Laupäev, märts 17, 2007

48.Peatükk: "Cadillaci" värvimine ja poleerimine.

Noonii.
Väike paus tuli siin tööde kajastamisele sisse, aga ma katsun selle nüüd tagantjärgi piltide ja jutuga kompenseerida.
Ühesõnaga, läks aega mis ta läks, lõpuks ometi sai see suur ja ropp voolimisetöö ühele poole ja selle nädala teisipäeval toimus siis autole see nõndanimetatud "uue kleidi" pealetõmbamine.

Siin piltidel on ta siis juba kambris kinni kaetud ja esmalt suruõhuga ning seejärel pinnapesuvedelikuga puhastamist ootamas:








Kõigepealt lasin ma talle enne õiget tooni alla tumeda alusvärvi.
Seda seetõttu, et aluspind oleks ühtlane ning tema õige pealekantava värvi alt ei kumaks krundilaike läbi sest et see punane, mis tema pealmiseks värvitooniks valiti, on pärlefektvärv, mis ei kata absoluutselt vaid on, nagu nimigi ütleb, rohkem välise sära ja efekti jaoks mõeldud.


Paremalt küljelt:


Kui alustoon peal ja ära kuivanud, läks talle selga nüüd juba tema õige värv:


Paremalt:




Viimane värvikiht ja lakkimise ootel seismas:


Siin siis juba lakitud kujul:


Kapott:


Parem uks:


Parem tagatiib:


Vasak tagatiib:


Katus vasakult...


... ja paremalt poolt:


Parempoolset peeglit ei saanud ukse küljest ära võtta, kuna ta on trossisüsteemi abil liigutatav ning seda trossi saab lahti võtta alles armatuurlaua alt.
Nii et selleks, et peeglit ära saaks võtta, tuleks autol armatuur ära võtta, mis oleks olnud täiesti mõeldamatu.
Järelikult tuli mul mingi muu lahendus välja mõelda, et uks niiviisi värvitud-lakitud saaks, et see tahavaatepeegel teda eriti segama ei jääks:


Järgmine päev üritasin seest ja väljast ära värvida tagaluugi ning mõned poldid ja suunatulede jaoks mõeldud ehiskatted.
Nende detailidega tegin ma samamoodi nagu autogagi- algul tume alusvärv alla ja siis tema õige värv peale.


Siin siis tagaluuk juba lakitud kujul:




Kuigi värv või lakk jätab esmapilgul sileda ja läikiva pinna, siiski tulenevalt igasugustest värvipüstolite omapäradest, erinevate lakkide viskoossustasemest ja kõige lõpuks ka maalri enda oskustest, võib värvitud või lakitud pind vähemal või rohkemal määral jääda veidi mustriliseks või siis tekitab nn. "apelsinikoore efekti". Rääkimata tolmutäppidest, mida tuleb vähemal või rohkemal määral niiehknaa värvitud-lakitud pinna sisse- olgu see kamber või ruum, kus värvitakse, nii hermeetiline ja puhas kui tahes.
Kõige selle eelneva vastu aitab pärastine poleerimine.

Kõigepealt puhastasin pinnad suruõhu ja puhastuslapiga üle ning siis lihvisin klotsi ja vesipaberiga suuremad tolmutäpid tasasemaks. Seepeale võtsin taldlihvija, millele oli külge kinnitatud peeneteraline liivapaber ning lasin poleeritava pinna ühtlaselt matiks:

Paremal pool on siis juba taldlihvijaga matistatud pind, vasakul pool need üksikud tuhmid laigud on siis tasasemaks lihvitud suuremate tolmutäppide kohad.

Siis võtsin poleerimisaparaadi ja lasin esialgu juhipoolsest kapotipoolest pool pinda üle, et näha, mis tast saab.
Võrreldes vasakpoolse kapotiosaga, siis vastupeegelduvad laelambid on juhipoolsel osal vast natuke säravamad küll:


Ja niiviisi tegin ma siis terve kapoti üle.


Ning sama "saatus" ootas ka autot ennast, kaasaarvatud see eraldi värvitud tagaluuk.

Ma ei hakka vast avalikustama, kaua mul terve auto taolises järjekorras poleerimine aega võttis, sest et lõppkokkuvõttes polegi sel enam tähtsust, kuigi töö käigus mõtlesin mitu korda, et kurat, no... ei jõua enam.
Tähtis on see, et eile sai antud auto värvkattele lõpuks veel vahaga see niiöelda "viimane lihv" ja siis võis ta välja ajada, et vaadata, kuidas ta päevavalguses ja tulevikus tänavapildis tunduda võiks.

Värviefekti koha pealt ütleks niipalju, et kuna oli pilves ilm, siis ma kahjuks ei saanud pildi peale seda tema loodetud efekti.
Kuna eelmine päev, s.o. siis neljapäev, oli vahelduva pilvisusega ilm, siis ma mõnikord passisin peale, kuna päike hakkaks paistma. Ja niikui päike välja tuli, siis panin autole hääled sisse ja ajasin ta keset hoovi, vaatamaks, missugune see värv siis päikese käes jääb.
Milline see efekt oli, seda saab vast igaüks, kes seda autot suviti päikese käes seismas või liikumas näeb, kunagi ise ka vaadata, aga ütleme nii et mulle isiklikult see toon meeldis :)

Igatahes reede oli siis see päev, mil ta müdinal käima läks ning töökojas olevast raadiost kostuva US 3 - "Cantaloop" loo saatel hoovi peale veeres.
Igapäevase kuiva ja pilves ilma korral näeks ta siis umbes selline välja:
Eest:


Tagant:


Kapott:


Tagantvaates:


Paremalt küljelt:


Ma arvan, et ühe korra enne neid suviseid üritusi, kuhu siis plaanitakse selle autoga kunagi minna, peab ta veel korraks töökotta tagasi tulema ja talle tuleb teha veel üks täiendav poleerimine ja vahatamine, sest et suvel päikese käes plekipinna kuumenedes aurustub ajapikku krundis, värvis ja lakis olev lahusti välja, ning lakipinna sisse võivad kuivada näiteks kas siis eelmise, vana värvi või pealekantud pahtli randid või siis lakk võib ise lahusti aeglase ja järjepideva aurustumise tagajärjel oma endise läike kaotada ning ajapikku veidi tuhmimaks muutuda.

Mis siis kokkuvõtteks võiks öelda ?
Esiteks muidugi seda, et lõpuks ometi sai selle "jamaga" ühele poole.
"Jama" all ma pidasin silmas siis kogu seda roppu eeltööd ja voolimist, sest et seda ei osanud keegi arvata, et need tööd nii aega- ja materjalinõudvateks kujunevad.
Mis pindade endi siledusse puutub, siis seda, et nad ülimalt peegelsiledad ei ole ja ka mõni üksik tolmutäpp võis vabalt siin-seal kahe silma vahele jääda, ma ei vaidlustagi.
Seda mainisin ma juba varemgi, et hea tulemuse saavutamiseks tuleks Eldorado keredetailide pindasid veel vähemalt üks, kui mitte kaks korda täitevkrundiga kruntida ning höövliga lihvida.
Kuna aga ajapuudus on see, mis ei lase kauem selle auto kallal tegutseda, siis tuli temast selle paari nädala jooksul valmis voolida lihtsalt rahuldava välimusega sõiduk.
Kui need asjad, nagu detailide pinnavirvendused jms. auto peremeest ennast väga häirima hakkavad, siis eks ta annab mulle sellest kohe teada, ma arvan.

Eks nagunii kusagil üritustel, kuhu selle autoga minnakse, koguneb masina juurde lisaks tavahuvilistele ka neid nõndanimetatud "professionaalseid" ja "perfektset tööd tegevaid autovärvijaid", kes hakkavad ninaga mööda keret jooksma ja vigu otsima ning kes teavad täpselt, mis sellel autol valesti on tehtud (ja kuidas see või teine asi peaks õieti tehtud olema) ning kes enda sõnade kohaselt oskavad seda kõike kindlasti palju paremini teha.
Selle peale ütleks, et aga palun- laske käia. Kui inimesel on käed küljes ja ta eeldab endal ka kuhjaga taolisi oskusi olevat, mis lubaks tal neid perfektselt voolitud keresid valmistada, siis mis saab kellelgi selle vastu olla.
Löögu oma oskustele piisavalt kõvasti "lokku"(s.t. tehku reklaami), otsigu omale samas töömahus samamõõduline auto ja muudkui aga vooligu kahe nädala jooksul pahtlist ja krundist samasugune sõiduk välja ning värvigu ja poleerigu üle- keegi ei keela :)

P.S. Seda tahtsin ka veel lõppu öelda, et kuigi see tegevus, täpsemalt siis sellistele vanadele sõidukitele keretööde tegemine, võib ehk kõrvaltvaatajale tulutoov tunduda, miljoneid siiski sellega ei teeni ega ka isegi sadu tuhandeid mitte.
Pigem on (vähemalt siin Eestis) see töö taoliste autode puhul lihtsalt üks eneseteostuse võimalusi ja loominguline vaheldus nendele tänapäevastele tavasõidukitele, mis töökojast sisse-välja voorivad.

Kommentaare ei ole: