24. Peatükk: Kuusalu autobaas.

Peale Pikap-"Volga" ja tema omaniku juurde tehtud külastust võtsime suuna Kuusalu poole, kus meid ootas selline mees nagu Tõnu Piibur, kes lubas meile näidata oma garaazides peituvaid sõidukeid.
Kuna teadupärast tema valduses asub ka üks vähestest Eestis eksisteerivatest GAZ-14 "Tšaika", mis on sõidutanud nii omaaegseid Eesti NSV võimuesindajaid kui ka vabariigiaegseid juhte, ning kuna mind on sellised, peamiselt NSV Liidu parteiladvikule mõeldud autod alati köitnud, siis otseloomulikult ei saanud ma juhust kasutamata jätta.

Peale mõningast pusimist autoga aleviku vahel, kus meil õnnestus paar korda õigest teeotsast mööda sõita ja algul hoopiski puhta valesse suunda minna, leidsime lõpuks selle territooriumi üles, kus siis asusid oodatavad masinad.
Territooriumiks võib seda kujundlikult nimetada- tegelikult on tegu Kuusalu autobaasi endiste hoonete kompleksiga, mis võtavad enda alla ikka päris röögatu maa-ala.
Sisenesime siis vurinal ettevaatlikult hoovi, kus peale tühja platsi ja selle ühes nurgas seisva "Moskvitši" ning garaaziderea ees seisva Koljati-mõõtu mehe rohkem kedagi ega midagi ei olnud.
Tundus, et see Koljati-mõõtu mees paistis kedagi ootavat, igatahes hoiak oli tal küll selline.
Sõitsime siis aupaklikult selle mehe juurde ja selgus et tegu oligi Tõnu Piiburiga.
Tulime autost välja, tutvustasime endid ja peale põgusat sissejuhatavat vestlust juhatatigi meid esimesse garaaziboksi.

Sisenedes võttis meid vastu mõnus jahedus ja hämar ruum.
Tule süttides aga ei saanud ma muiet mitte tagasi hoida, kui nägin silme ees avanevat vaatepilti.
Et aga mitte emotsioonidel lasta üle pea tekkida (seda efekti ma seal juba korra tundsin, aga iga asi omal ajal), alustaks siis ikka kõigest järjekorras.

Esimene masin, mis siis kõige ligemal seisis, oli "maanteemuhk".
Auto pidi ootama taastamise järjekorras oma aega ja tema originaalsuse aste pidi üsnagi suure protsentuaalsusega olema, rääkimata läbisõidust, mis oli ainult 500 km.
Rattaid ei ole talt mitte keegi sisse vehkinud, ega pole nad ka ise omapäi kusagile jalutama läinud, vaid need võeti kordategemise eesmärgil alt ära, kuna rooste oli nende kallal tegemas ikka väga tõhusat tööd.

Siin siis paar pilti "muhust":



Järgmiseks aga midagi enneolematut.
Ma ütleks nii, et kiindumus selle auto vastu tekkis mul esimesest silmapilgust, kui ma teda mõned aastad tagasi Tallinnas nägin ühes rongkäigus, koos tavaliste GAZ 24-dega, väärikalt kolonni ees sõitmas. Tema majesteetlik suurus ning läikivmust värv koos vaikselt müdiseva mootoriga ei köitnud tookord mitte ainult minu, vaid ka teiste kaaslinlaste tähelepanu, kellede nina alt see masin mööda sahises.

Mul on igatahes au esitleda selle päeviku lugejatele: GAZ-14 "Tšaika."


Nagu näha võite, siis proportsioonid kõrvalseisva muhuga on suisa mäekõrgused.
Kohe näha, et missugune auto on mõeldud surelikust tavakodanikule(vasakul) ning missugune suurtele juhtidele(paremal).
Ma teadsin et see auto on suur, aga kuna alles nüüd avanes mul võimalus teda täiesti ligidalt silmitseda, ei osanud ma arvata et ta NII suur olla võib.
Igatahes... jah...
Sõnadest tuleb puudus.
Hardas vaikuses käisime Jürgeniga vaikselt ümber "Tšaika" (nagu kirikus oleks vms.), taustaks kostumas Tõnu Piiburi bassihäälne selgituskõne selle auto ajaloo kohta.
Siis oli paus, mille katkestas jällegi Tõnu Piibur, kes ütles need saatuslikud sõnad:
"Te võite muidugi sisse ka vaadata. Uksed on lahti."

Ausalt öeldes, mul tulid suisa külmajudinad peale, olgugi et ma neid välja ei näidanud. Mitte kartusest sinna autosse siseneda, vaid et kõik see, mida ma just nägin ja pidin saama kogeda, tundus olevat liiga hea, et olla tõsi.
Kuid sellegipoolest jäin väliselt rahulikuks ning tõmbasin tagumise ukse lahti, et salongi siseneda.
Kui tagaistmel lõpuks istet võtsin, siis nagu kuidagi ülim rahulolu valdas mind, vaadates rauge pilguga, nagu kaelkirjak, akendest välja, olgugi et peale silikaattelliste sealt mulle midagi muud vastu ei paistnud.
Arvestades selle auto väljalaskeaastat, kuhu riiki ta mõeldud oli ning milline oli tolle aja riigikord, siis andke andeks, aga mitte ükski tänapäevane 7-me või suisa 9-meetrine pikaksvenitatud luksuslimusiin, millega kas siis pulma- või lõbusõite tehakse, ei tekitaks minus seda tunnet, mis mind valdas tol hetkel, kui ma istusin "Tšaika" tagaistmel.
Mul oli juba korraks tunne, et matke mind või koos autoga, mina enam siit oma jalgade peal välja ei lähe.

Kuid ratsionaalne mõistus tuli õnneks üsna kiiresti tagasi, ning veidi aja pärast olime kõik kummargil avatud kapotialuse kohal ja uudistamas masinavärki, mis kogu seda stiilset sõidukit edasi liigutab:


Vahepeal õnnestus ka fotograaf Jürgenil teha salongist mõned pildid, ning kuigi osad neist nii "Tšaikast" tehtutest, kui ka ülejäänud tunduvad suht kehva kvaliteediga, siis tegu ei olnud mitte liig pimeda ruumiga, vaid põhjus selles, et too moment läks lihtsalt meelest fotoaparaadil lisavälku kasutada. Eks oli põhjust ka seda unustada, kuna vaadata- uudistada oli lihtsalt nii palju.
Aga tulles tagasi "Tšaika" juurde, siis allpool mõned pildid salongist:

Tagaistme juures asuv raadio reisijate jaoks.
Neid tehti piiratud kogus ja iga auto jaoks spetsiaalselt üks ning markeeriti vastava tähisega ära.


Sohvri koht salongist vaadatuna.
Mainiks tagasihoidlikult, et ka mul oli au selle stiilse limusiini rooli taga olla.


Siin siis on Piibur meile demonstreerimas mõningaid autoga kaasaskäivaid dokumente.
Kõik oli olemas: Tehniline pass, tehnohoolduse raamat ja 5 rubla kaante vahel tee ääres seisva militsionääri jaoks, kui too ehk oma teadmatuse (ja ilmselt ka kogenematuse) tõttu sellist autot kinni julges pidada.


Armatuurlauas asuv raadio. "Radiotehnika" toodang. Samuti iga auto jaoks üks.


Kõrvalistuja ukse avanedes....

tuli nähtavale selline pilt:


Keda selline majesteetlik auto ja tema ajalugu lähemalt huvitab, siis suhteliselt täpse ülevaate saab sellelt aadressilt: http://www.volga.ee/modules.php?name=Content&pa=showpage&pid=69
Ning sõiduelamustest saab lugeda "HobiKlubi" ajakirjast nr.5 2005 , kus siis võrreldi sedasama autot ühe analoogse mudeliga, kuid mille kestas peitus "Cadillaci" tehnika.
Ja kellel pole mahti, võimalust või viitsimist selle testi kohta lõpuandmeid otsida, et kumb siis lõpuks parem oli, ütlen ette ära, et võitsid mõlemad autod ehk siis viik.

Igatahes mul võttis nii sellest "Tšaika" salongis kui ka tema ümber lenduvast nähtamatust aurast südame ülekantud tähenduses nii kloppima, et tuli vahepeal käia ukse juures värsket õhku hingamas.
Selle aja sees kui ma rahustasin oma ülekantud tähenduses kloppivat siseorganit (südant mõtlesin siis ikka selle all) ukse juures seisva "muhu" silmitsemisega, tegi Jürgen mõned pildid järgmisest eksponaadist, milleks sattus siis olema ei miski muu, kui Vahur Kersna GAZ- 21 isiklikult.

Siin siis kõikide, või vähemalt peaaegu kõikide "Vanade Volgade" kohustuslik ehisdetail:


Vahur Kersna "Volga" seest:


See kast, mis tagaakna juures lebab, ei ole miski muu, kui kuulus Valdo Pandi lintmakk.
Tõnu Piiburi sõnade järgi olevat Kersna käinud sellega vanainimeste juures intervjuusid tegemas ja see magnetofon olevat olnud abiks nii mõnegi "Volga" ehitamiseks vajamineva detaili leidmisel.


Kersna "Volga" tagant:



Siin pildil võib siis näha ühte täiesti pealaest jalatallani taastatud GAZ-21-te:

Iseloomulikud olid sellele autole alla pandud nn. "lumerattad", ehk siis laia valge randiga rehvid, mida põhiliselt kasutati vanemate, 40-ndatest ja 50-ndatest pärit Ameerika luksusautode juures.
Aga ei saaks öelda, et need "Volga" alla ei sobinud.
Vastupidi, vägagi stiilne mulje jäi sellest autost.

Siin siis selle kahevärvilise "Volga" parempoolne küljepeegel:


See on üks huvitav GAZ 24-10.
Pealtnäha selline uuem "Volga" nagu ikka...


... kuid sees täiesti omapärased istmed.




Tõnu Piibur ise nimetas neid istmeid "Made by Bruno Saul".
Ennem oli see valge GAZ 24-10 tavalise salongiga, kuid tal õnnestus kusagilt hankida just need kõnealused detailid, ning endised istmed leidsid tee ühe teise volgaomaniku autosse.

Valge GAZ 24-10 armatuur:


Armatuuris olev raadiotelefon, mille kaudu sai keskusega vajaduse korral sidet pidada.
Samasugune oli ka Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB sõidukites, ainult et musta värvi.


Siin siis garaazide ees seisnud pikap-"Moskvitš".
Tegu siis eksportmudeliga, mida võib asjatundja aru saada ka juba rombikujulistest esituledest. Piiburi sõnul oli see auto kaua aega seisnud ühes töökojas, mis lõpuks siiski pankrotti läks, ning mahamüüdavate varade hulgas oli ka see konkreetne isend.
Ning soodsa hinna ja tema rariteetsuse tõttu Piibur selle auto omanikuks saigi.


See konkreetne auto on aga ehtne sinivereline.
Maakeeli öelduna on siis tegu kunagi Rootsi Kuninga valduses olnud sõidukiga.
Tema ajalugu on olnud pikk ja huvitav, mida ümber jutustada ma kahjuks ei oska.
Kes auto vastu rohkem huvi tunneb, see saab täpsemat ja detailsemat infot ja pilte sellisest ajakirjast nagu "HobiKlubi" nr. 3, 2006. Raamatukogudes peaks seda väljaannet kindlasti leiduma.


Siin siis jällegi üks taastamist ootav stiilne vanaaegne Nõukogude limusiin: GAZ-12.


GAZ-12-ne armatuur ja salong:


Tõnu Piiburi universaalkerega "Vana-Volga" ehk siis GAZ-22.
See auto oli kunagi saatkonna sõiduk ja ehitati ta siis ka spetsiaalselt tolle asutuse jaoks. Selle seiga esiletõstmiseks allpool üks pilt autos asuvast telefonist.


GAZ-22 armatuur:


Siin siis eespool mainitud autotelefon:


GAZ-22 eest:


See on veel sotsialismi aegu ja lõhnu täis, Bulgaaria päritoluga järelveetav suvila, mis ei ole vist ühte suvegi korralikult ratastel olnud.
Kusjuures usute või ei, aga see väike haagis sisaldab endas kolme inimese magamiskohta, kööginurka, kätepesukraani ja palju muud suviseks välieluks vajalikku.


Siin siis sama haagissuvila seest. Nagu uus, ütleks.


Selle kaatri kohta ütles Tõnu Piibur, et "sisuliselt sellest kogu asi alguse sai."
Selle "asja" all ta pidas siis ilmselt silmas oma huvi vanatehnika kogumise vastu.
Pealtnäha kaater nagu kaater ikka, kuid siin on üks "aga". See kaater on nimelt mahagonist tehtud. Vähemalt see, mis pealmist osa puudutab.
Alumine on tavaline plast nagu ikka, kuid pealmine, täpsemalt siis teki- ja kajutiosa, on ehtsast mahagonipuidust.
Kui aus olla, siis ma ei taha teada, palju see kaater uuest peast maksta võis.


Kaater seest vaadatuna:


See ringkäik kestis, usute või mitte, aga 3 ja pool tundi !
Ja kusjuures kordagi ei tekkinud tunnet, et oleks igav, või et tahaks juba lahkuda.
Vastupidi. Neid jutte ja muljeid, mida Tõnu Piibur sõidukite kohta rääkis, oleks tahtnud kuulata veelgi, kuid jalad hakkasid pikapeale sellest seismisest natuke ära väsima ning kellaaegki oli juba niikaugel, et õhtu hakkas kätte jõudma.

Lõpuks vahetasime väljas, garaaziuste ees veel natuke mõtteid vanade autode kollektsioneerimise ja taastamise osas, ning Tõnu Piibur selgitas meile tegelikku asjade olemust, millises konditsioonis ja missuguseid autosid oleks mõttekas korda seada ja missuguseid mitte, et pärast ei avaneks hoovis vaatepilt a´la "Kuusakoski 2".

Igatahes nii fotograaf kui ka mina jäime selle väikese ekskursiooniga väga rahule ning tänasime Tõnu Piiburit, kes oli nõus meie peale nii palju aega kulutama ja viitsis meile, mis tema garaazides varjul oli, esitleda ning kõike seda temale omasel moel, muheda alatooniga rääkida.
Sisimas ma loodan, et see külaskäik ei jäänud mitte esimeseks ega ka viimaseks korraks.
Aga eks seda juba näitab aeg, kas ka kunagi edaspidi avaneb võimalus veel kõike seda vaadata ja siis juba, miks ka mitte, mõnda neist eksponaatidest ka sõitmas näha.

23. Peatükk: Harvaesinev nähtus meie teedel.

Nagu siis lubatud sai, tuleb selles peatükis juttu sellisest sõidukist, mida minu silmad veel näinud polnud.
Avanes siis tänu juhusele, vastutulelikkusele või millelegi kolmandale veel, külastada seda meest, kelle omanduses on üks väheseid Eestis ringi liikuv kastiga GAZ 24. Mudelina võiks ta siis kõlada GAZ-24 Pickup vms.
Kuna Gorki tehas konkreetselt sellist mudelit välja ei töötanud, siis kõik need igasugused erinevad GAZ-24 baasil ehitatud kastikad on enamjaolt endiste Liiduvabariikide kohalikes ametlikes margitöökodades ehitatud/valmistatud. Eestit esindas siis teadupärast selle koha pealt Koeru Autoremonditehas.
Nii et iga selline säilinud eksemplar on juba omaette haruldane nähtus.
Ka tuttavast vanatehnikahuviline, kellega eelmine kord Melliste laata väisatud sai, oli konkreetse isendi nägemisest väga huvitatud ja nii saigi telefoni teel Pikap-"Volga" omanikuga kõigepealt sobilik päev kokku lepitud, milleks siis sattus olema eilne, ehk siis pühapäevane päev.
Kusjuures tagantjärgi mõeldes, ilmaga oli küll vedanud- need mõlemad sõidud (teisest külastusest tuleb ka juttu aga natuke hiljem) sai ära teha ilusa ilmaga, nii et sai väljas "Volgast" pilte teha ja juttu ajada/muljeid vahetada, ilma, et selleks oleks pidanud kusagil garaazis seisma.
Aga see selleks.

Ennem, kui kohale hakkasime jõudma, sai selle "Volga" omanikuga telefoni teel siis kokku lepitud, et näeme bensiinijaamas.
Veidi aja pärast sõitiski meie ette üks tumedamat karva Opel, millest vaatas vastu üks muheda näoga meesterahvas ja küsis, et kas teie olete need Volga-vaatlejad ?
Öelnud jaatava vastuse, võtsime onu autole sappa ja hakkasime siis aga liikuma.

Veidi aja pärast kohale jõudes avanes selline vaatepilt:


Mul oli muidugi suu kõrvuni. Momentaalselt. Sest et iga päev ju sellist asja ei näe.
Ja ega Jürgen hakkas ka oma fotoaparaadiga kuidagi väga kiirelt igasuguseid erinevaid lähteasendeid sisse võtma, nii et näha oli, et autosse suhtuti professionaalse pildistaja huviga.

Senikaua, kuni autost pilte tehti, uurisin siis omaniku käest üht koma teist ja põhimõtteliselt kõik, mis mind huvitas, sain teada ka.
Küsimuse peale, kui ta selle autoga ARK-i punkti ülevaatusele läks, kas tema sõidukit siis tähele ka pandi, hakkas omanik muhelema ja ütles, et no nii mõnigi mees ajas silmad punni ja tuli uurima, et mis ime-"Volga" see siis nüüd on.

Aga kuna üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna, siis ma parem panen oma tatraveski kinni ja piirdun ainult mõnede täpsustustega pildi ülaservas.
Niipalju veel ütlen, et enne piltide ülespanekut ma iseenesestmõistetavalt küsisin omaniku käest luba, et kas ma ikka tohin seda teha, ning sain tema käest muidugi jaatava vastuse.
Nii et edasise puhul on pikemad kommentaarid liigsed.

Pikap-"Volga" eest:


Kastist paistev tiivakoobas:


Pikap-"Volga" tagantvaates:


Juhiks tähelepanu "küljeviigile". Sirgem, kui mõnel tavalisel GAZ 24-l.


"Volga" põhja alt:


Pikap-"Volga" kapotialune. Paneeli küljes olev silt on ARK-i poolt väljastatud, mitte omalooming ega ka Gorki või Koeru tehase oma.


Pikap-"Volga" seest:


Pikap-"Volga" tahavaateaken.
Väike mõlk on ka kabiini küljes, aga see käib niisugusel autol asja juurde.


Pikap-"Volga" uksepolster.
Ukse sisepindade järgi on aru saada, et autot pole seest mitu korda värvitud.


Katusel asuv kinnitusvinkel:


Autol oli olemas ka kasti külge käiv puur, mille peale käis omakorda (vist telgiriidest) kate. Nii ei saanud kastis olevad asjad märjaks, juhul kui võis hakata vihma sadama vms.

Igatahes, oli, mida vaadata ja uudistada, ning peale mõningast mõtetevahetust soovisime Pikap-"Volga" omanikule head õhtut, ning võtsime suuna teisele poole kus asus ....

Mis, sellest ma räägin üsna varsti.

22. Peatükk: Mõned pildid Koerus remonditud sillast ja muudest detailidest.

Nagu pealkirjastki järeldada võib, tegin siis mõned pildid nendest uutest detailidest, mis ma tookord Raplas esisilla järel käies, kaasa sain:

Uus esisild:


Esisillal olev Koeru Autoremonditehase markeering:


Ohutulede lüliti, salongi soojendussüsteemi mootor ja salongilambi ehiskorpus:


Salongi soojendussüsteemi mootor tagantvaates:


Erinevaid esisilla detaile:


Kusjuures, nende detailide pildistamise käigus toimus ka üks naljakas avastus.
Mõtlesin, et teeks pilti ka nendest äsjasoetatud uutest kapotihingedest, milledest 2 ma sain Melliste Vanakraamilaadalt ja 2 anti mulle jällegi koos esisillaga kaasa.
Hakkan neid siis samamoodi tabureti peale passitama, kui vaatan, et midagi nagu ei klapi.
Uurin neid siis igast kandist lähemalt ja mis selgus ?
Selgus, et kõik need 4 kapotihinge on parema külje omad !

Neid "kurrrradima....." jne. tüüpi lauseid lendas siis peale sellist avastust ikka päris mitmeid seal garaazi all ringi. Aga siis ma mõtlesin et mis seal ikka, ega nad mul tükki küljest võta. Lihtsalt praegu märgin nimekirja üles, et kumma poole omad nad on ja palju neid on, ja siis ma tean, et kunagi tuleb juhipoolne hing (või isegi hinged) ka kusagilt osta.

Aga pühapäevane, ehk siis tänane päev, tuleks suisa kuldsete tähtedega kirjutada näiteks kusagile "Volga"-almanahhidesse, sest et saadud elamuste põhjal väärivad tänasel päeval läbi- või üleelatud sündmused lausa omaette teemat.
See tuleb ka kohe esimesel võimalusel, nii et püsige lainel.

21. Peatükk: Vahemonoloog.

Vestaks siis natuke pajatusi möödunud nädalavahetuse sündmustest.
Ka "Volgal" on selles oma osa.
Pilte ma teen ka, aga ilmselt kunagi selle nädala lõpupoole.

Pühapäeval oli ühe mu tädi sünnipäev ja seal siis pakuti otseloomulikult head-paremat süüa-juua. Räägiti juttu, küpsetati õues veel viimaseid kordi liha ja tunti lihtsalt hääd meelt heast ilmast ja seltskonnast.
Sel ajal, kui teised väljas muljetasid, kutsus tädimees mind majja, kuna tal olevat mu "Volgaga" seoses mulle paar asja anda.
Jõudsime siis elutuppa ja seal ma nägin laua peal seismas paari raamatut.
Üks neist oli pruunide kaantega ja selline tavalise juturaamatu mõõtu, teine pappkaantega ja natuke suurem- kuskil A4 formaadis.

Asusin neid uurima ja ohhoo! Suurem raamat oli just see, mida mul vaja on ja mida ma vahelduva eduga taga olen otsinud:
"Volga" detailide kataloog!
Ehk siis see, mille alusel ma kunagi saan õiges järjekorras ja detailide kaupa auto kokku panna.
Teine, väiksemamõõduline oli aga GAZ 24 ja selle modifikatsioonide käsiraamat.
Kuid erines ta minu praegusest olemasolevast siniste kaantega GAZ-24 raamatust selle poolest, et see on vanem trükk (1975 a.), ehk siis lahtiseletatuna, seal on kirjeldatud ka esimeste seeriate GAZ 24-de erinevate sõlmede tööpõhimõtteid ja omapärasid.

Nüüd olen paar õhtut järjest uurinud nii detailide kataloogi kui ka seda "Volga" käsiraamatut ja vähemalt enda jaoks avastanud nii mõndagi.
Näiteks need tagumiste uste sisemised kroomitud käepidemed, mis mõnel pesupäeval tehtud pildil ehk veidi veidrad võivad välja näha ja mõne arust pärineda kuskilt trammi vms. sõiduki seest, ning ei pruugi ehk üldse autoga kokku sobidagi, siis kusjuures Gorki tehases ongi nad juba sellised paigaldatud, mitte mustast plastikust, nagu esiustel.
Nii et mis vähemalt tagauste linke puudutab, siis selle koha pealt on asi õige.

Uurides seda kataloogi, jõudsin ja jõuan järjest rohkem sellisele veendumusele, nagu mõned postitused tagasi siin juba korra isegi mainisin, et see auto ehitatakse nullist üles ainult uute ostetavate-tellitavate detailide baasil.
Kõik- alates laest kuni põhjani.
Sinna sekka siis kasutades olemasolevaid spetsiifilisemaid ja korralikke asju, nagu näiteks need eespool mainitud sisemised ukselingid,(sest et neid ei ole enam mitte kusagilt saada) ja ka "Volga" küljes olnud musta põhjaga lintspidomeeter läheb tema külge tagasi. Sest et see on juba nii kõnekas detail Koerus komplekteeritavatest "Volgadest", et juhul kui ma asendaksin tema olemasoleva spidomeetri uuematüübilise, ehk siis juba osutiga spidomeetri näidikuga, siis "Volga" poleks enam see, mis ta oli.

Siinkohal tuletaksin veelkord meelde, et ei maksaks ära unustada Tõnu Piiburi sõnu, et "tol ajal, (s.o. siis aastal 1987, mil see kõnealune must universaal tehasest väljus) jagati "Volgasid" ikka veel ainult ostuloa ja kindla limiidi alusel.
Need, kes päris uut autot Gorki tehasest ei saanud, nendele ehitati Koerus ka päris kvaliteetseid eksemplare."
Ning teadupärast mainis ka eelmine "Volga" omanik, et auto maksis tol ajal nn. mustal turul neljakordse Žiguli hinna.
Nii et tänapäeval ei näe enam sellist asja eriti mitte kuskil, et komisjonimüügis olevad autod võivad olla uutest, sama marki sõidukitest, mitmeid kordi kallimad.

Lisaks siia juurde, et kellel puudub ettekujutus, kuidas tolleaegne autode ost-müük käis, siis tsiteeriksin ühe väikese lõigu raamatust pealkirjaga "Nõukogude aeg ja inimene", mis on siis tol ajal elanud inimeste mälestuste põhjal kokku pandud. Soovitan kõigil see raamat osta ja lugeda. Saavad tolleaegsed inimesed oma mälestusi taaselustada (mina kaasaarvatud), ning noorem generatsioon, kellel võibolla puudub ettekujutus tolleaegsest riigikorrast, saab siis ehk pisutki aimu, kui äärmuslikes või arhailistes oludes kohati inimesed elama pidid.)

Autode jagamise nõukalik süsteem:

Uue auto saamise, täpsemalt auto ostuloa jagamise süsteem nõuka-ajal töötas plaanimajanduse alusel: fondid, limiidid ja kõik sellega kaasnev.
1986. aasta üldkogus oli Eesti NSV-le määratud 6300 autot.
Sellest 706 läks Eesti NSV Ministrite Nõukogule.
Linnadest sai Tallinn 452, Tartu 122 ja Kohtla-Järve 92 sõiduautot.
Eesti NSV Julgeolekukomiteele (KGB) läks jagamiseks 10 sõiduautot.
Sotsialistliku võistluse võitjad pidid saama 260 ja sõjalised asutused 10 autot.
Jaotuskavas "Vaba müügi ressurss" oli kokku 2481 autot.
Aasta jaotuskava eriline alalõik kannab nimetust "Eesti NSV Ministrite Nõukogu reserv", milles oli 229 sõiduautot.
1986-nda aasta II kvartalis "Volgasid" inimestele ei jagatud, küll aga muid marke.
Märkusena veel juurde, et nii mõnelegi võis saadud autoostuluba olla eelkõige soodne rahateenimise viis. Neid müüdi n.ö. mustalt ja vahel suisa kolmekordse autohinnaga edasi. Ostjaid leidus.
(Nii et sellisest vabast turumajandusest, nagu see tänapäeval kehtib, kus igaüks võis osta niisuguse auto, nagu talle meeldis, võidi ainult unistada.)

Aga kui nüüd jälle "Volga" remondiga seonduva jutu juurde tagasi tulla, siis ainuke asi, mis üldmõistes auto vanast kerest järgi jääb, on katus, kuna too ei ole roostes ja vigastatud või kasutuskõlbmatu.
Muidu kõik, või suuremalt jaolt ülejäänud asjad tulevad viimse kui seibini uued.

Et kuidas see asi (mõnede arust ka tohuvabohu või mõttetus) välja hakkab nägema ?
Asi (või tohuvabohu, või mõttetus- kuidas kellelegi) hakkab välja nägema selliselt, et neid asju või detaile tuleb hakata kataloogi alusel, iga lehekülje kaupa eraldi tellima. Suuremad asjad, nagu kereplekid, tuled, talad jne. jne lähevad muidugi vastavatesse kastidesse eraldi, kuid iga tilluke detail, olgu selleks kasvõi tühipaljas seib, mida siis mõne konkreetse lehekülje alusel laost küsida ja mis on saadaval, tuleb pakkida eraldi väiksesse kilekotti, kuhu siis kirjutatakse nii selle detaili laonumber peale, kui ka "Volga" kataloogi lehekülje number ja nimetus, kust see konkreetne jublakas pärineb või mis sõlme või detaili juurde ta kuulub.
Kõik need väiksed kilekotid paigutatakse omakorda suuremasse karpi, kuhu siis kirjutatakse omakorda selle kataloogi lehekülje number peale ja kuhu siis see kastitäis asju mõeldud on.
(Nagu praegugi, et asjad on eraldi kastidesse ära sorditud).

Et siis, kui ükskord auto kokkupanekuks läheb, siis võtab lihtsalt vastava kasti lahti, kus on kõik asjad kuni viimse seibini sees, ja siis saab hakata sellesama kataloogi alusel, näpuga vastava lehekülje pealt järge ajades, autot komplekteerima.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ega polegi eriti imestada, kui see praegu suht kehvas seisukorras must universaal omal ajal Koeru Autoremonditehases samamoodi kokku pandi, nagu ma just mõni aeg tagasi (vähemalt enda jaoks) välja nuputasin.
Sest et kui ma autot lahti võtsin, siis näiteks uste detailid, nagu lingid, aknatõstukid jms. olid küll paigaldatud kataloogis ettenähtud seibide-poltide-mutridega. Ülejäänute kohta ei julge niiväga pead anda.

Ja kui nüüd jälle meelde tuletada eelmise omaniku sõnu, siis konkreetselt tol aastal, mil ta selle masina ostis (aasta oli siis 1987), ilmus neid nn. mustale turule ehk komisjonimüüki ainult kaks tükki.
Ja väga võimalik, sest et kataloogi alusel üks auto niiviisi nullist üles ehitada ja komplekteerida, et pealiskaudsel vaatamisel ei teeks mõni võhik originaalil ja taastusremondist läbi käinud masinal vahet, see võtab ikka väga palju aega.

Ma ise arvan, et juhul kui ma nende detailide ostmisega olen isegi n.-ö. "mäele" jõudnud, ning autogi kereremondi juba ammu läbinud, ka siis võtab mul see kokkupanek vähemalt aasta, kui mitte rohkem.
Ennem kulugu selle kokkupanekuga rohkem aega, kui et hakata kellaga võidu rabistama.
Vähemalt saab auto korralikult komplekteeritud, mitte et kunagi hiljem peaksin hakkama teda jälle ekstra laiali võtma ja juba korra tehtud tööd uuesti ringi tegema.

Nii et eks siis näha ole, mis sest asjast välja tuleb.

20. Peatükk: Uusi "Volga" uudiseid.

Eile õhtul sai ette võetud ühe suuremat autot omava inimese abiga 400-kilomeetriline marsruut, et ära tuua "Volga" jaoks uus, kuid garaazi seisma jäänud komplektne esisild.
Aga enne, kui jutu juurde asun, siis räägiks kiirelt mis vahepeal, lisaks sellele esisilla otsingutele, mul mõni nädal tagasi töö juures toimus.
Olin siis üks õhtu tööl ja matistasin taldlihvijaga ühe sõiduauto detaile, kui uksest astus sisse kõrvalasuva väikese puidutöökoja üks meister.
Vaatas ringi ja küsis, et kellelgi teist siin pidi vist mingi "Volga" olema?
Ma ütlesin et on küll jah.
Meister: "Sul juppe pole vaja ?"
Mina: "No oleks ikka vaja. Oleneb mis juppe pakutakse."
Meister: "Mul üks tuttav koristab praegu garaazi ja ta leidis seina äärest ühe musta tehasekrundi all oleva kapoti ja ühe esitiiva. Et tal pole nendega enam midagi teha ja metalli kokkuostupunktis ta nende kahe asja eest ei saa sisuliselt midagi. Et annaks vähemalt sellele, kellel neid asju ka tegelikult vaja võib minna. Lihtsalt niisama."
Mina: "Tegelikult ka või ?"
Meister: "Noja noh. Et ta toob mingi päev ise siia kohale, kui muu vanametalli Kuusakoskisse viib. Et eks ma annan sulle teada, kui asjad minu juures juba on."
Mina: "Hm.... see on küll väga harvaesinev nähtus, et keegi niisama heast südamest asju pakub. Aga sellgipoolest kui sa näed teda, anna siis tänusõnad minu poolt edasi."
Meister: "Ok, hüva. Eks siis võtab ühendust."

Ja olidki paari päeva pärast need kaks kõnealust asja kohal. Hea oli see, et kapott oli seestpoolt suhteliselt ilma roosteta,välja arvatud mõned üksikud täpid ja ka tiival polnud ei mõlke ega muid vigastusi ning peale kiiret ülevaatust tassisin nad kohe lattu.

Läks nädalajagu aega mööda ja järjest lähemale jõudis siis ka see päev, kus mul tuli minna Raplasse selle esisilla järele, mis mulle ühest kuulutusest silma hakkas.
Müüja sõnutsi pidi ta komplektne olema, mida ma vaatasin paari kuulutuse juures oleva pildi pealt ka.
Teekond Lõuna-Eesti kandist Raplasse ei ole just mitte väga lühike, aga kohale me siiski jõudsime. Tee peal otsustas auto parempoolne rehv, et tema enam rohkem ei sõida ja enne Raplat andis ta meile sellest ka visinaga märku. Siis läks kiireks.
Vedas, et see sai toimuma just siis, kui Raplasse sisse hakkasime jõudma, mitte kusagil metsavahelisel maanteelõigul, sest et suure dziibi ratast käsitsi täis pumbata ei ole just väga kerge töö.
Aga kohale me siiski jõudsime ja õnneks ei elanud selle esisilla omanik ka teab kui kaugel, nii et kohe Raplasse jõudes leidsime otsitava aadressi üles.

Esisild oli õue peale tassitud ja oli selline, nagu ma endale ette kujutasingi.
Kõik puksid ilusti sees, kuid siit-sealt oli rooste juba sillaliigenditele ligi pääsenud. No ega sest midagi, nagunii tuleb teda liivapritsiga puhastada, aga vähemalt nägi ta üldjoontes korralik välja.
Aga mis mulle kõige rohkem meeldis, oli see, et avastasin sillatala küljest embleemi, mis näitas, et see sild on Koeru ART 2-es komplekteeritud.
Selline kokkulangevus, et nii uus suuremat sorti komplekteeritud detail, kui ka taastamist ootav sõiduauto võivad pärineda ühest ja samast kohaliku tähtsusega autoremondiettevõttest, võib imeväike olla, aga nagu näha, siiski imesid juhtub.

Silla juurde oli see vanemapoolne meesterahvas pannud ka kaks väikest akukaant, mille peal oli siis erinevaid sillapolte, reguleerimiseks mõeldud plekist vaheliiste jpm. sellist pudi-padi.
Lisaks neile sekundeeris siis veel üks pappkast, mille sees olid täiesti uued kojameeste mootor, salongis oleva laelambi kroomitud korpus, armatuuri all serva küljes asuv sooja ja külma õhu regulaator ja ohutulede lüliti.

Kõigepealt tuli meil hakata siis hoopis seda tühjaksjooksnud rehvi vahetama.
Ja selle sillamüüjaga oli meil küll vedanud, sest et onu pakkus meile lahkesti kasutamiseks nii oma kompressorit rehvi täispumpamisel, kui ka pärast vett ja seepi käte pesemiseks.

Kui saime selle probleemse esirattaga ühele poole, hakkasime siis detailidega arveldama. Onu ütles, et tema ei taha kellelegi liiga teha ja sellepärast ei oska ta nende asjade eest ka sobivat summat küsida. Silla hind oli juba paigas ja sellega ma olin juba arvestanud, aga need ülejäänud asjad tegid natuke nõutuks, sest et huvi pakkusid nad küll aga mul polnud kahjuks rohkem raha kaasa võetud.
Siis leppisime kokku, et ma maksan selle silla eest küsitud summa, pluss siis nende uute detailide eest sellise sümboolse rahanumbri juurde ja oligi kaup koos.

Asjad käes, hakkasime neid siis autosse toppima.
Ega eriti ei tahtnud mahtuda küll, sest et kodust ja töö juurest olin ma kaasa võtnud nii need eespool nimetatud kapoti ja esitiiva, kui ka Melliste laadalt ostetud esisilla tooriku ning veel üht koma teist. Seda pusimist oli ikka üksjagu.
Lõpuks, kui ära hakkasime minema, küsis see tore vanahärra, et oot aga kas te neid sillapolte, kapotihingesid ja väikseid gabariiditulesid jms. ei tahagi siis või ?
Ma ütlesin et huvi pakuksid nad küll, aga ma ei olnud sellega arvestanud, et Teil neid asju veel pakkuda on ja ma ei teadnud seetõttu rohkem raha kaasa võtta.
Seepeale onu mõtles umbes 5 sekundit ja ütles vaikselt, et olgu, võta nad siis niisama.
Kuna ma ei tahtnud oma kõrvu uskuda, küsisin et "Ee... kuidas ?"
Onu lausus siis uuesti, et võta nad niisama, sest et mul pole nendega enam nagunii midagi teha. Vähemalt lähevad nad sellele inimesele, kellel neid vaja.
(Hm... juba teine kord, kui ma kuulen sellist mõtteavaldust.)
Mis seal salata, igatahes tuju tegi selline asi rõõmsaks küll.

Lõpuks, kui mul õnnestus ka need kaks, nn. akukaanetäit asju ühte pappkasti ära panna, siis see dziibist avanev vaatepilt meenutas natuke mustlaste vankrit- maast laeni igasugust erinevat kola täis ja tavainimese jaoks suisa mõttetut kraami :)

Ratas vahetatud, omanikuga kaubad tehtud, vahetasime veel muljeid ja mälestusi "Volgadega" seonduvatest sündmustest ja oligi aeg asuda tagasiteele.
Dziibijuht tee peal mitu korda lausus nagu mantrat, et jumala eest see teine rehv selle 200-kilomeetrise teekonna vastu peaks.
Aga pidas ka õnneks, nii et võib öelda, et "hea, et veel niigi läits".

Kui maale jõudsime, hakkasime jälle omakorda neid ostetud asju siis garaazi laadima.
Ka isa tuli tassimisel appi ja ühiste jõududega sai need ostetud esisilladki sisse tõstetud, sest et ega nad kõige kergemate asjade kaalukategooriasse küll ei mahu.
See garaazist avanev vaatepilt hakkab aga vaikselt rohkem positiivseid tundeid tekitama- olgugi et jällegi, tavainimese jaoks seal peale vana kola eriti pole :)

Kui nüüd millalgi jälle maale satun, siis ma katsun nendest uutest detailidest ja ka sellest esisillast pilte teha. Siis on jälle, mida päevikulugejatel vaadata, sest et nagu ma olen vahepealsete erinevate postituste kaudu aru saanud, huvilisi vaikselt aina koguneb juurde, kes tahavad näha, kas mu ettevõtmisest asja ka saab või ei.

Mõningaid pilte praegusest "Volga" seisukorrast.

Praegu siis jääb ajutiselt e. määramata ajaks see "Volga" taastamisprojekt finantsilistel põhjustel seisma.
Selle aja sees, mil ma temaga seonduvate tööde jätkamiseks raha kogun, mul ehk õnnestub talle kõik keredetailid uued organiseerida, kaasaarvatud ka uus põhi, sest et esiteks: Piltide peal olev, kahest osast koosnev põhjaplekk on tavaline, GAZ-24 oma, mida ma lõikuma eriti ei tahaks hakata, vaid pigem puhastan ta liivapritsiga ära ja krundin üle ja jääb siis lihtsalt oma aega ootama ning teiseks, et plekksepal on siis ka sellevõrra lihtsam konkreetselt selle auto jaoks sobiva põhja külge hakata uusi poste,plekke ja talasid keevitama, kui et peab musta universaali seest, tagaistme juures olevate reisijate jalgealuseid süvendeid välja lõikama ja neid siis omakorda selle tavalise "Volga" põhja külge kinnitama.
Aega selline uute detailide otsimine ja ostmine võtab, aga nii on see iga sellise suurema auto ehitus- või taastamistööga ja ma olen sellega ka täiesti arvestanud.

Selle halli, Gorkis ehitatud takso-"Volgaga", mis esimeselt kahelt pildilt paistab ja mis ma esialgu plaanisin detailide doonoriks jätta, ma pean veel mõtlema mida teha, sest et kui mul nüüd õnnestub mustale "Volgale" kõik keredetailid uued saada, siis ei ole mul mõtet seda halli juppideks lõikama hakata. Muidugi asja miinus on see, et auto pole enam registris arvel ja tema seisukordki on suht küsitav, et kas tast enam asja saabki.
Aga eks aeg näitab, missuguseks selle takso saatus kujuneb.
Temaga seonduvaid mõtteid on mitmeid, aga ennem ei tahaks selle halliga tõsisemalt tegelema hakata, kui must "Volga" juba päris valmis on ja oma rataste peal ringi vurab.

Seniks aga siis väikene pildiseeria "Volga" praegusest seisukorrast:










Tagastange jäänused:


Siin siis võib näha pilti ühest esimesest tiivakoopast, mis oli paksu tavoti või mastiksikihiga kokku tõmmatud. Pahtlilabidaga kraapides tuli selle alt aga välja korralik pind. Kas see oranz värv oli midagi krundi moodi või mitte, seda ma ei oska öelda. Peab targemate käest küsima.
Kuigi nina võetakse peale mootori maha tõstmist auto küljest ära, siiski minema ma teda ei viska, vaid pesen bensiiniga puhtaks ja panen ta kuskile kuiva ruumi hoiule.
Võibolla tulevikus ehk saab teda mõne teise "Volga" juures kasutada.


Uus põhjaplekk:

Mõned pildid Mellistest ostetud detailidest:

Uus jagaja:



"GAZ" embleemiga porilapakad:


Hirve profiilkujutisega porilapakad:

19. Peatükk: See Melliste on üks... üks tore koht. Igatahes.

(Augustikuu, A.D. 2006)

August pole veel õieti alanudki, kui juba esimesed summad on "Volga" hüvanguks magama pandud :)
Aga eks need ostud ikka rohkem asja eest ole ka.

Täna sai siis Melliste laadal käidud. Vanatehnikahuvilistele on see koht Tartu kandis juba teada-tuntud. Mulle, kui linnavurlele, oli sellise ürituse külastamine muidugi omamoodi elamus.
Kuna üks mu tuttav, vanatehnikahuviline Jürgen Laos, oli ka oma marsruudi see nädalavahetus just Tartu maile suunanud, siis otsustasime, et lähme käime siis seal laadal ära- ehk saab kumbki oma "Volga" jaoks ühte-teist ja kolmandat.

Sõitsime siis kohale, ja juba kaugelt oli näha, et ilmselt on seal midagi toimumas- autode rivi kahel pool teed oli ikka väääga pikk.
Laadaplats oli ise kohalikule väiksele lauluväljakule hajusalt rajatud, nii et vaatamist-uurimist oli omajagu.
Mul oli tegelikult juba kindel ost ära planeeritud: "Volgale" uued tagumised porilapakad ja siis see must plastkant, mida istmekatete servadesse õmmeldakse.
Khm...

Ütleme nii, et asi ei piirdunud ainult nende kahe nimetatud asjaga.
Nüüd ma tean, mida tähendab ostusõltuvus, või kui midagi sellist näed, mida hirmsasti tahaks omale osta. See vaatepilt, mida Jürgen ja mina oma "Volgade" jaoks vajalike asjade ostmisega praktiseerisime, sarnanes juba tõesti mingi "shoppinguga" kusagilt Stockmanni "Hulludelt päevadelt", kust siis väljutakse, käed pikaks veninud, kilekotid kaupadest pungil ja kohekohe katki rebenemas, pannakse asjad autosse ja sööstetakse jooksujalu aga järgmisele ringile (loe: haarangule).

Et mis ma siis sealt sain?
Kõigepealt muidugi need eelnimetatud porilapakad ja plastist kant istmekatete jaoks.
Siis aga nägin, et sama müüja pakub veel ühtesid teisi porilapakaid, milledele oli lihtsalt reljeefne GAZ-i embleem sisse pressitud (minu ostetutel oli profiilkujutisega hirv), ja küsisin, et mis nende teiste porilapakate hind on.
Saanud hinna teada, ja selle ka, et mis autole nad kuuluvad, leidsid ka teised uued porilapakad tee mu kilekotti. Kusjuures need GAZ-embleemiga lapakad tunduvad mulle kuidagi soliidsemad olevat, aga eks näis, kummad neist "Volga" külge rohkem sobivad.
Natuke edasi liikudes, nägin mingeid veidra kujuga detaile ühe vanemat sorti härrasmehe juures maas olevat. Minu poolprofessionaalne silm tabas kohe ära, et tegu on uute GAZ 24-ja kapotihingedega ja ka need asjad said kiirelt ära ostetud.
Samas oli hingede kõrval maas üks väike komplekt detaile. Uurides, et millele need kuuluvad, tuli vastuseks, et "Need on Volga, GAZ -24 esisilla detailid".
Seepeale hakkasin palavikuliselt rahakoti järgi kobama, sest et esisilda ja kõiki selle juurde kuuluvaid jubinaid ma ajan taga nagu karjus laialijooksnud lambaid.
Ja ka need detailid maandusid lõpuks mu kotti.

Ja ega Jürgengi papist poiss polnud. Tema oli vahepeal suutnud ennast varustada terve mäe uksetihenditega(ma ei kujuta ette, kuhu ta kavatseb need kõik panna), pluss siis veel mõningad "Volgale" iseloomulikud atribuudid sinna juurde.

Nii et lõpuks pidime suht kiire sammuga auto juurde jõudma, sest et, nagu eespool mainitud, asju täis laaditud kilekotid hakkasid vaikselt soolika kuju võtma.

Asjad autosse ära pandud, läksime aga uuele ringile.
Ühest veoautokastist jäi mulle silma GAZ-24-ja kitsa numbrialusega tagapaneeli pealmine plekk. Täiesti korralik kusjuures. Aga kuna omanikku polnud kusagil läheduses viibimas, siis ei osanud kellegi käest küsida ka, mis selline asi maksab ja kellele ta kuulub.
Nii et too detail jäi kahjuks ostmata (mine tea, kuna vaja võib minna).

Veidi ringi jalutatud, silmasin poolvilksamisi ühe valge "Mercedes" bussi juures mingit musta ja kõverat metallkobakat. Astusin ligemale ja ohhoo! "Volga" esisild !
Küll täiesti lage ja ilma pukside ja vedrudeta, kuid siiski korralik.
Tegin omanikuga juttu, uurisin teda igast küljest, veidike arupidamist, ja otsustasin et ma ostan ta siiski ära. Hindki polnud tegelikult, kui nüüd tagantjärgi mõelda, teab mis jube kallis. Lisaks siis veel see pluss ka, et müüja lubas silla mulle ise koju kätte toimetada.
Mis siis ikka, natuke iseendaga sisimas nõupidamist, ja oligi lõpuks kaup koos.

Kokkulepitud kellaajal saimegi siis esisilla müüjaga Tartu Kaubamaja taguses parklas kokku ja võtsime suuna minu kodu poole. Tee peal lasin veel bussis nendest tema müümata jäänud asjadest kergelt pilgu üle käia, ning üks moment nägin, et ühest pappkastist paistab mingi jagaja. Otsustasin ka selle asja päritolu kohta uurida.

Kohale jõudnud, sikutasime esisilla ühiste jõududega bussist välja ja selgus, et see jagaja oligi GAZ-24 oma, mida ma ise ka sisimas arvasin. Ja täiesti uus kusjuures.
Mis te arvate, kui kiiresti rahakott taskust välja käis ja jagaja eest küsitud summa omanikule anti?
Ma pakun et kuskil paar sekundit. No võibolla sekund rohkem isegi, aga mitte kauem.

Ühesõnaga, antud situatsioon kinnitas siis veelkord tõika, et seda "Volga"-päeviku pidajat ei tohi enam ühelegi laadale lasta: inimene läheb, plaaniga ostma paari porilapakat, aga tagasi tuleb detailide mäe all vaarudes, ja vaat et pool autot on suisa kokku ostetud.

Aga igatahes vajalikud asjad on nad kõik, mis ma soetasin, kui nüüd jälle natuke asisemalt rääkida, sest et uus süütepool on mul juba olemas, talle lisandus nüüd jagaja ka, ja ma arvan, et kaugel ei ole ka see aeg, kui mul õnnestub "Volgale" kuskilt ka uus elektrijuhtmestik hankida. Eks nende montaažini kulub veel kõvasti aega, aga mõttekam on ennem asjad valmis otsida, kust vähegi saab, kui et pärast, kui auto kokkupanekuks läheb. Siis see otsimise peale minev ajakadu võib päris suur olla.

P.S. Vaatan siin praegu(kell on 0:58) vahelduva eduga neid äsjasoetatud detaile, eelmisi "Volga-päeviku" pilte ja postitusi, detailide nimekirja, neile lisandus veel hulk mõttetööd ja see võib kõlada mõne jaoks absurdi või utoopiana, aga ma võtsin nõuks püstitada endale väljakutse: Uute detailide baasil sisuliselt nullist see must universaal-"Volga" üles ehitada. Sest et põhi koos poolraamidega jms. on juba uus ja neid uusi asju aina koguneb vaikselt juurde.
Juba sellepärast võtan sellise röögatu plaani ette, et ma tahan näha, kui ilmvõimatu selle täideviimine tundub.
Mingu ennem see aastakene-kaks planeeritust rohkem, aga et vähemalt mõlemad sillad viimse kui poldini ja seibini, käigukast, mootor jne. jne. saaksid olema uued, ning alustaksid siis niiöelda oma "uut elu" musta "Volga" küljes.

Kusjuures vastakaid arvamusi tekitavad need Koerus toodetud "Volgad". Ma lähtun siis mõnedest saadetud postitustest, mida osad inimesed on võtnuks nõuks mulle teha.
Mõnede, nõndanimetatud "õigete Volgade", omanike seas levib selline irooniline suhtumine, et need Koerus ehitatud autod pole ikka need "päris" "Volgad".
Teised mõningal määral laidavad sellist mahukat ehitustööd, et kui terve auto kataloogi põhjal üles ehitada, siis kaob ära see nõndanimetatud "aura", mis nende "Koeru-Volgadega" kaasnes.
Et siis ta polevat enam päris see, mis ta kunagi oli.
Nendele skeptikutele ütleks niipalju, et jah, Koerus tehti igasuguse kvaliteediga "Volgasid", kuid ma ei arva, et minu auto peab samamoodi siit-sealt võetud juhuslikest rohkemkasutatud ja vähemkasutatud juppidest kokku pandud olema.
Mõned iseloomulikud asjad, nagu temale kuulunud musta põhjaga lintspidomeeter jms. lähevad ikka samamoodi külge tagasi, aga need detailid, milledest sõltub auto liikumine teedel ja tänavatel, nende koha pealt ma järeleandmisi ei tee.
Ja nendele "õigete Volgade" omanikele mainiks, et tulevikus mõni neist "Koeru-Volgadest" saab ehk võibolla paremassegi konditsiooni, kui oli/on näiteks mõni Gorki tehase oma.

Mingit musta numbrit ma selle tegevusega ei taotle (must number antakse siis tavaliselt üle 25-aasta vanustele restaureeritud uunikumidele, millede originaalsuse aste on võimalikult 100 % lähedale), aga järjest rohkem võtab maad veendumus, et uute (või siis võimalikult uute) detailidega nullist üles ehitatud auto on siiski midagi muud, kui lihtsalt samasuguste erinevate kasutatud detailidega originaalilähedaselt taastatud sõiduk.

Igatahes lubadus on endale sisimas antud ja nüüd enam taganemisteed pole.
Nii et eks elu näitab, mis sellest, mõne jaoks ilmvõimatuna (või hoopis mõttetuna) tunduvast ideest, saab.

18. Peatükk: Vahepeal natuke "Volga"- uudiseid ka juurde- eelmistele lisaks.

Noonii, juulikuu hakkabki vaikselt läbi saama.
Räägiks vahepeal natuke juttu ka, muidu vaadatakse, et ei toimugi midagi.
Toimub ikka, aga enamasti need igasugused erinevad käigud ja sõidud tuleb teha nädalavahetustel, muul ajal pole nagu eriti võimalust.

Eile sai siis lõpuks see vaba moment leitud ja käidud uurimas seda Tallinna külje all pakutavat GAZ 24-02-te.
Mnjah.
Ma juba eeldasin, et kui ta juba ninaga kuskile vastu kändu vms. sõitnud on, et ega siis temast eriti asja ei saa, aga too konkreetne masin oli ikka täiesti läbi omadega.
Umbes midagi taolist, nagu see Jõgeva lähistel asuv.
Ainuke asi, mis oleksid vast sobinud, olid uksepolstrid ja istmed, sest et need paistsid ainukestena sellised enam-vähem asjad olevat. Ülejäänud kraam on vist küll vanametalli rida. Olgugi, et ta oli Koerus valmistatud universaal ja nagu mõned peatükid tagasi enda musta "Volga" identifitseerimise käigus toimunud kirjavahetuses Tõnu Piibur mainis, et Koerus tehtud universaalkerega "Volga" on globaalsemas mõistes üks väga harvaesinev auto, siis too konkreetne eksemplar oli küll oma aja ära elanud.
Nii et midagi pole teha. Tollest autost enam asja ei saa.
Kuigi too hall eksemplar oli minu mustast "Volgast" aastajagu noorem, nägi ta siiski kohati hullemgi välja. Tagaluuk roostes ja halli värviga kiirelt üle pintseldatud, rääkimata tiivaservadest ja uste alumistest äärtest- rooste vohas nagu orashein põldude peal. Uksi avades jäi mulje, et kohe-kohe kukuvad nüüd küljest ära. Küljeklaase kaunistasid kas siis "ämblikuvõrgud" või kriimud. Või mõlemad korraga.
Põhjast ma ei räägigi, sest et sellist asja enam praktiliselt polnudki.
Eks auto selline seisukord näitas ka mõneti tolle aja inimeste suhtumist endi sõidukitesse- umbes et "no mis ma sest tööautost ikka silun ja hoian- parem annan täie rauaga, niipalju kui torust tuleb".
Ja ega sihiliku lõhkumise vastu ei saa ükski auto- olgu ta siis nii tugevast plekist valmistet, kui tahes.

Algul mõtlesin, et vast need kaasaantavad detailid nagu uksed ja tiivad, pluss siis mootor (ja käigukast vist ka), mingil määral kompenseerivad seda väsinud "Volgat" aga siis tagasi sõites mõtlesin et ei, selle auto eest makstav hind, pluss veel treiler, millega see "Volga" sealt ära viia, moodustavad sellise parajalt ümmarguse summa, mida nähes hakkab rahast lihtsalt kahju.
Et selle eest saaksin juba mõningaid asisemaid ja uuemaid detaile vaadata.

Mis siis veel?
Siis võtsin täna üks tunnike mõtlemisaega, istusin laua taha ja hakkasin vaatama "Volga" detailide jaoks mõeldud kataloogi, mille alusel laost või poest uusi detaile saaks, paralleelselt sellega ka arvutist mustale "Volgale" vajaminevate detailide nimekirja ja "Volga" pilte samuti. Kokkuvõte sellest mõttetööst on selline:
Ilmselt järgmise aasta sügiseks ma seda musta "Volgat" lõplikult valmis ei saa, sest et kui ma tahan teda võimalikult paljude uute detailidega varustada, siis mul tuleb sellega arvestada, et kõikide nende detailide otsimise, tellimise, ostmise ja paigaldamise peale kulub päris palju aega ja raha. Ma arvan et maksimum, mis ma järgmiseks sügiseks saan selle olemasoleva musta universaali juures tehtud, on see, et ta on kereremondi läbinud ja seisab, tolleks ajaks soetatud juba uute sildade peal.

Asi tundub vägisi kalduvat sinnakanti, et mul tuleb ilmselt millalgi lähitulevikus, või mitte nii lähitulevikus (oleneb rahalistest sissetulekutest ja väljaminekutest muidugi), suuremate vabade rahasummade olemasolul majapidamisse veel üks "Volga" osta (korralik siis ikka). Seda siis küll juba sedaankerega ehk GAZ-24-ja näol.
Et siis on vähemalt üks samast ajastust stiilne sõiduk olemas, millega suviti ringi vurada ja erinevaid vanatehnikaüritusi külastada.

Tegelikult see uute detailidega koostamise idee sündis sellest, et kuna ma siin mõni aeg tagasi sain talle uue põhja koos põhjaaluste talade ja tiivakoobastega, ehk siis kui juba see "vundament" on täiesti korralik, olgugi et kerge pindmise roostega kaetud, ja ka esitiivad ning kapottki on umbes sama heas konditsioonis, siis kerkis küsimus, et miks ma peaksin talle hakkama kõiki neid vanu sildasid ja käigukasti jms. tagasi panema.
Vanu selles mõttes, et need olemasolevad agregaadid oma lõhkikulunud kummipukside jms. ei sobi kohe mitte kuidagi selleks ajaks korralikult taastatud kere külge.
Nüüd mõni võib arvata, et aga kõik kummipuksid, mis sildade külge käivad, on ju vahetatavad, mispärast selle tarvis siis uusi sildasid veel vaja on ?
Vastan selle peale nii, et mul tuleb lõppkokkuvõttes odavam osta või tellida Venemaalt kuskilt "Volga" poest uus ja täiesti komplektne GAZ-24 esi- ja tagasild koos kõikide pukside-mutrite-poltide-amortidega, kui et see vana lahti võtta, liivapritsiga ära puhastada, värvida ja uusi pukse vastava rakise abil hakata tagasi toppima, pluss siis amordid, vedrud jms. sinna juurde. Aeg maksab ka midagi ja ausalt öeldes, ega mulle ei paku küll mingit huvi neid silladetaile liivapritsiga roostest puhtaks lasta ja lihvida-kruntida-värvida, samas kui mul on võimalus saada korralik tehases valmistatud ja komplekteeritud detail.


Saaks aru, kui tegu oleks näiteks mõne haruldase ja ennesõjaaegse Ameerika päritolu autoga, mida on väga vähe järgi jäänud, või mõne sellise spetsiifilisema "maanteelaevaga" 50-ndatest, siis on teine asi. Aga kuna kõnealusele mustale autole leidub uusi (või vähekasutatud detaile) nii "Volgadele" mõeldud kauplustest, kui ka eraisikute garaazidest-pööningutelt, siis seda enam annaks see põhjust tulevikus autot võimalikult paljude uute detailidega varustada.

Üks väike idee tekkis mul veel seoses nende põhjadetailidega.
Mõtlesin, uurisin, vaatasin ja kuulasin maad jne. ja ma arvan, et millalgi selle järgneva paari kuu jooksul (arvatavasti siis september-oktoober), ma vist teen sellise "arapi", et ostan omale ühe väikese liivapritsiaparaadi.
Uurisin siin mõni aeg tagasi ühe autoremonditöökodade sisustust pakkuva poe juhataja käest, et kas ja milliseid liivapritse neil pakkuda on ja siis ta seletas mulle ära, missugust agregaati mul kõige mõttekam osta oleks. Sinna tuleb muidugi üks väike kompressor ka kunagi veel juurde osta, aga ma arvan et ka siis olen ma rahaliselt selle koha pealt mitmeid kordi võitnud, kui et viia kogu see hunnik plekki kuskile eraldi liivapritsitöid tegevasse firmasse ja maksta selle eest, nii et näost sinine. Viimased luureandmed väidavad, et nüüd olevat sellise töö hind tõusnud kohati kuni 800 kr/h.
Nii et varsti on juba nagu advokaadi juurde läheks- hinnakiri on peaaegu sama.

P.S. Ei hakanud uut peatükki tegema. Ma parem lisan selle väikese mõttearenduse siia.
Mõttearenduse all pidasin siis seda silmas, et tundub, et mul tuleb kõigepealt, kui autole on viimse kui üheni vajalikud plekkdetailid olemas, taastamisega pihta hakata hoopis sildadest ja velgedest.
Et miks siis nendest ?
Sellepärast, et kui ükskord kere on omadega nii kaugel, et ta on valmis eeltöösse ja värvimisse minema, siis saab talle, tolleks ajaks juba uued remonditud-värvitud sillad alla panna ja siis vajadusel korral teda veeretada igale poole.
Siis ei ole pärast topelttööd- et kui kere on värvitud, siis tuleb jälle vanad sillad alt ära võtta ja uued omakorda alla panna. Ega see sildade vahetus eriti lihtne pole ja kes see ikka ühte asja mitu korda ringi tahab teha. Parem juba üks kord ja korralikult.

Praegu mööduvad õhtud siis internetist "Volgale" korralikku esisilda otsides.
Esivedrud ma saan jällegi doonorauto küljest. Võibolla õnnestub mul isegi musta "Volga" enda esivedrud niiöelda "uuele elule" äratada, eks see oleneb nende vedrude olukorrast, aga amordid tuleb mul küll iseenesestmõistetavalt uued osta, nagu ka mootori- ja käigukasti padjadki.
Tagasilla ma loodan saada doonorauto küljest. Mida ta endast kujutab, on juba omaette teema. Aga ma tahaks loota, et vähemalt too sild ei hakka suurel kiirusel samasugust "uluvat" häält tegema, nagu praegune, mis mustal universaalil all on.
Teine variant on see, et kunagi, kui keretööde tegemiseks läheb ja uut või vähekasutatud korralikku tagasilda ei õnnestu kuskilt leida, siis mõlemad tagasillad reduktori kohalt lahti võtta ja vaadata, ehk õnnestub kahest üks kokku kombineerida.

17. Peatükk: Musta "Volga" demontaazi lõpp. Vähemalt ajutiselt küll.

Nüüd puhkuse ajal oli mul õnneks piisavalt aega ja motivatsiooni autodega tegeleda ja ütleme nii, et lõpuks on see suur rassimine läbi saanud- ma mõtlen siis kogu seda tegevust, mis musta "Volgat" puudutab.
Kahjuks praegu aparaadi puudumisel ei saa tehtud töödest pilte teha, aga ma üritan auto seisukorda kuidagimoodi kirjeldada.

Praegu on ta siis sisuliselt sildadel veerev ja sõitev kere- kõik muud asjad, nagu uksed, kapott, tagaluuk, armatuur, tuled jne. jne. on eemaldatud.
Mootorit ja käigukasti ma ei saa ei kanali ega ka telfri puudumisel küljest ära võtta, aga ma arvan, et kõik need asjad saab keretööde tegija juures eemaldatud.
Vaatasin et mul tuleb ikkagi keskmised uksepostid ka kuskilt otsida- tagauste kinnitused on nii jubedalt roostes et ei võta neid polte miski lahti.
Üks kahest, kas keerab poldi sisse puruks, või siis ei keera üldse.
Nii et lihtsam oleks võtta juba korralik post ja too paika keevitada, kui et hakata mässama selle vana ja roostes detailiga.
Autost jääb siis vanade detailidena, nagu ma vast varemgi olen maininud, alles ainult katus, esimesed uksepostid ja vahesein.

Et miks vahesein ikkagi jääb ?
Ma vaatasin seda asja ja mõtlesin omaette, et see kõrvalistuja jalgade juures asuv läbimädanenud koht on lihtsalt asendatav, kaasaarvatud see ülemine nurk, kust eelmine kord demonteerimise käigus roostes plekki krae vahele pudises. Et selleks ei pea hakkama tervet vaheseina ära vahetama. Lihtsalt lõikan paraja varuga vajalikud tükid doonor-"Volga" esiseinast välja ja lähevad siis koos muude detailidega liivapritsist läbi ja külge. Muidu üldmulje vaheseinast oli hea- mõlemalt poolt paksu mastiksiga kokku määritud.

See esitiibade äravõtmine oli tegelikult üks igavene jebla.
Küll ei saanud roostes polte lahti ja küll need logarid punnisid vastu jne. jne.
Ja ükskord kui ma selle logari küljest ära sain, siis oi missugune väääga paks tavotikiht mulle tiivakoopast vastu vaatas.
Kohe näha, et vähemalt esiotsale oli küll keegi ihu ja hingega korrosioonitõrjet teinud.

Peale mõlema esitiiva ja logariga madistamist ei olnud mu riietel küll vist ühtki vaba laiku- kõik oli ühtlaselt must ja läikis. Nagu kingaviksiga oleks üle võõbatud.
Kõige hullem oli veel ju see, et see mastiks või kuidas seda nimetatakse, ei tule ju riiete ja jalanõude küljest ära, ja nii mul tuligi teda vahepeal pahtlilabidaga rookida.
Igatahes selline mulje jäi küll, et see auto on Koerus vist ninapidi mastiksi- või tavotivanni pistetud, ning neid õhkusajatatud sarvilisi, mis ma tiibade ja logarite eemaldamise käigus pruukisin, tiirles ümber auto ikka päris omajagu, sest et selle libeduse tõttu polnud vajaduse korral kuskilt kinni haarata. Aga ära ma nad sain.
Kõige ohtlikumad olid koobaste seest ja tiibade- logarite küljest tassimise käigus ärakukkuvad tavotikamakad, sest et kui need rohu sisse kukkusid, ega neid üles leida ei olnud eriti lihtne.
Tegelikult siis juba leidsin küll, kui edasi-tagasi kõndimisega mõni neist talla alla sattus ja ma paar korda susse taeva poole näitasin.

Järgmine päev võtsin küljest ära esiklaasi ja harutasin seest välja vana elektrisüsteemi ja armatuuri koos spidomeetriga.
See pagana klaas on selle mitmekümne aasta jooksul nii kinni kuivanud kere külge, et liistud ega tihendid absoluutselt kuskile liikuda ei tahtnud. Ja mul ei jäänudki muud üle, kui ehisliistud, mis on siis samas tihendile ka kiilu eest, naelatangidega jupikaupa välja kiskuda, sest et muudmoodi ma neid kätte ei saanud.
Ma vaatan, ehk mul kunagi õnnestub talle need kuskilt uued saada.

Elektrijuhtmetega ei läinud kaua. Seal oli ainult vaja mõned kruvid lahti keerata ja nii ta aga vaikselt sikutades tuli. Armatuur, õigemini salongisoojendus, jonnis rohkem vastu.
Ma vaatasin, et taksol oli see soojenduse seade natukese kehvemas olukorras, õhusuunajad aga korralikumad- mustal "Volgal" jällegi vastupidi.
Nii et vast saab ka neist kahest ühe korraliku süsteemi kokku kombineerida.

Laest rookisin ära ka kogu selle vana porolooni, mis sinna ilmselt mürasummutuse eesmärgil liimitud oli.

Ja kusjuures, ma ei tea kuhu see rist tuleb teha, aga tagastanged sain lõpuks maha lõigatud. Nood seisid mingi ausõna abiga veel küljes ja niikui need paar plekiribakest läbi lõikasin, kukkusid nad kopsti koos kinnituskronsteinidega maha.
See tagapaneel on ikka no... nii läbi mädanenud et uue ostmisest ei pääse ma ei üle ega ümber. See on nüüd fakt, igatahes.

Aga üldpilt on lagedaks võetud autol juba täitsa enam-vähem.
Võiks öelda et asi vaikselt edeneb. Tasapisi küll, aga siiski edeneb.

Ennem jäi siin mainimata, et vahepeal kogemata leidsin internetist ühe inimese, kellel on pakkuda musta läikivat plastkanti, mida siis istmekatete servadesse õmmeldakse. Sellist juhust ei saa ju kasutamata jätta, ning ma andsin siis ka omapoolse tellimuse sisse.
Et siis kunagi, kui istmete õmblemiseks läheb, siis sadulsepal on hea materjale kohe niiöelda varnast võtta.

16. Peatükk: Ära iial ütle "iial". Eriti "Volgade" kohta.

Et millest selline pealkiri?
Sellepärast, et ma ise arvasin, et kuna mul on olemas nüüd nii algmaterjal, millest mida ehitada, ja ka detailide doonor on talle juurde soetatud, siis sellest peaks piisama. Aga kuna siin nüüd mõni nädal tagasi juhtus see väike õnnetus selle halli doonori toonitud tagaaknaga, siis ega ikka võttis töö- ja meisterdamisisu ära küll. Kuid...

Õnneliku juhuse tahtel potsas mulle postkasti üks kiri, milles teatati, et Tallinna lähedal elab üks mees, kellel oleks pakkuda suht päevinäinud ja mittesõitev GAZ 24-02.
Võtsin siis omanikuga ühendust ja ta rääkis mulle kõik ilusti-kenasti ära, mis see auto endast kujutab ja mis plaanid tal endal sellega on.
Autot kasutati enamjaolt siis tööautona ja transportsõitudeks. Muidu pidid detailid üldjoontes enam-vähem olema, ainult et mõni aeg tagasi metsas käies oldi selle autoga kogemata vastu kändu pandud, nii et juhipoolne nurk pidi suht õnnetus seisus olema. No ja nii samas vaimus edasi.

Igatahes väike lootus tekkis küll, et ehk kauba sobivuse korral saab sealt nii mõndagi- kaasaarvatud küljeklaasid.
Nüüd vast nädala lõpupoole, kas siis reedel või laupäeval selgub, et kas mul õnnestub seal Tallinna külje all ära käia ja auto üle vaadata. Kui jah ja auto mulle oma praeguses seisus sobib, siis üritaks ta ära osta- nii teistele masinatele seltsiks kui ka samas mustale "Volgale" veel üheks doonoriks.
Igatahes seda sai omanikule kinnitatud et ma olen sellest autost väga huvitatud, ja et ärgu ta vahepeal kellelegi teisele seda pakkugu- olgu see teine huviline siis nii suure rahapakiga ukse peal kui tahes. Seepeale hakkas omanik naerma ja ütles et ega tänapäeval suurem jagu inimesi ei ostakski niisugust autot, millega ma ise ka otseloomulikult nõus olin.
Nii et eks siis varsti selgub, mis sest plaanitavast "Volga"- ostust saab.

Nüüd, mis sellesse teiste autode juures tehtavatesse töödesse/plaanidesse puutub, siis ma olen vaadanud, et olenemata planeeritavatest ettevõtmistest, ei taha need no mitte kuidagimoodi eeldataval ajal eriti õnnestuda, ning seetõttu sain kohe aru, et parem tasa ja targu, jupikaupa tegutseda, kui et pärast on mitukümmend asja korraga kukil ja siis avastad, et ei olegi nagu midagi ära teha saanud...
Aga mis ma siin ikka filosofeerin- vahendaks eelnenud nädalavahetuse töid ja tegemisi.

Pühapäev oli siis see kauaoodatud moment, mil ma sain doonori korraliku tungrauaga üles tõstetud ja statsionaarselt pukkide peale paika.
Üks paras pusimine temaga küll oli, aga vähemalt nüüd on asi korras.
Samas sain temalt ka tagumised uksed küljest ära võetud ja asjadest seest puhtaks.
Seda roostes poltide käiamist ja kangutamist oli küll üsna üksjagu.
Asjad käes, sai kõik ka kohe kastidesse-karpidesse ära pandud ja pliiatsiga ära märgitud, et pärast ei peaks selles pilla-palla segapudrus taga otsima, misasi kuhu käis.

Esmaspäeval oli mul plaan tegelikult teha garaazis üks põhjalik suurkoristus, sest et seda muud kola ja prahti koos "Volga" juppidega oli juba niipalju siginenud, et ringiliikumiseks oleks pidanud suisa karkudega ringi hüppama.
Eks enamjaolt olid need asjad kah, niiöelda ajutiselt paigutatud ja nüüd seda enam tuli kätte võtta ja hakata korda majja lööma, sest et see sodiladu hakkas omandama ikka päris globaalseid mõõtmeid.
Kuna öösel palavuse tõttu magada ei saanud, siis sain tänu sellele hommikul vara, kusagil kella 5 paiku, asjade tassimisega pihta hakata.
Sai seal mingi üks tunnike toimetatud, kui läbi hommikuse vaikuse hakkasid garaazi taga, metsa ääres oleva põllu pealt kostuma imelikud pasundamised.
Jätsin kolistamise ja kuulasin.
Need olid sookured, kes läbi hommikuse udu niisuguseid kruugutavaid hääli tegid.
See nn. seanss kestis vist, kui ma ei eksi, mingi pool tundi kindlasti.
Kuna mina pole varem sookurge vabas looduses oma ihusilmaga näinud( Tallinna Loomaaias küll, aga see pole ju vabas looduses), veel vähem kuulnud, siis otseloomulikult jättis selline elamus linnavurlele kustumatu mälestuse :)
Kui sookured ükskord oma hääleharjutused või vastastikused jutuajamised lõpetasid, tegutsesin garaazi all edasi.

Ütleme nii et terve päev kulus selle nahka ja vastutasuks sain sellele puhastamisele, sorteerimisele, tassimisele, asjade paigutamisele jne. jne. 4 (loe: neli) suurt aiakärutäit prahti.
Igatahes see oli täielik müstika, kuidas nii väike ruum niipalju erinevast ajastust pärit sodi mahutada võis.
Ennem sinna kõige kraami sekka oleks vast ainult üks jalgratas mahtunud- nüüd, lisaks kõikidele "Volgalt" ärakruvitud ja juurdeostetud detailidele, mis ma garaazi paigutasin, jäi sinna niipalju ruumi üle, et aja või ZAZ-965 ehk väike "muhk" sisse :)
Aga igatahes endal oli kah peale seda rassimist hea vaadata, kui asjad olid korralikult ja süsteemselt ära paigutatud.
Selle rassimise käigus ma avastasin ühe väga vajaliku kanistri, mille ma isa nõusolekul endale preemiaks võtsin. Tegu siis nimelt nõukaaegse 5-liitrise tosoolinõuga, mis oli täiesti kasutamata. Isegi see vanaaegse auto pilt oli peal.
Eks omal ajal vanaisa, kui tal Žiguli oli, ostis omale mitu kanistrit korraga ära, sest et ega omal ajal ei olnud neid autokaupu niimoodi vabalt poodides/tanklates saada, nagu praegu. Ja eks see kanistritäis tosooli jäigi siis kunagi paremaid päevi ootama.

Õhtupoole, kui ilm oli juba jahedam/mõistlikum ja parmud ja sääsed enam niimoodi ei terroriseerinud, nagu päeval, siis sai koos isaga natuke ka musta ja halli "Volga" kallal pusitud. Tema käest ma sain teada, et mul ei maksaks nende kandiliste kollaste udutulede ostmise ja paigaldusega veel niiväga kiirustada, sest et alles siis, kui auto 25 aastat vanaks saab, asetub ta automaatselt Eestis kehtivate seaduste alusel uunikumi staatusesse, ning alles siis saab temal olevate selliste lisavalgustitega ringi liikuda, nagu ta omal ajal sõita võis.
Näiteks seda asja ma küll ei teadnud.
Nii et seniks, kuni ma pean veel auto uunikumi staatusesse asetumist 6 aastat ootama, tuleb mul autole kuskilt hankida valged rombikujulised udutuled ja nendega sõitma.
Kuigi ega see ei tähenda seda, et ma neid kollaseid udutulesid valmis osta ei või :)
Samas uurisime ka, et kuidas selle roolide demonteerimisega asjad kulgevad ja tundub et ilma vastava rakiseta või tõmmitsata, ei taha nad kumbki samba küljest eralduda.
Sellepärast tegi isa paberi peale vastava joonise, missugune see kõige lihtsakoelisem rakis välja näha võiks.
Pärast hakkasin huvi pärast oma "Volga" raamatus sorima, et kas seal näiteks ei ole rooli eemaldamisest juttu ja kusjuures oligi. Ning tõmmitsa pilt oli ka joonisena jutu kõrvale toodud. Nii et midagi üle mõistuse keerulist selles töös ei ole.

Aga kui nüüd musta "Volga" tööde-tegemiste juurde tagasi tulla, siis see varuratta katteluuk, mis tagapaneeli seest eraldi välja käib, tundus mulle esmapilgul musta "Volga küljest võetuna, ikka üpris lootusetu detail.
Aga vaadates samasugust asja halli auto küljes seisvat, siis pidin nentima, et musta oma on ikka eelistatumas seisuses. Et tollest saaks veel isegi asja.
Selle tagapaneeliga ma pean mõtlema, mida teha, sest et ta on ikka, olgem ausad, üpriski läbi omadega- eriti altpoolt, kust ta põhjaga omavahel kinni on keevitatud.
Ma tean, et see on suht võimatuna näiv ettevõtmine, aga võibolla õnnestub, kas siis selle tulevase soetatava "Volga" küljest, või hoopis kellegi jupimüüja käest, see tagapaneel hankida.

Ja esipaneeliga tundub sama lugu olevat, kui iluvõre käiaga maha võtsin.
Nüüd võibolla mõnel tekkis jahmunud ilmega küsimus et "Iluvõre? Ja käiaga?"
Jah. Õieti lugesite, sest et osad teda hoidvad poldid olid juba nii kinni roostetanud, et roostesurm ka ei aidanud enam. Ja nii mul ei jäänudki muud üle, kui et lihvkettaga poldipead maha lihvida. Natuke vigastasin ka iluvõret, aga kuna ta on neid väikseid roostetäppe ikka päris täis ja mul on võimalus saada selle asemele samasugune korralik eksemplar, siis mingeid süümekaid ma selle kroomitud võre vigastamise pärast küll ei tundnud.
Sama saatus ootab ilmselt ka esistanget, sest et ma tegin kiire arvutuse ja selgus et odavam tuleb mul tellida või osta uus ja korraliku kroomiga kaetud esistange, kui see vana roostest ära puhastada ja viia ta galvaanikatöökotta kroomimisele.

Kui iluvõre ja tuled eest võetud said, siis vaatasin esipaneeli ja mõtlesin.
Mnjah...
Tundub et ka see detail tuleb mul uus osta, sest et neid läbivaid roosteauke oli seal ikka nii mõnigi.
Nüüd mõni raha kokkuhoidvam inimene haaraks muidugi peast kinni ja küsiks et mis see kõik maksma võib minna ja kas lihtsam poleks näiteks need kohad välja lõigata ja kasvõi mingi plekist lapp roostekohtadele asemele panna?
Ma vastaks selle peale nii et seda tööd või hobi ei tehta selleks, et selle läbi mingit majanduslikku kasu saaks. Rahulolu tehtud tööst on tähtsam.
Ja kui võimalus, siis kõigepealt tasuks eelistada ikkagi sirgeid ja tehases valmistatud korralike detaile, mitte hakata ise kuskil kodus keevitusaparaadiga mingeid "painutatud ratse" aretama.
See kodune painutamine jms. töö tehakse ikka viimasel võimalusel, kui ikka tõesti midagi muud üle ei jää.

Kusjuures see must "Volga" suutis mind veel mõne asjaga üllatada.
Nimelt siis sellega et võtsin üks õhtu armatuuri lahti- no spidomeeter ja soojendus ja mis tal seal kõik veel oli. Kruvisin midagi seal parasjagu torpeedo (e. tulemüüri e. vaheseina- kuidas keegi nimetab)parempoolse ülemise nurga juures, kui korraga sadas mulle krae vahele mingit pudi.
Surgin siis kruvikeerajaga seda nurka ja ohoo! Suured roostes plekikillud kukuvad põrandale!
Hakkasin siis uurima, et miks selline, armatuurialune nurgakoht nii jubedalt roostes on ja mis ma avastasin: selgus et see vihmavesi, mis oli esiklaasi all servas olevast õhuvõtuavast sisse sadanud, oli kõik vulinal parempoolsesse nurka kogunenud.
Ja kuna tal äravooluauk oli tänu puulehtedele jms. sodile ära ummistunud, siis kõik need aastad see vesi muudkui loksus seal rõõmsalt edasi-tagasi ja muudkui aga söövitas seda plekipinda, kuni lõpuks sai sinna augu sisse uuristada.
Läksin ja kontrollisin sama asja ka doonor-Volga juurest ja tundub et ma olen vist pääsenud, sest et doonorautol on see kõnealune detail täitsa heas korras, kuigi ta tuleb mul auto küljest lõikekäiaga kunagi lahti lõigata- kui asi juba niikaugel.
Aga see on kogu selle asja juures kõige väiksem mure :)

Auto ümber edasi-tagasi tiirutades hakkasin vaatama, et miks need esiuksed nii imelikult valgust "murravad".
Libistasin käega üle mõlema uksetahvli ja... mnjah.
No ei anna nii laines mõni detail olla ! Aga oli, ja midagi pole teha.
Nii et ei saa nendest esiustest ka asja, olgugi et algul plaanisin nad värvieemaldiga ära puhastada ja paarist kohast liivapritsiga uksenurgad puhtaks lasta.
Kui ikka plekipind teeb lippadi-lappadi, siis üldmulje autost hea ei jää.
Ja eriti veel musta värvi pinnal, mis näitab viimase kui ühe pinnalainetuse välja.

Nii et uued ja tahaks loota, et ka sirged esiuksed tuleb mul kuskilt veel muretseda.

P.S. Ennem jäi siin mainimata, et sellest garaazi koristamisest ja detailide- asjade edasi-tagasi vedamisest on ikka kasu ka.
Tänu sellele suurpuhastusele sikutasin mõni aeg tagasi soetatud "Volga" põhja garaaziuste ette, koos põhjaaluste talade ja poolraamidega, et näha, mida ta endast kujutab ja kuidas üldmulje on. Ja vaatasin neid asju passitades et midagi nagu ei klapi.
Ses mõttes ei klapi, et põhjaalused tugevdustalad jms. kõik sobivad, aga põhjapleki enda kuju on natuke veider, võrreldes mustas universaalis olevaga.

Ja leidsin ka vea.
Nimelt kuna mustal universaalil on ka kolmas istmerida, siis peavad ju seal istuvad inimesed sõidu ajaks kusagile ka oma jalad panema. Ja selleks on universaalidele teise rea tagaistmete alla, põranda sisse, sellised spetsiaalsed süvendid tehtud.
Sellel uuel soetatud põhjal aga sellist asja polnud.
Aga hea, et ma seda asja nüüd märkasin, sest et natuke kiruma ajaks küll, kui põhjale on kõik liivapritsi- ja värvimistööd jms. tehtud ja siis istmeid paigaldades avastad, et kuskile pole jalgu panna. See oleks küll natuke nadi värk.
Nüüd ei ole lihtsalt muud, kui tuleb vanal põhjal see kolmandal real istuvate inimeste jalgade jaoks tehtud süvenduskoht välja lõigata, koos teise ja kolmanda rea istme kinnituskronsteinidega, ja uue põhja sisse külge keevitada.
Ja sellel hallil universaalil ma nägin, oli sama viga- GAZ 24 põhi GAZ 24-04 all.
Sellepärast polnud tollelgi kolmandat istmerida.

Aga nüüd on jälle üks väike, kunagi halli universaali vahetatud põhja ja tema kolmanda istmerea kohta kerkinud küsimus, lahendatud.

15. Peatükk: "Volga" demontaazi kolmas etapp ja võitlus kutsumata külalistega.

(Juulikuu, A.D. 2006)

Tere üle pika aja.
Nagu näha, siis juunikuu on juba sujuvalt läbi saanud.

Vahepeal see autohobi on töö jms. tõttu tahaplaanile jäänud, aga võiks öelda, et mitte päris unarusse. Soetasin selle aja sees juurde nii lõikekäia, kui ka suuremate padrunitega võtmekomplekti, aga tundub, et neile on veel üht koma teist lisaks vaja.
No pole viga, eks neid puuduolevaid tööriistu saab ka lähiaja jooksul.

Siin mõni päev tagasi oli mul plaan tuua ka ülejäänud "Volga" detailid (sisekarbid, tiivakoopad jne.) selle inimese juurest ära, kelle käest ma auto põhja ja radiaatorigi sain ja ütleme nii, et läbi häda see ka õnnestus.
Kusjuures too antud situatsioon kinnitas veelkord tõika, et sõpra tuntakse hädas.

Kuna mul oli mitme inimese käest mitmeid kordi üle küsitud, kas ja kuna on keegi oma bussi või väikse kaubikuga sõiduvõimeline, sest et kindlalt on vaja see sõit ära teha, siis kõik, kelle käest küsisin, vastasid et pole probleemi, selle väikse veo saab ikka teha. Aga mida rohkem aeg reede poole nihkus, seda kriitilisemaks olukord muutus ja järjest rohkem rahvast alt ära hüppas: küll üks ütles et tal ei ole bussi, teine ütles et "Oh, ma juba võtsin õlle lahti", kolmandal olid mingisugused viitsimise/motivatsiooniprobleemid jne. jne. olgugi, et ma lubasin selle sõiduks kuluva kütuse- või bensiiniraha ilma kauplemiseta kinni maksta.
Ega ausalt öeldes, närvi ajab selline süüdimatu pohhuism ikka küll ja nii mõnelegi lubajale sai otsemaid tee selles suunas kätte näidatud, kus selg ja jalad ühise nimetaja saavad. Tähendab, oleks selline alt ärahüppamine üks või paar korda toimunud, no elab üle, aga mõne lubaja puhul on see suisa süstemaatiline, ütleks vaat et elustiiliks kujunenud ja olgugi, et ma olen üpriski pika meelega, lõppude lõpuks igal asjal on piir ka ükskord- no kaua võib ?

Aga vähemalt ma sain ühe tuttava abiga selle veo tehtud, kes ei pidanud paljuks Otepäält ekstra Tartusse sõita ja sealt veel omakorda edasi Kesk-Eesti suunas ja siinkohal talle siis veelkord tänud, et ta vastu ööd viitsis selle 200- kilomeetrise ringi ära teha.

Järgmine päev oli plaan see doonor-"Volga" varjualusest välja saada, sest et mul oli ikka kindel nõu ta pukkide peale tõsta ja tagatiivad küljest ära lõigata.
Ütleme nii et üritus õnnestus 50% -liselt.
Välja ma ta sain aga pukkide peale tõsta ja tiibasid eemaldada mitte, sest et keegi "ajudoonor" oli arvanud et ega sellel doonor-"Volgal" tungrauaõõnsusi põhja alla nagunii vaja pole, ja nii olidki need autotõstukiga vastu põhja laiaks litsutud.
Proovisin küll tungraua ja telliste abiga kasvõi ühtki nurka kergitada aga ei saanud- pidevalt oli oht, et tungraud libiseb alt ära ja nii ta mul praegu jäigi järgmist nädalavahetust ootama- siis on lootust korralikum ja natuke sobivam tõstevahend saada.

Kuna autot üles tõsta ei saanud, siis pidin olude sunnil tegelema muude töödega.
Kavas oli küljest ära võtta kõik klaasid ja tagumised uksed ning need garaazi viia.
Klaasidega see plaan peaaegu õnnestus, ustega mitte.
Tagaluugi klaasi sain veel ühes tükis kätte, samuti ka parempoolse tagumise, aga juhipoolne tagumine küljeklaas otsustas üks moment lihtsalt prõksti! teha ja katki ta oligi.
Algul esimene reaktsioon oli küll, et ma selle kuradi (tsenseeritud)ja (tsenseeritud)löön (tsenseeritud)!!!
Siis aga mõtlesin et ega sellest omaette sõimamisest miskit tolku pole, sest et kerel või selle konkreetsel tagatiival võisid teab mis ajast pinged sees olla ja nüüd klaas üritas ennast lihtsalt õigesse asendisse tagasi muuta.
Õnneks on see klaas sirge, mitte mingi kumera profiili või kujuga, nii et vajaduse korral saab klaasitöökojas šablooni või teise klaasi mõõtude järgi lasta uue lõigata.
Kahju oli ainult sellest et ma polnud varem näinud, et takso-universaalil oleks taga olnud hästi õrnalt toonitud, niiöelda "suitsused" klaasid ja sellepärast ma klaasi purunemisel nii mahlakaid väljendeid pruukisingi. Aga võibolla mõtleb midagi välja.
Tagumised uksed see-eest olid enda küljest nõus loovutama ainult polstri ja kaks ukselinki- ülejäänud atribuutika, õigemini neid hoidvad poldid, olid nii kõvasti kinni roostetanud, et ei aidanud roostesurm ka. Ja käiaga ma ei pääsenud ka neile ligi, sest et nad asusid sellistes tobedates õnarustes, kust kettaga lihvida ei saanud.
Seal peab nüüd mõtlema, mida nende poltidega teha. Kas läbi puurida või meisliga raiuda. Eks mõtleb- vaatab.
Aga vähemalt sai doonor oma koha peale paigutatud ja ma saan nüüd tema ümber igal sobival momendil tegeleda.

Mis musta "Volgasse" endasse puutub, siis temal lõpetasin salongi demonteerimistööd ära, ainult armatuuri veel jätsin sisse, sest et seal need juhtmed jms. pusa tahavad natuke insenerilikku lähenemist saada.
Tagumiste uste klaasid ja klaasitõstukid tulid peaaegu ilma suurema vandumiseta ära, kuigi ma pidin ikkagi ühe ukse lõhki lõikama, et seda klaasitõstesüsteemi kätte saada. Need poldid olid nii roostes ja nii tugevad et keerates isegi pooleks ei läinud.
Laepolster tuli ilma suurema vastupunnimiseta maha.
Selle alt vaatas mulle vastu hoolikalt liimitud porolonikiht.
Ilmselt tuleb seda mingi pahtlilabida vms. asjaga rookida- sõrmedega kakkudes võibki jääda teda sinna pudistama.
Aga laekatet üleval hoidvad vardad olid ilusti terved ja sirged, nii et vähemalt need asjad õnnestus mul kohe varjualusesse oma kohale teiste asjade juurde ära paigutada.

Mis veel armatuuri puutub, siis ma vaatasin et paljude nuppude paigutus on võrreldes tavalise "Volgaga" teistsugune ja osad neist suisa teise kujuga. Aga oma üllatuseks avastasin, et need paar-kolm nuppu, mis mustas "Volgas" on teistsugused, on doonoris kõik täiesti olemas ja korralikud kusjuures.
Kuna musta "Volga" roolgi oli signaalnupu juurest mõrane ja signaalgi polnud enam teab mis esimeses nooruses, siis sai ühe jutiga ka doonoris olev rool üle kontrollitud ja ennäe imet! Ka korralik rool oli olemas, nii et natuke positiivsust lisandus ka tollesse päeva.

Ega ilma oli ikka kuradima palav küll mõlemal päeval- eriti veel kui pikad töötunked seljas on.
Aga aerosoolis pihustatav roostesurm on lisaks roostes poltide-mutrite avamisele ka hea parmu- ja sääsetõrjevahend. Vähemalt enda jaoks ma tegin küll sellise avastuse. Nii mõnigi tiivuline, peale seda kui surtsaka roostesurma peale sai,lendas laperdava pikeeringuga uimaselt maapinna poole.
Ja vahepeal avaneski selline vaatepilt et kaks roostesurma surtsakat sai poltidele lastud, üks näljaste parmude ja sääskede suunas.
Ja selline nn.hävitustöö võttis ümbritseva õhkkonna ikka vaiksemaks küll :)

Stangedega ma pean veel mõtlema, mida ja kuidas ma neid lahti võtan, sest et need mutrid ja poldid on no nii kinni roostetanud, et peale lõikekäia neid ei võta vist miski. Proovisin küll võtmete ja padrunitega aga ei saa midagi. Esimesed neist kas siis keeravad kandid üle või ei keera üldse ja teised neist ei mahu lihtsalt nii kitsasse kohta vahele.
Vähemalt esituled sain ilma suurema kangutamiseta lahti, sest et keegi hää inimene oli mastiksitaolise lögaga enne logarite paigaldamist tiivakoopad kokku teinud.

Nii et ei tulnud see nädalavahetus nendest doonorauto tagatiibade lõikamisest midagi välja.
Aga võibolla õnnestub mul sellega järgmine nädalavahetus tegeleda, kes teab.
Igatahes ära tuleb nad saada, sest et 15-16 Juuli on Haapsalus American Beauty Car Show ja Dragrace, kus ma kindlasti tahan kohal olla ja sellele järgneval nädalal on Pärnus, Sauga Lennuväljal Rock Race, mis on siis Eesti mastaabis üks suuremaid dragrace-i laadseid üritusi- vähemalt osavõtjate arvu poolest kindlasti.
Nii et nendel kahel nädalavahetusel ma kohe kindlasti ei jõua "Volgadega" tegeleda.

P.S. Pilte ma veel nii detailidest kui ka tööde edenemistest kahjuks juttudele lisada ei saa, sest et see aparaat, millega ma neid pildistasin, kuulus teisele inimesele.
Nii et mul tuleb muude ostetavate asjade nimekirja ka üks digikas lisada. Varsti.

Järgmised uudised siis juba järgmisel nädalal.