Selle kongiukse lingi all oleva terava randi ma kolkisin, niipalju kui sai, sissepoole ja vedasin sinna koha peale ühe paraja kihi klaaskiudpahtlit.
Et siis kui too on ära kuivanud, lasen kettaga siledaks ja siis läheb talle peale juba omakorda täitepahtel, millega mul need muud suuremad/silmatorkavamad mõlgid on ära täidetud:
Kui kapotil oli pahtel kuivanud siis hakkasin otsast seda värvitud pinda matistama, et vaadata, mis tal sealt alt lagedale tuleb.
Tuli sinine värv.
See andis kinnitust sellele, et tegu on endise politseimasinaga, sest et tagumist küljeplekki lihvides tulid selle beezika alt nähtavale lisaks tumesinisele toonile ka hall värv.
Paari kohta tõmbasin kapotile veel ühe kihi lisaks ja siis ainult taldlihvijaga üle lasta.
Ka tagaluugil on veel see tema vana sinine toon alles:
Juhipoolsel küljel olid ka mõned mõlgid:
Sama asi teisipidi ehk siis paremalt küljelt:
Järgmise nädala esmaspäeval-teisipäeval tahaks selle pahteldamise ja lihvimisega ühele poole saada. Vähemalt niikaugele, et saaks auto juba üleni matiks lükata.
Siis on ainult jäänud veel see aknatihendite puhastamine ja ongi kambrisse sõit.
Eeldatavasti kolmapäev saab siis see värvimise päev olema.
Kruntimise ma teen talle nn. kiirmeetodil.
See tähendab siis seda, et lasen enne värvimist haljastele kohtadele sutsu happekrunti, seejärel terve auto kahe vedelaks segatud täitevkrundikihiga üle ja kui need kaks on ära kuivanud, siis läheb talle peale juba välja valitud värv.
Nagu ennemaltki mainitud, siis "viimase peale" sirgeks viimistletud plekipind pole selle auto puhul eesmärk. Põhiline lihtsalt, et väga suuri mõlke ja auke sees ei oleks.
Nagunii läheb suvel kuskil maapiirkondade metsa- või külavaheteedel jms. ringitiirutamiseks, koondnimetusega "Tunne oma kodumaad" ja seal niiehknaa saab värvkate oma esimesed "triibulised".
Seda siis nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar