneelil on näha viimase automaalri "töötegemise" tulemus:
"Nõuka-aegne" gaasikeevitus:
Liivapritsitöökotta jõudes hakkasime operatiivselt "Moskvitši" küljest detaile ära kruvima(stanged, tiivad jms.) Kuigi nad olid siit-sealt enamasti mõne poldiga kinni, ega see eriti hästi ei tahtnud õnnestuda. Nii et me pusserdasime kusagil üks tund aega selle praadiva päikese all.
Plekkide kruvimisega oli kiire seetõttu, et liivapritsitööde tegija sai ta põhimõtteliselt otsekohe ette võtta. Osalt kiirustasime aga ka seetõttu, et ma jõuaksin garaaži juurde, kus mind ootas juba ees "Pobeda" omanik.
Teatavasti mõni aeg tagasi kirjutasin paar peatükki ühest "Pobedast", mis peale liivapritsis käiku sõitis plekksepa töökoja juurde. Too plekksepp aga teatas peale kuuajalist mõtlemist ning takseerimist auto juures, et see kere on omadega nii läbi, et tema seda tööd küll teha ei viitsi ja ta paneb oma erialase ameti üldse maha.
Nii mul tuligi see "lipp-lipi peal, lapp-lapi peal"-tüüpi keevitatud kerega Pobi enda juurde vedada, kus ta siis jäi määramata ajaks edasist saatust ootama.
Arutasime omanikuga, et nii seda asja jätta ei või ning panime vastavasse vanatehnikafoorumisse töökuulutuse üles. Ehk keegi on nõus ikkagi teda tegema.
Huvilisi, kes kohapeal autot vaatamas käis, oli ainult 2 tükki. Kui esimene neist jättis jutu poolest üsnagi asjatundliku mulje, siis teine, hilisem tegelane, oli küll sellise jutuga, et "siin ei saa küll midagi muud teha, kui et paneme lapi peale".
Peale teise "plekksepa" või õigemini rätsepa lahkumist otsustasime koos omanikuga, et see tegelane tuleb küll kukele saata. Niisugust jama, nagu too vend suust välja ajas, polnud tükk aega kuulnud.
Aeg läks, Pobi seisis ja ootas.
Mõni aeg hiljem helistas "Pobeda" omanik ja ütles, et ta leidis "Kuldsest Börsist" ühe kuulutuse, kus oli kirjas, et Tallinnas pakutakse müüa "Pobeda" keret. Keevitustööd olevat küll tehtud, aga et selle auto ost jälle järjekordne "põrsas kotis" poleks, siis kindluse mõttes võiksime ta koos üle vaadata.
Tuligi ette võtta teekond pealinna.
Keevitustöid oli "Pealinna Pobil" küll tehtud, kuid need olid suhteliselt enam-vähem. Autot polnud keegi pahteldanud ega värvinud. Vaid krunt oli peale lastud, et õhuniiskus keevitatud kohtadele väga ligi ei pääseks. Kuna Tallinna "Pobeda" oli tunduvalt paremaks konditsioonis, kui see, mis esialgu töösse sai võetud, siis langetati see raske otsus ja "Pealinna Pobi" muutus "Taaralinna Pobiks".
Esimene käik oli jällegi liivapritsitöökotta. Seal mulistati talle pärast pritsitöid happekrunt ja mingi roosa kattekrunt peale ning samas värviti tal ühe valuga ka sillad ja koopaplekid musta veoauto raamivärviga üle.
Nii et lõpptulemus jäi niisugune:
Siin on näha mõningaid keevituskohti, mida eelmine omanik pole viitsinud käiaga siledaks lihvida:
Salongipõrand:
Eestvaade:
Täna kutsuti kohale ka see plekksepp, kes esimesena autot vaatamas käis. "Pobeda" omanik oli valmis trükkinud ka "käsulauad", ehk siis kirja pannud punktid, missugused kohad missugusel määral plekitööd vajaksid.
Kui sellega asi ühel pool, vinnati auto treilerile ning suund võeti plekitöökoja poole:
Õige varsti tuli plekksepp ka teisele, halvemas seisukorras kerele järgi. Too viidi samasse kohta, kuhu eelminegi auto läks. Teiselt kerelt saab plekksepp ehk omale mingeid spetsiifilise kujuga tükke lõigata, juhul kui selleks vajadust peaks olema. Millekski muuks see masin enam eriti ei kõlba.
Kui "Pobeda" omanik on halvemas konditsioonis kerelt ka need puhastatud, krunditud ja värvitud sillad alt ära võtnud, siis saab sellest "Pobedast"(või mis temast veel järel on) võibolla mõni väike Jaapani pereauto, või metallist riisikauss.
Igatahes säilib väike lootus, et ehk mingi progress nüüd selle "Pobedaga" ikkagi toimub.
Kui mõlemad "Pobedad" ära saadetud, läksime "Moskvitši" omanikuga mõne aja pärast uuesti liivapritsitöökotta, et vaadata, kaugel selle auto juures tööd on.
Vaatepilt oli ilus. Silm puhkas seda haljakslastud keret vaadates:
Isegi põhja all pole midagi hooletusse jäetud. Kõik on paljas nagu porgand:
Liivaprits on välja toonud ka mõned läbiroostetanud kohad, mida tookordne plekksepp ei viitsinud teha:
Eesistujate jalgealune:
Armatuurlaud ja selle alune. Punktitatud "lappe" on ikka üksjagu:
Kapotialune, millest mul tuleb ilmselt kõige esimesena pihta hakata ning siis järk-järgult tagumise otsa poole edasi liikuda:
Juhul kui nüüd homme lastakse kerele peale ka happekrunt, värvitakse eelmainit musta raamivärviga ära sillad ning koopaplekid, siis veereb see auto suht suure tõenäosusega esmaspäeval minu juurde, kus ma siis hakkan tal keevitamist vajavaid kohti üles märkima ja samas ka otsapidi katuselt ning kapotilt vana värvi eemaldama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar