187. Peatükk: Tartu Motoshow 2008. 1 osa.

Tere jälle üle pika aja.
Kõigepealt pean vabandama blogilugejate ees, kes on juba pikemat aega pidanud jälgima vaatepilti "tumm leiliruumis". Ses mõttes et pilt on, aga häält eriti pole, s.t. juttu. Põhjus oli selles, et mu trükimasin, millega ma pilte ning lalinat postitustesse panen, oli hea jupp aega remondis. Kõigepealt seisis aparaatos nädal aega ootejärjekorras, siis võeti ette ning talle tehti korralik "klistiir".
Nii et tundub et nüüdseks on asi jälle mõneks ajaks korras.

Mis siis vahepeal toimunud on ? Ütleks et igasuguseid asju.
Kõige põhilisem neist, millest ma kavatsen ka pikemalt juttu teha, on juba pealkirjas ära mainitet. Lühematest uudistest võiks mainida niipaljukest, et see punavalge Buick on samuti lõplikult valmis. Tema osales samuti koos teiste päritolu-, liigi-, ja margikaaslastega selsamal näitusel ja praeguse seisuga on ta põhimõtteliselt juba müüdud. Tema tulevane omanik käis ühel nädalavahetusel kohapeal autot vaatamas ja tundus et üldine vaatepilt, sõiduomadused ja seisukord vastsele Buicki omanikule meeldisid.

Järgnevalt näitangi mõningaid pilte autost valmiskujul. Siplemist, rabelemist, unetuid öid ja pikki tööpäevi temaga küll oli, aga vähemalt on see nüüd selleks korraks vast möödas:





Siin (veel) koos praeguse omanikuga:








Võiks öelda et ka selle 1959 a. kupee Cadillaciga seonduv, mis hea jupp aega plekksepa juures seisis ja mis viimati tehtud piltide peal üpriski lootusetu välja nägi, asi mõnevõrra liigub. Tema sai toimetatud mõni nädal tagasi liivapritsi ja nüüd on teda sealt õige pea ka tagasi oodata.
Saab siis varsti näha, mis vaatepilt autost avaneb.
Ma arvan et tolle autoga läheb plekksepal ikka päris mitu kuud aega(kui korralikult ja rahulikult teha), enne kui ma saan omakorda ise selle sõidukiga tegelema hakata.
Ja mul võib temaga omakorda minna veel kauem kui paar kuud. Seda siis juhul kui jällegi, korralikult ja rahulikult teha.

Aga asuks siis põhiteema juurde.
Tartu Motoshow-l oli mul siis au juba teist korda viibida. Eelmine aasta oli siis teadupärast esimene kord. Kuna eelmine aasta jättis meile mõruda maigu/mulje just meie kõrval olevate "tümakavendade" vegeteerumine ning nende võistlemine stiilis" kellel plärtsub kõige kõvemini", siis seekord soovisime USA sõidukite esitlemiseks natukene vaiksemat territooriumi, kus oleks võimalik nii omavahel kui ka näituse külastajatega inimese moodi rääkida- mitte et peab pidevalt üksteisest üle röökima nagu mingisugused kõrvahaiged.
Kuna ürituse ametlikud avamispäevad olid reede, laupäev ja pühapäev, siis tuli juba neljapäeval nii Tarmol, kellele kõik need meie boksis seisnud USA autod kuuluvad, kui ka minul hakata tegema kiireid ettevalmistusi ja sõidukite transportimisi meie jaoks valmis sätitud platsile.
See ettevalmistus hakkas pihta küll isegi juba mitu päeva varem, sest et osad eksponaatidest olid päikese käes seismisega juba tuhmiks muutunud ja nii ma pidin neile poleerimisaparaadi ja -pastaga vähe värskemat välimust andma.

Aga valmis nad said ja kohale ka viidud.
Rivi sai siis pildistatuna nö. tagurpidi, s.t. kui selg ees sissepääsu poole liikuda. Ehk siis maakeeli öelduna, näituseplatsile sisenevate inimeste suhtes vastupidises suunas:

1930 a. Chrysler 66:






Sellel viimasel pildil, teh. andmete paberi allservas olev netiaadress on autoomaniku vastne blogi, kuhu ta on siis samamoodi enda autod üles pannud. Pildid ja jutt nendel juures. Nii et kellel viitsimist ja huvi, saab Tarmo blogi tema valduses olevate autode kohta külastada sellelt aadressilt: http://usaautod.blogspot.com.


1977 a. Chevy Corvette:




1960 a. Chrysler Imperial:




Seoses selle Imperialiga toimus meil reedel huvitav situatsioon.
Kuna külastajaid oli nimetet päeval suht hõredavõitu, siis ei pööranud ei Tarmo ega ka mina neile eriti pingsat tähelepanu, vaid ajasime kas omavahel juttu või siis jalutas kumbki ajaviiteks niisama autode taga asuva telgi juures ringi. Üks hetk aga liikus Tarmo selle musta Chrysleri poole, kuna külastajate seast ühele mehele näis kõikide tunnusmärkide järgi see must masin millegipärast suurt huvi pakkuvat. Nad jutlesid seal ikka päris hulk aega. Mees vaatas kapoti alla, istus autosse, uuris näidikuid, pani mootori käima jne. jne.
Lühikokkuvõte: autost oldi huvitatud ja sõna otseses mõttes ostetigi sellisel kujul ära, nagu ta praegu on. Kuigi ta vajab pleki- ja värvimistöid päris suures mahus, siiski vastset omanikku see ei heidutanud, vaid ta oli oma ostus nii kindel, et maksis järgmisel päeval ära ka väikese käsiraha selle auto eest.
Ega taoline asi võttis mõttes ikka karbi lahti küll, sest et Tarmo ei toonud neid autosid üldsegi mingi müügimõttega platsile vaid et saaks lihtsalt rahvale näidata, missuguseid masinaid kunagi tehti. Rääkimata sellest et tavaliselt inimesed niiviisi mingisuguse näituse raames naljalt nii vanu ja nii väheesinevaid sõidukeid "lambist" ära ei osta. Tundub aga et see sõiduk oli vastsele omanikule nö. "love at first sight", et ta ei saanud muudmoodi kiusatusele järele anda, kui et lihtsalt pidi selle masina endale saama.
Iseenesestmõista on see hea nähtus, kui on selliseid, positiivses mõttes isikupäraseid "hulle", kes ei satu vaimustusse mingisugusest tänapäevasest spoilerdatud ja vilkuvast-lurisevast plastmassSalvokast, milliseid võib igal tänavanurgal leida ning milledest paljud maksid platsil ja näitusehallides võrreldes selle musta Imperialiga mitmeid kordi rohkem.
Nii et kokkuvõtteks võib öelda et kõik jäid ilmselt rahule. Nii ostja kui müüja.

Jätkaks aga siis pooleliolevast kohast.
1968 a. Chrysler Newport:




1964 a. Mercury Montclair:




1962 a. Cadillac 62 DeVille:




Ja kõige lõpuks siis eespool kirjeldet 1955 a. Buick Super:




Nii et see rivi nägi näitust vaatama tulnud külastajate suhtes niisugune välja:



Pilte tegin veel teistestki vanematest sõidukitest, mis asusid nii hallis sees, kui ka halli ees.
Sellest kõigest aga juba järgmises peatükis.

186. Peatükk: Buick Super is ready.

Siinse blogi minu sõnavõttude vaikimise põhjustaja on nüüd lõpuks suuremalt jaolt valmis saanud:






Pisivigu leidub auto juures küll, mida likvideerida. Aga kui nüüd arvesse võtta kogu seda paarinädalast meeleheitlikku rabelemist(ma ei oska seda tegevust teise sõnaga nimetada), kus öödest said hommikud ja vastupidi, telefonikõned, kell ja kuupäevad kogu aeg kuklasse hingamas, siis üldjoontes kõige hullem ta ei saanud. Sinna sekka mahtus mul veel esmase pealekantud krundi üleskeetmine ja igasugused muud jamad, mis vana auto värvkattega seostuvad.
Vana värvi all olnud mingisugune x-päritoluga krunt(loe: saast), mille ma kivitäkete jms. kohtade pealt kuni plekini puhtaks lihvisin, otsustas mulle oma võimu näidata ning kui ma autot esimest korda täitevkrundiga katsin, tekkisid pealekantud krundi sisse erineva pikkuse ja suurusega mõrad. Seepeale oli mu garaaž täis erinevaid vene- ja eestikeelseid tiitleid, omadussõnu ning nende sekka mahtus ka veel "Eestikeelne Autoremondisõnastik". Ühesõnaga, see USA-s pealekantud pruuni värvi saast keeras mul praktiliselt kaks tööpäeva p...sse, sest et järgmine päev pidin hakkama jälle otsast pihta: üleskeetnud kohad ära lihvida ning terve auto uuesti kruntida. Neid kohti ei olnud mitte üks ega ka mõned, vaid auto oli nagu üks suur mõrahunnik. Seda "pornot" vaadates mul tekkis mitmeid kordi küsimus, et kas on üldse mõtet Buicki edasi teha. Kõige õigem lahendus oleks olnud muidugi vana värvi täielik eemaldamine kõigilt pindadelt kuni plekini välja. See aga oleks töö hinna kosmosesse lennutanud ja teiseks ei oleks ma seda Buicki nõutud ajaks kohe kindlasti valmis saanud. Nii et olude sunnil tuli siis teha selline poolpidune variant.
Piltidelt võib näha, et ruum on jällegi veidi teistsugune, võrreldes vanemate postitustega. Kuna minu garaaž ei ole suure värvimistöö jaoks sobilik, siis pidin otsima sellise koha, kus ma saaksin auto mõistliku hinnaga ära värvida. Kuulasin maad ka oma töö juures, kuid seal öeldi mulle kambri kasutamise eest selline number, et ma pidin seinast kinni hoidma, et mitte ümber kukkuda. Vägisi jäi mulje, et mõni kütab oma kambrit nafta asemel vedela kullaga. Kuigi naftat nimetatakse mustaks kullaks, siiski mulle öeldud hind oli üle mõistuse, sest et mitte ükski auto üleni värvimine, kui vajalikud ettevalmistustööd ja tuise ise teha, ei maksa mitutuhat krooni. Ma mõtlen siis seda neljakohalist arvu, mille esimene number on kahest-kolmest suurem. Küsisin tuttavate käest, kas keegi teab kedagi, kes ehk omakorda teab kedagi ja leidsingi lõpuks ühe automaalri, kes on ehitanud oma koduhoovi väikese värvitöökoja, milles asus korralik ja igati kaasaegne kamber. Hinnas saime temaga ka kiiresti kokkuleppele ja mõned päevad tagasi saigi Buick puksiiriga tema juurde toimetatud.
Võiks öelda et töökojast läbi käivatest isikutest praktiliselt peaaegu kõik käisid ümber auto ning vaatasid teda pealt ja alt. Olenemata sellest, kas Buick seisis värvikambri ees või kambris sees.
Kõige hullem ja aeganõudvam töö oli auto juures katmine. Võib öelda, et laias laastus kulub ühe taolise sõiduki katmiseks terve päev. Lisaks pealmistele pindadele kõik sise- ja välispinnad. Kuna Buick läks kahevärviliseks, siis pidin teda lausa kolm korda kinni katma. Ja see tüütas lõpuks ikka päris korralikult ära, eriti kui tead, et auto valmissaamine on tundide-päevade eluküsimus.
Järgmine probleem oli vana värvi ja sellesama värvi all olnud "legendaarse" krundiga, mis kohati kippus "üles keetma", s.t. tekitas saarekujulisi mustreid. Sellest sain ka lõpuks suure vaevaga jagu. Üksikasjadest ma lugejat säästaks.
Kui ma oleksin seda autot värvinud näiteks lakialuse värviga, nagu alguses plaan oli, siis oleks kõik värvi ja krundi üleminekukohad üles keetnud, kuna teadupärast lakialune värv sisaldab suures osas lahustit, mis on ka üks kurja juuri. Nii et siis ma nühiksin ja lihviksin seda autot senimaani, rääkimata pärmitaigna moodi järjest suuremateks paisuvatest materjalikuludest. Seekord aga sai peale kantud tavaline akrüülvärv ja võib öelda et vist läks õnneks.

Edit: Päeval tegin veel paar pilti, kui Buick välja oli aetud:

185. Peatükk: Chevy versus Buick.

Vahepeal olen oma tegemistega jõudnud niikaugele, et sinine Chevy on saanud uue värvi- ja lakikorra alla:




Uste liistud:


Esistange:


Midagi üle mõistuse keerulist tema juures ei olnud, ainult kõik see lihvimine, katmine jms. võtavad rämedalt palju aega. Eriti kui veel tahta head tulemust.
Aga valmis ta nüüd on ja vähemalt kaelast ära.

Buick on veel natuke poolik. Ses mõttes et tema veel ootab oma uut kahevärvilist "kleiti".
Mõneti oli selline kahe suure töö kokkulangemine ühele ajale suhteliselt s...
Oleks üks neist varem ja/või teine hiljem töösse tulnud, siis oleksin saanud mõlemad mõistlikul ajal valmis. Praegu võis aga mõnedel päevadel(õigemini õhtutel) näha niisugust pilti, kus üks tegelane pusserdas poole ööni Chevyle uut kaubanduslikku välimust anda. Kui järjekordne tööoperatsioon omadega ühel pool, siis oli kell juba niikaugel, et normaalsed inimesed hakkasid magama minema. Või juba magasidki.
Selle asemel, et samamoodi normaalse inimese moodi käituda, see eelmainit tegelane aga võttis oma seitse asja ning lasi kippadi-kappadi teise tööposti poole, kus teda juba üks USA päritoluga vanem auto ootas.
Ja hommikul, õigemini päeval, kui normaalsed inimesed juba ammu kohusetundlikute töömesilastena ringi siblisid, see "öötööline" veel alles põõnas, hambad laiali taeva poole.
Siis ma otsustasingi et ma parem teen ühe suure töö(s.t. sinise Chevy) lõpuni valmis ning teise valmimiseks võtan nädalavahetuselt lisa. Muidu on nii, et siblin kord ühe, kord teise juures midagi teha ja lõppkokkuvõttes tulevad mõlemad autod kuidagi "poolikud".

Mis sellesse jubeda välimusega Cadillaci puutub, millest siin mõni aeg tagasi pildid üleval olid, siis tema on niipaljukest juba puhtaks roogitud ja lahti võetud et auto on valmis liivapritsi alla minema. Kas ja kui palju teda sealt tagasi tulles järgi jääb, seda ma ei oska ennustada.
Aga eks siis näha ole, kui ta selle kadalipu on läbinud.

P.S. Võibolla on ehk mõni vahepeal proovinud mingit mu peatükki või tegevust kommenteerida, see aga mingil põhjusel pole õnnestunud. Põhjus oli selles, et kuna mulle hakkas kommentaariumisse tekkima igasugust kahtlase väärtusega sõnavõtte, mis näisid ilmselt spämmirobotite poolt tekitatud, siis ma otsustasin et lõpetan selle pulli ära ja panen tegelastele veto peale. Siis sai kommenteerida ainult registreeritud ja arvuti aadressi/registriandmeid näitav isik. Kuna aga viimasel ajal on õnneks selle spämminduse koha pealt suhteliselt vaikne olnud, siis otsustasin et võtan jälle mõneks ajaks kommentaarikeelud pealt maha.

184. Peatükk: Chevy ettevalmistustööd.

Vahepeal on mulle töö juurde tekkinud üks niisugune "asi":


Tegu siis uuemat tüüpi Chevy Tahoe mudeliga.
Miks ta värvimisse toodi, võib näha alljärgnevalt pildilt:


Seda autot on juba keegi kusagil USA-s mingitmoodi teinud. See aga pole mitte kõige paremini õnnestunud, kuna auto mõlemad küljed ning esiots on millegipärast suhteliselt tuhmiks muutunud. Tundub nagu oleks seda autot lakitud kas mattlakiga või siis nagu oleks mingit svammpinda värvitud. Läige on praktiliselt olematu.
Minu ülesandeks on talle siis peaaegu samasugune sära tagasi anda, nagu tal kunagi olla võis.


Esistange oli selle auto juures kõige rohkem aia-aia saanud detail, mis pahteldust vajas. Ülejäänud pinnad olid suht enam-vähem:


Kuigi pealtnäha pole tal suurt midagi viga, siiski võtab temaga tegelemine omajagu aega. Ja mul on veel ka see Buick tegemist ootamas, mis peab samuti järgmise nädala lõpuks uue värvi selga saama. Nii et rabelemist on lausa kahel rindel.

183. Peatükk: Buicki demontaaž ning muud juttu.

Selle paari nädala jooksul on toimunud erinevaid sündmuseid.
Sai veidi puhkusel oldud ning maatöödega tegeletud, sai Lätis, Jurmala Retrosõidul käidud ja palju muudki. Jurmala üritusest ma räägin ka mingi aeg ja lisan sinna juurde mõningaid pilte.

Nagu allpool näha võib, on Buick selle paari nädala jooksul oma asukohta muutnud ning sattunud hoopis teistsuguste mõõtmetega ruumi, võrreldes mõne aja taguste piltidega.
Põhjus lihtne: Kuna mul töö juures, kus ma tavaliselt neid USA päritoluga sõidukeid tegin, pealikele taoline asi eriti ei meeldinud, et üks või teine, selline vanemat sorti sõiduk nende arust liiga kauaks nö. seisma jääb, rääkimata vana värvi abrasiivkettaga lihvimisel tekkivast tolmust ning viimasel ajal üha paisuvatest tööde eelarvetest, mis mulle esitati põhjendusega et "muidu ei tasuvat ära", siis ma otsustasin nö. üldise kodurahu huvides et mul oleks mõttekas otsida omale mingi ruum, kus ma saaksin rahulikult neid vanu USA sõidukeid põhitöö kõrvalt teha.
Ilma et peaksin hakkama jälle kuulma, et " Kuna valmis saab ?", " See töö võtab ikka nii kaua aega..." jne. jne.

Seda juttu, et ma omale isiklikud ruumid otsiksin, on rääkinud mulle mitmed USA autode omanikud ja nii ma siis asusingi kinnisvarakuulutusi sirvima, et ehk õnnestub midagi sobivat leida.
Üldiselt on Tartus taoliste väiksemate garaažidega suht hapud lood. Need kellel on ta olemas, neil on seda endal vaja.
Siis pakutakse näiteks selliseid ruume, mis on Nõukogude ajal ehitatud ridaboksid, aga see-eest nii kitsad, et autouksi korralikult lõpuni avada ei saa. Ja kolmas pakutavate rendigaraažide kuulutuste klassi esindaja on mingi vana või mingil põhjusel mittetöötav tehase või tööstusettevõtte suur garaažihall, kui mitte lausa terve endine Nõuka-aegne töökoda, millede põrand ja seinad on enamjaolt juba paakunud õli ja mustusekihiga koos. Ja millegipärast on neil viimatimainitutel rendihind ka niisugune pandud et kuku pikali: keskmine ühe kuu renditasu, mis ühe või teise, vähem või rohkem õlise ja musta töökoja eest küsitakse, on paarkümmendtuhat krooni.
Hinnakirjutajad ei võta niisuguseid numbreid vist mitte laest vaid suisa pilvedest.

Aga lõpuks mul siiski vedas ja ma leidsin ühe topeltgaraaži boksi, milledel vahesein on ära võetud, nii et on moodustunud üks ruudukujuline, pea 40-ne ruutmeetri suurune ruum.
Kuna rendihind ei olnud tal ka kõige hullem, vaid üsna mõistlik ning rendipinna pakkujaks oli omanik ise, mitte mingi maakleriplõkats, kes iga lõualiigutamise eest mitmeid tuhandeid silmi plagistades sisse kasseerib, siis saigi mindud seda garaaži vaatama.
Ütleme nii, et mina jäin esmamuljega rahule. Kõige rohkem aga valmistas mõtteainet, kas mõni suur Ameerika auto üldse sisse mahub. Seetõttu tõi USA autosid Eestisse vahendav Tarmo, kellele kuulub see piltidel olev Buick, kodust valge ja ilmatupika 1962 aasta Cadillaci ning ajas ta ettevaatlikult garaaži sisse.
Kusjuures diagonaalis mahtus ta ilusti ära ja siis saigi otsustatud, et niimoodi need autod siin seisma hakkavadki. Siis on parasjagu ruumi ümberringi tegutseda ja saab ka küljest äravõetud detaile (uksi, tiibasid) vabalt auto lähedal teha.

Mõni nädal kulus väikese remondi, lampide paigalduse ja materjalide ostu peale aga selline ta nüüd lõpuks sai:
See uks on siis nii sissepääs kui ka väljapääs:


Vaade uksest garaaži astudes:


Vaade, mis avaneb eelmisel pildil, pukkidel olevate esitiibade juurest:


Materjalide ja tööriistade kapp. Kõrval on mõned kollase Chevy kastika ära värvitud detailid:


Kuna sisustamine on veel nö. algusjärgus, siis pole sinna juurde lisandunud veel mõnda riiulit jms. Aga see kõik on tehtav.

Asja pluss on see, et ruum on väike ning näiteks talvel läheb ta soojapuhuriga küttes päris kiiresti soojaks. Nii et seda ei tule karta, et auto peale kantud pahtlid või krundid ära ei kuiva. Asja miinus aga see, et värvimistöid ma seal teha ei saa, kuna pole taolist korralikku ventilatsiooni nagu värvikambris. See aga pole ületamatu takistus, kuna pahteldamise, lihvimise, kruntimise jms. ma saan teha enda garaažis ära ning kui auto on värvimiseks valmis, siis sõidutan ta treileri peal töö juurde ning seal toimub siis lõplik katmine ja värvimine.

Teise inimese sisse ei näe ja mõtteid ma samuti lugeda ei oska, aga tundus et ka Tarmo, kes on selle Buicki omanik, tundus ruumi suuruse ja valgusega rahule jäävat. Igatahes tema selles küll probleemi ei näinud, et värvimiseks tuleb auto puksiiriga kusagile mujale toimetada. Peaasi et oleks kuiv ja võimalikult valgusküllane ruum, kus põhitööd saaksid ära tehtud. Värvimine kui selline on alles nö. jäämäe tipp.

Nii et minu edaspidised USA autodega seonduvate tööde pildid hakkavad siis põhiliselt sellest garaažist tulema.

Pressiteade

Kuna mul on praegu kahenädalane puhkus käsil, milledest üks möödas ja teine veel ees, siis pole ma siia eriti aktiivselt postitusi ning pilte lisanud. Aga nad tulevad esimesel võimalusel ja siis ma saan oma jutuga pooleliolevast kohast, s.t. Buickiga seonduvate töödega jätkata.

182. Peatükk: Mõned pildid Cadillacist ning muud juttu.

Eile plekksepa juurest läbi astudes, et niisama uurida, kuidas tal tööd edenevad, jäi Cadillaci vaadates selline mulje, nagu keegi oleks auto alla pommi pannud:


Tundub et mida rohkem seda pealekantud pahtlit ja värvi maha kooritakse, seda jubedamaks vaatepilt muutub. Tagumise klaasi juurest peale vana värvi ja pahtli mahakraapimist tuli välja, et katuseplekki pole ollagi. Serv on täiesti läbi roostetanud:


Mahavõetud esitiib:


Esiots:


Katuseserv. Esiklaasi liistu alt võib veel igasuguseid "üllatusi" tulla:


Kõrvalistujapoolne uks, mille sisepind roostega kaetud:


Juhipoolne tagatiib, millele peale veetud sentimeetri paksune kiht pahtlit, et peita sitasti tehtud plekitööd- ütleme otse ja maakeeli:


Juhipoolne tagumise akna nurk. See ainult vist roostest koosnebki:


Juhipoolne tagatiib, millelt suuremalt jaolt pahtel ning vana värv maha kraabitud:


Ka juhipoolne esitiib on eemaldatud:

Piltide tegemise ajal ütles plekksepp, et ma küsigu omaniku käest, kas tal ikka on kindel soov seda autot tegema hakata. Sest et järjest hullemaks see vaatepilt muutub ja kui auto veel liivapritsist ka läbi lasta, siis praktiliselt temast ei jäägi enam suurt midagi järgi. See aga tähendab seda, et plekksepp peab hakkama ise plekitahvlitest uusi tükke tegema, kui tiibasid või uksi kusagilt välja ei võlu. See aga tõstab töö hinda veelgi enam.
Ma siis lubasin asja uurida.

Eile värvisin ära ka mõned kollase kastiauto detailid. Põhjus, miks ainult osad neist said värvi alla, on see, et mul pole rohkem taolisi terava otsaga kinnitusvardaid kusagilt võtta. Nii et tuleb neid niiviisi vähehaaval teha.
Kasti all olev tagapaneel:


Esiotsa külge kinnituv paneel:


Iluvõre "stoikad":


See Buick on nüüd peaaegu sellisel kujul lahti võetud, et tema kallal saaks juba tegutsema hakata. Kuna tagumise stange kinnituspoldid ja mutrid olid nii roostes, et neid lahti keerata püüdes(õigemini haamriga vastu võtmepikendust kolkides) väänasin puruks kaks silmusvõtit, siis vaatasin, et pole mõtet tööriistu niiviisi lõhkuda. Eriti kui nad veel enda omad ei ole. Lõikekäiaga ei pääse samuti neile ligi- ei mutritele ega ka poltidele.
Keegi oli vist juba enne mind proovinud seda stanget maha võtta, aga tundub et samuti loobunud, sest et numbritulede juhtmed olid veel vana värviga koos.
Nii et siis ei ole muud, kui et katab stange kinni ja katsub niiviisi kruntida-värvida, et sisepinda nendega ära ei riku:


Esiotsal seevastu on põhimõtteliselt kõik lahti võetud, mis vaja. Vaid küljeliistud on veel jäänud. See on aga juba kergem töö:




Esistange mahavõtmine oli ka tükk tegu. Eriti veel, kui ei tea, kustkohast üks või teine asi poltidega kinni on ning mis järjekorras need asjad käivad.
Kuna taoline stange kõige kergem ei ole ja mul tuli ta koos tugevdustalaga maha võtta, siis kutsusin ühe plekksepa appi. Senikaua, kuniks mina auto all polte-mutreid lahti kruvisin, hoidis tema stanget üleval. No ja siis ikka oli vaja ju jutustada. Plekksepp muudkui aga seletas ja rääkis, kuni üksvahe kostus ülevalt: "Ossaguradgüllonrasske!". Siis sain aru, et stange on käes: