256. Peatükk: Cadillaci kruntimine.

Paneks mõned pildid üles vahepeal toimunust.

Juttu mul eriti pajatada pole, kuna pildid räägivad vast enda eest ise:


Nagu näha, oli autol ka katus veel originaalvärvi all:


Tagapaneel ja tulemüür olid mul juba eelnevalt ära matistatud, krunditud ning värvitud.
Ütleks et selle auto õige värvitoon(mis oli värvimüüja andmebaasis täiesti olemas) on selline....kuidas ma ütlen nüüd... päris huvitav.
Kollane on ta küll, aga veidi teistsugune, kui ma alguses ette kujutasin.
Niipalju vihjaks juurde, et praegusest toonist on ta mõnevõrra tumedam.
Mulle igatahes meeldis ja selle musta katusega sobib ta võibolla ka päris hästi kokku.
Seda õiget/autentset värvitooni saab näha siis, kui juba kere värvimiseks läheb:


Ka lävekarbid lasin mulinal happekrundiga üle:


Samuti mõlemal uksepostil haljad kohad:


Lõpuks üleni musta täitevkrundi all.
Meenutab mõningal määral Batmani autot oma mattmusta pinnaga:






Varsti on siis suurem lihvimine ning peale seda võib hakata juba värvimise peale mõtlema.
Enne seda tuleb aga selg korda saada. Poolküürakana auto juures krimpsus näoga tegutsemine pole ka midagi eriti asi.

255. Peatükk: Cadillaci pahteldus ja kruntimine.

Meil garaažis on koos autoomanikuga Cadillaci juures käimas sellise tempoga remonttegevus, mida võiks nimetada suisa fortissimoks.
Kumbki vehkleb "omal rindel": Auto omanik lihvib ja peseb mootoriplokki puhtaks, mina tegelen kerega. Õigemini tagatiibadega.
Tempo on fortissimo sellepärast, et auto omanik soovib oma Cadillaciga minna Mai alguses toimuvale Valgevene vanatehnikaüritusele. Kuna tööd on palju ja aega vähe, siis juba ammu pole tavainimese mõistes normaalpikkusega tööpäevast juttugi. Asi kisub rohkem 12 ja enam tundi päevas ning seitse päeva nädalas toimuva suunas. Nii et pole miskit parata.

Üleeile läks siis suuremas savitamiseks. Mitte savutamiseks. See on midagi muud.
Teisisõnu- hakkasin pahtliga tagatiibadele mingit esmast kuju andma.
Kuna pilte ma saan teha jätkuvalt ainult ühest poolest, siis tuleb sellega olude sunnil leppida.

Parempoolsel tiival piirdus asi enamasti ainult ukse juures oleva tiivapinna pahteldusega, juhipoolsel küljel oli seevastu terve tagatiiva keskmine pind laines.
Mõni pilt parempoolsest tiivast:


Peale pahtli kuivamist, hööveldamist ning taldlihvijaga lihvimist nägi tulemus välja selline:


Pahteldatud pinnad läksid (nagu selle musta, 1956 a. Cadillaci puhulgi) musta täitevkrundi alla.
Järgmisel päeval(s.t. siis eile) arvasin, et võiks juba terve auto musta täitevkrundiga üle võõbata, kuid peale tagatiibade hööveldust vaatasin, et niisugusel kujul ei kõlba nad küll kuskile. Pinnad lainetasid veel päris tunduvalt:




Nii et mul tuli tagatiivad uuesti üle hööveldada ja lihvida ning veelkord täitevkrundiga katta. Nüüd siis juba terves ulatuses:


Homme, õigemini juba täna pean paralleelselt auto kere lihvimisega veel kord sama hööveldamise operatsiooni kordama. Siis ehk on lootust, et nad saavad juba sellisel kujul sirgeks, et nende kohta võiks öelda "enam-vähem rahuldav".

Taldlihvija tärinale sekundeeris vahelduva eduga auto eesotsas toimetava omaniku käes olev drell, millega puhastati mootoriplokki ning raami mustusest ja siin-seal kohati esinevast pindmisest roostest.
Vahepeal garaažis avanenud vaatepilti võis iseloomustada pealkirjaga nagu "Must ja Valge koer". (Võibolla mõni ehk mäletab seda Tšehhi multifilmi).
Üks auto juures toimetavast tegelasest oli kaetud stabiilselt rooste- ning rauatolmu kihiga, nii et ainult prilliklaasid särasid(ülejäänu oli kõik ühtlaselt must) ning teine tegelane oleks justkui äsja plahvatuses osalenud kokaiinilao riismete keskelt välja astunud- pealaest jalatallani valge tolmuga koos. Ja mõlemad jube asjalikud sealjuures. Vähemalt nad üritasid olla.

Ega see mootoriploki puhastus ka väga ladusalt ei edenenud.
Ma juba aimasin, et see saab üks üpris nüri töö olema. Nii et kui ma vahepeal käisin uurimas, et ega veel sellest igasuguste nurkade ja nurgataguste lihvimisest tüdinenud pole, siis öeldi vastuseks, et olen küll ja mitte vähe, aga midagi pole parata- asi on vaja valmis saada.
Aga nagu piltidelt näha võib, see mitmepäevane, aega nõudev ning närvesööv nikerdamine mootori kallal on andnud lõpuks ka tulemusi:




Värviks sai valitud kuumakindel aerosool, tooniga "Fordi potisinine" ning sellele läks omakorda lakisurtsakas ka peale.
Sellist värvi olid "tol ajal" ilmselt enamjaolt kõikide Cadillacide mootoriplokk kui ka klapikambrikaaned.
Vahepeal on tsinkimisest tagasi jõudnud nii kapotihinged kui ka paar teist vidinat, mis autole kunagi külge kruvitakse. Samuti on liivapritsiga ära puhastatud, krunditud ning musta mattläikelise raamivärviga üle värvitud mõned paksemast metallist kereosad, nagu rattakoopad ning esipaneel.
Need ootavad samuti seda aega, millal kere kokkupanekuks läheb.

P.S. Kui ma õhtul(või mis õhtul... öösel õigemini) arvuti taga istusin ning järjekordse peatüki süžee mõtlemisega tegelesin, siis netis ringi vaadates sattusin nägema www.motors24.ee lehel ühte videoklippi, kus siis oli põgusalt juttu eelmine aasta Haapsalus toimunud American Beauty Car Show-st.
Muuhulgas pakkus aga mulle teravdatud huvi näituse ühe žüriiliikme, Andrus Mõsovski jutt keretööde kohta, millega ma üldiselt olen täitsa päri.
Videoklippi saab vaadata siit ning minu tähelepanu köitnud jutt hakkab pihta 5:58-st minutist.

254. Peatükk: 1959 a. Cadillac Coupe DeVille ja Buick Riviera keretööd.

Ükspäev helises telefon ning avaldati soovi minuga kokku saada, et pidada ühe klassikalise auto juures läbirääkimisi. Läbirääkimiste põhjuseks oli siis seesamane kollast värvi "Cadillac", mille kohta ma eelmises postituses paar vihjet kirja panin.
Peale auto vaatamist juhatati mind tuppa, pandi laua taha istuma, ette lükati kohvikruus ning Cadillaci omanik küsis mu käest, et kas ja kui kiiresti ma selle auto valmis saaksin, juhul kui ta kohe ette võetakse ja tegema hakatakse.
Ma mõmisesin alguses midagi ebamäärast talles vastu, stiilis: "Mul on päris mitu autot veel töös" jne.
See vastus aga Cadillaci omanikule ei sobinud, nii et ta kordas oma küsimust.
Ma üritasin järjekordselt oma olukorda selgitada, kuid ka seekordne vastus ei sobinud talle.
Et sõnadel mõjuvam toime oleks, reguleeris "Cadillaci" omanik oma hääleorganid toavaljuse peale ümber, löödi rusikas lauale ja öeldi: "Kurat! Kasvõi nui neljaks, aga see "Cadillac" tuleb kohe korda teha. Muidu ta jääbki mul tegemata. Ja siis on p...s."
Seepeale võttis maad vaikus. Selle katkestas ainult kohvimasin, mis lörises nurgas järgmist kannutäit kohvi valmistada ja üle laua, mis äsja oli saanud korraliku kabelimatsu ühelt rusikalt, vaatas mulle otsa snaiperlik silmapaar, mis ei tunnistanud mitte ühtegi minupoolset vastuargumenti.

Mõtlesin ja mõtlesin, et kui selle asjaga on ikka nii kiire, nagu mulle äsja tungiva kotkapilgu saatel esitati, siis pole mul mitte mingit valikut. Sundseis niiöelda.
Ehk nagu ladina keeles öeldakse: Vestigia nulla retrorsum.(Tagasiteed ei ole).
Igatahes ma tulin sealt "audientsilt" ära (veel) kilbiga.
Kes teab, see taipab, mis ma selle kõnekäänuga silmas pidasin.

Ühel järgnevatel päevadel, kui autol olid plekitööd juba tehtud ning sõiduk minu juures, alustasime esiotsa detailide monteerimisega (tiivad, esistange ja tuled olid juba eelnevalt ära võetud). Iga ära kruvitud detailiga avanes tükk musta ning pesemata välimusega mootorit:


Vahepeal võis selle koha peal vist ainult karguga ringi hüpata. Kõndida ei saanud, kuna põrand oli seda kola otsast otsani täis:


Mootoriplokk teise vaatenurga alt:


Tegelikult polnud esialgse plaani järgi kavas üldse mootorit lahti võtta, kuid auto omanik -põhjalik inimene nagu ta on- arvas, et võiks ära värvida klapikambrikaaned ning õhupuhasti. Seejärel vaadati, et "Need rihmarattad näevad omadega suht nirud välja. Tuleb ikka nood ka üle värvida". Siis avastati, et karburaatori all olev "ämblik" on kogu selle kõntsakihi seest vaevumärgatav. "Tuleb too ka ära puhastada ning värvida," kõlas järgmine otsus. "See kuradima veepump ei paista selle saasta seest üldse välja," kostus veidi aja pärast auto esiotsa juurest.
Ja nii samas vaimus edasi. Nii et lõpptulemuseks jäigi raami aiste vahel seisev mootoriplokk.

Senikaua kui auto omanik jätkuvalt mootorit lahti muterdas koos seda tööd lihtsustava remondisõnastikuga, hakkasin mina tegelema kereplekkidega.
Parempoolne tagatiib oli kunagi USA-s, ilmselt ühelt kaktuselt(kuna auto pärineb Arizona osariigist) korraliku matsu saanud. Nii et plekksepp pidi hulk aega seda äranätsutatud plekipinda paksust pahtlikihist puhastama. Plekk oli selle koha pealt muidugimõista omadega niivõrd läbi, et asja temast poleks saanud. Sellepärast lõikas plekksepp avarii saanud koha välja, painutas sirgest tahvlist enam-vähem sama kujuga tüki asemele ning keevitas kinni:


Kahtlased mõrad kummalgi pool kapoti pealispinna sees:




Esimene suurem kiht tinapahtlit:


Ka tagatulede "koonused" tuli tinapahtliga siledamaks tõmmata.
Omanikul oli algselt soov lasta nad üle kroomida, kuid selgus et nende plekipind on ikka niivõrd ebaühtlane, et kroomimisse neid sellisel kujul saata ei saa.
Nii et lähevad auto kerega ühte värvi, nagu nad algselt olid:


Kumbki tagatiib, kaasaarvatud lävekarbid said altpoolt eelnevalt liivapritsiga puhtaks lastud, et vaadata, kas tuleb värvi alt veel mingeid üllatusi lagedale. Mõningaid siiski tuli. Nii et plekksepp pidi ka neid täiendavalt veidi sirgemaks õgvendama.
Üldjoontes polnud neil aga eriti viga midagi. Ütleks, et see "Cadillac" on oma vanuse kohta suhteliselt hästi säilinud kerega. Tavaliselt kannavad sellises eas sõidukid juba eelmainitud kohtades paksu pahtlikihti või siis on suisa olematud. Selle autol veel kereplekki õnneks jagus.
Kuna roostetäppe, kivitäkkeid, väljalöödud ja õgvendatud kohti oli kummalgi tagatiival suht palju, siis otsustasin parema selguse saamiseks tiivad kuni iluliistu kinnitusteni haljaks lihvida:


Üks lähivõte lävekarbist altpoolt:


Enam-vähem kujusse lihvitud parem tagatiib:


Ette olgu ära mainitud, et taolist iluliistu kinnitusavadeni lihvimist ma praktiseerisin mõlema tiiva juures. Kuna juhipoolne külg oli aga seinale liig ligidal, et sellest mingit ülevaatlikku pilti saaks teha, siis tuleb olude sunnil näidata kogu eelnenud ja järgnenud töid parempoolse tagatiiva juures.
Nagu juba tavaks, haljale plekile happekrunt peale...


... ning selle kuivades omakorda hall täitevkrunt:


Miks ma need tagatiivad just nii kruntisin ja mitte teisiti, selles saab lähiaja jooksul selgust.

Et mu jutt väga üheülbaliseks ei muutuks, siis paar fragmenti ka vahepeal tehtud Buick Rivierast.
Selle tagatiibade pahteldamine, lihvimine ja kujusse voolimine oli üks "ooper" omaette. Eks ta üks paras kipskuju saab, aga midagi pole parata:


Ei oska arvata, mitmes kiht pahtlit siin katuse servades juba on:






...kuid mõne aja möödudes hakkas asi juba mõnevõrra ilmet võtma:




Et anda asjast mingigi ülevaade, siis pidin selle auto puhul samamoodi kasutama nn."ühe tiiva pilte", kuna teise poole pildistamine oli ruumipuuduse tõttu suht problemaatiline:


... ning kaks musta täitevkrundi kihti saigi peale:




Praeguseks meenutab see Riviera oma mattmusta värvipinnaga mõnevõrra custom-tüüpi autot.
Millegipärast aga ma arvan, et omanik sellisest värvilahendusest eriti vaimustatud pole. Nii et tuleb kuidagimoodi sammhaaval teha temast ikkagi lõpuks läikiva värvkattega masin.