Neljapäev, mai 25, 2006

1. Peatükk: Kuidas kogu asi alguse sai.

(Tartus, Märtsikuu, A.D. 2006 )


Üsna pikka aega mõlkus peas plaan, endale üks Nõukogude päritoluga sõiduauto soetada.
Sai vaadatud-uuritud vastavaid vanatehnika foorumeid, et kes mida räägib, millised autod on haruldased ja tahaksid esmajärjekorras säilitamist ja millised mitte jne.

Kuni avastasin internetist Volgaklubi veebilehe.
"Volga" oli siis, nagu teada, juba ammustest aegadest olnud, Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal sündinud ja elanud inimes(t)ele, üks kauge ja kättesaamatu objekt, mida siis jagati vaid ostuloa alusel ja mõningaid mudeleid sellest margist tavainimene endale absoluutselt lubada ei saanud. Enamjaolt olid nendeks kättesaamatuteks masinateks riigimeestele ja ametnikele mõeldud sõidukid.
Ja eks endalgi, kui natuke meenutada, võtsid toonase Tartu Linnavalitsuse ees vaheldumisi seisvad mustad GAZ 24-jad, 24-10-ned ja GAZ 3102-ed pead pöörama ja neile
pikalt järgi vaatama. Eriti viimased nendest.
Ning mõningas mõttes ka see nõndanimetatud tolle ajastu "kättesaamatu auto aura" oli üks paljudest põhjustest, mis mind suuresti "Volga" ostmise kasuks mõjutas.
Pidasin siis endaga mõttes aru, et kuidas see sündmuste käik võiks hakata välja nägema. Igatahes fakt on see, et selline tegevus on alles suure asja väike algus.
Aga senikaua, kuni mul veel see viimane ratsionaalne mõistuseraasuke alles oli, ma katsusin tekkinud mõtetest mitte väga eufooriasse sattuda, vaid hakata parem Volgaklubi lehega tutvuma.
Seal ringi vaadates, sattusin ostu-müügi rubriiki ja suur oli minu üllatus, kui avastasin, kui mitu universaalkerega "Volgat" olid endale uue omaniku leidnud- arvestades müügitehingute ajavahesid. (Ma ei tea miks, aga peale mõningat selle konkreetse auto või mudeli seiramist ma pidin omale tunnistama et mulle meeldib see masin.)

Selle tagajärjel tekkis veel kord ja juba tõsisemat sorti mõte et ei tea, kuidas siis ikkagi näeks välja üks universaalkerega "Volga" näiteks miilitsavärvides ?
Kuna hobi korras tegelen tasapisi ka vene automudelite kogumisega, siis saigi üht sellist riiulil seisvat vähendatud mõõtudes eksemplari kaua silmitsetud ja peaks mainima, et vähemalt mudelina nägi ta ilus välja küll. Kuidas see vaatepilt ka reaalses elus avaneb, eks seda vast aeg näitab.

Hakkasin siis süstemaatiliselt iga õhtu kuni poolte öödeni netis istuma ja autode müügikuulutusi vaatama- ehk jääb midagi silma.
Lisaks Volgaklubile sai silma peal hoitud ka "Kuldsel Börsil" ja "Soovil", kaasaarvatud erinevad automüügi veebilehed.
Kuni leidsin ühe kuulutuse (ikka Volgaklubi foorumist), kus pakuti müüa GAZ 24-02-te. Kuigi kuulutus oli juba kuu aega üleval olnud, kahtlesin et kas auto enam alleski on. Aga lõpuks võtsin julguse kokku ja helistasin kuulutuses olevale numbrile.
Vastu võttis üks muheda olemisega vanahärra, kes teatas et auto pidi täiesti alles olema.
Hakkasin siis palavikuliselt plaani pidama, kuidas saaks seda haruldust oma silmaga vaatama minna.
Lõpuks sai siis üks äripäevane õhtupoolik kokku lepitud, et tulen ja vaatan masina üle.

Kui kokkulepitud õhtul koos ühe tuttavast sohvriga kohale jõudsime, oli väljas juba päris pime.
Maja juurde jõudes astus mulle vastu üks energilise sammuga vanem mees, keda ma esmapilgul pidasin vaat et endise kunstniku, Edgar Valteri(rahu tema põrmule) vennaks- nii sarnased tundusid nad.
Tutvustasin end ja kui olime vastastikuseid mõtteid tulevase vaadatava "Volga" üle arutanud, liikusime sinna, kus siis asus see "kõnealune eksponaat."
Igatahes ruumi sisenedes suur oli minu hämmastus, kui avastasin enda ees halli või pruuni või valge "Volga" asemel süsimusta sõiduki olevat.
Käisin tiiru ümber auto, ise mõeldes et eks see nagunii ole millalgi oma käe peal hiljem mustaks värvitud jne. aga võta näpust. Omanik kinnitas, et auto on originaalis ka mustana kirjas ja ekstra mustaks teda üle värvitud ei ole. Siis hakkas minus kerkima väike uhkusetunne, sest et teadupärast universaalkerega "Volgasid" ju eraisikutele ei müüdudki ja musta värvi seda enam. Kui mu pilk salongis ringi rännates langes spidomeetrile, venisid silmad suureks kui tõllarattad- odomeeter näitas tühised 60 000 km! Ei ole võimalik...
Aga on võimalik, kinnitas jällegi omanik, sest et tema sai selle auto, väljalaske aastaga 1987, põhimõtteliselt uuena kätte ja on algusest saadik sellega ise ringi sõitnud, niipalju kui ta siis sai ja soovis sõita.
Kuna ruumis, kus see rariteetne masin paiknes, oli suht pime, siis peale mõne pildi endale mälestuseks, ma suuremat seal midagi teha ei suutnud.

Tagasiteel valdasid mind segased mõtted.
Ühelt poolt see, et kuidas sattus sellise muheda vanahärra kätte selline must "Volga" ja veel universaalkerega? Teisalt see, et kas võtta omale see risk ja esitada ostusoov?
Jõudsin koju ja peale väikest enesega arupidamist võtsin kätte ja helistasin onule ning avaldasin soovi temalt see "Volga" ära osta.
Ja tundus et see uudis rõõmustas teda.
Onu toonitas mitmeid kordi et ta ei tahaks seda autot üldse müüa aga kuna vanust on tal ka turjal omajagu (vanahärra oli siis enda sõnutsi 75 aastane), siis pidi ta ka endale tunnistama, et ükskord kahjuks ta peab sellest "Volgast" loobuma- midagi pole parata.
Telefonis kinnitasin muu jutu hulgas veelkord, et mul ei ole selle "Volgaga" mitte mingeid kurje kavatsusi (kurjade kavatsuste all ma pidasin siis silmas romurallit jms. autode lõhkumisele sarnanevat tegevust, mis ei lähe minu maailmavaadetega absoluutselt kokku,aga see selleks) vaid et sõiduk on plaanis taastada ta selliseks, nagu ta omal ajal tehasest välja veeres ja sellega ka ehk mõnest vanatehnikaüritusest osa võtta. Ja tundus et onu jäi selle seletusega rahule, kuna ta kostis et kui mu plaanid on sellised, siis on tema süda ka rahul.Vähemalt läheb auto headesse kätesse, kes tema eest hoolitseb.
Ja et kui mina olen aus mees ja oma sõna nii ostu kui ka taastamise koha pealt sõna pean, siis peab ka tema sõna ja autot vahepeal kellelegi teisele ei müü.
Selline jutt jättis mulle temast, kui väga austusväärse ja sõnapidaja inimese mulje (mis on tänapäeval kahjuks väga harv, aga see-eest positiivne nähtus) ja mõtlesin et maksku mis maksab, aga selle auto raha ma pean kiiresti kokku saama ja et kui selle "Volga" originaalvärv on tõesti must, siis austusest nii selle auto, kui ka tema eelmise omaniku vastu, ei tule sellest masinast mitte mingit miilitsakirjadega operatiivsõidukit, vaid ma teen ta täiesti korda ja värvin ka uuesti mustaks ehk siis selliseks, nagu ta kunagi tehasest omal ajal välja veereda võis.

Kommentaare ei ole: