Neljapäev, mai 25, 2006

3. Peatükk: "Volga" esimene pikem reis.

Täna, 18-ndamal märtsil, A.D. 2006 oli siis see päev, mil "Volga" läks oma esimesele pikemale reisile. Täpsemalt öeldes, oma uude ajutisse asukohta.
Kui kella kolme paiku päeval vanahärrast omaniku juurde jõudsime, oli ta meie jaoks juba kaasapandavad detailid valmis asetanud.
Läksime siis garaazi viimast korda vaatama, kuidas "Volga" tervis on.
Esimese asjana, mis kohemaid ära tuli teha,oli lekkiva radiaatori parandus. Selleks sai kaasa ostetud vastavat "möginat", mille siis kallasin radikasse ja lasin mootoril natuke aega töötada. Teatud aja pärast mingit tilkumist enam ei toimunud, järelikult asi korras. Jahutusvedelik otsa ja kohe "sanga".
Mootor,võrreldes eelmise korraga, plartsatas poolest pöördest käima, mis mulle muidugi naerunäo ette tõi.
Peale seda, kui "Volga" oli sõiduvalmis ja maja ette aetud, hakkas pihta juppide transportimine autosse.
Kahtlesin veidi kaasaantava kapoti suuruses, võrreldes selle pindala auto salongiga ja et kas ta ikka mahub niimoodi sinna salongi, nagu ta oli planeeritud panna, aga veidi aja pärast eelnimetatud detaile autosse proovides, pidin endale tunnistama et olin "Volga" salongimahtu alahinnanud. Igatahes kapott ei olnud ainuke detail, mis sinna sisse mahtus.Neid juppe oli küll ja küll, kuigi uksed jms. raskemad asjad tuli ekstra kunagi hiljem järelkäruga järgi viia.
Autol asjad peal, hakati dokumente vormistama. Lõpuks olid käed löödud ja kaup koos ning kahepoolsed ostu-müügi lepingud ja rahasumma vahetasid omanikku.

Ja hakkaski see "killavoor" siis vaikselt oma uude asupaika veerema.
Kuna sõit toimus planeeritult mööda küla- ja metsavaheteid, siis ei olnud ka õnneks kartust, et keegi "Volga" vastu liigset huvi hakkab üles näitama.




Mootor tahtis küll sissesõitmist saada ja vahel ta andis oma turtsumisega märku et kellegil, s.t. autol siis, on "kõri" pikast seismisest ära tolmunud.
Aga pikapeale oli tunda et mootori töö muutub sujuvamaks ja ka salong hakkas tasapisi soojenema.
(NB! Salongisoojendust ma ei olnud sisse lülitanud ja juba 15 min. pärast tundsin et mul hakkab autos mõnusalt soe. )
Nii et neile "külmavarestele", kes hädaldavad "Volga" kohatise külma salongi pärast, ütleks et ju siis auto ei arva teid endale väärilise omaniku olevat ja laseb teil natuke salongis "marineeruda" :)

Sõitsime rahulikult 50-60-ga. Kiiret polnud kuskile. Tuttav oma autoga ees, mina "Volgaga" järel.
Kõrvalistel teedel sõitis kumbki omaette, ainult suurematel teedel sai kindluse mõttes (olgugi et "Volga" mootor töötas) enda auto tuttava omale puksiirina sappa haagitud.
Igatahes... mul ei ole selle "Volga" mugavuse kohta sõnu. Tegelikult on ja see on: Väga hea. (vähemalt sellise aastaarvuga ja konditsioonis oleva auto kohta).
On muidugi ka mugavamaid (ja tänapäevasemaid) autosid, aga endise Nõukogude Liidu autotööstuse universaaleksemplaridest niiöelda ühe "lipulaeva" sõidusujuvusele on suht raske midagi samast ajastust ja samalaadset vastu panna.
Sealt teekattelt, kus tuttav sohver väitis enda autoga sõitvat nagu mööda treppi (ja ometigi on Ford Scorpio suur ja uuem masin), libises mu "Volga" ainult sujuva õõtsumisega üle.
Igatahes vedrustus on sellel autol küll hea. Ja eks oma osa vast mängis natuke ka see pealelaaditud koorem, mis ei lasknud tagaotsal siigadi-saagadi tee peal teha.

Sõit kulges ilma suuremate viperusteta kuni Jõgevani.
Kuna tuttav eespool sõitja toda kanti eriti hästi ei tundnud ja mina, "tänu" oma telefoni aku tühjenemisele, ka teda telefoni teel juhendada ei saanud, kuhu ta mingi moment keerama peaks, siis keeras ta esimese ähmiga vana maantee peale, mis otse Jõgevale viib.
Ise mõtlesin rooli taga ja slepis olles et kuhu paganas, ta nüüd läheb?
Aga noh, vahet pole, lähme siis Jõgevalt läbi.
Kuna vahepeal oli meil selline asi ka kokku lepitud, et kui mul esiklaas hakkab sabas sõites mustaks saama, siis annan tulede vilgutamisega märku ja siis teeme niiöelda "klaasipuhastuspeatuse". Nii ka seekord.

Tuttav sohver hakkas siis oma autot teepervele juhtima, aga sealne teemeister oli teeäärsed lumevallid teega ühtlaselt siledaks triikinud, nii et raske oli aru saada, kust nüüd see teepeenar algab ja kus lõpeb. Ja nii juhtuski et teepeenra asemel peitus lume all kraaviserv ja tuttav sõitis enda auto parema nina sujuvalt kraavi.
Mina jäin õnneks tee peale.
Tulime autodest välja, vaatasime, mõtlesime, pidasime aru ja teine sohver tegi siis ettepaneku et haagiks "Volga" tagant ära ja lükkame ta välja. Et asi pole nii hull kui paistab. Mis siis ikka. Scorpio omanik hüppas rooli ja kukkus pedaale tallama, mina üritasin autot lumepudru seest natukenegi nügida aga selle tegevuse tagajärg oli see et ka parempoolne taguratas vajus kraavi.
Nüüd oli probleem tõsisem.
Ja nüüd pidi juba "Volga" näitama mis ta suudab.

Ausalt öeldes, ma natuke pelgasin sellist tegevust, nagu teise auto lumisest kraavist väljasikutamine, nii kaua seisnud autoga teha, sest et kunagi ei või teada, kui kaua üks või teine pinge all olev detail vastu peab. Aga siiski võtsime julguse kokku ja ajasin "Volga" nina kraavis külgepidi vedeleva Scorpio tagastange lähedale.
Esimene tõmbekatse- hästi rahulik. "Volga" sidur kärssama ei läinud, ka käigukast ei teinud mingeid kahtlaseid helisid, ainult mootor tahtis välja surra. Ilmselt liig madalate pöörete tõttu.
Teisele katsele läksin juba agressiivsemalt, kuna esimesel katsel Scorpio ei näidanud mingeid liikumise märke.
Igatahes see vaatepilt, kuidas külgepidi kraavis vedelev Scorpio sealt ühe tõmbe järel lausa välja lendas, jättis mu suu ikka väga pikaks ajaks lahti.
Ja aupaklik suhtumine äsjasoetatud "Volga" vastu kasvas veelgi.
Ma ise arvestasin vähemalt kärssava siduri, tõrkuva käigukasti või siis koos konksuga mingit lendavat detaili, mis siis pärineks vastavalt kas siis "Volga" või Scorpio küljest aga ei midagi niisugust. "Volga" ainult korraks nö."köhatas", surus oma kummid kõvasti-kõvasti vastu maad ja sikutas nii et lund jms. ollust lendas.
Pärast seda "vagu" kraavipervel vaadates pidime nentima, et omal jõul me poleks elu sees seda Scorpiot sealt välja saanud nii et... Veelkord tänud "Volgale".

Edasine reis kuni ühe "Volga" juppide müüjaga kokkusaamiseni, kulges rahuldavalt, kui mitte arvestada seda lörtsi ja pläga, mida taevast sadama hakkas.
Ühe väikese parkla servas saime siis selle mehega ka kokku kellel oli pakkuda "Volgale" täiesti uut Nõukogude ajast pärit pedaalilukku.
Ja sai ka sellele tegelasele autost väike ülevaade antud. Igatahes mees paistis üsna üllatunud olevat, kui kuulis et see kõnealune GAZ 24- 02 ongi musta värvi.
Küsiti siis ka selle kohta, et kas ma hakkan oma tegemisi-toimetamisi ka foorumis pajatama, mille peale ma vastasin et selle "Volgaga" on veel palju tööd, nii et ma enne ei tahaks mingeid tühje sõnu loopida, kui auto juba täiesti valmis on ja iseseisvalt ringi liigub. Et seni piirduksin ainult ajakohaste sissekannetega nö. päevaraamatusse.
Aga kunagi kindlasti ilmub selle kohta ka internetti vastav lehekülg, kus siis selle konkreetse "Volgaga" seotud ettevõtmiste ja tegevuste kohta ilmub jutt ja pildid.
(Nagu praegu ma seda siin jõudumööda katsungi teha).

Kommentaare ei ole: