Reede, aprill 18, 2008

158. Peatükk: "Ma annan inimestele seda, mida nad kõige rohkem vajavad".

Pealkirjas väljatoodud lause ütleja ei olnud keegi muu, kui teadupärast 1920-ndate-1930-ndate aastate USA üks legendaarsemaid maffiapealikke Al Capone.
Miks ma just sellise mehe sellise ütluse pealkirjaks panin, saate üsna varsti teada.

Tänane tööpäev ei erinenud teistest eriti suurt millegagi. Alguses.
Pärastpoole küll. Aga sellest ma räägin jällegi pärastpoole.

Täna mul õnnestus lõpuks ära värvida kollase kastiauto tagatiivad ning valge Cadillaci tagarataste plekist katted:





Tuleva nädal lasen tagatiibadele samamoodi sisse seda musta põhjakaitsemastiksit ja siis viib autoomanik nad võimaluse korral sinna, kus samat tooni kollase kabiiniga auto juba ees seisab.

Aga asuks nüüd siis vast kõige päevakajalisema teema juurde.
Pealkiri sai mul nimelt selline poolvihjamisi valitud, kuna on teoks saanud üks järjekordne ettevõtmine, mis tundus alguses vägagi utoopiline ning võimatu.
Eelmisel suvel, olles koos ühel suveüritusel seltskonnaga, kellede valdustesse kuulub terve armaada klassikalisi USA autosid(sealhulgas siis nii see kuldne Ford LTD, kollane 1959-nda aasta Cadillac, kollane 1949-nda aasta Chevy kastiauto ja mitmed teised) sattusin vestlema selle seltskonna kõige vanema generatsiooni esindajaga. Juttu jätkus poole ööni ja isegi veel kauemgi. Eks seal seltskonnas liikus ringi seda vastavat "kütust" ka, mis hääle- ja keelepaelad paremini tööle pani.
Vestluse käigus ei saanud ma mitte mainimata jätta, et see USA autodest koosnev kollektsioon on praegu vähemalt minu silmis küll üks kõige erinevamatest ja isikupärasematest sõidukitest koosnev. Mulle vastati seepeale, et kuigi olemasolevad valmistavad talle palju headmeelt, siiski üks unistus on tal veel: Osta omale kusagilt 1920-1930-ndate aastate vahemikku jääv vanaaegne USA sõiduauto. Ja tingimata Cadillac. Ehk siis midagi sellist, mida võisid väidetavalt kasutada tol ajal nii maffiaboss Al Capone, kui ka mõnede maffiagrupeeringute liikmed. Al Capone enda autod, juhul kui neid veel üldse alles on ja nad sõelapõhjaks pole tulistatud, maksavad muidugi hingehinda, aga soov oleks samast asjastust üks stiilne sõiduk muretseda.
Seepeale ma ei osanud nagu enam suurt midagi kosta, sest et minu teadmised nii vanadest autodest ja nende ostuvõimalustest olid vaat et kükitava mannatera suurused.
Seda ma teadsin et taolised sõidukid on tavaeestlase mõistes ülikallid ja nende saadavuski üpriski kaheldav.

Aeg läks. Suvest sai sügis, sügisest talv.
Siiski mulle ei andnud see suvel kõneletud plaan sugugi asu, vaid ta tuletas mulle ennast vahetevahel omal moel meelde. Ja taoline asi hakkas minus niiöelda sportlikku huvi tekitama.
Et kui kallid sellised autod siis ikkagi on ning kuidas nende kättesaadavusega lood on.
Hakkasin süstemaatiliselt iga öö lappama internetilehekülgi, kus pakuti müüa vanu USA sõidukeid. Kuna ostuhuvilisel olid selged kriteeriumid, milline see auto olema peaks (kinnise katusega Cadillac 1920-ndatest, ühesõnaga tõldauto) ning millisesse hinnavahemikku ta jääda võiks, siis oli see otsimine mõnevõrra lihtsam.
Otsimine oli lihtsam küll, aga mis tost kasu, kui taolist soovitud autot lihtsalt EI OLE mitte kusagilt võtta. Vaatasin läbi nii rohkem- kui vähemspetsiifilisemad oksjonileheküljed, erinevate USA autopoodide, eraisikute ja isegi muuseumieksponaatide pakkumised. Mida pole, seda pole.
Vahepeal viisin ennast kergelt kurssi ka taolise auto teh.andmete, tootmisarvude ja kõige muuga samast vallast, mis aitaks otsimist lihtsustada, aga no... "njetu", nagu venelane ütleb.
Kuid jonni ma ei jätnud ja ma mõtlesin et kurat, kasvõi nui neljaks, aga ma otsin talle selle auto kasvõi maa alt üles. Isegi kui ma peaksin selleks lausa Al Capone vaimu välja kutsuma.
Vaimu ei olnud õnneks välja vaja kutsuda, sest et tont teab, mis ta korraldanud oleks. Aga üks öö ühel järjekordsel veebilehel ringi vaadates langes mu pilk ühele kuulutusele, kus keegi USA-s elav autode koguja tegi oma kollektsioonis tühjendusmüüki ning paljude teiste masinate seas oli tal ka pakkuda üks 1923-nda aasta Cadillac. Pilte oli küll kuulutuses ainult üks, aga selle peal ei näinud ta mitte just kõige halvem välja. Ma mõtlen auto siis, mitte müüja. Kuulutuse lisainfoks oli öeldud, et tegu on kunagi taastamisprotsessi läbinud sõidukiga ning ta on kogu selle pärastise aja seisnud koos teiste autodega kuivas hallis.
Kohe saatsin internetiaadressi, kus ma taolist autot nägin, ka selle auto potensiaalsele ostuhuvilisele ja see stiilne sõiduk sobis talle esimesest silmapilgust nagu... kuidas nüüd üteldagi...näiteks nagu Al Capone rusikas silmaauku.
Kohe võeti ühendust ka Tartus elava, Tarmo nimelise USA autode maaletoojaga, kellele edastati kuulutuses olnud sõiduki ning müüja andmed ning kes omakorda saatis need edasi USA-s elavale koostööpartnerile.
Siis järgnes mõni kuu aktiivset siinset kohapealset "sügelemist" nii minu kui potensiaalse autoostuhuvilise poolt ning aina oodati "rindelt" teateid.
Lõpuks saabus vastus, et USA-s pesitsev autodega majandaja oli käinud seda Cadillaci vaatamas ja ütles, et kui kaua aega seisnud ning suht roostes mootor välja arvata, olevat see auto oma vanuse kohta ikka päris kõbus välja näinud.
Seepeale hakkas üliaktiivne tegutsemine selle nimel pihta, et taoline haruldane sõiduk kuidagimoodi siia toimetada.
Kogu selle autoostuga kaasneva paberimajandusega hakkas Tarmo esimesel võimalusel tegelema.
Ning varsti võis juba kuulda üksikuid lausekatkendeid, et "juba loksub" jne. See ei tähendanud seda, et kellegil on kõht ülemäära õlut täis(tegelikult kõht ei saagi kunagi ülemäära õlut täis- sellisel juhul on liiga väike kõht), vaid et auto on juba konteinerisse toimetatud ning seilab tanklaeva pardal üle ookeani.
Ega endalegi pakkus huvi, et "mihukene ta on ka", sest et niisugust kogemata kombel õnnestunud autoostu ei toimu just mitte iga päev. Liiatigi kuna see oli nagu enda väljaotsitud ja soovitatud sõiduk, siis mõnes mõttes väike kahtlus tekkis ka sisse, et kas tulevane omanik konteinerist avaneva vaatepildiga rahule jääb, sest et piltide peal on kõik autod ilusad, reaalsus on aga tavaliselt hoopis midagi muud.

Võttis see ootamine aega mis ta võttis, aga mõned päevad tagasi läks vastne autoomanik koos siinse, eelmainitud USA autode müüjaga koos Tallinnasse ja Muuga terminali, et oma nö. vastne ja väärikas kingitus lõpuks vastu võtta.
Nendega liitus ka Andrus, kuldse Ford LTD omanik ja praeguse musta Cadillaci omaniku järeltulev põlvkond, kes oli jäädvustanud autost oma aparaadiga mõned kaadrid.
Neid võib näha siis www.usaraud.ee veebilehelt, "Eesti Usaraud" alateema alt.

Täna aga tehti mulle operatiivkõne ning pakuti võimalust ka mul seda musta sõidukit tulla lähemalt kaema. Öeldi veel, et fotoaparaat võta ka kaasa.
Kui ma teada sain, et see must Cadillac on lõpuks kohal ning Tartus, siis leekisin nii nagu jalad võtsid, Tartu tollilattu, kus siis juba väravast sisse minnes võis taamal näha üht treileri peal seisvat ronkmusta sõidukit.
Mida rohkem autole lähemale ma jõudsin, siis, mis seal salata, seda enam mul suunurgad ülespoole kerkisid.

Veidike tiirutamist ümber auto ning võtsin peagi oma "seebikarbi" välja, et teha autost mõned pildid.
Kuigi tegu oli hooviga, tõmbas see auto nii mõnigi kord möödujatel hoo maha, et nad saaksid teda paremini silmitseda. Ma ei kujuta ette, mis siis veel toimuks, kui selline sõiduk omal jõul tänava peal veereks. Siis tekiks nii mõnelgi ristmikul võibolla liiklusohtlik olukord. Kiirus jääks autot silmitsemajääjatel praktiliselt olematuks ning tagumised sõitjad saavad sealjuures võibolla vaevu-vaevu pidama, et mitte neile eespool järsku seismajäänutele tagant sisse sõita.
Aga eks neid liiklusohtlikke olukordi saab suvel vaadata, kui palju neid tekib ja kuskohas tekib. Et siis on põhjust mõne aja pärast jälle nendesse paikadesse tagasi minna ja uuesti furoori tekitada.
Veidi aja pärast ilmusid auto juurde nii autoomanik ka seda sõidukit siia toimetada aidanud USA autode müüja ning mulle hüüti et noh, Ristiisa ! Vaata oma väljaotsitud sõiduk üle ! Ja ega ma suurt peale tõlkimatu mõmina kuuldavale ei osanudki tuua.
Kuigi näha oli, et teda on keegi kunagi kusagil juba teinud, siiski 85-aastase kohta nägi see auto ikka üpris kõbus välja.

Alljärgnevalt siis mõned Andruse ning minu tehtud pildid :

See on siis jahutusvedeliku mõõtmiseks mõeldud termomeeter, mis on radiaatorivõre otsa pandud. Neile pidavat käima kõigi eelduste kohaselt glütseriin sisse, mis ei jäätu talvel külmaga ära ja siis saab juht vaadata, kui madal või kõrge jahutusvedeliku temperatuur on:


Sama asi eespoolt vaadatuna:


Vasakult siis auto siia aidanud organiseerida Tarmo, kes olevat sellest vanast Cadillacist nii hasarti sattunud, et ostis omale ka ühe taolise vanaaegse, 1930-nda aasta Chrysleri, siis vastne autoomanik ning kollase jopega üks järjekordne lisandunud huviline:


Nagu näha, siis mootor on küllaltki päevinäinud. Keegi on teda juba püüdnud oma oskamatul moel keevitada ja sadat muud imet teha, mis pole aga eriti õnnestunud:

Aga ikkagi V8 :)

See silt "McAlister Brothers", Pittsburgh, peaks ilmselt kuuluma mõnele tolleaegsele kerefirmale:


Tagantvaade:


Number Michigani osariigi tähelühenditega:


Eestvaade:


Härrade istumiskoht:


See pilt on mul natuke kehvasti välja tulnud. Oleks pidanud välku kasutama.
Siin siis peaks olema tõenäoliselt ühe aknaruloo jäänused, mida siis sai vajaduse korral enda soovi järgi parajale kõrgusele reguleerida:


Juhi töökoht:


Klapptoolid. Nagu olid "Tšaikadel" jms. limusiinidel:


Ukse käepide ning aknatõstuk:


Salongi seinas olev kohtvalgusti:


Kogu armatuurlaud. Lihtne ja loogiline.
Ei ole siin mingeid I-Drive taolisi jublakaid ja ESP, ASC, NOH, FUH, MHH, või tont teab mis vilkuvaid abimaterjale, nagu näiteks "mees arbuusiga"(airbagi tuli) ja igast muid kirjakesi:


Rooliratta keskmik:


Pedaalid. Näha on ka jalaga vajutatav starterilüliti:


Uksed avanevad keskelt lahti:


Rattarummu kapsel:


See pidavat siis olema määrimissüsteem, nagu ma asjaosaliste jutust aru sain:


Vinüüli või kummiga üle tõmmatud katus:


Ei, igatahes väga stiilne sõiduk on. Põhjalikku tegemist ja taastamist ta tahab niiehknaa, nagu vanad autod ikka, aga sellega pole kiiret. Tasapisi ja sammhaaval. Nii sünnivad kõige paremad tulemused.

Vaatasin et USA autode huviliste foorumis www.tqhq.ee oli see auto osal rahval tahomeetri vaat et lakke ajanud ja nii mõnigi tegelane oli oma palvevaibakese ilusti maha pannud ning koogutas usinasti sõiduki poole, mis on muidugi igati normaalne ja positiivne nähtus :)
See om hää, et rahvas oskab vanadest ja väärikatest sõidukitest lugu pidada. Järelikult ei ole kõik siit ilmast veel kadunud ja järelikult pole kõik läinud kaasa selle halli massi levinud üldarusaamaga, et sul peab tingimata mingi Euraasia margi viimane mudel istumise all olema, muidu pole sa mingi tegija.
Ja üpris kindel on ka see, et vastupidiselt tänapäevastele "plastmass-salvokatele" taoliste vanade sõidukite väärtus ajapikku ainult tõuseb.
Võiks öelda, et tegu on sisuliselt neljarattalise pensionifondiga. Erinevalt aga nendest igasuguseid väärtpabereid täistuubitud pensionifondidest, mis on kohati erinevate riikide majanduslikust käekäigust vägagi sõltuvad, ei sõltu taolised autod mitte ühegi riigi eelmainit tegevusest, vaid automüüja ja autoostuhuvilise vastastikustest soovidest ja hinnapoliitikast.


P.S. Nonii... vanaaegne Cadillac on kohal. Mis järgmiseks ? Võibolla äkki mõni Auburn ? Cord ? Duesenberg ?
Aga mine sa hulle tea. Pärast tuuaksegi mõni neist kohale.
Siis on vist terve vanatehnikast huvituv seltskond, mina kaasarvatud, tagajalgadele aetud.

Kommentaare ei ole: