203. Peatükk: Kapoti ning esitiibade lihvimine, kruntimine.

Sellel nädalal hakkasin tasapisi tegelema ka esiotsa detailidega.
Mõned päevad tagasi saime koos autoomanikuga kätte ka liivapritsi viidud kapotialuse tugevdustala. Jällegi- nagu uus detail oleks:


Kumbki esitiib tahtis veel siit-sealt mõnevõrra vanast värvist puhastamist saada.
Juhipoolne tiib näikse suhteliselt korralik ning sirge olevat. Mõned üksikud olmemõlgid olid tal küll sees, kuid võrreldes parempoolse esitiivaga oli ta ikka palju paremas seisukorras.
Parempoolne esitiib on aga vist kunagi kusagil USA-s mingisuguse plõmaka saanud: Tiiva alumist serva oli keegi juba püüdnud sirgeks lüüa ning tinaga siluda. Paraku pole see aga mitte just kõige paremini õnnestunud. Nii et mul tuli teda omakorda veel mõnevõrra tinapahtliga siluda ja siit-sealt lihvida, et ta üldse mingisuguse sirgema kuju võtaks:


Teine kiht tinapahtlit:


Kruntimise ootel:




Peale pinnapesu nagu tavaks, lasin haljale plekile happekrundi peale:




Täitevkruntimisest kahjuks pilti enam teha ei saanud, kuna pildimasina aku otsustas omalt poolt töölepingu üles öelda.
Aga lõpptulemus jäi samasugune, nagu juhipoolsel esitiival:


Eile asusin siis kapoti kallale.
Kui algul, peale haljakslihvimist tundus ta suhteliselt sirge, siis nüüd võib näha, et see mulje osutus paraku petlikuks. Pahteldamist vajas nii mõnigi koht:


Mõnede tundide möödudes sain tema hööveldamise ja lihvimisega nii kaugele, et järg oli jällegi kruntimise käes. Kõigepealt happekrunt haljastele kohtadele...


... ja seejärel siis juba kaks kihti täitevkrunti:


Kapoti praeguse seisukorraga ma ei saa päris rahul olla. Suurt lauget mõlgikohta, mis juhipoolsel küljel oli, sai liig palju lihvitud ja nüüd on musta krundi alt tema piirderandid näha. See koht tuleb mul homme peale üldist kapoti hööveldamist ja lihvimist uuesti üle teha. Ega see eriti lihtne pole. Kuna kapotil mingisugust tugevdusarmatuuri sees pole, nagu tänapäevastel autodel, siis seda taldlihvija all värisevat plekki sirgeks saada on paras katsumus.
Aga eks ma püüan kuidagimoodi hakkama saada.
Ja ehk õnnestub samas ka üks esitiibadest musta värvi täitevkrundi korra alla panna.

202. Peatükk: Tööd tagaluugi kallal.

Sellel "Cadillacil" näikse neid "üllatusi" ikka veel jaguvat mu jaoks.
Nädalavahetuseks planeeritud tagaluugi värvimisest ei saanud asja.
Algul, autot vaadates arvasime kõik(kes toona "Cadillaci" juures viibisid) et tagaluugi sisepinna jaoks piisab vast kergest matistusest ning värvi pealekandmisest.
Nädalavahetusel asja lähemalt uurides aga selgus, et sellest asjast ei tule sellisel kujul küll midagi välja.
Nimelt on siis keegi kunagi USA-s luuki seestpoolt värvides jätnud kas vana värvipinna korralikult alt matistamata, või siis pole ta seda üldse teinud. Ühesõnaga- kogu see pealekantud must värv tuli luugi küljest väikeste kildude haaval prõginal lahti. Selle alt tuli nähtavale auto õige värvitoon. Muidugimõista ei saanud seda asja sellisel kujul sinna alles jätta, rääkimata sellisele pinnale uue värvi pealekandmisest.
Nii et mis seal ikka- võtsin pahtlilabida ja hakkasin teda sentimeeter-sentimeetri, kohati ka millimeeter-millimeetri haaval puhtaks kraapima. Üpriski nüri töö oli- olgem ausad.
Niiviisi teda puhastades ei saanud arugi, kui juba oli päev õhtusse veerenud:


Sellist pudi oli luugi ümber terve põrand täis:


Samuti koukisin luugi seest välja ka tema vana mürasummutusmati, mis oli pandud kahe pleki vahele. Mul millegipärast oli tunne, et mürasummutusmati all olevale plekile pole midagi peale kantud, ja mu kahtlused osutusid õigeteks. Seetõttu rookisin ära ka sinna külge jäänud vanad liimijäänused ning lihvisin kettaga pleki kergest pindmisest roostest puhtaks.
Siin siis luuk juba lihvitud ja puhastatud kujul nii happe- kui ka tavakrunti ootamas:


Krundid peal:


Kui täitevkrunt oli kuiv, lasin talle peale kaks kihti tavalist mustatoonilist pinnavärvi:


Miks ma just nii tegin, et luugi värvisin seest eraldi, sellest ma räägin ka varsti. Õigemini seda põhjust saab lähiajal mõnest järgnevast postitusest näha.

Ja otsast hakkavad tagasi saabuma ka need mõned detailid, mis said puhastusse saadetud. Kapotilukk nägi nii rõve välja, et teda ei oleks sobinud sellisel kujul küll auto külge tagasi panna. Noaotsa või liivapaberiga teda rookides oleksin aga vist varsti paberitega hull valmis olnud. Seetõttu küsisin ühe tuttava käest, kes tegeleb klaaskuulipritsi teenusega, et kas ta on nõus ühe väikese jublaka puhtaks "tulistama". Nagu näha, oldi nõus ja täna ma sain selle, alguses lootusetu välimusega näiva detaili kätte.

Lukk näeb nüüd välja nagu uus:

201. Peatükk: "Cadillaci" kere kolmas kruntimine ja muud tööd.

Selle nädala jooksul on auto juures jälle mõningaid asju toimunud. Tööd pole küll edenenud nii kiiresti, kui eeldada võiks, kuid kiiresti tegemine selliste sõidukite juures polegi mul eesmärgiks. Põhiline, et lõpptulemus hea saaks ning omanik sellega rahule jääks. Seetõttu toimub mul ka postituste lisamine vahelduva tempoga: lihtsamad tööd saavad esimesel võimalusel kirja pandud, suuremad ja ajamahukamad tööd võtavad see-eest rohkem aega, enne kui ma mingit tulemust saan jälle kirjeldada/näidata.
Eile läks siis auto kere järjekordselt täitevkrundi alla. Nüüd küll ilmselt viimast korda. Tasapisi, aga sammhaaval hakkavad tööd nö. finaali poole liikuma, kuigi tegelikult on veel teha päris palju. Minu töötegemiste vahele sattus ka üks "ekstreemkeevitus" auto põhja kallal, aga sellest ma räägin siis, kui oma järjega sinnamaale jõuan.

Nagu piltidelt näha võib, toimusid eile veel viimased ettevalmistused tagatiibade ning katuse kruntimiseks:




Tagaluuk sai omale samuti natuke pahtlit peale ning üle lihvitud:


Enne täitevkruntimist läks nagu ikka, haljastele kohtadele happekrunt. Kuna toda läks võrreldes eelmise korraga üliväike kogus, siis pildiaparaadi aku kokkuhoiu mõttes ma jätsin tolle "protsessi" jäädvustamata.
Kui happekrunt kuiv, siis mõne tunni möödudes oli kere täitevkrundi all. Seekord siis katus samuti:






Krunditud tagaluuk:


Juhipoolne külg:




Katus:


See hele täpp mustal krundil on mu sõrmejälg. Kontrollisin lihtsalt, kas ja kui kiiresti see pealekantud kraam taheneb.

Ükspäev, paralleelselt auto hööveldamise ja lihvimisega, võtsin ette kapoti sisepinna, et vaadata, mis ta endast kujutab. Alguses, auto ülevaatuse käigus arvasime koos omanikuga, et ehk piisab ainult sellest, kui kapoti sisepind kergelt matiks lihvida ning uus värv peale kanda.
Siiski tuli tõdeda, et kapoti sisepind oli siit-sealt lahtise/pindmise roostega koos- kaasaarvatud ninaosa. Proovisin lihvida mõnda kohta, et vaadata, mis selle musta värvi alt lagedale tuleb ja kui hull see vaatepilt siis on.
Ilmselt see must, sisepinnale kantud värv võis olla täiesti tavaline tehasekrunt, mida haljastele plekkidele peale lastakse. Kuna epoksiid- või happekrunti polnud ollagi, siis muidugimõista oli ajapikku niiskus osanud kuidagimoodi läbi selle musta kruntvärvi minna.
Siis otsustasin, et kuigi algul oli jutt lihtsalt ülevärvimisest, igatahes seda sisepinda niisuguseks jätta küll ei saa. Võtsin taldlihvija ning lasin kapoti kuni plekini puhtaks. Siin pildil on ta veel nö. poolik töö ja vajab peenemateralise kettaga ülelihvimist:


Kapoti tagaserva juurde oli plekile tugevduseks pandud lattraud, mis oli poltidega kapoti servadesse kinnitatud. Selle külge olid stantsitud omakorda kapotihinged. Kui too "atribuutika" sai eemaldatud, siis vaatepilt ei olnud mitte just kõige meeldivam. Lisaks kapotihingedele, mis olid tont teab mitme värvikihiga koos, oli kapotipleki tugevdusraud seestpoolt samamoodi pindmise roostega kaetud:


Kuna niisugust detaili, eriti kapotihingede vedrusid käsitsi puhastades on suht mõttetu, siis sai helistatud ühte liivapritsi töökotta,et kas nad on nõus sellist detaili ette võtma ja ära puhastama. Liivapritsi töökojast öeldi vastuseks, et ei ole probleemi- tooge detail kohale, vaatame üle ja esimesel võimalusel hakkame tema kallal tegutsema.
Võibolla järgmine nädal on lootust ta siis juba puhastatuna, krundituna ning värvituna kätte saada.

Homme(kellaaja järgi juba täna), saan hakata tegelema muude asjadega. Päris palju tööd tahab saada veel pagasiruumi põhi ning tagatiibade siseküljed. Samuti tagaluugi sisepind.
Nii et kogu senine tegevus on olnud nö. jäämäe veepealne osa, sest et põhjalikku tööd ootavad ka veel esitiivad ning uksed.
Eks ma nüüd püüangi nende kõigiga jõudumööda tegeleda.

200. Peatükk: "Cadillaci kere teine kruntimine.

Eilne päev möödus jällegi töö tähe all.
Kuigi ettevalmistustöid kruntima hakkamiseks polnud teab mis palju, siiski läks mul siit-sealt lihvimisele ja pahtliga parandamisele hulk aega, enne kui sain hakata pindasid puhastama.

Viimane vaatepilt enne täitevkruntimist:






Nagu tavaks, läks haljastele kohtadele eelnevalt peale happekrunt:




Ja kui happekrunt oli kuiv, lasin tagatiibadele ning paneelile kaks parajalt rammusat täitevkrundi kihti:






Täitevkrunt sai mustatooniline valitud seetõttu, et siis on mul lihvima asudes paremini näha, missugune koht jäi ebatasane ja milline mitte.
See ei ole kaugeltki mitte viimane täitevkrundiga kere katmine. Katus vajab veel samuti tegemist. Millalgi järgmisel nädalal toimub teistkordne "tulistamine". Siis läheb kere juba üleni musta krundi alla.

199. Peatükk: "Cadillaci" kere pahteldus ja lihvimine.

Kolmapäeval sain siis hakata tegelema "Cadillaci" kere pahteldamisega. Selleks ajaks olid pealekantud krundid ka juba parasjagu ära kuivada saanud.
Kõigepealt võtsin ette parema tagatiiva, kuna too oli läbi ajaloo ilmselt kõige rohkem "räsida" saanud ja seetõttu plekksepp pidi tema kallal võrreldes teiste detailidega mõnevõrra rohkem vaeva nägema.
Esimene kiht pahtlit peale, mis jäi siis tahenema:


Esimene kiht kuiv, lihvisin tolle siledaks ning vedasin peale teise kihi:


Senikaua, kuniks paremal tagatiival pahtel kuivas, lihvisin ära juhipoolse tagatiiva ning tõmbasin sinna samuti pahtli peale, kuna too koht oli samuti välja löödud:

Sellistena nad jäid siis neljapäeva ootama.

Eile õhtul asusin kõigepealt jälle parema tagatiiva kallale.
Ütleme nii et kuigi plekipind tundus enne kruntimist suhteliselt sirge, siiski pahtlit lihvides hakkasid aluspinnalt välja ilmuma igasugused erinevad väiksemad ja suuremad lained. Nii et ei olnud see tiib nii sirge ühti.
Jällegi tuli korrata eelnevaid lihvimise ning pahtelduse "operatsioone", et tagatiib mingitki kuju hakkaks võtma:


Samal ajal, mil ma parema tagatiiva kallal tegutsedes hakkasin üha enam sarnanema möldriga, kes veskis toimetab, kuivas juhipoolsel tagatiival ning katusepiilaril järjekordne kiht pahtlit:


Nende mõlema tagatiivaga läks päris mitu head tundi. Parempoolse külje lihvimine võttis muidugi rohkem aega.
Homseks, õigemini küll tänaseks sain aga oma töödega nii kaugele, et kerel on jäänud veel mõned üksikud kohad pahteldada ning lihvida. Siis jäävad teha veel nö. viimased ettevalmistustööd ja saab asuda pahteldatud detaile täitevkrundiga katma:

198. Peatükk: "Cadillaci" kere kruntimine.

See laupäevaks planeeritud auto kere kruntimine toimus siis alles täna- esmaspäeva öösel vastu teisipäeva. Aga vähemalt on nüüd mingi etapp jälle valmis.
Nädalavahetusel tegelesin enamjaolt katmistöödega. Nii et täna mul ei olnudki muud midagi, kui et paarist kohast tinapahtel maha lihvida ning rattad ja karbiservad kinni katta, et auto põhi krunditolmuga kokku ei saaks:






Juhipoolne külg:


Peale pindade ettevalmistustöid ja puhastust lasin, nagu tavaks, kaks korralikku tummist happekrundikihti kerele:










Katus:


Kuigi praegune happekrunt erineb värvuse poolest sellest kollasest, mida ma varemalt kasutasin, siiski omadused jms. on neil mõlemil samasugused. Ja haisevad nad mõlemad ka ühtmoodi jubedalt.
See praegune, kollakasrohekat tooni happekrunt on nö. "täiendatud ja parandatud trükk".

Kui happekrunt kuiv, siis pooleteise tunni möödudes oli auto kere ka kahe täitevkrundikihiga kaetud ning jäi kuivama ja homset päeva ootama:








Katus:


Kui veab ja ajaliselt jõuab, siis ehk õnnestub täna hakata ükshaaval kerepaneele pahteldama ja lihvima. Ma mõtlen siis tagatiibasid, katust ning karpe.
Kui mitte, siis jääb see töö kolmapäeva peale.