161. Peatükk: Chrysler Newporti hetkeseis.

Praeguseks on see 1968-nda aasta Chrysler värvitud ja poleeritud.
Kuna aga ükski heategu ei jää karistamata, nagu vanarahvas räägib, siis nii toimus mul ka selle valge "ameeriklasega".
Teadupärast oli selle auto esialgne toon olnud helesinine metallikvärv.
See olemasolev valge on kunagi hiljem, mingisuguse x-tööde käigus peale luristatud ja muidugimõista pole selle valge värvi kohta mitte mingit koodi ega lipikut.
Nii et mul tuli valida mitmekümne erineva valge seast talle see enam-vähem sobilik.

Nagu piltidelt näha võib, ei ole mul see tooni valimine aga mitte just kõige edukamalt läinud. Põhjus selles, et uut pealekantavat värvitooni oleks pidanud vaatama väljas, päikesevalguse käes. Mina aga tegin seda too moment olude sunnil töökojas, päevavalguslampide valgel ja sellisel kujul värvitooni valimine maksis mulle muidugi kätte:




Täna autoomanikuga sõidukit takseerides tuli meil mõlemil nentida, et siin ei aita muu, kui et tuleb need tiivad uuesti üle värvida.
Seekord valisime siis juba autoomanikuga kahasse värvitoonide raamatust uue tooni välja. Kuidas ta autol oleva värviga kokku hakkab sobima, eks siis varsti paistab.

Ilmselt ma saan selle Chrysleriga tegelema hakata alles ülejärgmise nädala alguses.
Miks alles nii pika aja pärast ? Kuna vahepeal on teadupärast pühad, siis paar päeva jääb sest nädalast nüüd kasutamata.
Ja järgmine nädal hakkan ma ühe peatselt toimuva reisiga seonduvaid asju ajama.
Kuhu minek, kellega-millega ja mis puhul, selgub siis, kui ma järgmise nädala lõpuks tagasi olen.

160. Peatükk: Chrysler Newporti kiirremont.

Eilse tegutsemispäeva jooksul said Chrysleril probleemsed ning lihvimistöid vajavad detailid täitevkrundi alla pandud. Ütlen veelkord, et tegu on tõesti kiirremondi, mitte taastamistööga. Nii et mingit ülimegasirget pinda või viimse peensuseni üliviimistletud tööd ei ole mõtet selle auto juurest otsima hakata. Kõike seda eelmainitut saab teha juba tema uus omanik, juhul kui see auto peaks vahepeal kellelegi huvilisele ära müüdama. Minu ülesanne oli anda sõidukile müüja soovil ajutiselt vähe viisakam välimus. Muud midagi.

Siin siis mõned pildid toimunust:


Roostene tagaakna nurk:


Peale kahte pahtelduskorda ning kinnikatmist täitevkrunti ootamas:




Krundi all:




Kindlalt ei luba praegu midagi, aga esmaspäeval sooviks eelnimetet detailid juba uue värvikorra alla panna.
Miks ma selle autoga niimoodi rabistan ? Rabistan seetõttu, et kuna järgmine nädal on ainult kolm tööpäeva, siis lisaks värvimisele tuleb mul see auto ka veel tervenisti üle poleerida. Seegi tegevus võtab vähemalt pool päeva, kui mitte rohkem.
Ja võibolla lisandub sellele valgele veel üks, kui mitte kaks USA "laeva", mis enne pikemaid sõite tahaksid "survekaga" saada korralikku pesu ning salongipuhastust.
Seda viimast ma teen siis ikka tolmuimejaga.
Nii et aega kipub suhteliselt napiks jääma. Sellegipoolest aga tahaks nad kõik valmis saada.

P.S. Tegin eile hoovi peal ühele oma tuttavale, kes samuti USA autosid fännab, selle Chrysleriga väikest demonstratsioonsõitu ka. Ühe tiiru sõitsin mina, teise tiiru ajal oli tema roolis.
Tema kommentaarid:
"Mine p*****, kus on hääled !" (Tühikäigul kostuva mahlaka V8 müdina peale).
"Saad sa aru, niikui ma gaasi vajutan, ta lausa üürgab mul käes !"
"Kurat.. ma ei saa selle autoga rohkem sõita ! Ma lähen jumala närvi, raisk !"
Küsimuse peale et miks siis, kostus vastuseks et sellepärast, et miks mul niisugust autot ei ole ?!
(Et see olevat rooli taga istuva testisõitja sõnul täielik ebaõiglus).
Minu lause peale "see auto on muideks müüa ka", aga pandi suu klõmpsti kinni ja öeldi et "No... ma mõtlen seda asja natuke".

Nii et vaikselt aga järjekindlalt see USA-raua usu süvendamine käib :)

159. Peatükk: Väike fotosessioon.

Kuna täna oli ilus ilm, siis kasutasin juhust ja tegin sest valgest Cadillacist paar kiiret klõpsu. Eile selgus, et see valge Chrysler, mis oma tööjärjekorda ootab, ei taha kuidagi liikuma hakata. Või kui liigub, siis üpris vaevaliselt.
Auto omanik arvas, et see saab ainult õlipuuduse viga olla ning peale kiiret käigukasti õlitaseme kontrollimist võttiski ta suuna poe poole ning tõi ühe plännitäie automaatkastiõli. Kogu see vedel kraam läks nagu mutiauku.

Cadillac päevavalges:


Koos omanikuga:


Tagantvaade:


Kinnitust sai ka fakt, et taoline auto tekitab tahes-tahtmata tähelepanu. Kui valge Cadillac poest tagasi tuli, sibas tal sabas kõristada väike õppesõidu toyota. Yaris vist oli.
Juht, ilmselt ka võibolla sõiduõpetaja, tegi hoovis ühe aeglase tiiru ning jäi seisma.
Mul polnud aega jälgida, et keda ta nii pingsalt otsib, kuna Chrysleri juures oli vaja natukene tegutseda. Seevastu olin positiivselt üllatunud, kui õppesõiduautost väljus mees ning küsis et kas ta nendest Ameerika autodest pilti teha võib.
Muidugimõista keegi talle seda ei keelanud ning senikaua, kuni meie valge Newporti kallal "märatsesime", lõgistas onu sest valgest Cadillacist pilte teha.
Eks ta nüüd vast näitab neid kodus naisele või hoopis autokooli juhatajale ja seab tolle fakti ette, et järgmine aasta tahab ta omale vot niisugust autot.

Chrysleri saime käima küll, aga kui ma teda õhtupoole tahtsin töökotta ajada, et tolm ja muu saast pealt maha pesta, hakkas ta jälle jukerdama. Ses mõttes et käigud läksid sisse küll aga kohapealt liikuma hakates kippus ikka välja surema.
Tundub et aku on ikka veel liiga nõrk, et taolist suurt mootorit ja selle genekat piisava hulga vooluga varustada.
Nii et homme tuleb ta ilmselt käsitsi sisse lükata.

P.S. Mõningates USA-autodega seonduvates foorumiteemades ja ka ajakirjanduses võib kohata vahel sellise sisu ja alatooniga arvamusi ja artikleid, nagu taolisi autosid ostetakse selle jaoks, et saaks teistele näidata, millega keegi sõidab. Minu arust see ikka päris nii ei ole. Ma ei tea, aga arvan et need, keda huvitavad vanemad, klassikalised Ameerika autod, ostavad taolisi sõidukeid vast kõigepealt ikka seetõttu, et see konkreetne üks või teine sõiduk on vastsele autoomanikule mingil põhjusel meeldima hakanud- mitte sellepärast et saaks temaga tänavapildis või üldises liiklusvoolus iga hinna eest silma paista.
Ega see pole selle autoomaniku süü, et ameeriklased kunagi oskasid stiilseid autosid disainida-projekteerida ja et need tema maitse järgi on.
See on natukene teistsuguse suhtumise ja maailmavaatega seltskond, kui need, kes omale röögatukalli kirvehinna eest liisivad mingisuguse tuliuue Euroopa või Jaapani päritoluga sport(liku) (sõidu)auto ja hakkavad siis sellega meie rööpassesõidetud lehmaradadel aerutama.

158. Peatükk: "Ma annan inimestele seda, mida nad kõige rohkem vajavad".

Pealkirjas väljatoodud lause ütleja ei olnud keegi muu, kui teadupärast 1920-ndate-1930-ndate aastate USA üks legendaarsemaid maffiapealikke Al Capone.
Miks ma just sellise mehe sellise ütluse pealkirjaks panin, saate üsna varsti teada.

Tänane tööpäev ei erinenud teistest eriti suurt millegagi. Alguses.
Pärastpoole küll. Aga sellest ma räägin jällegi pärastpoole.

Täna mul õnnestus lõpuks ära värvida kollase kastiauto tagatiivad ning valge Cadillaci tagarataste plekist katted:





Tuleva nädal lasen tagatiibadele samamoodi sisse seda musta põhjakaitsemastiksit ja siis viib autoomanik nad võimaluse korral sinna, kus samat tooni kollase kabiiniga auto juba ees seisab.

Aga asuks nüüd siis vast kõige päevakajalisema teema juurde.
Pealkiri sai mul nimelt selline poolvihjamisi valitud, kuna on teoks saanud üks järjekordne ettevõtmine, mis tundus alguses vägagi utoopiline ning võimatu.
Eelmisel suvel, olles koos ühel suveüritusel seltskonnaga, kellede valdustesse kuulub terve armaada klassikalisi USA autosid(sealhulgas siis nii see kuldne Ford LTD, kollane 1959-nda aasta Cadillac, kollane 1949-nda aasta Chevy kastiauto ja mitmed teised) sattusin vestlema selle seltskonna kõige vanema generatsiooni esindajaga. Juttu jätkus poole ööni ja isegi veel kauemgi. Eks seal seltskonnas liikus ringi seda vastavat "kütust" ka, mis hääle- ja keelepaelad paremini tööle pani.
Vestluse käigus ei saanud ma mitte mainimata jätta, et see USA autodest koosnev kollektsioon on praegu vähemalt minu silmis küll üks kõige erinevamatest ja isikupärasematest sõidukitest koosnev. Mulle vastati seepeale, et kuigi olemasolevad valmistavad talle palju headmeelt, siiski üks unistus on tal veel: Osta omale kusagilt 1920-1930-ndate aastate vahemikku jääv vanaaegne USA sõiduauto. Ja tingimata Cadillac. Ehk siis midagi sellist, mida võisid väidetavalt kasutada tol ajal nii maffiaboss Al Capone, kui ka mõnede maffiagrupeeringute liikmed. Al Capone enda autod, juhul kui neid veel üldse alles on ja nad sõelapõhjaks pole tulistatud, maksavad muidugi hingehinda, aga soov oleks samast asjastust üks stiilne sõiduk muretseda.
Seepeale ma ei osanud nagu enam suurt midagi kosta, sest et minu teadmised nii vanadest autodest ja nende ostuvõimalustest olid vaat et kükitava mannatera suurused.
Seda ma teadsin et taolised sõidukid on tavaeestlase mõistes ülikallid ja nende saadavuski üpriski kaheldav.

Aeg läks. Suvest sai sügis, sügisest talv.
Siiski mulle ei andnud see suvel kõneletud plaan sugugi asu, vaid ta tuletas mulle ennast vahetevahel omal moel meelde. Ja taoline asi hakkas minus niiöelda sportlikku huvi tekitama.
Et kui kallid sellised autod siis ikkagi on ning kuidas nende kättesaadavusega lood on.
Hakkasin süstemaatiliselt iga öö lappama internetilehekülgi, kus pakuti müüa vanu USA sõidukeid. Kuna ostuhuvilisel olid selged kriteeriumid, milline see auto olema peaks (kinnise katusega Cadillac 1920-ndatest, ühesõnaga tõldauto) ning millisesse hinnavahemikku ta jääda võiks, siis oli see otsimine mõnevõrra lihtsam.
Otsimine oli lihtsam küll, aga mis tost kasu, kui taolist soovitud autot lihtsalt EI OLE mitte kusagilt võtta. Vaatasin läbi nii rohkem- kui vähemspetsiifilisemad oksjonileheküljed, erinevate USA autopoodide, eraisikute ja isegi muuseumieksponaatide pakkumised. Mida pole, seda pole.
Vahepeal viisin ennast kergelt kurssi ka taolise auto teh.andmete, tootmisarvude ja kõige muuga samast vallast, mis aitaks otsimist lihtsustada, aga no... "njetu", nagu venelane ütleb.
Kuid jonni ma ei jätnud ja ma mõtlesin et kurat, kasvõi nui neljaks, aga ma otsin talle selle auto kasvõi maa alt üles. Isegi kui ma peaksin selleks lausa Al Capone vaimu välja kutsuma.
Vaimu ei olnud õnneks välja vaja kutsuda, sest et tont teab, mis ta korraldanud oleks. Aga üks öö ühel järjekordsel veebilehel ringi vaadates langes mu pilk ühele kuulutusele, kus keegi USA-s elav autode koguja tegi oma kollektsioonis tühjendusmüüki ning paljude teiste masinate seas oli tal ka pakkuda üks 1923-nda aasta Cadillac. Pilte oli küll kuulutuses ainult üks, aga selle peal ei näinud ta mitte just kõige halvem välja. Ma mõtlen auto siis, mitte müüja. Kuulutuse lisainfoks oli öeldud, et tegu on kunagi taastamisprotsessi läbinud sõidukiga ning ta on kogu selle pärastise aja seisnud koos teiste autodega kuivas hallis.
Kohe saatsin internetiaadressi, kus ma taolist autot nägin, ka selle auto potensiaalsele ostuhuvilisele ja see stiilne sõiduk sobis talle esimesest silmapilgust nagu... kuidas nüüd üteldagi...näiteks nagu Al Capone rusikas silmaauku.
Kohe võeti ühendust ka Tartus elava, Tarmo nimelise USA autode maaletoojaga, kellele edastati kuulutuses olnud sõiduki ning müüja andmed ning kes omakorda saatis need edasi USA-s elavale koostööpartnerile.
Siis järgnes mõni kuu aktiivset siinset kohapealset "sügelemist" nii minu kui potensiaalse autoostuhuvilise poolt ning aina oodati "rindelt" teateid.
Lõpuks saabus vastus, et USA-s pesitsev autodega majandaja oli käinud seda Cadillaci vaatamas ja ütles, et kui kaua aega seisnud ning suht roostes mootor välja arvata, olevat see auto oma vanuse kohta ikka päris kõbus välja näinud.
Seepeale hakkas üliaktiivne tegutsemine selle nimel pihta, et taoline haruldane sõiduk kuidagimoodi siia toimetada.
Kogu selle autoostuga kaasneva paberimajandusega hakkas Tarmo esimesel võimalusel tegelema.
Ning varsti võis juba kuulda üksikuid lausekatkendeid, et "juba loksub" jne. See ei tähendanud seda, et kellegil on kõht ülemäära õlut täis(tegelikult kõht ei saagi kunagi ülemäära õlut täis- sellisel juhul on liiga väike kõht), vaid et auto on juba konteinerisse toimetatud ning seilab tanklaeva pardal üle ookeani.
Ega endalegi pakkus huvi, et "mihukene ta on ka", sest et niisugust kogemata kombel õnnestunud autoostu ei toimu just mitte iga päev. Liiatigi kuna see oli nagu enda väljaotsitud ja soovitatud sõiduk, siis mõnes mõttes väike kahtlus tekkis ka sisse, et kas tulevane omanik konteinerist avaneva vaatepildiga rahule jääb, sest et piltide peal on kõik autod ilusad, reaalsus on aga tavaliselt hoopis midagi muud.

Võttis see ootamine aega mis ta võttis, aga mõned päevad tagasi läks vastne autoomanik koos siinse, eelmainitud USA autode müüjaga koos Tallinnasse ja Muuga terminali, et oma nö. vastne ja väärikas kingitus lõpuks vastu võtta.
Nendega liitus ka Andrus, kuldse Ford LTD omanik ja praeguse musta Cadillaci omaniku järeltulev põlvkond, kes oli jäädvustanud autost oma aparaadiga mõned kaadrid.
Neid võib näha siis www.usaraud.ee veebilehelt, "Eesti Usaraud" alateema alt.

Täna aga tehti mulle operatiivkõne ning pakuti võimalust ka mul seda musta sõidukit tulla lähemalt kaema. Öeldi veel, et fotoaparaat võta ka kaasa.
Kui ma teada sain, et see must Cadillac on lõpuks kohal ning Tartus, siis leekisin nii nagu jalad võtsid, Tartu tollilattu, kus siis juba väravast sisse minnes võis taamal näha üht treileri peal seisvat ronkmusta sõidukit.
Mida rohkem autole lähemale ma jõudsin, siis, mis seal salata, seda enam mul suunurgad ülespoole kerkisid.

Veidike tiirutamist ümber auto ning võtsin peagi oma "seebikarbi" välja, et teha autost mõned pildid.
Kuigi tegu oli hooviga, tõmbas see auto nii mõnigi kord möödujatel hoo maha, et nad saaksid teda paremini silmitseda. Ma ei kujuta ette, mis siis veel toimuks, kui selline sõiduk omal jõul tänava peal veereks. Siis tekiks nii mõnelgi ristmikul võibolla liiklusohtlik olukord. Kiirus jääks autot silmitsemajääjatel praktiliselt olematuks ning tagumised sõitjad saavad sealjuures võibolla vaevu-vaevu pidama, et mitte neile eespool järsku seismajäänutele tagant sisse sõita.
Aga eks neid liiklusohtlikke olukordi saab suvel vaadata, kui palju neid tekib ja kuskohas tekib. Et siis on põhjust mõne aja pärast jälle nendesse paikadesse tagasi minna ja uuesti furoori tekitada.
Veidi aja pärast ilmusid auto juurde nii autoomanik ka seda sõidukit siia toimetada aidanud USA autode müüja ning mulle hüüti et noh, Ristiisa ! Vaata oma väljaotsitud sõiduk üle ! Ja ega ma suurt peale tõlkimatu mõmina kuuldavale ei osanudki tuua.
Kuigi näha oli, et teda on keegi kunagi kusagil juba teinud, siiski 85-aastase kohta nägi see auto ikka üpris kõbus välja.

Alljärgnevalt siis mõned Andruse ning minu tehtud pildid :

See on siis jahutusvedeliku mõõtmiseks mõeldud termomeeter, mis on radiaatorivõre otsa pandud. Neile pidavat käima kõigi eelduste kohaselt glütseriin sisse, mis ei jäätu talvel külmaga ära ja siis saab juht vaadata, kui madal või kõrge jahutusvedeliku temperatuur on:


Sama asi eespoolt vaadatuna:


Vasakult siis auto siia aidanud organiseerida Tarmo, kes olevat sellest vanast Cadillacist nii hasarti sattunud, et ostis omale ka ühe taolise vanaaegse, 1930-nda aasta Chrysleri, siis vastne autoomanik ning kollase jopega üks järjekordne lisandunud huviline:


Nagu näha, siis mootor on küllaltki päevinäinud. Keegi on teda juba püüdnud oma oskamatul moel keevitada ja sadat muud imet teha, mis pole aga eriti õnnestunud:

Aga ikkagi V8 :)

See silt "McAlister Brothers", Pittsburgh, peaks ilmselt kuuluma mõnele tolleaegsele kerefirmale:


Tagantvaade:


Number Michigani osariigi tähelühenditega:


Eestvaade:


Härrade istumiskoht:


See pilt on mul natuke kehvasti välja tulnud. Oleks pidanud välku kasutama.
Siin siis peaks olema tõenäoliselt ühe aknaruloo jäänused, mida siis sai vajaduse korral enda soovi järgi parajale kõrgusele reguleerida:


Juhi töökoht:


Klapptoolid. Nagu olid "Tšaikadel" jms. limusiinidel:


Ukse käepide ning aknatõstuk:


Salongi seinas olev kohtvalgusti:


Kogu armatuurlaud. Lihtne ja loogiline.
Ei ole siin mingeid I-Drive taolisi jublakaid ja ESP, ASC, NOH, FUH, MHH, või tont teab mis vilkuvaid abimaterjale, nagu näiteks "mees arbuusiga"(airbagi tuli) ja igast muid kirjakesi:


Rooliratta keskmik:


Pedaalid. Näha on ka jalaga vajutatav starterilüliti:


Uksed avanevad keskelt lahti:


Rattarummu kapsel:


See pidavat siis olema määrimissüsteem, nagu ma asjaosaliste jutust aru sain:


Vinüüli või kummiga üle tõmmatud katus:


Ei, igatahes väga stiilne sõiduk on. Põhjalikku tegemist ja taastamist ta tahab niiehknaa, nagu vanad autod ikka, aga sellega pole kiiret. Tasapisi ja sammhaaval. Nii sünnivad kõige paremad tulemused.

Vaatasin et USA autode huviliste foorumis www.tqhq.ee oli see auto osal rahval tahomeetri vaat et lakke ajanud ja nii mõnigi tegelane oli oma palvevaibakese ilusti maha pannud ning koogutas usinasti sõiduki poole, mis on muidugi igati normaalne ja positiivne nähtus :)
See om hää, et rahvas oskab vanadest ja väärikatest sõidukitest lugu pidada. Järelikult ei ole kõik siit ilmast veel kadunud ja järelikult pole kõik läinud kaasa selle halli massi levinud üldarusaamaga, et sul peab tingimata mingi Euraasia margi viimane mudel istumise all olema, muidu pole sa mingi tegija.
Ja üpris kindel on ka see, et vastupidiselt tänapäevastele "plastmass-salvokatele" taoliste vanade sõidukite väärtus ajapikku ainult tõuseb.
Võiks öelda, et tegu on sisuliselt neljarattalise pensionifondiga. Erinevalt aga nendest igasuguseid väärtpabereid täistuubitud pensionifondidest, mis on kohati erinevate riikide majanduslikust käekäigust vägagi sõltuvad, ei sõltu taolised autod mitte ühegi riigi eelmainit tegevusest, vaid automüüja ja autoostuhuvilise vastastikustest soovidest ja hinnapoliitikast.


P.S. Nonii... vanaaegne Cadillac on kohal. Mis järgmiseks ? Võibolla äkki mõni Auburn ? Cord ? Duesenberg ?
Aga mine sa hulle tea. Pärast tuuaksegi mõni neist kohale.
Siis on vist terve vanatehnikast huvituv seltskond, mina kaasarvatud, tagajalgadele aetud.

157. Peatükk: Cadillaci valmimine lõpusirgel.

Nagu pealkirjast näha võib, siis hakkab üks valget värvi ja järjekordne "ameeriklane" omadega vaikselt ühele poole saama. Selle nädala jooksul olen ma tasapisi püüdnud nii värvkatet poleerida kui ka autot kokku panna.
Igatahes selline ta siis nüüd lõpuks sai:


Eest:


Juhipoolne külg:


Paralleelselt Cadillaci kallal toimetades võtsin üks õhtu ette ning lihvisin matiks kollase kastiauto tagatiivad. Need õnnestub mul ehk tänase päeva jooksul ära värvida. Siis nad saavad rahulikult terve nädalavahetuse kambris omaette kuivada ning elu üle järele mõelda:


Tagantvaates:


Eks siis näis, mis selle auto kohta öeldakse, kui see karm "komisjon" ükskord kohale jõuab. Võibolla ma jõuan komisjoni kohaleilmumise ajaks ära värvida ja kuivatada ka tagarataste plekist katted, kuna rooste oli ühe kallal neist natuke hävitustööd teinud ning teisel pudenes pahtel küljest lahti, mille all peitus omakorda mingisugune õli. Oli see siis mingi roostetõrje eesmärgil sinna plödistatud või mitte- ei tea. Nii et mul tuli nende kallal natuke remonditöid teha, et nad natuke rohkem viisakama välimuse saaksid.

Lõpetuseks aga paneksin siia ühe teistmoodi pildi, mis pole ei Ameerika ega ka Vene autodega, või üldse selle blogi põhisisuga, seotud.
Hiljaaegu lõppes korteris ära vannitoa ning WC remont. Ehitustöid tegi üks mu tuttav.
Üles võeti mõlemad põrandad, seintelt maha vanad plaadid jne. jne.
Selleks et vana põrandat üles võtta ning uut põrandat asemele saaks valada, pidi töömees vahepeal WC-st poti välja tõstma. Enne tööde lõpetamist tõstis ta selle muidugi oma kohale tagasi. Nii et päris sellist olukorda veel ei tekkinud, et oleks pidanud naabrite juurde WC-sse minema.
Kuna aga potti äsjavalminud põrandale veel kinnitada ei saanud, sest et ta oleks muidu seinte ja lae tegemisele ette jäänud, jäeti tema najale niisuguse teade, mis nüüd asub tualetis auväärselt seina peal:

156. Peatükk: Cadillaci värvimine.

See nädalavahetus, laupäev vastu pühapäeva, sai tehtud selline tavapärasest erinev.
Ses mõttes erinev, et otsustasin erandkorras selle valge Cadillaci ikkagi ära värvida. Siis jääb järgmiseks nädalaks sellevõrra vähem tööd ja sellisel juhul ma saan esimesel võimalusel kohe jälle mõne teise auto kallale asuda.
Kogu selle Cadillaci juures tehtud tööde protsessis ei olnud kõige aeganõudvam ei lihvimine ega värvimine vaid hoopis katmine. Sellega ma tegelesin kusagil ligikaudu poolteist tööpäeva. Ma blogilugejaid vast säästaks, missuguseid verbaalseid kujundlikke väljendeid mult selle katmise käigus kuuldavale tuli, aga lõpuks kui auto kaetud oli, siis tundsin küll, et sellest "lõika ja kleebi"-tüüpi tehnikast on mul üpris kõrini.
Kuna pealmiste pindadega läksid koos värvi ka ukseaugud, siis nii ukseaukude kui polstrite-tihendite katmine võttis jälle oma aja.
Nii et kui ma ükskord värvima sain asuda, oli kell öösel saanud sujuvalt kolm.

Kambris katmise ja värvimise ootel:


Mitme tunni möödudes oli auto lõpuks kinni kaetud:








Ja paari tunni möödudes sai talle ka uus värv selga. Pealekantavaks värvitooniks oli siis autoga seonduva(te) isiku(te) poolt valitud helerohelise varjundiga valge:








Ise ma oma tööd heaks ei hinda. Antud aega ning sellega kaasnenud võimalusi arvestades sai ta pigem selline "Harju 4- Võru 2" -tüüpi.
Tänaval kannataks temaga sõita küll, aga mingit näituseautot ei maksa tast otsida.
Kui sellest Cadillacist näituseautot tahta, siis tuleks temaga teha samamoodi, nagu kollase Chevy kastikaga ning autole kuluva töö aeg, eelarve ja materjalidki oleksid võrreldes olemasolevaga mitmeid-mitmeid kordi suuremad. Selleks aga pole Cadillaci omanikul huvi, raha ja aega.
Nii et sai talle tehtud tema öeldud ajavahemikus selline auto, nagu ta sai.

Esmaspäevaks jäävad siis veel pisivigade likvideerimine (tolmutäpid jms.) ning auto kokkupanek.