Teisipäev, jaanuar 27, 2009

202. Peatükk: Tööd tagaluugi kallal.

Sellel "Cadillacil" näikse neid "üllatusi" ikka veel jaguvat mu jaoks.
Nädalavahetuseks planeeritud tagaluugi värvimisest ei saanud asja.
Algul, autot vaadates arvasime kõik(kes toona "Cadillaci" juures viibisid) et tagaluugi sisepinna jaoks piisab vast kergest matistusest ning värvi pealekandmisest.
Nädalavahetusel asja lähemalt uurides aga selgus, et sellest asjast ei tule sellisel kujul küll midagi välja.
Nimelt on siis keegi kunagi USA-s luuki seestpoolt värvides jätnud kas vana värvipinna korralikult alt matistamata, või siis pole ta seda üldse teinud. Ühesõnaga- kogu see pealekantud must värv tuli luugi küljest väikeste kildude haaval prõginal lahti. Selle alt tuli nähtavale auto õige värvitoon. Muidugimõista ei saanud seda asja sellisel kujul sinna alles jätta, rääkimata sellisele pinnale uue värvi pealekandmisest.
Nii et mis seal ikka- võtsin pahtlilabida ja hakkasin teda sentimeeter-sentimeetri, kohati ka millimeeter-millimeetri haaval puhtaks kraapima. Üpriski nüri töö oli- olgem ausad.
Niiviisi teda puhastades ei saanud arugi, kui juba oli päev õhtusse veerenud:


Sellist pudi oli luugi ümber terve põrand täis:


Samuti koukisin luugi seest välja ka tema vana mürasummutusmati, mis oli pandud kahe pleki vahele. Mul millegipärast oli tunne, et mürasummutusmati all olevale plekile pole midagi peale kantud, ja mu kahtlused osutusid õigeteks. Seetõttu rookisin ära ka sinna külge jäänud vanad liimijäänused ning lihvisin kettaga pleki kergest pindmisest roostest puhtaks.
Siin siis luuk juba lihvitud ja puhastatud kujul nii happe- kui ka tavakrunti ootamas:


Krundid peal:


Kui täitevkrunt oli kuiv, lasin talle peale kaks kihti tavalist mustatoonilist pinnavärvi:


Miks ma just nii tegin, et luugi värvisin seest eraldi, sellest ma räägin ka varsti. Õigemini seda põhjust saab lähiajal mõnest järgnevast postitusest näha.

Ja otsast hakkavad tagasi saabuma ka need mõned detailid, mis said puhastusse saadetud. Kapotilukk nägi nii rõve välja, et teda ei oleks sobinud sellisel kujul küll auto külge tagasi panna. Noaotsa või liivapaberiga teda rookides oleksin aga vist varsti paberitega hull valmis olnud. Seetõttu küsisin ühe tuttava käest, kes tegeleb klaaskuulipritsi teenusega, et kas ta on nõus ühe väikese jublaka puhtaks "tulistama". Nagu näha, oldi nõus ja täna ma sain selle, alguses lootusetu välimusega näiva detaili kätte.

Lukk näeb nüüd välja nagu uus:


Kommentaare ei ole: