54. Peatükk: "Volga" tagatiibade lihvimine ja esimene kruntimine.

Täna jätkasin siis pooleliolevast kohast ja tõmbasin "Volga" tagatiibadele teise pahtlikihi peale.
Nendel kahel pildil on ta höövli ja taldlihvijaga üle lastud ning ootab kinnikatmist:




Kinnikaetud tagatiivad kruntimist ootamas:




Kõigepealt ma lasin talle, nagu tavaks, haljastele kohtadele sutsu happekrunti ka alla. Siis on see vastupidamise tõenäosus tekkimahakkavale roostele vast ehk veidi suurem kui tavaliselt.
Happekrunt kuivanud, lasin tiibadele peale kaks paksu kihti täitevkrunti.
Et siis oleks ikka, mida lihvida.




Järgmine nädal tahaks otsast hakata nende lävekarpidega tegelema ja ka esi- ning tagaakna nurgad ootavad oma tööjärge.

Mulle "potsatas sülle" järgmise nädala töö näol üks Ameerika päritoluga buss. Jälle.
Too saab ka üks paras voolimistöö olema, sest et tal on pea pool paremat külge välja löödud. Omanik on midagi nende külje- ja tagauste juures üritanud savida, aga see pahtel, mis ta sinna peale on kandnud, äratab kahtlusi. Ses mõttes, et see võib olla niisugune kuradi "titaanpahtel" mida võib hulluksminemiseni lihvida, aga kulumise märke see pealemätsitud savi võibolla ei näitagi.
Eks näha ole, kuidas selle bussi juures töö minema hakkab.
Kui tehtavad tööd esialgsetest plaanidest kipuvad pikemaks venima, siis selle "Volga" värvimine lükkub ülejärgmisesse nädalasse.
Aga kui ei, siis võibolla saab mõlemad autod järgmine nädal ära värvitud.
Rõhk siis sõnal "võibolla".

53. Peatükk: Sm.Tamme "Volga" remont jätkub (tasapisi).

See nädal sai siis mõne teise autoga koos paralleelselt ka Sm. Tamme "Volgat" hakatud otsast tegema. Mõned tööd, nagu puhtakskäiatud pindade siledakslihvimine ja epoksiidkrundi pealeplätserdamine, ma tegin mõni päev tagasi juba ära.
Pilte aga ei saanud nondest töödest teha sellepärast, et aparaadil otsustasid patareid tühjaks saada ja uusi polnud kord aega, kord jällegi meeles, osta.

Igatahes enne tänast pahteldama hakkamist oli ta siis selline:










See roheline pealekantud epoksiidkrunt on siis sellise koostisega, et tema peale võib juba niisama pahteldada, ilma et eelnevalt oleks aluspinda vaja karestada.
Neil kahel pildil on juba esimene pahtlikiht peale tõmmatud ja juba ka maha lihvitud:




Homme on siis plaanis teha tagatiibadele teine pahteldus ja igasugused lihvimised veel sinna otsa ja ehk mul õnnestub tagatiivad siis ka õhtul esimese krundi alla panna, sest et kõige sirgemad nad pole.

Üks suur probleem on ikka veel nende puuduolevate ustega, mida pole nii Sm. Tamm kui ka mina suutnud kusagilt leida. Ainuke uus uks on see parem tagumine, mis Sm. Optimisti käest õnnestus hankida.
Kõiki teisi on nii auto omanik kui ka mina järjekindlalt otsinud küll "Kuldsest Börsist", "Soovist" jne. jne. taolistest kohtadest, aga targemaks pole saanud kumbki.
Et lugejal ei tekiks kahtlusi, kas nende vanade ustega siis olukord tõesti nii hull on, siis selle tõestuseks ma panen siia mõned pildid üles.
Siis on võimalus teistel ka oma silmaga näha, et ega nendega enam suurt midagi teha pole:










Üks varuvariant on ka veel selline, et otsime kusagilt kasvõi uued GAZ 2410 uksed. Tollel lõikaks neljakandilise käepideme ava suuremaks ja keevitaks sinna vanade uste küljest väljalõigatud käepidemete süvendid koos poldiaukudega. Paras jebla selle tegevusega küll on, sest et asi tuleb täpselt mõõtude järgi paika panna ja ka plekk võib keevitusega kõveraks tõmmata.
Aga eks vaatab. See oleks muidugi viimane variant.

Ma katsun selle kere ja muude uute detailidega kõigepealt ühele poole saada.
Neid uusi uksi, kui nad kunagi kusagilt välja peaksid ilmuma, saab takkajärgi kunagi hiljem ka teha.

52. Peatükk: Sm. Tamme "Volga" remont.

Seekord sain nüüd selle GMC bussiga ka ühele poole.
Ma loodan et sain, sest et selle auto omanikust võib kõike oodata.
Järgmise kahe nädala jooksul hakkan tegutsema üle pika aja jälle Sm.Tamme "Volgaga".
See "Volgaga" tegelemise paus oligi tingitud sellest, et mul tuli kõigepealt nii Eldorado kui ka Savana enne valmis teha, sest et nende mõlemiga oli natuke kiire.

Praeguse seisuga on ta siis juba plekitöödes käinud ja ootab pahteldust jms.
Nagu pildilt näha võib, on tal juba uus tagapaneel külge keevitatud ja ka teised probleemsed kohad, mis läbi olid roostetanud, said omale uued paigad asemele:


Kõrvalistujapoolne esiakna alumine nurk:


Juhipoolne esiakna alumine nurk:


Nendelt kahelt pildilt võib siis näha, et katuse ja esiakna raami liitekohta enam pole.
Sellepärast pole, et seal polnud ka enam seda plekki, mida võiks nimetada aknaraamiks. Sellepärast lõikas plekksepp need kohad välja ja keevitas uued paigad asemele. Nähtav liitekoht, mis tavaliselt "Volgadel" seal asub, on nüüd seetõttu kadunud, aga midagi pole teha.
Kui ei taheta, et mõne aja pärast roostemullid värvi alt välja tuleksid, siis tuleb kasutada kohati ka äärmuslikke abinõusid:




Siin siis paar võtet keevitatud paneeli nähtavale jäävast servast:




Kõige rohkem põdes plekksepp nende esiakna keevitatud alumiste nurkade pärast- et võibolla selle plekiribade pidevkeevitusega tõmbas need lõigatud kaared tema õigetest mõõtudest välja. Esiklaasi korraks koos ette sobitades ja vahesid mõõtes aga selgus, et asi ei ole nii hull midagi, kui esmapilgul ehk tunduda võis.
Nii et võib jällegi öelda, et "hää, et veel niigi läits".

Kuidas need igasugused "savimised" ja muud tööd selle "Volga" juures minema hakkavad, eks seda ole siis varsti näha.

51. Peatükk: GMC Savana värvimine.

Nagu pealkirjastki aru saada võib, tuiskasin täna bussi värvi ja laki alla.
Kuna mul tuli värvist natuke puudus, siis kõiki jubinaid ma kahjuks bussiga koos ära värvida ei saanud. Ehk homme koos "Cadillaci" plastlaienditega, mis mul samamoodi värvimist ootavad, õnnestub need ülejäänud detailid ka ära lasta.

Kõigepealt tööle jõudes asusin siis bussi kinni katma.
Mõne aja pärast, kui ma auto juures teibirulli ja kattepaberiga ragistasin, ilmus ka bussi omanik töökotta ja tuli uurima, et mis jama ma tema bussi juures kokku keeran ja mispidi ma seda jama kokku keeran.
Küll ta käis ühtpidi ja teistpidi tiirutades ümber bussi ja vaatas küll ühte külge ja teist külge. Mind hakkas selline siblimine pikapeale ära tüütama, sest et see tegelikult segab mõtlemist ja töötegemist.
Aga noh... ega ma seda talle ütlema ei hakanud.
Veidi aega tiirutati veel ümber bussi, siis avastati, et ma olin jätnud juhiukse külge selle "GMC 1500" kirjadega plastembleemi. Kuna mina ei teadnud, kas see peab seal olema või võib ta ära võtta, siis ma jätsin ta igaks juhuks esialgu külge.
Tuli aga välja, et seda embleemi ei tohi seal olla, mida bussi omanik mulle ka retooriliselt mainis, lisades veel sinna juurde et "tee seda autot nii, nagu sõiduautot, mitte nagu mingit veoautot".
Selline lause tekitas esmasekundil umbes 5 kilo jagu küsimärke.
Seejärel tekkis küsimus, et "misasja ?"
Selline mulje jäi jutust, et nagu ma senimaani oleksin suhtunud kõikidesse tehtavatesse autodesse nii, nagu ma värviksin kodus, sauna taga, tiigi ääres mingit GAZ 53-e.

Ma ütlesin küll, et noh, eks see homme(s.t. neljapäeval) siis näha ole, missugune see buss välja tuleb. Seepeale öeldi konkreetselt et "Ei, ilusti peab tegema."
Siis oli küll tunne, et lase või kuul pähe. Endale siis.
Sellepärast, et tükk aega pole midagi nii jaburat kuulnud.

Kuna selliste, perfektsionisti-tüüpi inimestega pole mõtet pikemasse dialoogi astuda, sest et sellised teavad tavaliselt ise kõige paremini, mida ja kuidas autovärvimise juures teha, nii et tulemus hea saaks ja vaielda pole ka nendega mõtet, sest et nagunii peab viimane sõna ja õigus nende poolele jääma, siis olin ma parem vait, katsin aga bussi kinni ja lasin omanikul ümber tema "silmaterakese" võimelda ning teda selles tegevuses mitte segada.
Kaua ta taolist gümnastikat ei praktiseerinud (kas siis aja- või huvipuuduse tõttu), nii et üsna pea ma sain bussiga kambrisse sõita ning seal katmistöid jätkata.

Siin siis buss juba kaetud kujul ja värvimist ootamas:




Iluvõre oli üks selline problemaatiline detail, sest et ma ei ole veel näinud ühtki sellist kattelakki, mis pesuvedeliku ja "karukeelega" lihvides maha tuleks.
Järelikult seda iluvõret polnud ilmselt kunagi lakitudki, vaid talle susistati niisama baasvärv peale ja pandi autole külge:




Mina seda iluvõret ei julgenud niiviisi kohe esimese korraga värvima hakata, sest et ei mina tea mis värviga, kuna ja kus teda värvitud on.
Seepärast lasin talle kindluse mõttes enne värvimist alla kaks kihti krunti: ühe õhukese udukihi, et see seoks alumist probleemset pinda ja udukihile pealelastavat krundikihti omavahel paremini ja et ta elimineeriks juba eos võimalikud tekkivad pinnakobrutused ja "keetmised".

Siin pildil on iluvõrel juba kaks kihti krunti peale lastud ja kuivamas:


Kui buss kaetud, kõik enne värvimist vajalikud puhastus- ja lihvimistööd ka tehtud, lasin talle samamoodi algul ühe pooluduse kihi peale.
Põhjus oli sellisel tegevusel sama, mis iluvõregi puhul.
Mis firma lakiga see buss kaetud on, kuna ta tehtud on jne. jne. seda ma ei tea, nii et igasuguste eelnevate värvide ja lakkide "üleskeetmiste" vältimiseks tuleks siis peale lasta selline "neutraliseeriv" kiht- et vana laki- või värvipind niiöelda oskaks uue värvi- või lakikihiga harjuda:


Siin küljel sama lugu:


Kui esimene see "neutraliseeriv" värvikiht bussil peal, siis mõne aja möödudes värvisin peale teise kihi- seekord juba täiesti märja.
Seda sellepärast, et ta kataks ära kõik need erinevad täitevkrundi laigud, lihvimispaberi kriimud ja taldlihvija jäljed.
Esimese märja kihiga tulevad tavaliselt nähtavale ka kõik need igasugused silikooniaugukesed, kraatrid jms. ja mõnes mõttes on see hea.
Sellepärast, et kui taolised vead tulevad nähtavale, siis värvija teab, mida ja mis järjekorras ühe või teise pinnavea eemaldamiseks teha tuleb.

Nendel kahel pildil võibki siis näha, et värvitud A-piilarile on tekkinud silikoonirõngad. Tulnud on see silikoon ilmselt esiklaasitihendi ja plekipinna vahelt. Õnneks ei kujutanud nad endast sellist ohtu, et jäävadki värvipinna sisse ja neist ei saagi lahti. Järgmise kahe värvikihiga olid juba need kohad kaetud:



Mul veel nende konkreetsete kohtadega selle bussi juures vedas, aga vahel tuuakse töösse ka mõni taoline auto(tavaliselt on selleks müüki minev sõiduk) milledel miskipärast on juba enne mootori- ja salongipesu tehtud ja siis ei jõua neid pesulatöötajaid ja seda "autoärikat" ära kiruda, kes on värvimistöökotta toodud auto muutnud mingiks kuradima ratastega intiimõlipudeliks või motoriseeritud rasvapurgiks.
Kuigi on mitu korda räägitud, et ärge vedage neid puhtaks p*dereeritud autosid meile töö juurde, sest et mitte ükski katteteip ei taha sellele libedale pinnale kinni jääda, rääkimata värvimise-lakkimise ajal tekkivatest probleemidest, nagu eelmainit piltidelt näha võib. Mustemad/tolmusemad tööd kõigepealt ja siis alles igasugused puhastamised.
Samahästi võiks taolist juttu ahjule ka rääkida. No ei mõju.

Ühesõnaga, värvisin, mis ma värvisin, lõpuks sain bussile kolm kihti värvi peale susistatud. Mingeid jamasid pinnale ei tekkinud ja hakkasin siis bussi jaoks lakki segama.
Lakkimise ootel:




See iluvõre keskel asuv ketas on bensiinipaagi luuk:


Mõne aja möödudes oli buss ka kahe lakikihiga kaetud:








Noh... kõige jubedam vast ei saanudki.
Tegelikult paar sellist väikest lakijooksu tuli ka sisse, tunnistan üles.
Sellepärast tuli sisse, et nad asusid esiteks suhteliselt kehvas kohas (küljeakna nurgaprofiili juures) kuhu sattus lakkimise ajal ühekorraga veidi liiga palju lakki ja teiseks oli mul lakk ka veidi liiga vedel tehtud.
Natuke vedelamavõitu sai ta sellepärast tehtud, et ma tahtsin, et pind ilusasti ühtlaselt mustrisse valguks.
Need olid siis lisaks mõnedele üksikutele tolmutäppidele ka enamjaolt ainsad vead.

Ja ka iluvõre sai omale kaks lakikihti selga:




Homme läheb siis üheks suuremaks poleerimiseks ja ehk mul õnnestub need ülejäänud paar bussi plastdetaili ka ära susistada, mis seekord värvipuudusel tegemata jäid.
Eks see bussiomanik on homme raudselt kohal nagu viis kopikat ja hakkab ninaga mööda külgi jooksma. Ja nagunii leiab ta juba enne mind mõned pinnavead (lihvimata tolmutäpid vms.)ning hakkab sellist undavat intonatsiooni esile kutsuma.
Mis teha... osadel inimestel on selline suhtumine lausa elustiiliks, et "teeb peerust kõuekõmina".
Selle võimaliku tekkiva "undava situatsiooniga" on mul juba arvestatud, nii et ma võtan asja suht rahulikult.

50. Peatükk: GMC Savana lihvimine.

Täna siis toimus see eile pealelastud krundi lihvimine.
Midagi üle mõistuse rasket selles muidugi polnud.
Kui taldlihvijaga töö tehtud, puhastasin lihvitud pinnad suruõhuga tolmust puhtaks:






Peale seda võtsin matistuskäsna ning lihvisin käsitsi kõik ülejäänud kohad, mis ka värvi alla lähevad, matiks.
Lihvimistööd tehtud, puhastasin pinnad jälle õhuga üle.
Ja sellisena jäi ta mul siis homset päeva ning kinnikatmist ootama:






Kui kõik äste läheb, siis ehk homme õnnestub mul ta ära ka värvida.

49. Peatükk: GMC Savana keretööd.

Nagu siis näha võib, on selle päeviku nimi veidi muutunud.
Põhjus on selles, et kuna mul on tulnud siia postitada igasuguste erinevate sõidukite töid ja tegemisi ja osad neist, nagu alljärgnevgi auto, jäävad sellest mu enda konkreetsest "Volgast" sama kaugele nagu ameeriklane venelasest, siis otsustasin, et ma parem muudan päeviku nimetust, kui et hakkan kunagi hiljem lehekülgede kaupa neid erinevaid autosid kusagile erinevatele lehtedele ümber tõstma.
Mis mu enda musta "Volgasse" puutub, siis tema ümber toimetatavad siblimised ei ole mul mitte varjusurma ega ka loomulikku surma surnud. See erinevate detailide otsimine ja ostmine käib mul kogu aeg ja mõningaid uusi asju on ka vaikselt juba kogunenud.
Kuna aga selliseid nõndanimetatud suuri ja käegakatsutavaid tulemusi nende uute "Volga" detailide otsimise ja ostmise osas veel näidata pole, siis ajatäiteks jutustan ja panen pilte siia teistest töössetulnud ja tehtud erinevatest isikupärasematest autodest, mida iga päev meie teedel võibolla ei näe.

Tundub, et mind on otsustatud tõsiselt vist USA-autode omanike poolt "risttule" rünnaku alla seada, sest et kuidas muidu seletada seda tõika, et kohe peale 77-nda aasta Cadillac Eldoradot tuli mulle töösse 2001 aasta GMC Savana buss.
Isiklikult mul endal muidugi taoliste "rünnakute" vastu ei ole mitte kui midagi ja eks ma katsu kõik need "ründed" ka siis omal moel vastu võtta ja niiöelda ära "elimineerida" :)

Igatahes sai siis täna otsast seda bussi tegema hakatud.
Võrreldes "Eldoradoga" oli sellel voolimistöö lausa olematu- põhiliselt olme- ja rahemõlkide likvideerimine ning vanade, lakipinna sisse kuivanud liivapaberikriimude väljalihvimine.
Töösse tuligi ta nende eelmainit põhjuste tõttu, pluss siis see asi ka, et teda oli kusagil mingite neegrite või teist nahavärvi omavate USA- kodanike poolt kehvasti üle tuisatud.
Lakipind oli kohati kananahas ja mingid veidra päritoluga väikesed mullid lakipinna sees, rääkimata paarist "jooksust". (ilmselt need mullid on siis veel väljaaurustumata lahusti)

Kõigepealt siis, nagu ikka, pinnapesu ja matistamine taldlihvijaga.
Seejärel väike pahteldus:






Pahtlikohad siledaks lihvitud, matistasin ümberkaudse pinna ka ära.
Seda selleks, et täitevkrunt aluspinnaga paremini nakkuks.
Kui pinnad lihvitud, lasin nad suruõhuga tolmust puhtaks ning hakkasin neid kinnikatmiseks vaikselt ette valmistama :




Siin siis buss juba kinnikaetud kujul:






Pinnapesuga kõik kruntimist vajavad kohad üle käidud, lasin peale kaks kihti täitevkrunti ja valmis ta oligi:






Homme toimub siis külgede ja kapoti matistus ning otsast püüan teda hakata ka värvimiseks kinni katma. Eks näis, kuidas see välja kukub.