esmaspäev, november 06, 2006

30. Peatükk: Selle aasta "Grande Finale".

Ütleks, et see möödunud nädalavahetus oli selle aasta üks olulisimaid peale "Volga" ostu.
Mul õnnestus tänu nn. diplomaatilistele läbirääkimistele saada ühe Tallinna lähedal elava mehe käest oma universaalile tehases valmis stantsitud tagatiivad, esitiivad ning üht koma teist veel.
Kuna neid suuri nn.plekktahvleid, milleks need tagatiivad juba kord on, käe otsas ikka ära ei tassi, siis pidin pöörduma ühe oma tuttava poole, kes viimati aitas mul seda halli takso-"Volgat" Tallinna lähedalt maale transportida ning küsima, et kas ta on nõus nii pikka sõitu ette võtma, eeldusel, et see sõit makstakse ikka kinni ka.
Tema sõnum oli, et "kui vaja, tavai, lähme käime ära- pole probleemi."

Pühapäeva hommikul saime siis bussijaamas kokku, ning võtsime suuna Tallinna poole.
Kui mööda Piibe maanteed sõita, siis ega ei ütleks, et tegu oleks olnud novembrikuuga. Vaatepilt meenutas pigem Jaanuari või äärmisel juhul Detsembrit- lund oli nii maas, vees kui puus. Ja oi kui libe oli...
Sõidu ajal võis näha, et nii mõnigi "ahastav" rööpapaar oli diagonaalis ära lõppenud kusagil kraavi juures. Mismoodi see rööpapaar edasi läks, võis ainult oletada.

Kui jõudsime Peterburi maantee äärde, helistasin siis onule, et me oleme kohal.
Onu aga ütles, et teda pole praegu kodus, ta olevat metsas ja ta ei tea öelda, kaua tal seal aega võib minna. Et tehku me niikaua kuskil aega parajaks ja eks ta siis helistab, kui hakkab koju jõudma.
Mõtlesime, et mis siis nüüd teha.
Et niisama ühe koha peal passida pole ka nagu mõtet.

Siis tuli meelde, et siinsamas lähedal asub ju see kuulus Kiiu torn.
Et kunagi oli ta lausa vist mingi restoran isegi olnud ja et võiks vaatama minna, kas see üldse pühapäevasel päeval lahti ongi.

Sõitsime siis Kiiu alevikku sisse ja kohe vaatas ka torn meile vastu.

Üks väike auto seisis ka seal ukse ees.
Et ju siis keegi tornis ikka pesitseb, kui auto ukse ees seisab.
Astusime ligi ja selgus, et imekombel ta oligi avatud!

Sisenesime torni.
Vastu võttis meid soe ruum ja mõnus hämarus.
Selline esmamulje jäi, nagu oleks kuskile päkapikumajja sisenenud.
Leti tagant vaatas meile vastu selline vanemapoolsem ja lahke naisterahvas, kes soovitas meil senikaua, kuni tellitud toit valmis saab, tornis omal käel üks ekskursioon teha.
Seda polnud meile vaja kahte korda ütelda :)
Kui tegin lahti ühe madala ukse, mis pidi viima teisele korrusele, avanes mu ees selline pilt:


Ütleks et mitte just kõige sujuvam trepp.
Kuid ega see meie seda "avastamisindu" jahutanud. Ja kui me ükskord oma sellelt avastusretkelt tagasi tulime, olid juba toidud valmis, ning ma laveerisin ühe, ning autojuht teise toidukandikuga samast trepist üles teisele korrusele, kus asus söögisaal, taustaks kõlamas perenaise hoiatav hääl, et " vaadake et te kõhuli seal trepi peal ei lenda !", millele ma hõikasin vastuseks, et "eks see siis ole kuulda !"

Kui keha kinnitatud, katsusin need nõud samamoodi ühes tükis ja tervetena sellestsamast järsust trepist alla tagasi viia. Ütleks, et seekord veel õnnestus.
Kuna ma ei teadnud, et mis kell see "Volga" kereplekkide omanik kavatseb helistada, siis ei tahtnud eriti pikalt aega viita, vaid asusin ruttu pilte tegema, et siis oleks, mida kunagi hiljem vaadata.
Autojuht jäi samal ajal perenaisega juttu puhuma.


Sellised laternad olid kogu tornis niiöelda üheks läbivaks jooneks:


Teise korruse söögisaalist ma pilti ei saanud teha, sest et pildiaparaadi patareid hakkasid vahepeal looja karja minema. Kuid ühe huvitava detaili ma sealt siiski leidsin.
Keegi, kas siis perenaine ise, või mõni tema tuttav, oli teinud sellise mosaiigi:


Trepp, mis viis kolmandalt korruselt teisele. Päris kitsavõitu, või kuidas ?


Kolmanda korruse kamina kohal asuv ankur või midagi sellist:


Kolmas korrus:


Siin pildil on näha seinast eenduvat korstnajalga. See oli läbi kõigi nelja korruse:


Müüri sees asusid sellised väikesed aknad. Eks nad rohkem laskeavadeks olid mõeldud:


Siin pildil on müüriväline puidust osa, mis on ringiratast ümber torni ning kus siis ilusa ilmaga saab istuda ja söögipausi ajal akendest ümberkaudset asulat silmitseda:


Uks, mis avanes neljanda korruse ruumi:


Neljas korrus:


Kui jõudsin ühes tükis jälle esimesele korrusele tagasi, siis autojuht oli laskunud elavasse jutuajamisse restoranipidajannaga, kes jagas meile muljeid torniga seonduvast ajaloost ja elust-olust ning missugused külalised neil käinud on.
Kui torni ajalugu lühidalt lahti seletada, siis kuulus see 16. sajandil mõisnik Von Tiesenhausenile. Ülespoole aheneva 4-korruselise torni alumine korrus täitis kaitseülesandeid oma 8 laskeavaga. Teine korrus oli pererahva eluruum, kuhu siirduti ähvardava ohu korral. Seal olid neil ka magamisasemed jms. eluks vajalik.
Kolmas ja neljas korrus olid jällegi kaitse- ja meeskonnakorrused. Kolmandalt korruselt viib uks välisseinast eenduvale kaitsekäigule, mille ülesandeks oli torni jalami ja välisukse vertikaalne kaitse, ehk siis seesama puidust "ring", mis on esimese pildi peal näha.
Kiiu torn restaureeriti 1975 aastal ja sellest ajast alates töötab seal kohvik.
Muuhulgas kinkis perenaine, kes on seal töötanud juba 15 aastat, meile kummalegi ühe Kiiu torni tutvustava voldiku ja ühe torni pildiga postkaardi ka.
Lihtsalt niisama :)

Enne äraminekut nägin, et esimese korruse baarileti peal seisis vasest embleem.
Panin sinna kõrvale selle äsjaostetud kinkekomplektina "Kiiu Torni" likööripudeli ka, mida seal kohapeal müüdi. Ma vaatasin, et see on nii eriline suveniir, et selle ma lausa pean ära ostma.
Kes gooti tähtedest aru ei saa, siis võtmega tahvli peal on kirjas, et kolmapäeval, reedel, laupäeval ja pühapäeval avatud 19:00-24:00.
Nii et "omal ajal" need nn. vaba aja veetmise kohad ilmselt võisidki nii vähe aega lahti olla, sest et enamjaolt olid nad puupüsti täis ja kõik istekohad hõivatud ning sissegi said taolistesse restoranidesse ainult täiskasvanud inimesed (ma ei mõtle selle all 18-19-aastaseid, kes arvavad et nad juba on täiskasvanud) ning hinnakirigi võis mõnes taolises peenes kohas päris krõbedaid numbreid sisaldada:


Kiiu torn seest ära vaadatud, restoranipidajannale tänusõnad edastatud, hakkasime väljuma, kui perenaine hõikas mulle järgi, et "Vaadake, et te pead ära ei löö! Uksepiit on madal!" Kuid juba oli hilja. Juba sain kopsti! uksepiidaga vastu otsaesist ning korraks kangastusid mulle ühe Kiiu torni asemel kõik Tallinna vanalinna tornid silme ette.

Veidi aega uitasime- tiirutasime autoga veel natuke ringi ja helistaski meile üsna pea ka see "Volga" kereplekkide omanik, ning ütles, et ta sai oma metsatöödega ühele poole ja et me tulgu nüüd tema juurde.
Jõudsime siis kohale ja onu juhatas meid ühte kuurialusesse, kus need kereplekid asusid.
Ütleme nii, et peaaegu kõik asjad, mis ma arvasin seal onu jutu järgi olevat, olid ka. Ainuke asi, mis natuke kortse laubale manas, oli see, et ma ei näinud mitte kuskil tagumisi uksi, mis ta algul telefoni teel oli maininud. See-eest tagatiivad olid olemas. Ja neid polnud mitte kaks vaid suisa neli, ehk siis kummagi poole jaoks kaks tükki. Ühed neist olid punase krundiga kaetud ja nägid natuke viisakamad välja, teised vist ei olnud oma eluea jooksul krunti näinudki ja ajapikku oli neile õhuke punane roostekiht peale kasvanud. Nii et nood ei olnud nii viisakad.
Kuid sellest ma ei lasknud ennast eriti loksutada.
Ka paar esitiiba oli veel seal, ning üks juhipoolne esiuks. Kõik nad olid muidugi paksu tolmu ja liivasodiga koos, kuid see-eest olid nad korralikud ja sirged plekid.
Egas midagi. Autojuht ajas oma dziibi tagurpidi kuuri ette ja hakkasime aga asju kasti tõstma.
Peaaegu kõik mahtusid ära.
Kereplekid peal, küsis onu, et aga kas käigukasti ei ole vaja ? Et tal polevat sellega midagi teha enam.
Ma ütlesin, et no oleneb, mis ta endast kujutab. Onu ütles, et ega tal midagi viga pole, ta on kap. remondi läbinud ja kasutamata, ainult et kuna ta on suuremalt jaolt kuuris viltu seisnud, siis tal on õli hakanud välja nirisema.
No mis seal ikka. Läksin ja vaatasin seda kasti ja ega tal pealtvaates suuremalt jaolt polnud häda midagi. See, mis tal seal sees võib olla, seda ma muidugi ei kujuta ette, aga eks enne allapanekut mul tuleb ta nagunii lahti võtta ja korralikult seest ja väljast ära puhastada.
Lõpuks, kui asjad peal ja kokkulepitud summa vahetas omanikku, keerasime auto nina jälle tagasiteele.
Tee peal ma mõtlesin vahetevahel, et kust pagan ma nüüd need tagauksed välja võlun.
Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sellest ma jutustan ka kohevarsti.

Ega need teeolud sugugi paremaks ei olnud muutunud. Libe oli nagu minneski, kuigi meil oli paras koorem peal ja nii mõnigi kord auto tagaots kippus ühele või teisele poole kalduma.
Kuid lõpuks me siiski kohale jõudsime ja hakkasime siis aga järjest asju varju alla kandma:

See ebamäärase kujuga käkk on tegelikult mootoriruumi üks paneelidest.
Ehk siis lahtiseletatuna, ta käib ühte serva pidi esisilda hoidva tala, ja teist serva pidi mootoriruumi ja salongi vahel asuva vaheseina külge. Selle pleki külge kinnituvad veel sellised asjad näiteks nagu amordipüstak, pidurivõimendi jms. asjad.
Nagu näha, siis liivapritsiaparaadiga töötlemist tahab ta kõvasti saada.
Aga vähemalt on ta korralik detail- ses mõttes, et läbivat roostet ei ole.
Nii et kõik on teostatav.


Juhipoolne tagatiib pealtpoolt.
See, mille najale see tiib toetub, ei ole mitte mingisugune mobiilne virtsapütt, vaid veetsistern. Nii et ma ennetan sellega piltide vaatajatel võimalikke kerkivaid erineva rikutuse astmel põhinevaid küsimusi :)


Parempoolne tagatiib seest.
Nagu näha, siis sisemine pind on tal üpriski viisakas ja punase krundiga koos ja see just ongi põhiline, et detailid seestpoolt oleksid korralikud. Pealmist pinda saab igal ajal ja igasuguse lihvimistööriistaga töödelda, kui selleks vajadus peaks tekkima, sisemisi pindasid on aga see-eest mitmeid kordi raskem roostest jms. puhastada.


Parempoolne tagatiib pealtpoolt.



Peale Tallinna lähistel toimunud ekskursiooni ning detailide transportimist maale "Volga" juurde, võtsin ühendust ühe Volgaklubi liikmega, kel nimeks Sm. Gazik ning kes mõned päevad tagasi oli Volgaklubi foorumisse, ostu-müügi rubriiki pannud kuulutuse, et tal on pakkuda GAZ 24-02 tagatiibasid, uksi, luuki jne. jne.
Kuna õnneks oli tegu ühe kandi inimestega, siis leppisime temaga aja ja koha kokku, kuidas need keredetailid saaksid omanikku vahetada.
Järgmine päev (s.o. siis täna), ilmus mu töö juurde üks punane buss, millest väljus pikka kasvu meesterahvas. Veidi aega peale vastastikust takseerimist, et kas nüüd on see inimene või ei, sest et kumbki nägi teist esmakordselt, ulatati üksteisele terekäsi ning tutvustati end.
Teinud kiire ülevaate pakutavast kaubast, tõmbasin kähku hõlmad vöö vahele, ning vurasime kogu kaadervärgiga minu poole, kus ma need asjad ka kohe ära paigutasin.
Esialgu olid tal kaasas ainult parema külje tagauks, parema külje tagastange nurk ning tagaluuk, sest et ülejäänud asjad pidid tal maakodus olema, kuid ega see mind eriti ei heidutanud. Eks siis kunagi hiljem saab vast ka need teised detailid kätte.
Peale tagaluugi ja ukse ostu-müügi tehingut vestlesime veel natuke ühest ja teisest, enamjaolt "Volga" detailidega seonduvatest asjadest ning seejärel suundus Sm. Gazik oma moodsa mahtuniversaaliga linna poole.
Mina aga võtsin toast aparaadi ja tegin äsjasoetatud asjadest mõned pildid.

Tagauks pealt:


Tagauks seest:


Siin pildil on siis näha, et tagaukse valts ei ole tehases päris korralikult omavahel ühendatud. Kuid ega selles mingit traagikat ei ole. Tuleb lihtsalt valtsiserv lahti võtta ja ta haamriga õigesti tagasi koputada, nii nagu ta olema peaks.


Tagaluuk pealt:


Tagaluuk seest:


See, et tagaluugil seest must krunt jookseb, ei loe mitte kui midagi, sest et nagunii lihvitakse see koht siledaks ja nii need detailid, kui ka kõik ülejäänud saavad endile mitmed korrad igasuguseid erinevaid krunte selga.

Kokkuvõtteks:
Mis see aasta tehtud ja mis tegemata jäi:
+ "Volga" sai lahti demonteeritud ning vaikselt ka hakatud uusi juppe otsima.
+ Ilmusid välja, tänu erinevate inimeste vastutulelikkusele, vaat et ka kõige spetsiifilisemad keredetailid, sest et ega neid tagatiibasid jms. nendega seonduvat ikka nii ei osta, et lähed poodi ja ütled, et "palun mulle kolm kilo seda tiiba sealt."

- Jäi ostmata selline aparaat nagu liivaprits koos kompressoriga.
Põhjus: raha kulus enamjaolt detailidele.
Eks siis tuleb ta järgmise aasta ostetavate asjade nimekirja panna.
- Esialgsed plaanid on ikka muutlikud küll, peaks mainima.
Kui algul mõtlesin, et no mis seal siis ikka niiväga on: korjan jupid kokku ja kohe ehitama, siis ei ole nii ikka midagi, et võtad aga keevituse või pahtlilabida kätte ja kukud aga uhama.
Aega võtavad kõik need asjade otsimised, aega võtavad.
Ja ega mul tegelikult selliste, igasuguste "Volga" detailide otsimise vastu ei ole ka mitte kõige vähematki. Vastupidi. Kes otsib, see leiab ja tulemused on ka silmnähtavad. Rääkimata sellest, et nende detailide-juppide otsimise-ostmise käigus võib kohtuda väga erinevate inimestega ja kunagi ei või teada, kus ja kuna ühe või teise pakutud jupid vajalikuks võivad osutuda ja info, mida keegi, kas siis "Volgade" või nende varuosade koha pealt valdab, on tänapäeval kordades suurema väärtusega, kui need numbrid, mida tavaliselt poodides hinnalipikutele kirjutatakse.

Ma ise kalkuleerisin, et niimoodi rahulikult tegutsedes, juppe korjates ja otsides, mul kulub "Volga" ehitamiseks kuskil keskeltläbi 5-6 aastat, koos käimasolevaga.
Ses mõttes, et see käesolev aasta oli mul planeeritud auto demontaaziks ja detailide otsimiseks. Järgmise aasta ma tahaksin sisustada ainult detailide otsimise-ostmisega.
Ülejärgmine aasta võibolla mul õnnestub ta juba kuskile pleki- ja keretöödesse viia ning paralleelselt sellega, kui auto keretöödes on, otsin talle ka varuosi juurde.
2008-ndal aastal võibolla ma saan teda juba hakata vaikselt otsast pahteldama, kruntima ja värvima. Ja viies-kuues aasta kulub siis "Volga" kokkupanekuks ja testimiseks, kuidas tal need sillad ja kast ja mootor kõik töötavad. Et kas töötavad sünkroonis, või tuleb mul iga teatud vahemaa tagant autost välja tulla ja mööda juba läbitud teed maast juppe hakata üles korjama, mis auto küljest ära on kukkunud.

Nii et kujunes selline, natuke nõuka-aegne süsteem välja. Et kogu see tööde protsess tehakse niiöelda viisaastaku näol :)
Sellist asja muidugi ei ole, nagu kunagi loosungitel kirjas, et "Täidame viisaastaku plaani kolme aastaga !" jne. samas vaimus. See oleks täiesti mõeldamatu.
Pigem ikka tasa ja targu. Siis on kindel, et midagi ei pea pärast hakkama üle tegema.

Ühesõnaga, esialgne plaan on nüüd täidetud (vt. esimest plussi), nii et eks näha ole, missugused need järgmised aastad olema saavad.

Seniks aga siitpoolt kõik ja uued uudised ning igasugused "Volgaga" seonduvad tööd ja toimetused siis juba uuel aastal :)

teisipäev, oktoober 24, 2006

Vahemonoloog.

Noonii. Vaatate, et ei olegi nagu tükk aega siia midagi ilmunud?
Ilmub küll, ainult et kuskil vast paar nädalat läheb koos käimasolevaga veel aega.
Nüüd kui kõik plaanipäraselt sujub, siis ilmselt järgmise nädala lõpus ma saan sellele mustale universaalile mõningaid asju juurde. Milliseid asju, ja kui palju neid olema saab, eks see varsti selgub. Seniks tuleb niiöelda seda Eesti Elu edendada ja kukrut täita, mille eest saaks siis omakorda neid detaile välja lunastada.
Ma loodan nendest jubinatest pilte ka teha, et siis on huvilistel, kes seda päevikut loevad, nagu väike ülevaade ka olemas, mis jura ma omale (jälle) kokku kaapinud olen.

Lisaks vahepeal ühe pikema jutu ka siia. Et siis on jälle, mida ajaviiteks lugeda.
Tegu on siis 1980-ndate lõpust pärit looga, mille on valmis sepitsenud Priit Aimla.
Vanemale generatsioonile ja veel mõnele minuealisele peaks see ehk tuttav ette tulema, kuna taolisi humoreske ja ettekandeid sai kuulda tavaliselt pühapäeva hommikuti "Meelejahutaja" saatest.
Kui ka mõned laused ehk ongi veidi muudetud, siis pigem ilmekamaks muutmise eesmärgil, kuna toona kehtis ikka veel see aeg, kus kõige selle suunas, mis parteiga seotud oli, väga valju häälega ironiseerida ei tohtinud, vaid kõike tollal kehtivat sai naeruvääristada läbi osavate sõnamängude.

Aga olgu, jutt siis ise on selline:

"Avaldus NLKP XXX kongressile.
Meie, vaanad pardeilased, pimesi truud oma juhtide igale sirgele ja geverale joonele, avaldame sigavat nerdimust ja kuigi me njaeme ja kuuleme iha halvemini, torkab meile adressjeeridud ilekohus silma ja kerva isegi kurdile ja pimedale.
Tegemist on massilise arusaamatusega. Muidugi hiidsime omal ajal sageli mitmesugusjed meile omastatud laused, ometigi neiteks kesklused "Keed kuklale!", "Pelvili perandale!", "Negu vasta sjeina!", "Suu ginni!", polnud meeldud arreteerituile, vaid me kordasime endaette fraase igahommikusest raadio virgudusveimlemis saatest.
Kirglike kehakultuurlasdena harjudasime ka idamaade kombed, kasutades joogide repliigid: "Juuksed peas pelema! Neelad kiinte alla! Nuga njeeru! Dikut silma!"
Aga kui me vahel hiidsime keva heelega "Tuld!", siis meil lihtsalt oli kange suitsuhimu, kuid tikud olid ju seal vangi.... vei tehendab, vinge ilmaga niiskeks saanud.
Niid natukene imberasustamisest kaugetesse rajoonidesse.
Olid kuuldused, et jeestlased, letlased ja leedulased peevad veikese rahva alaveersuskombleksi, lauldes sageli igatsevalt Uraaliteemalisi laulud, nigu "Mets muhise ja kegu kukk, Uraal!"
Vastavalt teetajate soovile, meie neid saatsimegi sinna kanti.
Muidugi, mingid megikotkad nemad ei jole, peris megiaheliku tippu me neid ei lekitanud, sai valitud seal madalamad paigad: Krasnojarsk, Vorkuuta, Tšitta kah.
Ning lepuks.
Kui me kunagi kelleljegi kah kunagi haiged teegime, siis ikka nende elu ajal.Miks njemad siis meiega perast surma eiendavad !? Kus nad enne olid ?
Ja mis keige tehtsam: kui tapetud meistetakse eigeks pastuumselt, siis meistetagu meid siidi ka pastuumselt. Elusa kammunisti hukkameistmine eenestab meie ihise armsa pardei auduriteeti.
Veel iks nota beenje ehk bennaja nota.
Praegu degeljedakse vana vara tagasi andmisega. Kui meile andagse tagasi meije vaanad vaahendid nagu kaerauad, nagaanid, lebiotsimisordenid, meie jiga gjell valjmis uue pensjoniseaduse valguses tagasi rivisse asduma.

Allkirjad:
Mölakovtsev, Vassiili Petroovitš
Sigajenko, Ivan Olesjevitš
Kaabakjan, Okastraat Palkovitš
Pätidze, Sergei Surmakuurovitš
Vägistiimov, Hujak Sadistovitš
Timuukas, Joomas Kaunasoovitš
Arreteersalu, Mats Kuratoovitš
Võllapujenko, Rolan Lõuahaakovitš
Pussnugov, Persei Pugejoovitš

teisipäev, oktoober 17, 2006

29. Peatükk: Made In Estonia.

Kui Tagadi laadal käidud, võtsime suuna järgmise sihtpunkti poole, kohtuma mehega, kelle omanduses on Eesti ilmselt kaks ainukest ühesugust (ja ühtlasi ka viimast) klaasfiiberkerega autot. Neid olevat tema sõnade järgi rohkemgi valmis tehtud, kuid ajapikku olevat sellel 6-liikmelisel meeskonnal, kes neid savivormide järgi valmistas, hakanud entusiasm raugema, ning nii need masinad üksteise järel igaviku radadele kadusid.
Välja arvatud siis need konkreetsed kaks eksemplari, mis nüüd asuvad selle tehnikahuvilise härrasmehe valduses.
Kui jõudsime kohale, siis avanes selline, väikese tehnikamuuseumi moodi vaatepilt: Mõned tuletõrjeautod, paar ameerika päritoluga "Chevy" bussi ja siis need kaks klaasplastist sõidukit.

Siin siis üks...





... ja teine sama kerekujuga sõiduk.



Sama auto kunagi täies hiilguses:


Juhikoht. Nagu näha, siis seest on auto üpriski lagedavõitu.


Siin on siis tegu selle mehe valduses oleva Nõukogudeaegse transportöörmasinaga. Mis tema algne kasutusotstarve olla võis, ma ei tea, aga eks ta sõdurite vedamiseks vast mõeldud oli. Nüüd olevat ta rohkem niisama lõbusõitude jaoks- laadid aga rahva peale ja lähed kuskile karjääri müttama:


Lõppu olgu lisatud, et kellel tõsine huvi neid kahte eelnimetatud masinat korda teha, siis kõne alla võivat tulla ka nende autode müük. Vähemalt nii ma omaniku jutust aru sain. Nii et kes teab, võibolla kunagi mõni tehnikafanaatik tõesti võtab kätte ja ostab omale need kaks Eesti kunagise autotööstuse eksemplari ja teeb nad korda.

laupäev, oktoober 14, 2006

Pilte Tagadi laadalt vol.2

Kohe, kui peaväravast sisse astusime, vaatas meile vastu "Volga" takso.
Eks see tõi muidugi äratundmismuige näole ja ma arvan, et ega ma ei olnud ainuke, kes seda autot seal pikemalt silmitsema jäi.


Edasised pildid jätkavad oma harjumuspärast rada pidi:










Nagu näha, siis vahel võis sealt ka isikupärasemaid instrumente leida:

Kas see "grammavon" nüüd just papa Kiire oma on, kes Oskar Lutsu "Kevade" raamatus, poja ristsetel külalistele seda demonstreeris, aga midagi tollest ajastust võib ta küll olla.