Alustaks vast kõigepealt sellest kõige rohkem mõtlema panevast nurgast, mis värvi eemaldamise käigus paksu pahtlikihi alt nähtavale tuli. See nõmedus, idiootsus, amatöörluse tipptase või kuidas iganes seda kunagi keevitusega ligadi-logadi paigatud nurka ka ei nimetaks, on nüüdseks ajalugu ning eile plekksepa juurde minnes vaatas mulle vastu plekitahvlist korralikult välja pinnitud ning kujusse painutatud kabiininurk:
Ega plekksepp mainis ise ka, et ta nägi selle kabiininurgaga ikka päris hulka vaeva.
Et ei ole ikka päris nii, et võtad haamri kätte ja kukud aga kolkima. Mõne aja jooksul võid sa ta kuidagimoodi kujusse saada, aga keevitus võib omakorda pleki kuumaga kujust välja venitada ja siis hakkab see jant jälle otsast peale.
Vahepeal tekkis idee, otsida mõni vana GAZ 51 või 53 kabiin, et ehk saab tolle alumist serva selle nurga juures kasutada, aga ei midagi. Kaareprofiililt olid need detailid ikka nii kardinaalselt erinevad, et tuli see nurk papist šablooni järgi haamriga valmis pinnida.
Igatahes minule ta sellisel kujul sobib.
Pilt kabiini parempoolsest küljest, kuhu plekksepp painutas ja keevitas olematu nurga asemele uue pleki:
Kabiini tagumine parem nurk, mille keevitus ootab veel siledakskäiamist:
Parempoolne tiivakoobas, mis oli tihedalt roosteauke täis. Siia otsustas plekksepp samuti uue tüki asemele panna:
Vasakpoolne kabiini alumine nurk, mis oli samuti rooste tõttu praktiliselt olematuks muutunud:
Pilt juhipoolse kabiininurga sisemisest poolest.
Siin polnud varem sellist tugevdusplekki ollagi. Plekksepp pidi hulk aega nuputama, et kuidas selle käsitsi väljapinnitud nurgakaare alumise serva saaks korralikult kabiini külge kinnitada:
Vahepeal, kui plekksepp keevituskohti siledaks käias, tegelesin mina samal ajal "torpeedopleki" küljest mürasummutusmati eemaldamisega, kuna pidevalt pudises selle vahelt põrandale liiva. Värvimistööde käigus taoline, äkitselt õhku ilmuv "kõrbetorm" ei ole teps mitte hea, nii et seetõttu otsustasin kabiini esiseina võimalikult puhtaks rookida. Et pärast ei peaks korraga liivaseks muutunud värvipindu uuesti üle tegema.
Mürasummutusmati ja esiseina vahelt tuli päevavalgele aga niisugune asi:
Tundub et tegu on kunagise termiidipesaga. Sealsed elanikud on muidugimõista juba parematele jahimaadele rännanud. Imestama pani aga selle pesa asukoht. Et ta suutis nii pikka aega olla auto küljes sellises, mitte just kõige rahulikumas kohas.
Igatahes minema ma teda ei visanud, vaid võtsin enda juurde seniks hoiule, et see siis auto omanikule pidulikult üle anda, kui ta millalgi oma sõidukit vaatama tuleb.
Siis näeb tema ka, kes ta praegust sõidukit kunagi "valitsesid".
Vahepeal, kuniks plekksepp tegeleb veel selle kabiiniga, võtsin ette ühe ustest ning lihvisin tal krundipinna siledaks.
See detail on nüüd põhimõtteliselt värvivalmis:
Pealtpoolt:
Lisaks mõne sõna veel värvitooni kohta ka.
Oli palju seletamist, oli palju erinevaid arvamusi, oli palju poolt- ja vastukaja, aga lõpuks pani autoomanik kolmanda käigu sisse ning oma häält töökoja valjusele ümber lülitades teatas kategooriliselt, et auto tuleb vat just seda värvi ja punkt !
Tegelikult asi päris nii hull ka ei olnud :)
Pakuti erinevate inimeste poolt erinevaid värvitoonide lahendusi välja küll - helepunasest kohvikoore beežini - aga autoomanik ütles, et tolle ajastu kollasega klapib kõige paremini see värv, millega ma võõpasin mõni päev tagasi värvikambris selle tagatiiva üle, mis peale esitiiba teisena värvi alla läks.
Ja nii nagu härrad otsustavad, nii ka jääb.
Täna pidi plekksepp tegelema veel kabiini tagaseinaga. Et võibolla õnnestub tal see kuidagimoodi natuke sirgemaks muuta, kuigi jamamist pidi tollega üksjagu olema.
Et siis vast õnnestub auto reedeseks päevaks valmis saada. Siis läheb ta nööri otsas lähedalasuvasse töökotta, kus talle mootor uuesti peale pannakse, mis eelmine kord raami puhastamise ja värvimise jaoks maha tõsteti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar