Kolmapäev, veebruar 20, 2013

Terviseid teisest ilmast.

Nagu näha, pea aasta on juba möödas viimasest sissekandest.

Et mis siis vahepeal juhtunud on ?
Ütlen kohe ette ära, et mitte midagi erilist. Kellele kahjuks, kellele õnneks pole ma (veel lõplikult) kusagile kadunud. Ajan vaikselt oma töist rida ikka edasi.
See olgu ka ära mainitud, et eelmine aasta hobiautode keretööde vallas midagi ülierilist ei toimunud- peaasjalikult tahtsid savimist ja värvimist saada mõned "Volgad". Nii vanemad kui uuemad.
Kuna neid viimatimainituid olen siin nii pildi kui ka jutu näol esitlenud mitmeid kordi, siis mingit slaidiseeriat neist tegema ei hakanud. Eks nendest ole juba räägitud ka.
Üsna varsti aga on põhjust hakata siia jälle mõningaid pilte ja juttu üles laduma. Mis auto see on ja mis tast saab, selgub õige pea.

Räägiks nüüd ära ka siis selle pika eemaloleku põhjuse. Põhjus lihtne- ei viitsinud enam.
Kogu see piltide selekteerimine- paigutamine, jutu välja mõtlemine sinna juurde jms. hakkas pikapeale ära tüütama. Nii ma siis mõtlesingi, et teen määramata ajaks pausi. Ehk mingi aja pärast tuleb uuesti "vaim" peale.
Nii et eks näis- ehk järgmine postitus saab siinsega võrreldes võibolla pildi- ja juturikkam olema.

Reede, aprill 20, 2012

2012 NHRA Four Wide Nationals

Neljal rajal korraga toimuv kiirendusvõistlus USA-s

Ainus selletaoline etapp hooaja jooksul.
Ütleme nii, et viimased paar-kolm aastat ma niiviisi vahelduva eduga olen jälginud seda võistlusala. Eelkõige muidugi neti kaudu, kuigi soov oleks kunagi just see konkreetne võistlus enne surma oma silme läbi ka ära näha :)

Ma ei tea aga oletan, et adrenaliinilaks on mul kohapeal peale sellise võistluse vaatamist veel nii suur, et isegi kui kõik pealtvaatajad ja võistlejad on juba ammu minema läinud, siis mina hoian jätkuvalt muudkui kümne küünega tribüünipingist kinni ja vahin lollaka irve saatel kusagile ühte punkti :)

Pühapäev, märts 11, 2012

272. Peatükk: 1964 a. GAZ 21 L keretööd

Kuna "vanade Volgadega" tegelemine on rahva seas jätkuvalt populaarne- olenemata riigikorrast ja huvilise vanusest- siis lisaks mitmetele teistele autodele, mida siin-seal veebilehtedel kajastatakse, omalt poolt ka ühe lühikokkuvõttena juurde allpool olevate piltide ja jutu näol.

Nii palju või vähe, kui ma nendega erialaselt kokku puutunud olen, tuleb tunnistada et see konkreetne isend on üks parimais konditsioonis, mida mu silm näinud on.
Ainukesed keevitamist vajavad kohad olid tal esimeste uksepostide juures all põhjaplekis kaks auku ning paaris kohas mõlema poole lävekarbid.
Muidu oli kere korralik ja roostevaba.






Pagassipõhi:




Rattakoopa tagune plekk:


Põhjapleki tagumine...


....ja esimene osa:


Varuratta süvend:


Rattakoobas:


Kuna teada on, et tolleaegsed vene autode kereliited ja üleminekukohad kaeti tehases tinaga ja et see on üks paras rooste kogumise koht, siis ühe esimese asjana said need esitiibade liitekohad tehases pandud kattetinast puhastatud.
Vastu vaatas teadagi misasi:


Koopaplekid mootoriruumi poolt:




Kuigi kere ise ja tiivad-uksed-luugid tundusid esmapilgul suht sirged, siiski pahteldusest ei pääsenud neist ükski. Aga seda tuleb küll nentida, et pahtlit kulus terve auto liitekohtade tasandamiseks ning keredetailide silumiseks üllatavalt vähe- kõigest 3-4 liitrit.
Nii et mingit kipskuju temast väga ei saanud:


Esmase täitevkrundi all:






Vahepeal sai prooviks ära värvitud armatuurlaud, et vaadata, missugune see auto üks tulevastest värvitoonidest olema saab:



Võttis aega mis ta võttis, aga ükskord sai kere omadega lõpuks nii kaugele, et järgmine etapp oli värvikambrisse minek:










Esmalt läks autole toonkrunt:








Seejärel tulistasin peale punase värvi:










Kui punane värv kuiv, katsin auto kinni ning peale läks tema teine, s.t. beež toon.
Beež samuti kuivanud, pakkisin auto lahti ning lakkisin kere ja tagatiivad üle.
Lõpptulemus jäi niisugune:
















Järgmine sats olid uksed.
"Kõrgemalt poolt" arvati, et auto tagaustele on kindlasti vaja seda beeži tooni kaart sisse.
Stiilsem vaatepilt oleks muidugi kui terve alumine ring oleks punane, siis tekib autost külgvaates niiöelda ühtlasem mulje, aga kuna "oleks" on teadagi mis ja seda "disainelementi" nõuti pidevalt ja visa järjekindlusega, siis tuli ta ära teha:








Aega läks, aga valmis said needki:











Kogu tööde protsess kestis 4 kuud. Tempot tõmbas maha eelkõige külm ilm ja teiseks muud eluoluga kaasnevad asjad.
See sügise lõpul ja talvel autole keretööde tegemine kaotab tegelikult igasuguse mõtte.
Peaasjalikult see, et mitte ükski töö tellija ei maksa neid meeletuid küttearveid kinni, mis tööruumi soojendamiseks kulub, et seal oleks võimalik tegutseda ja teiseks on see lihtsalt mõttetu raha ja aja raiskamine, kui pool või üle poole päeva kulub ainult töötoa soojaks kütmisele ja lisakütte materjali organiseerimisele.
Et siis järgmisel hommikul samamoodi otsast peale hakata. Täiesti surnud ring sisuliselt.
Nii et vahel on parem panna "pood mõneks ajaks kinni", tegeleda muude asjadega ja oodata soojemaid ilmasid. Mingi ette dikteeritud "ajaplaani" nimel mitmeid tunde jahedas ruumis tööd teha on täielik nonsenss.
Minu teada pole enam seda riikigi, kus "plaan oli püha ning kõik see A ja O", aga tundub et NLKP presiidiumi mentaliteet on osade inimeste peast jätkuvalt visa kaduma.

Reede, juuli 22, 2011

271. Peatükk: 1979 a. Cadillac Coupe DeVille (d´Marchand Edition) keretööd

Juunikuu ning osalt ka Juulikuu algust sai sisustatud siis pealkirjas mainitud hobiauto keretöödega.
Ette rutates ütleks ära, et huvitava ajalooga masin.

Esiteks muidugi tema nn. tiitel mudelinimetuses.
Täpsemalt on see lahti seletatud Cadillaci klubi foorumilehel, mida saab lugeda siit.
Teiseks auto mõningane kuulsusrikas ajalugu. Olevat see Cadillac kuulunud siis uuest peast kunagi ühe osariigi kubernerile (või oli hoopis selleks tema asetäitja).
Ja kolmandaks ma ei tea (veel) ühtegi eestlast, kes lendaks USA-sse, eesmärgiga sõita algusest lõpuni läbi kuulus maantee Route66, ning et elamus veel muljeterikkam oleks, ostaks omale kohapealt ühe vanema Cadillaci ning teeks sõidu juba sellisel moel.
Kuna auto pidas end kogu viimati mainitud teekonna(Idarannikult Läänerannikule ja tagasi) USA-s väärikalt ülal ja omanikule ta meeldis juba esimesest hetkest, siis toimetatigi üks järjekordne Cadillac Eestisse.

Üsna hiljuti aga arvati, et auto võiks saada oma algse värvilahenduse siiski tagasi.
Esmamulje, kui ma seda autot esimest korda vaatama läksin, oli positiivne: mingeid suuremaid pinnaloperdusi või plätusuuruseid roosteauke keredetailides mu silm ei fikseerinud. Vaid uksehingede all asuvad uksepostid olid ühed problemaatilisemad kohad, millele auto omanik tähelepanu juhtis ning mis kindlalt tahtsid keevitamist saada.
Eks neid kriipse-kraapse, olmemõlke, üksikuid roostetäppe uste alaservades jms. oli küll, aga no.... me räägime eelkõige autost, mis on minuga praktiliselt ühevanune. Loogiline et nii vanal masinal, mida on kasutatud eelkõige kui sõiduvahendit, on sellised eelmainitet asjad ajapikku paratamatu nähtus.

Paar pilti, missugune see Cadillac siis USA-s müügiplatsil välja nägi:





Umbes selline vaatepilt avanes mulle ka.

Auto omanikule anti küll erinevate isikute poolt mõista, et tal vist pole peas päris kõik korras, kui ta laseb niiviisi, asja eest teist taga oma hobisõiduki lihtsalt niisama ilma konkreetse vajaduseta üle värvida, "sest et piltide peal on ta ju täitsa normaalne".
Aga kuna omanik oli juba teinud profülaktilisest huvist lähtuvalt nö. "seksuaalset selgitustööd" oma auto ajaloo kallal ja sealt koorus muuhulgas lagedale ka pealkirjas mainitud lisanimetus, siis enam taganemisteed polnud ja otsus oli niiöelda lõplik ning edasikaebamisele ei kuulunud.
Ühesõnaga- auto tuleb värvida ikka tema algupärase värvilahenduse järgi ning Juuni algul saigi siis masin ette võetud.

Õnneks oli autoomanik tervet mõistust omav isiksus ja ta ei hakanud mulle mingisugust musta uunikuminumbri teemat ajama, olgugi et ma andsin talle mõista, et sellest masinast saaks väga hea "frame off restauration" algmaterjali.
Selle peale vaadati mind sellise näoga, et kas mulle on plokk eterniiti pähe kukkunud, et sihukest pläusti ajan suust välja ning öeldi vastuseks, et tema enesehinnangut see nüüd küll ei loksuta, kas ta auto sõidab valge- või mustapõhjalise numbriga.
Et ei mõjuvat see numbritahvli värvus ei auto kiirusele ega muudele tehnilistele omadustele. Põhiline, et auto saaks lihtsalt oma algupärase värvilahenduse tagasi ja ta tänavapildis viisakas välja näeks. Muud midagi.

Demontaaži käigus selgus, et omanik oli rääkinud tõsijuttu- peale uksehingede juures asuvate kohtade me ei näinud koos plekksepaga autol ühtegi muud detaili ega kohta, kust oleks suuri roostemulle või auke paistnud. Olgugi, et vaatasime ta kahe silmapaariga üle.
Nii et oma vanuse kohta on tegu ikka väga hästi säilinud eksemplariga.

Siin siis paar pilti probleemsetest uksepostidest:






Senikaua kuni ma "lammutasin" autot pulkadeks võtta, plekksepp lõikas uksepostidel mädanenud kohad välja, mõõtis sobivad tükid asemele ning keevitas kinni.
Juhipoolne uksepost valmiskujul:


Parempoolne uksepost valmiskujul:


Iseenesestmõista pole 30-ne aasta vanust autot USA-s ülevärvimisest säästetud.
Neid masinaid, mis veel originaalvärvi all ringi liiguvad, on autode üldhulgas siiski kaduvväike protsent. Enamus on vähemal või rohkemal määral erinevatel aegadel juba kaks või enamgi värvitooni peale saanud. Nii oli ka konkreetselt selle auto puhul.
Viimase värvimiskorraga ei viitsitud isegi ukseauke üle võõbata. Piirdutud oli ainult välimiste kerepindade värvimisega. Pagasiluugi sisepind siiski samuti.
Alljärgneval pildil võibki näha erinevat tooni "tõestusmaterjali" ja ukseava valtsiservast on näha ka algupärast originaalmusta, millega auto vööliinist altpoolt üle tuisati:


Demontaaž ja keevitustööd tehtud, järgnes neile uste ja tagatiibade lihv ning pahteldus kuna nood olid kõige rohkem lainetavamad detailid.
Kuigi mul tuli eelnevalt seda USA-s pealekantud savi ja muud manti maha hööveldada, siiski ei pääsenud ma uste ja tiibade pahteldamisest kuskile.
Seda savi läks ikka omajagu. Nii et polnud see auto nii sirge ühti, kui algul vaatasin:






Uste ning tagatiibade esmane täitevkruntimine:




Esimesele kruntimisele järgnenud uste ja tagatiibade lihvimine:

See roheline asi, mis täitevkrundi alt läbi kumab, on kunagi USA-s pealekantud klaaskiudpahtel, millega seda matsu saanud ust oli siis püütud mingitmoodi sirgemaks õgvendada. Eriliste tulemusteta, kuna ma pidin seda veel omakorda päris hulk aega üle lihvima ning ka siis tuli mul uksele täiendav pahteldus teha, nagu eelmistelt piltidelt näha võib.
Nii et eks ta üks paras kipskuju sai, see uks.







Sedakorda läks siis juba kogu auto täitevkrundi alla:








Auto peale teistkordset kruntimist ja lihvimist:








Enne viimaset lihvi kasutasin hallikat täitevkrunti. Kontrastsuse mõttes.
Et keredetailide pinnasiledus välja joonistuks ja samas saaks vaadata, missugune see aluspind lõpuks jääb. Kas peab veel täiendavalt kruntima ja lihvima või piisab nendest juba tehtud kordadest. Vist piisas.






Siin siis värvitöökoja õue peal oma värvimisjärge ootamas:




Kui auto omadega lõpuks värvimistuppa jõudis, hakkas üks järjekordne aeganõudev töö- kinnikatmine, mis kestis kaks päeva.
Raske uskuda, aga nii ta oli:






Kolmandal töökojas olemise päeval sain aga katmis- ja ettevalmistustöödega nii kaugele, et võis hakata auto värvimise peale mõtlema.
Õigemini polnudki see enam niiväga päeval, pigem kiskus kellaaeg too moment juba õhtu suunas.












Kogu see tööde protsess- musta värvi tulistamine, auto kinni katmine, hõbedase tooni värvimine, auto kinni katmine, punase disaintriibu joonistus aerograafiga ning lõpuks auto ja detailide üleni lakkimine võttis kokku aega 18 tundi. Järjest.
Nii et lõuna paiku võtsin värvipüstoli kätte ja järgmise päeva hommikul kell 10 riputasin ta uuesti varna.
Selle 18-tunnise ja pideva "ajude kepi" tulemus sai ära kuivanuna siis lõpuks niisugune:




















Tagantjärgi võib õnne tänada, et värvitöökoja juhataja poolt oli varutud piisaval hulgal kohvi ja tubakat kulus selle töö käigus samuti ohtralt. Ilma nendeta poleks vist ööd üle elanud, olgugi et süda tahtis magamatuse ja värvi kuivamispauside ajal toimunud kohvijoomise ning suitsutegemise tõttu suu kaudu välja tulla.

Mõni päev hiljem värvitöökotta minnes lõhkusin paari tunniga ära oma mitmepäevase töö(loe: pakkisin auto kattepaberitest lahti) ning ajasin ta välja, et vaadata "mihukene ta siis sai".
Sai täitsa rahuldav. Parem kui varem:






















Piltidelt pole hästi näha, kuid tegelikult on see lakialune must värv selline "kiiksuga must". Omanik arvas enne värvimistööde algust, et võiks korraldada ühe instrumentaal-nahhaal katse-eksitus meetodi: Panna mustale värvile punast metallikutera sisse. Et siis jääb päikese käes mulje, nagu auto oleks punase varjundiga sätendav must (või oli see vastupidi), aga hämaras on värvitoon must nagu must ikka.

Nii et lõpptulemus vist õnnestus.
Vähemalt (senimaani) pole omaniku poolt vaalapüügilaeva meelitussireeni moodi üürgamist kuulda olnud, justkui "ta oleks täiesti p.....keeratud auto omale saanud üüratult kalli raha eest".
Isegi mõningate defektide tõttu, mis värvimistööde käigus tekkisid(paratamatu nähtus- see lihtsalt on nii) ning mida ma pärast oma värkstoa juures omanikule näitasin, ei haaranud autoomanik kohemaid hapnikumaski järele või siis teisipidi, ei tõmmanud oma "vinguviiulit" käima, vaid vaatas need kohad üle ja avaldas arvamust, et ehk saab ikkagi asjast asja.
Nii et mõistusepärane suhtumine, ütleme nii.

Siinkohal lähevad aga tänusõnad eelkõige värvitöökoja juhatajale, kes viitsis tööde protsessidest pilte teha ning oli sunnitud terve see öö töökojal niikaua silma peal hoidma, kuni ma auto värvimisega tegelesin.

Mõni päev tagasi käis auto Tartus ning enne äraminekut tegi omanik Cadillacist õhtuhämaruses veel mõned pildid: