Reede, jaanuar 25, 2008

122. Peatükk: Chevy demontaažitööd jätkuvad.

Selle nädala sees on toimunud kollase Chevy juures igasuguseid asju.
Kõigi nende asjade ja tegevuste käigus näeb ta üha rohkem "luukere" moodi välja.

Eilne päev oli täidetud enamjaolt salongis ja selle küljes olevate asjade ja esemete eemaldamisega. Kui iste, põrandavaip ja tagumise vaateakna klaas tulid enamvähem rahuldavalt auto küljest ära, siis esiklaasidega oli seevastu tükk tegemist, et neid kätte saada.
Nimelt oli siis keegi neid esiakna klaase mingil ajahetkel omal algatusel tihendanud, toppides tihendi ning kerepleki vahele mingit liimitaolist hermeetikut.
Ja tee või tina, aga ära see sodi sealt tihendi vahelt enam ei tule.
Lõpuks, suure vaevaga sain mingi osa sest liimitaolisest hermeetikust tihendi vahelt kätte.
Kuna aga sellegipoolest üks esiklaasidest ei tahtnud ära tulla, siis pidin hakkama seda musta kleepuvat möga kruvikeerajaga klaasitihendi ja katusepleki vahelt välja koukima.
Kerge see töö ei olnud ja taolise tegevuse tagajärjed ei lasknud ka end kaua oodata.

Siin siis pildid juba eemaldatud klaasidega kabiinist:


Nagu näha, see vahelepandud hermeetikukiht oli kohati lausa sentimeetri paksune:


Kõrvalistujapoolne esiaknaraam:


Kuna ma olin üle pika aja esimene inimene, kes sellel autol niiviisi põhjalikult kõik pulgad ja jubinad küljest ära võttis, siis mitukümmend aastat ühe koha peal seisnud detailid ei taha mõnikord mitte ilma probleemideta ära tulla.
Nii juhtus ka parempoolse, ehk siis kõrvalistujapoolse esiklaasiga.

Paralleelselt soone puhastamisega vanast liimhermeetikust panin juba puhastatud kohtadesse vahele paar kruvikeerajat, et klaas koos tihendiga oma pessa tagasi ei vajuks ning niiviisi mu puhastustööd ei takistaks.
Tihendisoont järk-järgult edasi puhastades aga käis ükskord prõks! ning esiklaasi "kaunistasid" korralikud mõrad.
Iseenesestmõistetavalt tekitas taoline asi klaasi ja tihendit kätte saada soovivas isikus ülimat pahameelt, mida ta vastavat "autoremondisõnastikku" kasutades, ümbruskonda ka valjuhäälselt teadustas. Aga kuna teadupärast taoliste "sõnastike" kasutamine enam mõrast klaasi terveks ei tee, siis sai operatiivselt valitud auto omaniku number ning teda ka toimunud vahejuhtumist teavitatud.
Kui ma olin oma loo ära rääkinud, mis ja kuidas juhtus, siis kostus torust esialgu vaid halvaendeline vaikus. Mõtlesin, et no nii... tulgu mis tuleb.
Kuid torust kostis mõtlik arutelu, et milline selle klaasi profiil võiks olla ning kas teda mingi šablooni järgi on võimalik teha.
Sai veidi aega uuritud seda mõrast klaasi siit- ja sealtpoolt ja mõnes mõttes võib ehk isegi õnne tänada. Klaas on täiesti sirge, ilma igasuguse kaarprofiili või kumeruseta ning ei olnud ei sellel ega ka juhipoolsel mingeid spetsiifilisi markeeringuid küljes.
Nii et seekord veel vedas.

Siin siis kõnealune detail isiklikult:


Kuna klaaside tihendid olid paksult, sõna otseses mõttes liimitud selle kleepuva ainega kokku, siis töökaaslane, kellega koos me neid esiklaase ära võtsime, pidi nentima, et kui me neid tihendeid poleks omavoliliselt ära lõiganud, siis poleks kumbagi neist klaasidest tervena kätte saadud.
Või õigemini, üks läks küll läks katki, aga sedagi seetõttu, et see liimhermeetik või mis iganes ka seda klaasi kinni hoidis, oli juba selle aja peale nii ära kuivanud, et taoline klaasi purunemine oleks olnud kas aja küsimus või võinud juhtuda ka vabalt mõne teise inimese käes.
Seekord juhtus saatuse tahtel selleks isikuks siis mina olema.

See on kohati ikka täielik müstika, mis asjadega mõned inimesed autode detaile kinni panevad.
Ja võta siis pärast kinni või tee selgeks, et selle mõne konkreetse või vajaliku detaili katkiminek ei olnud kellegi tahtlik kavatsus.

Aga kui nüüd üldisema jutu juurde tulla, siis nagu näha, on kastikas juba suhteliselt lagedaks tehtud ning ootab aega, mil ta liivapritsi puhastusse viiakse:


Algul oli omanikul plaan lasta värvida ainult auto välimised pinnad ja et sellega asi nagu piirdukski. Aga mida aeg edasi, siis sellevõrra on üha rohkem süvenenud veendumus, et kui juba teha, siis teha nii, et kõik on tehtud. See tähendab siis seda, et kui ma nüüd tema jutust õieti aru sain, siis suht suure tõenäosusega tõstetakse raami pealt maha nii mootor kui ka kabiin. Raam viiakse puhastusse ning peale seda ta saab omale selga mitu kihti erinevaid krunte ning kõige peale spetsiaalselt veoautoraami jaoks mõeldud kattevärvi.
Meil taolist, autode raamide või põhja puhastust liivapritsiga teha ei saa, kuna meil puuduvad selleks nii aparaat kui ka tõstuk või kanal.

Ärakruvitud "birka":


Ülesvõetud põrand. Õigemini see, mis vaiba alt nähtavale tuli:


See keskelolev pruun ollus ei ole mitte ohtralt laiutav rooste, vaid põrandaplekk on punase kruntvärviga üle võõbatud:


Eile hakkasin äravõetud keredetaile otsast tasapisi puhastama, et vaadata, mis selle "mullitamise" siis põhjustab.

Ärakruvitud kapotiembleem on küll pealtvaates ilus...


...aga tagant vaadates pole seal eriti midagi rõõmustavat.
Rooste laiutab igas nurgas:


Näha on siis ka märgi alt natuke seda tema algupärast, tumerohelist värvitooni:


Ja siin siis need mullid, millepärast nii suur töö üldse ette sai võetud:


Värvi natuke aega lihvides, ilmusid mullide alt välja sellised "asjad":


Pealekantud värvi kuni plekini puhtaks lihvides sain aru, et tegu ei ole mitte eelmise värvija hooletu töö või muu sellisega:


Põhjust, miks värvi alt hakkasid sellised imelikud väikesed roostemullid kerkima, võib näha siit pildilt:


Siin on siis kõige peal Chevy viimane toon, sellele eelnes täitevkrunt, siis tumeroheline on olnud tema kunagine originaaltoon ja kõige alumine on siis ilmselt see kõige tavalisem, musta värvi ühekomponendiline krunt.
Ja need niiskusemullid on mu arust kõige suurema tõenäosusega tekkinud sellepärast, et tol ajal, mil neid kastikaid tehti, ei lastud värvile alla mitte mingisugust korrosioonitõrjeks mõeldud happe- või epoksiidkrunti, mis roostetamise ära hoiaks.
Sõiduautodele võibolla tõesti, aga see konkreetne auto pole vähemalt kapoti suhtes küll mingit korrosiooni takistavat aluskrunti, peale selle musta, näinud.

Et asjas täit selgust saada, lihvisin pool kapotti üleni haljaks:


Ja siin võib siis lähivõttena näha neid värvi- ja krundialuseid roostetäpikesi, mis on kogu selle paksu pahanduse tekitajaks olnud:


Täna sai see pool kapotti ainult taldlihvijaga lihvitud, et värv maha saada.
Homme teen teise poolega samamoodi.
Kui värvi on kapotilt maas, siis seejärel lasen ta kindluse mõttes lõikekäia otsa kinnitatud traatharjaga üle, et ka nendest väikestest, mikroskoopilistest uuretest saaks selle viimase rooste kätte. Muidu on nii, et suurem pind on küll puhtaks lihvitud, aga minimaalne rooste istub ikka kusagil seal plekipinna sees edasi ja nö. "ootab" oma aega.

Nii et siit järjekordne tarkusetera nii mulle kui ka autoomanikele, kellede olemasolev või soetatav masin on ehk samasuguse "mullitava" välimusega.
Kui auto on kaetud taoliste pisikeste mullikestega, siis on üpris tõenäoline, et see konkreetne sõiduk, kui tast tahta vähegi asja saada ning omanikul on selleks piisavalt finantse, tuleb täiesti laiali võtta ning kõik plekkdetailid kuni plekini haljaks lasta, kuna ilmselt pole antud auto keret õhuniiskuse eest vastavate keemiliste vahenditega piisavalt üle lastud.
Ja eks oma osa mängivad ka edasised pealekantavad materjalid ning ruum.
Õigemini selle ruumi sisekliima, kus neid töid tehakse.

Kommentaare ei ole: