Aastavahetus ja pühad peetud.
Oli mürtsu, oli kärtsu, oli suuri söömaaegasid ja oli suuri joomaaegasid.
Nüüd oleks aeg hakata tasapisi ennast jälle igapäevaellu sobitama ning sellega tegelema, millega senimaani vahelduva eduga on tegeleda saadud. Ehk siis autodega.
Vahepeal aga on mul mõningaid huvitavaid sündmuseid toimunud. Õigem oleks öelda, et on toimunud sündmuseid, kus ma ka olen asjaosaliseks sattunud. Seda siis eelkõige oma töö tõttu.
Nimelt jõudis minu kõrvu üksvahe selline "kõlakas", või õigemini "naised saunas rääkisid", et Eestimaa poole on laevaga liikumas üks järjekordne vanemat sorti Ameerika auto.
Mõtlesin, et no eks neid vanemaid USA päritoluga autosid ole meil siin nii mõnigi.
See konkreetne isend on aga hoopistükkis väike veoauto, väljalaskeaastaga 1949 ja kannab siis marginimetust Chevrolet 3100, 1/2 Ton Pickup.
See teade, ma ütleks, tõstis mu tähelepanu juba mitme pügala võrra.
Sisuliselt on ta siis Vene "Pobedaga" ühel ajal valmistatud.
Erinevalt aga "Pobedadest", mis meil siin-seal aia ääres ja põlluveertel vedelevad, on see konkreetne "kastikas" oma eelmise, ameeriklasest omaniku poolt üsna hästi hoitud.
Paar korda on teda vahepeal üle värvitud ning roostegi pole temasse kogu selle aja jooksul käegakatsutavaid "hammustusi" teinud. Vaid paaris kohas, esitiiva ja astmelaua juures on rooste veidi kobrutama hakanud.
Aga kui arvestada auto vanust, siis üldjoontes näeb ta vanakese kohta ikka päris kõbus välja. Ilmselt pole temaga seal konkreetses soojas osariigis, kus ta ennemalt oli, mingeid suuri ja raskeid vedamistöid tehtud, vaid on ilmselt piirdutud näiteks kasvõi põhupallide paarikaupa äravedamisega põllu pealt.
Seda, et temaga on heina vms. kraami veetud, võib täitsa uskuda, sest et kasti põhjas olevad lauad on juba omajagu tursunud ning lõhki.
Kuigi algul vastne autoomanik arvas, et seda masinat pole eriti vaja üle hakata värvima, sest et ta näeb niigi hea välja, siis ühise "konsiiliumi" tulemusena pidid asjaosalised nentima, et paraku tuleb see värvimise teekond ette võtta küll.
Nimelt on siis seda autot kunagi kusagil USA-s värvitud, nagu ma ennemalt mainisin.
Tehtud töö pole aga mitte just korralike killast, sest et ajapikku on hakanud värvipinna sisse kogunema niiskusemulle.
Nii et terve auto on ühtlaselt väikeste täpikestega kaetud.
See aga ei ole sellise omapärase ja stiilse retrosõiduki puhul mitte kena vaatepilt.
Ja nii siis võttiski vastne "kastikaomanik" minuga ühendust ja uuris, et kuidas mul töödega lood on. Et ta tahaks mulle ühte autot näidata ning ehk saame seal juures ka see mõni sõna juttu puhuda.
Üks nädalavahetus käisin ja vaatasin selle Chevy ka oma silmaga üle.
Diplomaatiliste läbirääkimiste käigus jõudsime omanikuga mõlemad ühisele nõule, et see auto oleks mõttekas ikkagi uue värvikorra alla panna. Teist sellist Eestis vaevalt et leidub ning tema omapärane disain on juba selline, mis paneb sellele autole tänaval järgi vaatama.
Et teeme temast siis sellise eksemplari, mida on nii omanikul hea vaadata, kui ka neil, kes seda sõidukit mingi moment lähemalt juhtuvad silmitsema.
Ja ega ei läinudki viimasest kohtumisest kaua aega mööda, kui täna veeres meie hoovi peale üks džiip, mille taga treiler ning treileril õõtsumas ja raugelt hooviavarusi silmitsemas 1949-nda aasta Chevy Pickup:
Veokonksu ning esi- ja tagastange oli vastne autoomanik juba omal algatusel ära võtnud:
V8-fännidele võib avanev vaatepilt mõningal määral pettumust valmistada.
Nimelt sellel autol pole kahjuks kapoti all seda "väändemeistrit".
Aga see reaskuuene mootor teeb oma mõõtude kohta vajaduse korral ka väga kurja praginat ja ka rehvide "soojendamisega" ei jää ta mitte üks toll hätta.
Rehvide "soojendamist" või "suitsurõngastamist" nii vanal autol keegi muidugi proovima ei hakanud. Aga kohapeal gaasi vajutades võis auto tagant kuulda ikka päris mehiseid möiratusi.
Üks omapära on tal veel. Nimelt käivitamise protsess kui selline.
Selleks, et mootor tööle saada, tuli peale süüte sissekeeramist jalgadega vajutada korraga nii gaasi kui starterit, kuna viimane neist on jalaga eraldi lülitatav.
Algul tundus see natuke veider, aga kui tuli aeg auto tööruumi sisse ajada, siis kogu see jalgadega vehklemise protsess seal armatuurlaua taga ajas lõpuks endalgi suunurgad muigele:
Embleem kapoti küljel...
... ja ees:
See sõiduk saab siis sisustama minu tulevasi töönädalaid.
Ja samuti püüan ma kõiki auto juures tehtavaid töid kajastada ka siin leheküljel. Seda siis nii jutu- kui ka pildimaterjali näol.
Eks endalegi pakub sellist poolsportlikku huvi, mis sest asjast saama hakkab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar