Reede, mai 26, 2006

7. Peatükk: Kes otsib, see leiab.

Vahepeal on viimastest "Volgaga" seonduvatest tegemistest jällegi jupp aega möödas ja lisaks selle nn."doonorautoga" seoses toimunud tegemistele, on aktiivselt otsitud ka veel mõnda teist samalaadset universaalkerega mudelit- sedakorda siis kunagi eespool uitmõttena mainitud miilitsaauto ehitamise eesmärgi näol.
Ja üks "Volga" müügikuulutus Kuldses Börsis pakkuski huvi.
Ja pakkus palju huvi.
Jutu järgi olevat siis tegu 1979-nda aasta GAZ 24-02-ga. Mõtlesin ja rehkendasin ja seletasin omanikuga jne. ja lõpuks õnnestus aprillikuu eelviimasel nädalal ka see konkreetne valge(või oli ta hoopis helehall?) eksemplar ära näha.

Ütleme nii et suht väsinud nägi ta välja küll ja näha oli, et seda masinat oli kasutatud ka täies ettenähtud ulatuses tööautona, mitte mingi nö. pühapäevasõidukina või eesmärgiga puhkepäeviti näiteks kuskile "grüünesse" või veesilma lähedale puhkama minna.
Huvitava disainielemendi näol olid tollel "Volgal" tagumised "toonitud" küljeklaasid. Omaniku enda sõnul oli ta ükskord vedanud selle autoga piimanõusid ja siis ükskord uljalt ühte kurvi võttes, oli kogu see kupatus kurvis hooga vastu klaasi lennanud ja tekitas siis sinna umbes sellise, rusikasuuruse augu ja et seetõttu oli siis klaas musta kleepematerjaliga üle kleebitud.
Kui nüüd aus olla, siis auto küljest oleksid sobinud varuosadeks ainult sellised asjad nagu tuled, ehisliistud, käigukast, mootor, mõned stangejupid ja uksepolstrid, kuna need viimased olid originaalid kõik.
Ülejäänud kraam oli niiskuse ja rooste tõttu juba üpriski ulatuslikke kahjustusi saanud. Aga nii auto kui ka küsitav hind pani mõtlema igatahes.
Uurisin siis et kui kiire selle auto müügiga on ja selgus et üpriski kiire.Omanikul endal masinast kahju ei olevat ja ütles et kui selle kõnealuse nädala jooksul keegi mingit konkreetset ostusoovi ei esita, siis auto viiakse teadagi mis asutusse- Kuusakoskisse nimelt.

Jõudsin arusaamisele, et seda "Volgat" ma päästa ei jõua,sest et parimagi tahtmise juures ma ei saa selle paari päeva jooksul küsitavat rahasummat kokku. Kuigi selle auto küljest mõningad detailid oleksid ehk sobinud küll. Aga samas, omanik ütles et kui mul nende detailide vastu ikka huvi, et siis tal peaks neid eraldi ka veel garaazis leiduma. See tekitas minus veel mingil määral lootust, et kui ka seda "Volgat" tervikuna varuosadeks osta ei saa, võibolla on siis omanikul midagi üksikute juppide kaupa pakkuda. Leppisime kokku et järgmine päev külastan teda uuesti ja vaatame, mis detaile tal kusagil peidus on.

Järgmine päev sai uuesti teekond jalge alla võetud- seekord siis juba juppide asjus.
Kohapeal natuke mõtteid vahetades,sikutas omanik garaazi alt välja suure pangetäie "Volga" erinevaid detaile. Küll siis mul oli seda vaatamist ja mõistatamist misasi mis olla võiks. Enamus detaile olid kas siis vähekasutatud või suisa uued. Igatahes suht raske oli oma rõõmu varjata, aga ma katsusin asja siiski kaine mõistusega võtta.
Natuke aega sortimist, ja saime siis selles pangetäies niipalju selgust et tegu oli enamjaolt esisilla detailidega, sekka ka mõned elektrisüsteemi jubinad ja muidu ehisdetailid. Siis omanik nagu muu jutu seas mainis et "Kurat mul koskil pidi olema neid kuradima stange asjasid ka a ma kurat ei mäleta enam kos ma nad panin."
Küsimise peale et millist stanget ta silmas peab, vastati et "no ma ikke seda tagumist stanget mõtsin."
Mul seepeale tahtis ärevusest või süda seest välja hüpata, sest et tagumise stange detaile liigub nii vähe ringi, et need on täielik defitsiit tänapäeval.
Ja eriti veel korralikke.
Kuid sellegipoolest jäin ma väliselt rahulikuks ja vaatasin et millised need stangenurgad on, mida Volga-omanik oma "katakombidest" välja kaevab.
Vaatepilt oli meeldiv: stanged olid tavotiga kokku mäkerdatud, vaid siit-sealt oli mõni roostelarakas sisepinnale kallale pääsenud.
Igatahes selles ma jõudsin väga kiirelt selgusele, et kui ma neid stangenurkasid nüüd ära ei osta, siis ma ei näe neid enam kunagi ja kohe sai ka omanikuga kaupa tehtud. Et isegi kui mul ei õnnestu ülejäänud pangetäie detailide omanikuks saada, on mul vähemalt need korralikud stangenurgad.

Torganud need kilekotti ja andnud omanikule üle küsitud summa, viisin nad kohe töö juurde ja pesin neid natuke lahustiga et näha, kui kahjustatud ja/või kriimulised nende pealispinnad on. Igatahes fakt on see et kroomimist tahavad sellel Volgal kõik ehisdetailid saada- olgu nad siis nii väheste või rohkete pinnakahjustustega kui tahes.
Kuigi ma algul arvasin et ehk mul õnnestub niiöelda "laiska petta" ja ajab esialgu niisama ka läbi aga mida aeg edasi,seda rohkem hakkab minus maad võtma arusaam, et korralikult värvitud ja läikiva kere külge sellised kriimulised kroomdetailid ei sobi.
See on nüüd küll päris kindel.

Kommentaare ei ole: