Kuna tegu oli lihtsalt sirge plekktahvliga, siis ega suurt midagi peale matistamise teha tulnudki.
Kambris seismas ja happekrundi all:
2 kihti värvi ja valmis ta oligi:
Homme võibolla õnnestub mul ta kuidagimoodi ehk sisse ka paigaldada.
Nüüd räägiks siis pikemalt sellest masinast, millega ma oma järgmised paar nädalat sisustatud saan.
Tema sattumine minu käe alla oli omamoodi üllatuslik lugu. Nimelt siis selline:
Nagu teada, tegin ma pahtlist, krundist, värvist, lakist ja "mingi ema abiga" ühte punast Cadillac Eldoradot.
Ühel päeval, selle Cadillaci valmi(sta)mise aegu, potsatas mulle postkasti üks kiri, mille sisu oli lühike aga konkreetne.
Soovis siis üks meesterahvas teada, et kas millalgi tuleks kõne alla ka tema sõiduki tegemine ning kirjale oli juurde pandud link autost tehtud piltidest.
Vaatasin siis neid pilte, mõtlesin veidi ja saatsin vastuse, et eks mingi aeg ikka on võimalik. Kuna aga täpselt, seda ma ei julgenud talle veel toona lubada, kuna mul oli kaela peal veel see Cadillac ja ka kollane UAZ ootas oma järge.
Ühesõnaga, sai siis kokku lepitud, et kui ma Cadillaci ära värvin, siis las selle kuldse sõiduki omanik tuleb mingil, talle sobival ajal mu töö juurest läbi ning vaatab auto üle. Ja et eks ta siis kohapeal otsustab, kas teda selline kvaliteet rahuldab või ei.
Ühel nädalapäeval saabuski meie hoovi üks Ameerika päritoluga maastur, kust siis astusid välja kaks päikeseprille kandvaid ja minust tunduvalt pikemat ja kerekamat meesterahvast.
Vaatepilt ei tõotanud head.
Aga võttes oma julgusenatukese kokku, astusin ligi, tutvustasime üksteist vastastikku ja selgus, et tegu ei olnud nii karmide meestega ühti. Jutt ja suhtumine asjasse oli neil päris muhe.
Rääkisime, arutlesime ja lõpuks selgus, et auto omanik oli ikka sellest huvitatud, et ta suur ja stiilne sõiduk omale uue ja viisaka ülikonna selga saaks.
Uue värvkatte vajadust põhjendas ta sellega, et keegi olevat teda USA-s kunagi värvinud, aga see värvitöö pidi suht sitalt tehtud olema: niiskusemullid sees ja kehvasti matistatud aluspind, millelt pealekantud värv maha koorus.
Ühesõnaga, auto jättis talle sellisena suht niru mulje- olgugi, et tehniline pool oli hea. Ja nii ta siis tahtiski teada ja järgi uurida, et kas selle auto välimise ilu saaks sisemise iluga tasakaalu.
Ma siis ütlesin, et kui ta on nõus niikaua ootama, kuniks ma selle punase Eldorado ja miilitsavärvidesse mineva UAZ-i valmis saan, et siis ma saaksin tema auto ette võtta küll. Omanik lisas veel juurde et nii jubedat savist voolimist, nagu selle Eldoradoga mul oli, tema autoga küll olema ei saa, sest et teda oli ennemalt "kunagi kuskil" tehtud. Ainult mõned olmemõlgid ja roostelaigud oleksid sellised problemaatilised kohad.
Leppisime siis lõpuks niiviisi kokku, et senikaua, kuniks ma teen neid kahte suurt projekti, pluss siis lisaks neid igapäevasemaid väiksemaid töid ka juurde, senikaua ta võtab koos oma mõne abilisega auto laiali ja toob siis millalgi mulle sobival ajal ta Tallinnast treileriga Tartusse.
Peale nende lahkumist ma jäin ise mõtlema, et hm.... järelikult peab inimesel mu töödesse ikka parasjagu usku olema, kui ta on nõus niiviisi oma hobiauto niisuguse pika maa tagant ekstra selleks Tartusse tooma, et ta omale uue värvi ja lakikihi selga saaks.
Läks mõni aeg mööda, said valmis nii Eldorado kui ka UAZ ja ühel õhtupoolikul seisiski töökoja hoovi peal üks maastur ning selle taga treileri peal see 1976-nda aasta Ford LTD.
Ja ta oli suuuur....
Oma kontseptsioonilt ja põhiplaanilt ta liigitub põhimõtteliselt samasse klassi, kus Cadillac Eldoradogi ja Lincoln Mark III, IV ja V, ehk siis ametlik nimetus tal peaks olema kaheukseline hardtop-kupee. Kui keegi teab täpsemat klassifitseeringut sellele autole, võiks teada anda.
Ühte asja peaks omaniku ja tema abilis(t)e kiituseks veel mainima:
Nimelt on ta (või nad õigemini) kusagilt leidnud selle entusiasmibakteri ja auto nii seest kui väljast jumala lagedaks teinud. Isegi armatuuri pole külge jäetud.
Samuti kapoti alt oli "puhas vuuk" tehtud ja kõik mis andis, küljest ära kruvitud(välja arvatud mootor), et saaks nii esitiibasid kui ka uksi ilma probleemideta värvimise ajaks eest ära võtta ja tagasi panna, et ka uste ja esitiibade nähtavale poole jäävad sisepinnad tehtud saaks.
Selline suhtumine mulle meeldis, sest et see hoidis esiteks kõvasti minu aega kokku ja teiseks ei peaks ma hakkama mõtlema-otsima-organiseerima hoiustamise jaoks mingit eraldi ruumi või varjualust, kuhu need ärakruvitud detailid saaks panna.
Kapotialune:
Esipaneeli ja kapotihinged lasi omanik juba ennem liivapritsi ja pulbervärviga ära teha, et pärast ei oleks nendega mööda linna ekstra jooksmist.
Mis katusesse puutub, siis ka sellel mudelil oli nahkkatus peal.
Erinevalt Cadillacist on aga selle auto katus praktiliselt olematu roostega ja mis kõige tähtsam- ta on sirge. See tähendab jälle seda, et jääb ära see metsik laussavimine ja lihvimine. Mingid paar kolm väiksemat mõlki ma siiski avastasin, aga need on "nohu", võrreldes eelmise "ameeriklase" juures tehtud töödega.
Ka siin on omanik kiiduväärt suhtumist üles näidanud ja vana värvi kuni plekini puhtaks käianud, et vaadata, missugune see naha all oleva katuse olukord on olnud:
See pindmine rooste on katusele tekkinud lihtsalt sellepärast, et auto pidi mõnda aega väljas värske õhu käes ühe varju all seisma. Aga see kõik on lihtsalt tehtav.
Küljevaade:
Kui auto suruõhuga tolmust puhtaks lastud ja kõik pinnad lahustiga üle pestud, siis võtsin kätte taldlihvija ja lihvisin katusel olnud vana värvi ja krundi kuni plekini puhtaks. Osalt muidugi seetõttu, et vana värv või krunt võib uute, pealekantavate suhtes äraarvamatuid "trikke" hakata tegema ja osalt ka seetõttu, et vaadata, missuguseks see puhtakslihvitud pind jääb:
Katus haljaks lihvitud, pidin nentima, et ta tõesti ei ole kõver.
Sellegipoolest tõmbasin talle pintsliga peale epoksiidkrundi, sest et mõned väiksemad mõlgid on seal siiski sees, mis tahaksid pahteldamist saada. Samuti ka katuse ja C-piilari liitekohtadele tuleb tinapahtlit tõmmata, et pind ühtlaselt sile saaks:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar