Neljapäev, jaanuar 08, 2009

197. Peatükk: Uuel aastal uue hooga.

Minu vahepealne "ärakadumine" oli tingitud sellest, et see atribuutika, mida arvutiks nimetatakse, otsustas mingi moment et tema ütleb omalt poolt töölepingu üles ja pühade ajal tööd ei viitsi teha.
Et kuna kõik teised arvutid puhkavad, siis tahab tema ka.
Remonti ma ei saanud teda ka enne viia, kui alles selle nädala alguses. Nii et vahepeal passisin lihtsalt niisama musta kuvarit- ilma igasuguse internetivõimaluseta.
Minusugusele "internetisõltlasele" oli niisugune nädalapikkune ootamine, kunas arvuti remonti viia ja ta uuesti korda saaks, muidugi parajaks katsumuseks. Nüüd aga näib, et see jama on nüüd selleks korraks möödas ja saab jutuga pooleliolevast kohast edasi jätkata.

Kui suurem osa eestimaalastest pugis pühade ajal hapukapsaid, verivorste ja pohlamoosi süüa ning tundis pühadest rõõmu, siis ma seevastu püüdsin sel perioodil peaaegu iga päev mõned tunnid "Cadillacile" pühendada.
Plaanist, aastavahetuseks autol kere ära kruntida, asja ei saanud, kuna teadupärast olid autovärve jms.tarbeid müüvad kauplused pühade ajal kinni.
Nii et mul tuli auto juures tegutseda olemasolevate võimaluste piires.
Kere kruntimine on siiski jätkuvalt päevakorras. Sinnamaani aga läheb veidi aega.

Kuna osa materjale polnud viimatimainit põhjustel saada, siis otsustasin, et vahepeal võiks ette võtta pagasiruumi põhja puhastuse.
Tavaliselt on taolised, suruõhupüstoli abil pealekantavad mürasummutusmastiksid suhteliselt kerge vaevaga eemaldatavad. "Cadillaci" pagasiruumi põhjale ning tiibade sisekülgedele kantud kraam oli aga seevastu nii kõvasti kinni, et ei tulnud ta niisama kraapides ega ka fööniga kuumutades pleki küljest lahti. Kui olin üht põhjapaneeli kild-killu haaval püüdnud puhastada, siis oli mul selge pilt, et sellisel kujul plekipinda rookides läheb mul ikka päris hulk aega.
Ei jäänudki muud üle, kui tuli hakata mastiksit lahustiga vedelaks leotama ning pahtlilabida abil teda sentimeeter-sentimeetrihaaval ära kraapima.

Alljärgnevalt mõned pildid ka tööde käigust.
Juhipoolne pagasiruumi põhi:


Üldvaade pagasiruumi põhjale. Keskmine osa on veel tegemata:


Pagasiruumi põhi paremalt poolt:


Ma ei tea, kes see vesipea oli, kes kunagi seda pagasiruumi põhja hermetiseeris, kuid ta on oma tegevusega küll väheke üle pingutanud. Nimelt on siis keegi mingil põhjusel selle mastiksimöginaga üle "tulistanud" ka kõik pleki sisse stantsitud, vee jaoks mõeldud äravoolurennid. Nii et vee väljalaskeavade ette pandud kummipunnid ma leidsin alles pikema, vastava soone sees urgitsemise käigus üles.
Sama lugu oli ka tagapaneeli alaserva ning pagasiruumi põhja liitekohas olevate avadega.
Kuigi mul oli tolle rookimisetöö ajal värvimask ees, siiski need lahustiaurud ajasid pikapeale silmad kipitama. Nii et terve garaaž oli nagu üks suur gaasikamber.
Näiteks narkaritel oleks taolises olukorras olnud võibolla põhjust käsi plaksutada.

Olenemata sellest, et lahustiga mitu korda ühte ja sama pinda leotades töö edenes kiiremini, kui näiteks fööniga tehes, siiski oli see üpriski nüri ning aeganõudev tegevus. Nii et seda jagus mitme päeva peale:


Ma-ei-tea-mitmes lahustiga leotamise kord:


Vahepeal, kui see taoline, sentimeeter-sentimeetrihaaval pagasiruumi puhtaksrookimine ära tüütas, võtsin kätte ning lihvisin puhtaks tagaluugi, et teda esimeseks kruntimisekorraks ette valmistada:




Kui viimane lihv ja puhastustööd tehtud, kandsin peale kaks kihti happekrunti...




... ning seejärel teist samapalju täitevkrunti:




Ning kapotiga toimus sama operatsioon.
Praegu seisavad mõlemad kumbki oma nurgas ning mõtlevad elu üle järele.

Kommentaare ei ole: