59. Peatükk: Värvitöid ootav UAZ.

Nagu ma siis mõni aeg tagasi ühes eelmises peatükis rääkisin, on lähiajal töösse oodata sellist masinat, mida tänapäeval suurtel teedel suht harva, maapiirkondades see-eest aga suhtkoht aktiivselt liikumas näeb. Mõnikord vähem, mõnikord rohkem.
Selline tema siis on:




Omanik oli ta ostnud müügikuulutuse peale ja nagu ma aru sain, siis ta oli juba ammu omale sellist plekk-kongiga UAZ-i soovinud.
Kuigi Nõukogude ajal väljusid UAZ-id tehasest tavaliselt eemaldatavate presentkatustega, siiski tehti siinsamas eestimaa pinnal, Nuia EPT- nimelises ettevõttes ka plekk-katuse ja -seintega UAZ-e, mis siis läksid miilitsate käsutusse.
Kuna neid kasutati nagu tööautosid, siis nende eluiga oli ka suht üürike ja ega keegi seda 20-30 aastat tagasi ei osanud arvatagi, et riigikord muutuda võib ja ühes sellega ka taolised sõidukid hakkavad vaikselt igaviku radadele kaduma.
Krooniaja alguses veel mõned taolised masinad teenisid ülesputitatuna ustavalt ka politseinikke aga üsna pea kadus ka siis taoliste UAZ-ide järgi vajadus, kuna järjest rohkem hakati sisse tooma välismaiseid autosid ja ka politseil õnnestus oma autopark moodsamate ja kiiremate operatiivsõidukite vastu välja vahetada.
Ja nii need kinnise "kuudiga" UAZ-id on siis sattunud kes kuhu- mõni eravaldusesse lõbusõidukiks, mõni neist katsub ümberehitatuna rammu "mudamaadlust" pidades, mõni aga on oma maise teekonna vanarauapunktis lõpetanud. Või õigemini suhteliselt suurem osa neist.

Selle antud sõiduki eelmist elu miilitsatöötajate käsutuses olnuna kinnitab ka üks kõnekas tegur: Nimelt on auto põrandal spetsiaalsed kronsteinid, kuhu kinnitus siis raadiojaama korpus ning millel on omakorda küljes vastavad poldiavad, mille abil teda saaks siis kahe esiistme vahele põranda külge kinnitada.

Ühesõnaga, omaniku soov oli siis anda talle tema see ainus ja õige värvitoon tagasi, ehk siis teha ta niisuguseks, nagu ta kunagi meie teedel vurada võis.
Algul arvas ta, et piisab vast niisama värvkatte matistamisest ja uue pealetõmbamisest. Autot lähemalt vaadates aga tuli nentida, et kuigi suurem ja ropem töö, nagu pahteldamine-lihvimine-värvimine on juba tehtud, siiski pole see just kõige paremini õnnestunud, sest et lisaks mõnedele värvi alla jäänud olmemõlkidele on ka aknatihendid ja ka mootor värviga kokku saanud.
Mõtlesime, pidasime aru ja jõudsime siis kokkuleppele, et mingit näituseeksponaati temast ei tee. Need veidi virvendavad-lainetavad küljed jäävad selliseks nagu nad on ja tolmutäppide eemaldamist, juhul kui neid peaks värvimise ajal peale lendama, ka ei toimu, sest et sellisel tegevusel ei ole taolise auto puhul lihtsalt mingit mõtet.
Et parandaks pahtliga lihtsalt sellised suuremad silmahakkavad mõlgid ja augud ära, lihviks matiks ja tõmbaks talle uue värvi selga. Sest et võibolla omanikul tekib mõnikord tahtmine kusagil kas siis heinamaa peal või liivakarjääris tuttavatele-sõpradele väikest "safarisõitu" teha ja siis ei ole pärast seda ahastamist, kui kusagile kogemata mõni väike kriim või täke tekib.

Aknatihendid, tulede ehisvõrud jms. kohad, mis nähtavale jäävad ja mis selle beežika värviga koos on, tuleb muidugi ära puhastada. Muidu on see vaatepilt na nirudavõitu, et autol on küll teist tooni ja uus värv peal aga tihendid on ikka vana värviga koos:






Homme võibolla õnnestub mul ta töökotta sisse ajada ja ehk saab otsast neid tulesid jms. asju hakata küljest ära kruvima, mis värvimisele ette jäävad.
Saame näha.