Vahepeal sai usinasti tööd tehes (loe: raha korjates) päevi mööda saadetud ja ootasin pikisilmi nädalavahetust, mil pidin uuesti vanahärra juurde minema, kuna toimus esimene suurem operatsioon nimega "Volga käivitamine."
Kuna auto oli kaks aastat niisama seisnud ja tolmu kogunud, siis arvata võis, et see operatsioon saab teguderohke olema.
Kõigepealt sai kohale jõudes tutvutud kapotialusega.
Omanik kinnitas et mootor on väga heas olukorras sellise vanuse kohta ja mingit kap.remonti tal pole põhjust teha olnud.
Egas midagi. Aku külge, jahutusvedelik radikasse ja süüdet keerama.
Aga selgus et ei käi need asjad midagi nii et "aku külge ja kohe pedaale tallama."
Jahutusvedeliku valamisel selgus et radikasse oli ikka üks pisike (või oli neid mitu isegi) auk tekkinud, kust siis varsti kostis lõbusat tasast sirinat ja auto alla kiigates avastasime et radikas lekib. Mis siis ikka. Lootsime, et vähemalt mootorisse seda jahutusvedelikku niipalju läks, et kannatab selle mõne käivituse üle elada.
Akule juhtmed külge ja.... vaikus. Onu vaatab ja proovib armatuuris erinevaid nuppe plõksutada - no ei võta mitte ühtki tulukest see "Volga" ette.
Kuni selgus et masslüliti oli välja lükatud. Masslüliti sisse ja võtit keerates plõksasidki mõned tuled armatuuris põlema.
Esimese käivituse peale tegi mootor sellist iseloomulikku mõmisevat häält, mida võiks võrrelda sellega, kui kedagi unest üles aetakse ja ta ei taha kuidagi ärgata.
Aga starter vähemalt vedas ringi.
Mis siis ikka.
Sai siis oma tuttavale sohvrile "pioneeriülesanne" antud: enda auto tagurpidi "Volga" ette ajada ja puksiirköiega proovida käima tõmmata.
Köis kummagi auto vahel, läks see killavoor liikvele.
Peale kümmet hoovõtumeetrit "Volga" jõnksatas ja tegi bõdõdõt-bõdõdõt.... bõd.. babahh(must suitsupilveke).. bõdõdõt... ja jäi vait.
Ühesõnaga, midagi hakkas nagu lubama.
Egas midagi, lükkasime ta tagasi ja proovisime uuesti.
Teisel katsel tegi "Volga" bõdõdõ-bõdõdõdrõnn....! ja läks jorinal käima. Mul olid muidugi suurest rõõmust suunurgad üleval .
Natuke aega mootoril töötada lastes, veendusin, et tegu on tõesti hea kapotialuse eksemplariga, kuna alguses kostunud pikast unest üles aetud auto pahur turtsumine muutus ühtlaseks, iseloomulikuks madalahäälseks podinaks,mida on võimeline ainult "Volga" esile kutsuma.
Kaua me tal töötada ei lasknud, sest et teatavasti radikas siristas rõõmsalt kõik see aeg jahutusvedelikku välja nii et sellest "ühekordsest mootorioperatsioonist" mulle täiesti piisas .
Enne äraminekut vaatasin veel korra "Volgas" ja "Volga" ümber ringi, mis temast siis veel sellist iseloomulikku leiduda võiks.
Ja kes otsib, see leiab.
Pagasnikus ringi vaadates-uurides, avastasin komplektse põhjamattide virna.( Selline laia kummiservaga, nagu "Volgadel" need olid).
Siis täiesti kasutamata ohukolmnurk oli seal, rääkimata õhupumbast. Ja kõige lõpuks sikutasin päevavalgele täiesti originaalse ja kasutamata auto vahukustuti. Punase plastkorpusega ja valge värviga veel järjekorra number või markeering peale kirjutatud. (Need on kõik pisiasjad, aga määravad väga palju.)
Autot väljast uurides avastasin et nii logarid kui ka porilapakad (jällegi, pisiasjad jne.) on tal ka korras ja ilmselt originaalid nii et... järjest rohkem selle auto väärtus minu silmis tõusis.
Lõpuks, räägituna veel ühest-teisest ja kolmandastki vanasõidukite tehnikaga seonduvatest ettevõtmistest,minu suureks üllatuseks kinkis "Volga" omanik mulle enne äraminekut ühe purgi magusat mett, öeldes et see on tema poolt mälestuseks ja et tema mesilaste mesi on just see õige mesi, mis kõik suured haigusepisikud eemale ajab. Ausalt öeldes... esimese hooga ma ei osanud midagi kosta peale kogelevate tänusõnade, sest et sellist meeldivat üllatust ma ei osanud küll oodata.
Igatahes näha oli et see onu on hea südamega inimene. Ja selline teguviis ja suhtumine andis omakorda mulle veelgi rohkem põhjust "Volga" võimalikult hästi ära taastada.
1 kommentaar:
Postita kommentaar