esmaspäev, jaanuar 28, 2008

124. Peatükk: Tiibade lihvimine ja kruntimine. 1 osa.

Täna võtsin siis ette selle kastika kaks kõige rohkem tööd vajavat tiiba.
Kuigi sisetunne ütles, et ega eriti meeldivad üllatused mind ootamas ei ole, eriti esitiibade puhul, siis pinda järk-järgult plekini puhastades mul tuli selles ka veenduda.
Üldise vaatluse põhjal arvasin, et kuna juhipoolsed tiivad olid rohkem räsida saanud ning nad olid ka rohkem roostes, et siis ma võtan kätte ja puhastan need kõigepealt ära. Et siis kunagi saaks nad esimesel võimalusel plekksepa kätte toimetada, kes neile väikest iluravi teeks.

Peale paari tundi abrasiivkettaga lihvimist tuli tagatiival vana värvi alt välja niisugune pind:


Kõige hullem oli tagatiival see koht, mis näis omajagu äranätsutatud olevat:

Sinna lömmis plekile oli veetud paras lõuatäis pahtlit peale, nii et mul läks hea jupp aega, kui ma kogu selle savi sain sealt enam-vähem maha lihvitud.
See koht tuleb plekksepal ilmselt välja lõigata ning uuest plekist samasuguse kujuga nurk teha.

Pealekantud pahtli ja vana värvi alt tulid nähtavale sellised sügavad kriimud:

Ilmselt oli seda tagatiiba keegi kunagi kusagil teinud ning vana värvi või väljatambitud plekki lõikekettaga lihvinud.

Kui tagatiival piirdus asi veel selle ühe nurgaga, siis esitiiva kohta ütleks, et see vist oli küll enne mõne analoogse sõjaväeauto küljes, mis omakorda oli vist osa võtnud kõikidest sõdadest, kuhu USA päritoluga autod võisid sattuda.
No küll oli sinna alles pahtlit veetud. Mine või lolliks selle käiamisega:


Kohati oli pealekantud pahtlikihi paksus peaaegu vaat et lausa sentimeeter:


Mingi imeliku päritoluga auk keset tiiba, mis oli jällegi, "kunagi kusagil" kellegi poolt kinni keevitatud.
Kuigi mitte just kõige õnnestunumalt:


Esitiiva tagumine serv, mis oli vastu autokeret ning läheb ilmselt vahetusse:


Peale tundidepikkust pahtli ja vana värvi mahalihvimist sain lõpuks mõlemad detailid puhtaks ning kambrisse tõstetud:


Pildilt pole võibolla nii hästi näha, aga tegelikult on see nurk parasjagu lömmis ning mõlkis. Nii et plekksepal ilmselt väga igav ei hakka selle tiivaga:


Siin siis veel üks, pahtli alt välja tulnud mõlkis koht:


Esitiiva tagumine ots:


Ning sama tiiva siseserv:

Näib et see juhipoolne esitiib on auto juures vist üks kõige halvemas seisukorras detaile. Tahaks loota, et oleks.
Kahte esitiiba pahtlist välja voolida pole just kõige lõbusam tegevus.

Kui mõlema tiiva pinnad puhastatud, tegin nendega samamoodi kui kapoti ja tagaluugiga: Algul happekrunt...


... ning mõne aja möödudes kaks kihti täitevkrunti:




See esitiiva allservas olev piklik auk on tekkinud ilmselt astmelaua hõõrdumisest vastu plekki:


Happekrundi kuivamise ajal tekkis üks mõte.
Ja kohe oli see mõte vaja ikka nö. "realizjeerida". No ei saa muidu.
Koos töökaaslasega valmistasime siis pähekaranud mõtte tulemusena töökoja põrandale ühe väikese Etna. Või Vesuuvi. Kuidas kellelegi meeldib:


Suitsev vulkaan:




Tegelikult pärineb see värvi- ja pahtlihunnik kahe lihvitud tiiva küljest.
Kokkuvõttes üks paras kilekotitäis.
Homme ilmselt ootab sama "saatus" siis ka kahte parempoolset tiiba.

Kommentaare ei ole: