10. Peatükk: Maikuu toimetused.

(Maikuu, A.D. 2006)

Mis siis maikuus toimunud on? Ütleks et mitte midagi erilist.
Kuna mais toimusid sellised erinevate autodega seonduvad erinevad üritused nagu Tartus ameerika autode kruiis, Haapsalus "Speedest"-i nimeline kiirendusvõistlus e. dragrace, Tallinnas Näituste Hallis "Performance Show" ja Põltsamaal Volgaklubi ja muidu "Volga"- huviliste kogunemine, siis seoses nende üritustega on enda musta "Volga" juures olevad toimetused natuke tahaplaanile jäänud.
Kuid mitte siiski niiväga tahaplaanile.
Võiks öelda et mõningad asjad tasapisi ikka liiguvad. Ja liiguvad üsna positiivses suunas.
Maikuu viimane nädalavahetus on tegelikult kavas sisustada musta "Volga" lõpliku demontaaziga, nii et lõpuks jääks alles temast siis ainult tühipaljas plekist kere, millel on mootor, käigukast ja sillad küljes et teda siis vajadusel igale poole liigutada saaks.

Ühel argipäeva õhtupoolikul, kui ma parasjagu nuputasin, kuidas ja kuskohast Volgale veel detaile saaks juurde, tuli mulle meelde, et olin Tartu külje all ühel territooriumil näinud kahte GAZ 24- tüüpi sõiduautot. Välimuse järgi otsustades olid nad suhteliselt väsinud seisukorras aga jällegi, tuli lähtuda kahest vanarahva tarkusest et "kes otsib, see leiab" ja "küsija suu pihta ei lööda."
Veidikene uurimist-pärimist vastavatelt "instantsidelt" ja õnnestuski saada mul nende kahe masina omaniku kontaktandmed.
Võtsin siis "Volgade" omanikuga ühendust ja selgus et need autod olid esialgu mõeldud romuralliks ja taheti siis ehitada kahest autost üks, aga mingi moment oli omaniku plaanidesse muudatus tulnud ja nii nad siis seisma jäänud olidki.
Rääkisin omanikule enda käesoleva musta universaali ehitusplaanidest ja tundus et mida rohkem ma talle oma autoehitus-, õigemini autotaastamisplaane avaldasin, seda avameelsemaks ta muutus. Ja mis tuli jutust välja? Tuli välja selline asi, et ühel GAZ 24-l pidid kõik liikuvad osad ja sõlmed töötama: s.t. siis nii mootor, käigukast, kui ka sillad. Ja mis seal salata, see uudis pani mind kergelt muhelema, sest et olemasoleva musta "Volga" undav tagasild ja ei-tea-kuna-jälle-protestima/tõrkuma-hakkav käigukast olid praegu kaks sellist probleemset asja, milledele ma püüdsin võimalikult kiires korras alternatiive leida.
Nii et lähinädalatel selgub, kas mul õnnestub VEEL mõni poollagunenud "Volga" olemasolevatele lisaks viia - seda siis juba sildade- ja käigukastidoonori näol sest et olgem ausad, ega näiteks ühe tuliuue tagasilla eest mitutuhat krooni pole praegusel momendil küll niimoodi vabalt välja käia.

Omaette "ooper" oli veel nende istmetega.
Lugu siis ise järgmine:
Ma olin arvestanud et mul tuleb oma "Volga" (kui ta ükskord valmis saab) viia polstritegija juurde, kes siis talle mitmekümne tuhande krooni eest uue termantiinist ja riidest sobiliku ja nägusa salongi teeb: Istmed, lagi, põrand, uksepolstrid jms. Aga saatus tahtis hoopis teisiti.

Sattusin siis ükskord internetist, täpsemalt Auto-Moto foorumist, ühe inimese fotosid vaatama, kes ajaviiteks oli ringi käinud ja pildistanud Järvamaal endiseid Nõukogude päritoluga erinevaid autosid.
Ja üllatusmoment oli üpris suur, kui nägin ühel pildil suht väsinud olemisega universaalkerega "Volgat", millel olid sees eest punase riidega, tagant musta termantiiniga kaetud suhtkoht korralikud istmed !
Mõte hakkas lausa kahekordse kiirusega tööle ...
Ütleme nii, et ei möödunud päevagi, kus ma käisin alatasa neid istmetest tehtud pilte vaatamas ja vaikselt endamisi unistamas.

Kuna ma teadsin et niisama siin ilmas ei saa midagi, siis käisin sellele "Volga" omanikule välja niisuguse vahetusvariandi: Et mul on selline ja selline auto taastamise ootel, aga eest roheliste katetega, tagant punase termantiiniga kaetud istmed musta soliidsesse Nõukogudeaegsesse eliitautosse ei taha no... mitte kuidagi sobida.
Et võibolla on ta üks-ühele istmete vahetamise ideega nõus.
(Tegelikult selle võimaluse teokssaamine võrdus minu arust 5%- ga 100-st).
Läks paar päeva mööda, tuli vastus. Ja vastus oli jaatav !
Ausalt öeldes, ma tükk aega niisama istusin ja vahtisin seda postiivset vastust, sest et mitte kuidagi ei tahtnud kohale jõuda et selline võimalus on avanenud.

Nüüd võibolla tekib küsimus, et miks mingisuguste tühipaljaste istmete pärast nii pöördesse minnakse?
Vastata võin ma ainult niipalju et kui need, eest punase riidega, tagant musta termantiiniga kaetud istmed ükskord kunagi "Volgasse" pannakse, siis tervikuna võib see auto kunagi päris stiilne välja näha: Punased uksepolstrid, must armatuurlaud ja neile sekundeeruvad siis punase ja musta kattematerjaliga kaetud istmed.
Ja ka "Volga" enda värviga sobiks selline salong paremini kokku.
Igatahes mõlemad eespool nimetet situatsioonid kinnitavad tõika et kui keegi on võtnud nõuks hakata tegema tänuväärset tööd mõne auto taastamise näol, mida võibolla on ainult loetud eksemplare alles, siis ta võib abipakkujaid leida ka sealt, kust neid võibolla esialgu oodatagi ei oska :)
Nii et eks siis lähinädalate jooksul selgub, kas mul on nende istmete osas käsi kullas, või p.... mullas- nagu ütleb vanarahva tarkus :P

Jätkates pajatusi maikuu tegemiste kohta, siis viimasel nädalavahetusel , s.o. siis 27-28 mai, sai jälle natuke tegutsetud musta "Volga" juures.
Seekord sai "Volgal" eemaldatud mõned klaasid ja tihendid ning esiuksed "liikuvatest sõlmedest" lõplikult puhtaks tehtud (lingid, klaasitõstukid jms.)
Kõige rohkem pidin vaeva nägema igasuguste erinevate poltide ja mutrite lahtikeeramisega, mis kohati osutasid minu erinevatele ponnistustele väga järjekindlat vastupanu.
Mõnede puhul neist ei aidanud isegi ei pihustatav roostesurm WD-40 ega ka "Buvanol". Nii et ei pääse vist lõikekäia kasutamisest ei üle ega ümber.
Nende katusereelingutes olevate nikkelliistudega oli ka üks paras pusserdamine.
Ega nad muud moodi ära ei tahtnud tulla, kui tuli neid kruvikeerajatega servast järgukaupa lahti väänata. Parajad oinasarved jäid neist küll pärast, aga ma arvan et nad saab mõõdukat jõudu kasutades jälle enam-vähem sirgeteks tagasi painutada.
Kõige suurem pusimine oli tegelikult aknaklaaside eemaldamisega. Tagaluugi klaasi sai veel enam-vähem maha, aga tagumised küljeklaasid ei tahtnud mitte kuidagi eemalduda. Isegi väljastpoolt nikkelliistu eemaldamine, mis on tihendile ka samas nö. kiilu eest, ei ilmutanud mingeid väljatuleku märke.
Siis pidin kasutama äärmuslikku meetodit: Tungraua alumise otsaga tagumised aknad sõna otseses mõttes sisse lööma.
Õnneks olid nad pleksist ja niiehknaa kriimulised ning luitunud, nii et nende purukslöömine õnneks minus mingeid südametunnistusepiinasid ei tekitanud.
Liiatigi kuna õiged klaasid olid mul ka olemas koos tihenditega, siis seda enam polnud mul põhjust muretseda.
Egas midagi. Tungraud kätte ja kummalegi poole üks korralik litakas.
Veidi aja pärast, kui ööbikud jälle laulda julgesid, sai silmitsetud mõlema tagaklaasi tihendit ja tundub et ka need lähevad vist uute vastu vahetamisse.
Korralikud olid nad mingil määral küll aga siiski avastasin ma nurkades mõningaid "defektseid kohti". Aga eks vast aeg näitab, missuguseks nende saatus edasi kujuneb.

Järgmine nädalavahetus tahaks siis jätkata pooleliolevast kohast kuna sobivate võtmepadrunite puudumisel jäid seekord stanged jms. kõik eemaldamata.