Ütleme nii, et selle nelja päeva sisse, mil ma temaga tegelesin, mahtus igasuguseid asju: küll häid ja ka mitte nii häid. Viimaseid siis minust mitteolenevatel põhjustel. Aga nagu öeldakse: Lõpp hea- kõik hea.
Minu jaoks oli põhiline, et auto lubatud päevaks valmis saaks ja siis tuli selle nimel tegutseda kohati ka üsna operatiivselt. Kuna konkreetne sõiduk kuulub veel naisterahvale, siis seda enam oli põhjust "auru juurde" panna. Ma arvan, et sellega on vast kõik kursis, mis siis juhtuma hakkab, kui üks noor naine väga kurjaks saab, et mõnda temale lubatud asja ei suudetud täita.
Vat siis on tüli majas ! Hoobilt kohe.
Õnneks oli "Lincolni" omaniku näol tegu rahuliku ja positiivse inimesega, kes ei teinud sellest (vähemalt minu arust) erilist probleemi, kui esialgse kokkulepitud aja asemel auto üleandmine mõned tunnid edasi lükkus, sest et ma ei osanud tegelikult ka arvata, et poleerimine ja vahatamine nii kaua aega võivad võtta.
Senikaua, kuni ma autot vahatasin, puhastas tema klaase, et "Lincoln" ikka oma nime vääriline oleks.
Nagu ma juba mainisin, olid auto värvkatte poleerimine ja vahatamine kaks kõige suuremat ajaröövlit. Kuna kogu selle aja jooksul, mil "Lincoln" praeguse omaniku käes on olnud, polnud poleerimistöid mitte keegi teinud, siis oli mul tükk tööd, et see kriimuline ja tuhm lakipind uuesti läikima saada.
Aga valmis ta sai ja kahepeale puhtaks küürituna nägi auto lõpuks päris viisakas välja:
Kui ma kunagi rikkaks peaksin saama, siis ostan omale ka niisuguse "Lincolni". Mis sest, et neid USA päritoluga sõidukeid, mis mulle meeldivad, on kaugelt üle (mitme)kümne.
Kuna "Lincolni" peale kulus neli päeva sujuvalt ära, siis seetõttu jäid "Corvette" juures tehtavad tööd mõnevõrra tahaplaanile.
Selle paari päeva jooksul olen peamiselt tegelenud kapoti pahteldamise ning hööveldusega. Kõige rohkem tööd nõudis juhipoolne, klaasplastiga parandatud kapotipool. Teda oli küll mingi aeg tehtud, kuid ta vajas sellegipoolest täiendavat pahteldust ja lihvimist.
Siin pildil on siis peale veetud esimene pahtlikiht:
Kui too kuiv, lihvisin pinna ühtlasemaks ning vedasin peale teise kihi. Sedakorda siis juba laiema pindalaga:
Kui ka teine kiht kuiv, võtsin höövli kätte ning asusin lihvima.
Ausalt öeldes, ega see eriti lihtne pole: nõgusaid ja kumeraid pindu on päris palju, nii et tema kujusse voolimine võttis aega üksjagu. Kui ma tavaliselt olen saanud suurematel pindadel enamvähem kahe pahtelduskorraga hakkama, siis see kapott tahab suht suure tõenäosusega veel üht pahtlikihti ja hööveldust saada, sest et ta on ikka omajagu "laines":
Selle nädala keskel võib aga juba hakata mõtlema "Corvette" kahekordse täitevkruntimise peale. Kahekordse täitevkrundiga katmise all ma pidasin silmas siis kapotti, esistange pealmist pinda ning uksi.
Ka kolmekordne täitevkrundiga katmine ja hööveldamine pole välistatud.
Kuna uksed on tal samamoodi plastikust nagu terve autogi, siis kõige sirgematena nad ei tundunud. Nii et mul tuleb ka nood detailid kõigepealt höövliga üle lihvida ning seejärel, kui täitevkrunt peal, nad paralleelselt kapoti ja esistangega üle käia.
Siis on ehk lootust, et nende välispind ei loperda enam nii jubedalt, kui praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar