Selle paari nädala jooksul, lisaks auto lahtivõtmisele, on üht-teist muud ka toimunud.
Näiteks toodi eile liivapritsist tagasi juba esimene sats detaile. Täpsemalt öeldes esimesed ning tagumised poritiivad, millede senised roostes siseservad olid liivapritsiga puhtaks tehtud.
Nii et järgmine nädal, kui viiakse auto sinnasamma puhastamisse, kus need detailidki tehti, ma saan hakata otsast neid tiibasid vanast värvist ja pahtlist puhtaks lihvima ja siis selgub, mis selle pealekantud värvi all peitub ning kui jubedas seisukorras nad tegelikult on.
Eile aga said siis esimesed kaks Chevy detaili, kapott ja tagaluuk, omadele esimesed krundikihid peale.
Tundus, et tagaluuki polnud keegi viitsinud "tol ajal" too moment vist üldse kruntidagi. Kuidas muidu seletada seda nähtust, et kui suruõhuga lahtist värvi luugi küljest eemaldasin, tuli selle alt kohati nähtavale sile ning karestamata plekkpind.
Nii et ega ei jäänudki muud üle, kui abrasiivketas drelli otsa ning luuk mõlemalt poolt vanast värvist puhtaks:
Pealmine pool:
Ja kapotil tegin samamoodi selle osaga, mis üleeile veel vana värvi all oli.
Kui mõlemal detailil plekkpind puhtaks lihvitud ja pinnad töötlusvedelikega ära puhastatud, tõstsin asjad värvikambrisse ning lasin neile peale kõigepealt kollase happekrundi:
Kapott:
...ja seejärel juba täitevkrunt:
Mõlemal detailil olid sees ka mõned väikesed mõlgid. Aga kuna nad olid mitte eriti märkimisväärsed, siis nendega tegelemine(pahteldus jms.) on vast mitte eriti ajamahukas töö. Ma arvan.
Mis esitiibadel olevate värvikihtide alt välja võib tulla, on hoopis omaette teema. Lauspahteldamist nende puhul ei tahaks küll hakata praktiseerima, sest et siis ma voolin seda esiotsa vähemalt paar päeva, kui mitte rohkemgi.
Aga eks vaatab. Kõik selgub järgmise nädala jooksul.
Nüüd aga üks väike pildiseeria ühest teise riigi masinast, mis ka meie töökotta nö. "ära eksis" ning samuti keretöid ja värvimist ootab.
Tegu on siis 1988 aasta Jaguar XJS Cabriolet mudeliga.
Mootorivalem: V 12. (Aplaus saalist)
Kuna taolisi soliidseid sõidukeid ei satu meie töökotta mitte just iga päev, siis ei saanud ma juhust kasutamata jätta ning tegin tast mõned pildid.
Mis sest, et ta remontivajav sõiduk on. Stiilne näeb ta välja sellegipoolest.
Remontivajav külg:
Eestvaade:
Kapotilt ära hüppav ja "Ärr!" tegev elukas:
Embleem iluvõrel:
On, mida vaadata:
Kleebis tehaseandmetega:
Juhi töökoht:
Originaalmakk:
Kuna minu tööpäevad on juba selle kollase veokaga sisustatud, siis see "valget karva kaslane" läks ühele kolleegile, kes temaga tegelema hakkas.
Nüüd aga teeks senisest teemast ühe kõrvalepõike ja võtaks päevakorda ühe artikli, mida ma viimasest "Autolehe" ajakirjast lugema juhtusin.
Artiklil üldjoontes polnud viga midagi, ainult et mõne seal sõna saanud tegelase suupruukimine tõstis mu kulmud peaaegu et juustepiirini.
Millest siis jutt käib ?
Jutt käib artiklist "Kaitse autot rooste eest".
Seal oli siis sõna antud kolmele tegelasele: Üks tegeles korrosioonitõrjega erafirmas, teine müüs "Tojootasid" ja "Ljeksuseid" ning kolmas kõnemees oli autokeredega tegeleva töökoja juhataja.
Kui esimene neist jättis oma jutuga igati asjaliku ning asise mulje, siis seevastu kaks ülejäänut, eriti viimane neist, tekitasid küll suhtkoht küsimärke.
Korrosioonitõrjetöid tegelev mees soovitas siis autoomanikel, kui nad oma vastostetud sõidukiga poest välja vuravad, teha esimesel võimalusel Jaapani või Korea autodele ennetav korrosioonitõrje, kuna, tsiteerides tema sõnu "Võib neist mõne värvkattele piltlikult öeldes isegi vastu lendav kärbes viga teha."
Sellele jutule vastandus siis neid eelmainit "Tojootasid" ja "Ljeksuseid" müüva autofirma mingine mutrikene, kes teatas enesekindlalt, et "Meil pole täiendava korrosioonitõrje vastu midagi, kuigi leiame, et Toyota galvaniseeritud kered on niigi hästi roostetamise vastu kaitstud".
(Minu kommentaar sellise mõttetera peale: Ongi nii või ? Tõsiselt räägid ? Ära sa hirmuta, tead.)
Nüüd siis see päeva "nael", niiöelda.
Sõna oli antud ka ühe autode keretöökoja juhatajale, kes siis deklameeris ilmekalt, missuguseid autosid on mõttekas teha ja milliseid mitte.
Ma tsiteerin: "Kui auto maksab alla 40 000 krooni, tasub tõsiselt mõelda, kas põhjalikku kereremonti maksab ikka ette võtta."
(See oli esimene tsitaat, millele ma varsti põhjendusega vastan).
Nüüd järgmine: "Ühe detaili värvimine(NB! Värvimine !) maksab alates 4000-st kroonist (!!!), millele lisanduvad vajadusel keevitus ja muud tööd".
Kuid seegi pole veel kõik ! (Kõlab umbes nagu TV-poe reklaamimulin).
Oma ametipositsioonile vastavat hoiakut kinnitas see keretöökoja juhataja järgmise lausega: "Odavatel autodel soovitan ainult roosteplekid maha lihvida ja aerosooliga (!?!?) üle värvida."
Tähendab... kui ma olin selle kirjatüki läbi lugenud, eriti aga need "kaks tarka Hommikumaalt" ja nende "kuldseid" tsitaate, siis esimese korraga ei osanud nagu kohe midagi kosta selle peale.
Et see asi vajas nagu natuke seedimist või nii...
Et aga mitte liiga kauaks mõttesse jääda, siis esitaks omapoolsed vastuargumendid:
Müügionule ütleks, et kui tema pähemääritav sõiduk ei ole konkreetselt mingisugune tsingivanni kastetud tank, siis ärgu nii enesekindlalt seal soojas müügisalongis või kabinetis suuri sõnu tehku. Omadest kogemustest nende liisinguautode voolimisel tean täheldada, et ei ole need igasugused "Tojootad" ja "Matstad" midagi nii ülimegagigakindlad tekkiva rooste vastu.
Kõik sõltub suuresti sellest, kuidas omanik autot hoiab ning teda hooldab.
Kui ikka antakse niipalju kui torust tuleb(nt. ametiauto puhul), siis ei aita siin mingine esialgne lubatud mitmeaastane keregarantii ka.
No ja mis kultuselement see garantii üldse on, et temale peab igas intervjuus "Hosiannat" laulma ?
Lihtsalt üks tühipaljas lubadus, paberi kujul, mida esindused peavad nagu mingiks pühakirjaks.
Ja siis, kui mõni sõiduk vajab ikkagi mingi moment garantiikorras suuremat remonti, siis hakatakse lõugu viltu tõmbama, kuna remondikulutused ning arved kipuvad kasumist liig suurt tükki haukama.
Ei vihja millelegi konkreetsele, aga meedia vahendusel võib nii netist kui ka muudest allikatest siit-sealt kuulda, kuidas mõni esindussalong ühel või teisel autoomanikul on nn. uute juppidega mütsi pähe tõmmanud, või siis tekitanud juurde imelikul kombel mingeid x-arveid(olgugi, et garantiikorras remonditakse tasuta), väites et "me pidime selle asja ka ikka ära vahetama/remontima".
Nüüd siis see kodanik värvitöökoja juhataja ja tema "pärlid".
Esiteks: Kui inimene, kellel vajab taastamist mõni Vene päritoluga sõiduk, mida enam meie teedel nii sagedasti ei näe(Volga, Pobeda, vms.) soovib sellegipoolest lasta oma auto kusagil töökojas ära teha ning ta on selleks kogunud ka vastavaid finantse, siis mis hea pärast ta peaks ukselt tagasi saadetama ?
Tööde hind kujuneb tavaliselt läbirääkimiste käigus. See on juba pärast kunde enda otsustada, kas talle taoline hinnakiri sobib, või ta otsib omale mõne teise koha, mis on tema rahakotile sobivam.
On palju vanatehnika omanikke, kellede auto(de) turuväärtus võibolla ei küündigi sinna 20 000-ni, aga nad sellegipoolest on nõus matma oma sõidukisse kordi suuremaid summasid.
Ju siis neil on põhjust seda teha.
Nüüd see detaili värvimise hind: 4000 krooni.
Igatahes meie töökojas absoluutselt viimane kui üks mees jäi sellist numbrit kuuldes suurte silmadega ühte punkti vaatama ning õhku kerkisid küsimused, stiilis "Mitmes konjak tollel hinnaütlejal too päev hinge all oli ?" või "Mõni on vist liiga kaua lahustiaurude sees olnud, et niisugust juttu ajab ?" jne. samas vaimus.
Nagu ma aru sain, siis 4000 krooni pidi ilmselt olema tavaline, uue detaili värvimistöö.
Ausalt öeldes, ma ei kujuta ette, kui palju siis selles töökojas maksaks veel taoline töö, nagu ma praegu selle kollase Chevy kastika kallal teen ?
Et kui niisama, ühe detaili pinnalihvimine+ värvitööd maksavad 4000 krooni tolle artiklis olnud töökoja hinnakirja järgi, siis tekib küsimus, et kui palju nende arust taoline detaili puhastus kuni plekini, kruntimine, lihvimine jms. töötlemine kuni värvimise-lakkimiseni välja, maksab ? 8000 krooni detail ? 9000 ? Või veel rohkem ?
Igatahes kui asi nii, siis see on ikka täiesti utoopia, mis numbreid küsitakse mingite "liisingukurkide" voolimise eest.
Seepärast ma ei imestagi, miks suurema autotegemisprojekti tellijad Tallinna värvitöökodadele käega löövad ning vaatavad kusagile kaugemale, kus on mõistlikumate/reaalsemate/taskukohasemate hindadega töökojad või erategijad.
See rahaahnus on mõnede töökodade eestvedajate mõistusele ikka päris patoloogilist mõju avaldanud, kui hinnatase juba niisuguseks on aetud.
Ning kindlustused on siis need "lüpsilehmad", kust käib see raha "pommimine" täistuuridel.
Ja mis puutub selle töökoja juhataja lõputsitaati aerosooliga auto detailide värvimisse, siis ausalt öeldes, ma oleks selle koha pealt oodanud mõnevõrra adekvaatsemat mõtlemist või suhtumist.
Nii lolli mõtteteraga ei oleks küll olnud sobilik ajakirja veergudele ronida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar