Enne põhiteema juurde asumist ma tahaksin esitleda ühte inimest, täpsemalt öeldes naisterahvast ja tema tehtud pilte mõni aeg tagasi toimunud üritusest "Kindral Laidoneri Memoriaal 2009".
Paljud huvilised ja üritusel osalejad on juba tema pildialbumi ning selle sisuga kursis, kuid ma "ärkasin" alles nüüd, kui mõni päev tagasi otsustasin selle naisterahva fototöödele veidike reklaami teha.
Aga parem hilja, kui mitte kunagi. (Või nagu irvhambad ütlevad et "Parem Hilja, kui Mari.")
Fotograafi nimi pole muidugi kumbki neist kahest eelnimetatust, vaid hoopis Pille Russi ja tema meeleolukaid fotojäädvustusi sellest üritusest saab vaadata siit.
Kõigepealt ma muidugi kirjutasin talle avalduse selle albumi avalikuks esitamiseks siin lehel, sest et osad inimesed võibolla ei taha, kui nende töid niiviisi omavoliliselt eksponeeritakse. See-eest avaldusele tuli peene käekirjaga kirjutatud positiivne vastus.
Nii et seekord mul (veel) vedas.
Ütleks et hea silm(avaade) peab ikka mõnel olema, kes oskab neid hetki nii hästi murdosa sekundi jooksul tabada. Sellega on vist nii, et kuidas seda kellelegi antud on. Minul oleks antud isiku asemel paljud detailid võibolla üldse hoopis nägemata/pildistamata jäänud. Nii et seda pildigaleriid vaadates võtab ikka tunnustavalt mõmisema küll.
Aga mis nüüd sellesse "Corvette" puutub, siis temaga tegelemine edeneb. Tasapisi küll, kuid ühtlases tempos.
Mõni aeg tagasi sai auto üleni paksult kahe täitevkrundikihiga kaetud ja samas hakkasin teda jupphaaval ka siledaks lihvima.
Mõned pildid vahepeal toimunust:
Ütleks et see esiots ilma kapoti ja mootorita näeb sellisel kujul ikka väga veider välja. Autot nagu poleks ollagi.
"Pagasiruum":
Parempoolne tagatiib:
Parempoolne uks:
Kapott:
Tema oli nii suur, et ei mahtunud mul pukkide peal seistes ühekorraga pildi pealegi.
Kusjuures mu aimdus osutus õigeks, et kapotiga on hulk tööd.
Lisaks sellele, et ma pidin ta auto küljest ära tõstma, oli ta sama raske, nagu minu patukoorem ning samuti tuli mul teda peale esimest täitevkruntimist ja hööveldamist siit-sealt veel korraks üle pahteldada, kuna laineid ja lohke oli veel päris mitmeid sees. Nii et nagu ma peale pahteldustöid arvasin, sellest kolmekordsest täitevkruntimiskorrast ei saanud tema puhul ei üle ega ümber.
Nüüd aga peaks ta olema juba talutavamas konditsioonis. Selles mõttes talutavamas konditsioonis, et kui ta koos autoga ükskord värvi ja laki alla saab, siis jätab ta vast mõnevõrra korralikuma/siledama mulje, kui tööde algusfaasis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar