Kui eest ja vasakult küljelt näeb ta suht viisakas välja...
...siis parem külg ja tagauksed tahavad seda savimist üksjagu saada:
Mingil määral tekitas minus kahtlust see pealetõmmatud pruunikashall pahtel, aga taldlihvijaga teda lihvima asudes vaatasin, et asi ei ole õnneks nii hull, kui ma arvasin.
Üks miinus tegelikult nendel Ameerika bussidel siiski on.
Ma olen nõus, et nad on mugavad, stiilsed ja teevad mõnusat bassihäälset müdinat, aga ma ei saa sellest ameeriklaste "teibituuningu" vaimustusest aru. Et hea küll, ka see on arusaadav, et selline triibutamine oli tol ajal moes, aga mis nad neid triipe nii kuradima palju ühe bussi peale tõmbavad...
Seda vana kleepsu rookimist oli ikka üksjagu ja noh... mis siin salata.... selle või nende triipude kraapimise sekka lendasid õhku ka veidi vängemad sõnad kui lihtsalt "kuradid".
Igatahes mõne aja pärast olid mul suuremalt jaolt need triibud maha kraabitud.
Seejärel lihvisin pruunikashalli pahtli enamvähem siledaks ning tõmbasin talle omakorda uue kihi peale.
Siin pildil on juba uus kiht peale tõmmatud ja ka omakorda maha lihvitud.
Poolikuks jäi ta seetõttu, et pahtel sai otsa.
Eks homme üritan jätkata pooleliolevast kohast. Siis tuleb uksed juba küljest ära kruvida ja neid eraldi lihvida, kuna nii küljeuksed seest kui ka paar ukseposti tahavad pahteldamist saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar