Laupäev, aprill 14, 2007

58. Peatükk: Väike vahepala. Niisama lugemiseks.

Kuna ma olen siin jahvatanud jutustada enamjaolt ainult oma suurematest töössetulevatest autodest ja enda musta universaaliga seonduvate tegemiste-toimetamiste kajastamised on suht tahaplaanile jäänud, siis mõtlesin, et paneks paar rida ka selle musta värvi hobiauto kohta kirja.
Igatahes seda ma väidan küll kindlalt, et ei ole selle auto ehitamine ei loomulikku surma ega ka varjusurma surnud. Kuna praegu toimub lihtsalt see erinevate detailide otsimine ja ostmine, siis ma iga väiksema ostetud jubina pärast pole hakanud siin ekstra sõna võtma.

Mis ma siis vahepeal korda olen saatnud ?
Ütleme nii, et kui nüüd veab, siis ilmselt lähima paari-kolme kuu jooksul mul õnnestub hakata otsast vaikselt mõlemaid sildasid uutest detailidest kokku passitama, et vaadata, kuidas üks või teine asi oma ettemääratud kohale istub või siis vastupidi- ei istu.
Õnnestus mul siis mõni aeg tagasi osta "Volgale" ka uued tagavedrud, mis on küll sedaani, mitte universaali omad. Sedaani tagavedrusid on siis teadupärast kummagil pool 5 lehte, universaalkerega mudelil aga 6. Kindluse mõttes käisin kontrollimas, kui palju vedrulehti on sellele laialivõetud mustale neljarattalisele alla pandud ja selgus, et vedrude arv klappis. Kummagil pool oli 6 lehte all, nagu peab.
Nii et kui millalgi uue tagasilla ja uute vedrude kokkupanekuks läheb, siis ei ole mul muud vaja teha, kui et autol tagasild koos vedrudega alt ära võtta, sealt omakorda see vajaminev leht pakist välja, roostest puhtaks lihvida, ära kruntida ja värvida ning siis ta juba teiste uute vedrude hulka paigaldada.

Lisaks vedrudele, milledest on mul ka üks pilt allpool, õnnestus mul veel saada ka täiesti uute turvavööde komplekti omanikuks.
Kui turvavöid hakkasin peale ostu kotist välja võtma, siis isegi "Norma" tehase hinnasilt oli kotis alles, mille peale oli trükitud nii valmistamise aasta kui ka hind.
Et siis sisuliselt nii nagu see komplekt kunagi oli ostetud, nii ta eelmise omaniku riiulile seisma oli jäänud. Ilmselt kas siis polnud nende vööde järgi enam tarvidust või omaniku plaanid muutusid.

Siin eelmise aasta postitustes, kes on seda päevikut stabiilselt algusest peale jälginud, ma rääkisin, kuidas mulle absoluutselt ei meeldinud see rohekirju vaip, mis Koeru ART-2-es universaalile sisse oli pandud.
Juhuse tahtel õnnestus mul saada kolme, õigemini kahe ja poole komplekti ilusate punakashallikirjute põrandavaipade omanikuks, mis olid samuti Koerus tehtud. Nii ma müüja jutust aru sain.
Kaks ja pool komplekti on seepärast, et ühel neist puudub tagaistujate jalge alla kuuluv põrandavaip. Teised kaks on täiskomplektsed, sisaldades siis nii ees- kui ka tagaistujate põrandavaipasid ja ka keskkonsooli katet.
Lugu oli siis selline, et õnnestus mul ühe vanema meesterahvaga kaubale saada, kes müüs mõningaid GAZ 24 detaile. Onu oli kõikide juppide hinnad ka juba valmis mõelnud, nii et sellist asja küll ei olnud, et kohapeal oleks läinud detailide hinna pärast kemplemiseks- et ühe öeldud hind on teisele kallis ja vastupidi. Selle onu esitatud hinnakiri oli täiesti mõistlik ja nii me siis leppisimegi kokku, et ma tulen ühel nädalavahetusel tema juurde ning võibolla vahetab kogu pakutav kaup omanikku.
Kohale jõudes ootas mind ja autojuhti (kelleks osutus jällegi samasugust ravimatut "vanatehnikahaigust" põdev Jürgen) väikese asula tee ääres üks ilus ja läikiv GAZ-21.
Rooli tagant vaatas vastu meile auväärses eas ja sõbraliku olemisega vanahärra, kes ütles, et "Noh, paneme ajama. Ma lähen siis ees ja te tulge järgi."

Ma ei tea, kas see vanahärra oli nooruses rallit sõitnud või mingit muud autospordiala harrastanud- igatahes onu andis oma Volgaga ees niisuguse tempoga minna, et meil oli ikka tükk tegu tema kannul püsimisega. Ja ometigi oli meie istumise all hulka tänapäevasem masin.
Külavaheteele jõudes ei jäänud meil muud üle, kui hämmastusega vaadata selle GAZ-21 kaugenevaid tagatulesid ja ettevaatlikult laveerida teeaukude vahel, samal ajal kui onu küttis oma "Volgaga" ees, nii et maa tolmas.
Ja antud vaatepilt kinnitas veelkord tõsiasja, et mida kehvemaks teeolud muutuvad, seda rohkem "Volga" enda eksistentsiaalsust õigustab.
Kohale jõudes suundusime kohe garaazi, kus siis vanahärral olid müügiks pakutavad detailid juba valmis pandud.
Nimekirjas olevate asjadega ühele poole saanud, hakkasime siis uurima neid põrandavaipasid, mis pidid onu jutu järgi Koerus õmmeldud olema.
Kerge kiirpilk peale visatud, paigutasime ka nemad teiste ostetud detailide juurde.
Kaup koos, asjad ja rahasummad omanikke vahetanud, asusime tagasiteele.
Kuna aeg oli hiline, siis polnud aega eriti nendesse põrandakatetesse süveneda, vaid panin nad ära riiulile ja otsustasin, et võibolla järgmine kord, ehk siis see nädalavahetus ma harutan nad lahti ja teen neist mõned pildid.

Siin on siis see nn. poolik komplekt, ehk ilma tagaistujate jalgealuse vaibata:


Üks komplekt vaipasid:


Ja teine komplekt:


Uute turvavööde komplekt:


Samuti õnnestus mul saada ka uus ribikatik:


Mõned tagavedrude juurde kuuluvad detailid ja puksipunt:


Tagavedrud ja uus stabilisaatorivarras koos puksidega:


Peale õue peal toimunud vaipade pildistamist ei andnud hing mulle rahu ning ma mõtlesin et prooviks, kuidas nad "Volga" salongis välja võiksid näha.
Ütleme nii, et see pildi kvaliteet pole teab mis kõige paremate killast tänu fotoaparaadi patareide tühjenemisele ja ka ruum, kus auto asus, oli väga hämar, kui mitte öelda et suisa pime.
Aga mingi ettekujutuse vast asjast saab, kuidas need vaibad tulevikus autopõrandal asetsema hakkavad:


Mina jäin igatahes avanenud vaatepildiga väga rahule.
Nüüd ei jää muud üle, kui ainult tasapisi asjatada selles suunas, et need vaibad sinna põrandale ka pikemaks ajaks jäävad, kui ainult pildistussessiooniks.
Eks see pidev tegutsemine ja toimetamine selle nimel aina käib.

Kui veel paari sõnaga rääkida ka sellest Sm.Tamme mustast "Volgast", mis mul pooleliolevana töö juures on, siis temaga tegelemine seisabki praegu ainult nende puuduvate uute uste taga.
Õnneks on Sm.Tamm hingega asja kallal olnud ja otsinud kõikvõimalikest ja võimatutest kohtadest, et kes pakuks tema autole uusi või vähemalt korralikke ja ilma läbiva roosteta sirgeid uksi.
Nagu ma viimati tema telefonikõnest aru sain, siis Sm.Gazik Volgaklubist oli talle usteprobleemi lahendamisel appi tulnud ning praeguse seisuga pidi kaks korralikku tagaust olemas olema. Et lähiajal võibolla õnnestub ka samalaadsed korralikud esiuksed kuskilt saada.
Siis saab tema "Volga" juures pooleliolevast kohast töödega edasi jätkata.

Seniks aga siis uute uudisteni, mis tulevad juba õige pea.

Kommentaare ei ole: