Ses mõttes erinev, et otsustasin erandkorras selle valge Cadillaci ikkagi ära värvida. Siis jääb järgmiseks nädalaks sellevõrra vähem tööd ja sellisel juhul ma saan esimesel võimalusel kohe jälle mõne teise auto kallale asuda.
Kogu selle Cadillaci juures tehtud tööde protsessis ei olnud kõige aeganõudvam ei lihvimine ega värvimine vaid hoopis katmine. Sellega ma tegelesin kusagil ligikaudu poolteist tööpäeva. Ma blogilugejaid vast säästaks, missuguseid verbaalseid kujundlikke väljendeid mult selle katmise käigus kuuldavale tuli, aga lõpuks kui auto kaetud oli, siis tundsin küll, et sellest "lõika ja kleebi"-tüüpi tehnikast on mul üpris kõrini.
Kuna pealmiste pindadega läksid koos värvi ka ukseaugud, siis nii ukseaukude kui polstrite-tihendite katmine võttis jälle oma aja.
Nii et kui ma ükskord värvima sain asuda, oli kell öösel saanud sujuvalt kolm.
Kambris katmise ja värvimise ootel:
Mitme tunni möödudes oli auto lõpuks kinni kaetud:
Ja paari tunni möödudes sai talle ka uus värv selga. Pealekantavaks värvitooniks oli siis autoga seonduva(te) isiku(te) poolt valitud helerohelise varjundiga valge:
Ise ma oma tööd heaks ei hinda. Antud aega ning sellega kaasnenud võimalusi arvestades sai ta pigem selline "Harju 4- Võru 2" -tüüpi.
Tänaval kannataks temaga sõita küll, aga mingit näituseautot ei maksa tast otsida.
Kui sellest Cadillacist näituseautot tahta, siis tuleks temaga teha samamoodi, nagu kollase Chevy kastikaga ning autole kuluva töö aeg, eelarve ja materjalidki oleksid võrreldes olemasolevaga mitmeid-mitmeid kordi suuremad. Selleks aga pole Cadillaci omanikul huvi, raha ja aega.
Nii et sai talle tehtud tema öeldud ajavahemikus selline auto, nagu ta sai.
Esmaspäevaks jäävad siis veel pisivigade likvideerimine (tolmutäpid jms.) ning auto kokkupanek.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar