Auto omanik arvas, et see saab ainult õlipuuduse viga olla ning peale kiiret käigukasti õlitaseme kontrollimist võttiski ta suuna poe poole ning tõi ühe plännitäie automaatkastiõli. Kogu see vedel kraam läks nagu mutiauku.
Cadillac päevavalges:
Koos omanikuga:
Tagantvaade:
Kinnitust sai ka fakt, et taoline auto tekitab tahes-tahtmata tähelepanu. Kui valge Cadillac poest tagasi tuli, sibas tal sabas kõristada väike õppesõidu toyota. Yaris vist oli.
Juht, ilmselt ka võibolla sõiduõpetaja, tegi hoovis ühe aeglase tiiru ning jäi seisma.
Mul polnud aega jälgida, et keda ta nii pingsalt otsib, kuna Chrysleri juures oli vaja natukene tegutseda. Seevastu olin positiivselt üllatunud, kui õppesõiduautost väljus mees ning küsis et kas ta nendest Ameerika autodest pilti teha võib.
Muidugimõista keegi talle seda ei keelanud ning senikaua, kuni meie valge Newporti kallal "märatsesime", lõgistas onu sest valgest Cadillacist pilte teha.
Eks ta nüüd vast näitab neid kodus naisele või hoopis autokooli juhatajale ja seab tolle fakti ette, et järgmine aasta tahab ta omale vot niisugust autot.
Chrysleri saime käima küll, aga kui ma teda õhtupoole tahtsin töökotta ajada, et tolm ja muu saast pealt maha pesta, hakkas ta jälle jukerdama. Ses mõttes et käigud läksid sisse küll aga kohapealt liikuma hakates kippus ikka välja surema.
Tundub et aku on ikka veel liiga nõrk, et taolist suurt mootorit ja selle genekat piisava hulga vooluga varustada.
Nii et homme tuleb ta ilmselt käsitsi sisse lükata.
P.S. Mõningates USA-autodega seonduvates foorumiteemades ja ka ajakirjanduses võib kohata vahel sellise sisu ja alatooniga arvamusi ja artikleid, nagu taolisi autosid ostetakse selle jaoks, et saaks teistele näidata, millega keegi sõidab. Minu arust see ikka päris nii ei ole. Ma ei tea, aga arvan et need, keda huvitavad vanemad, klassikalised Ameerika autod, ostavad taolisi sõidukeid vast kõigepealt ikka seetõttu, et see konkreetne üks või teine sõiduk on vastsele autoomanikule mingil põhjusel meeldima hakanud- mitte sellepärast et saaks temaga tänavapildis või üldises liiklusvoolus iga hinna eest silma paista.
Ega see pole selle autoomaniku süü, et ameeriklased kunagi oskasid stiilseid autosid disainida-projekteerida ja et need tema maitse järgi on.
See on natukene teistsuguse suhtumise ja maailmavaatega seltskond, kui need, kes omale röögatukalli kirvehinna eest liisivad mingisuguse tuliuue Euroopa või Jaapani päritoluga sport(liku) (sõidu)auto ja hakkavad siis sellega meie rööpassesõidetud lehmaradadel aerutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar