Laupäev, jaanuar 24, 2009

201. Peatükk: "Cadillaci" kere kolmas kruntimine ja muud tööd.

Selle nädala jooksul on auto juures jälle mõningaid asju toimunud. Tööd pole küll edenenud nii kiiresti, kui eeldada võiks, kuid kiiresti tegemine selliste sõidukite juures polegi mul eesmärgiks. Põhiline, et lõpptulemus hea saaks ning omanik sellega rahule jääks. Seetõttu toimub mul ka postituste lisamine vahelduva tempoga: lihtsamad tööd saavad esimesel võimalusel kirja pandud, suuremad ja ajamahukamad tööd võtavad see-eest rohkem aega, enne kui ma mingit tulemust saan jälle kirjeldada/näidata.
Eile läks siis auto kere järjekordselt täitevkrundi alla. Nüüd küll ilmselt viimast korda. Tasapisi, aga sammhaaval hakkavad tööd nö. finaali poole liikuma, kuigi tegelikult on veel teha päris palju. Minu töötegemiste vahele sattus ka üks "ekstreemkeevitus" auto põhja kallal, aga sellest ma räägin siis, kui oma järjega sinnamaale jõuan.

Nagu piltidelt näha võib, toimusid eile veel viimased ettevalmistused tagatiibade ning katuse kruntimiseks:




Tagaluuk sai omale samuti natuke pahtlit peale ning üle lihvitud:


Enne täitevkruntimist läks nagu ikka, haljastele kohtadele happekrunt. Kuna toda läks võrreldes eelmise korraga üliväike kogus, siis pildiaparaadi aku kokkuhoiu mõttes ma jätsin tolle "protsessi" jäädvustamata.
Kui happekrunt kuiv, siis mõne tunni möödudes oli kere täitevkrundi all. Seekord siis katus samuti:






Krunditud tagaluuk:


Juhipoolne külg:




Katus:


See hele täpp mustal krundil on mu sõrmejälg. Kontrollisin lihtsalt, kas ja kui kiiresti see pealekantud kraam taheneb.

Ükspäev, paralleelselt auto hööveldamise ja lihvimisega, võtsin ette kapoti sisepinna, et vaadata, mis ta endast kujutab. Alguses, auto ülevaatuse käigus arvasime koos omanikuga, et ehk piisab ainult sellest, kui kapoti sisepind kergelt matiks lihvida ning uus värv peale kanda.
Siiski tuli tõdeda, et kapoti sisepind oli siit-sealt lahtise/pindmise roostega koos- kaasaarvatud ninaosa. Proovisin lihvida mõnda kohta, et vaadata, mis selle musta värvi alt lagedale tuleb ja kui hull see vaatepilt siis on.
Ilmselt see must, sisepinnale kantud värv võis olla täiesti tavaline tehasekrunt, mida haljastele plekkidele peale lastakse. Kuna epoksiid- või happekrunti polnud ollagi, siis muidugimõista oli ajapikku niiskus osanud kuidagimoodi läbi selle musta kruntvärvi minna.
Siis otsustasin, et kuigi algul oli jutt lihtsalt ülevärvimisest, igatahes seda sisepinda niisuguseks jätta küll ei saa. Võtsin taldlihvija ning lasin kapoti kuni plekini puhtaks. Siin pildil on ta veel nö. poolik töö ja vajab peenemateralise kettaga ülelihvimist:


Kapoti tagaserva juurde oli plekile tugevduseks pandud lattraud, mis oli poltidega kapoti servadesse kinnitatud. Selle külge olid stantsitud omakorda kapotihinged. Kui too "atribuutika" sai eemaldatud, siis vaatepilt ei olnud mitte just kõige meeldivam. Lisaks kapotihingedele, mis olid tont teab mitme värvikihiga koos, oli kapotipleki tugevdusraud seestpoolt samamoodi pindmise roostega kaetud:


Kuna niisugust detaili, eriti kapotihingede vedrusid käsitsi puhastades on suht mõttetu, siis sai helistatud ühte liivapritsi töökotta,et kas nad on nõus sellist detaili ette võtma ja ära puhastama. Liivapritsi töökojast öeldi vastuseks, et ei ole probleemi- tooge detail kohale, vaatame üle ja esimesel võimalusel hakkame tema kallal tegutsema.
Võibolla järgmine nädal on lootust ta siis juba puhastatuna, krundituna ning värvituna kätte saada.

Homme(kellaaja järgi juba täna), saan hakata tegelema muude asjadega. Päris palju tööd tahab saada veel pagasiruumi põhi ning tagatiibade siseküljed. Samuti tagaluugi sisepind.
Nii et kogu senine tegevus on olnud nö. jäämäe veepealne osa, sest et põhjalikku tööd ootavad ka veel esitiivad ning uksed.
Eks ma nüüd püüangi nende kõigiga jõudumööda tegeleda.

Kommentaare ei ole: