Pühapäev, november 29, 2009

247. Peatükk: Liivapritsiga puhastatud Buick.

Nädala alguses tuli Buick liivapritsitöödest tagasi. Puhastatud said tulemüür, ukseaugud, uste sisepinnad, aknaraamid ning pagasiruumi põhi.
Viimane neist näeb omadega suhteliselt niru välja.
Jällegi, keegi on teda kunagi/kusagil teinud. Kuid sellisel moel, et keevitustöö ei kannata küll eriti kriitikat. Mõnda kohta on "lapp" peale pandud, samas selle kõrvalt on plekk roosteauke täis ning keevitamata.
Juhipoolne külg:


Põhjaplekk tagapaneeli juurest:


Kõrvalistujapoolne pagasiruumi põhi:




Lisaks eelmainituile avastasin tagaistme selja taha jääva paneeli juurest niisuguse "plekitöö":

Keegi oli kunagi tahtnud ilmselt rattakoobast keevitada, aga kuna pagasiruumi poolt oli keevitamine vist raskem, siis topiti see roostes plekk lihtsalt servapidi tagaratta koopasse ning lasti koopa seest see plekilärakas kinni. Ühesõnaga- p..sk.

Ega aknaraamidki etemad polnud. Nurkadesse oli aja jooksul niiskus ligi pääsenud ning liistu all polnud mõnedes kohtades plekki enam ollagi:


Liivapritsiga puhastatud tulemüür. Kuna alumine pool oli tal juba kunagi puhastatud, krunditud ja raamivärviga üle võõbatud, siis seekord puhastati ainult tulemüüri ülemine osa:


Juhipoolne katuseserv, mis tagumise klaasi alla läheb. Siin tuleb samuti ilmselt uus nurk meisterdada.


Uste sisepinnad olid seevastu suht viisakad. Ainult alumised ääred, kus valtsiserv asub, tuleb lasta plekksepal uuesti teha, kuna sinna on paks roostekiht kogunenud. Nii et esmapilgul tavakodanikule lihtsa tööna tundunud sõiduk on nüüdseks omandanud suht mõtlikukstegeva vaatepildi.
Millalgi järgmisel nädalal tuleb plekksepp autole järgi ja viib ta enda juurde.
Ehk saab sest sõidukist veel asja, kuigi tööd tema kallal on päris palju.

Reede, november 20, 2009

246. Peatükk: 1971 a. Buick Riviera kere puhastustööd.

Nagu pealkirjast näha võib, on mul jälle üle pika aja põhjust ühe vanema "ameeriklase" juures niiöelda suud pruukida.
Tegelikult oli see auto minu juures juba päris pikka aega. Aga kuna vahepeal tuli see eelmises peatükis mainitet Ford Expedition valmis saada, sellele lisandus veel hulk väiksemaid töid(näiteks ühe Ford Mustangi veermikudetailide värvimine peale liivapritsiga puhastamist ja kruntimist) jne. jne. siis olude sunnil see Riviera seisis ja ootas oma tööjärge.
Vahepeal, paralleelselt teiste töödega, nokkisin teda jupphaaval lahti võtta, et kere vanast värvist puhastamiseks ette valmistada.

Arvuti taga pilte vaadates ei saa tegelikult ükski inimene konkreetsele tööle kulunud ajast selget sotti, kui ta pole ise seda samal moel ja samas mahus teinud.
Kuna värvisurm Rivierale peale kantud mitut värvkatte ja krundikihti nii efektiivselt ei eemaldanud, nagu ma algul eeldasin, siis tuli mul kogu kere drelli otsa kinnitatud abrasiivkettaga kuni plekini puhtaks lasta.
Ütleme nii, et see töö ei olnud kerge.
Osa "kultuurkihti" tuli maha ainult fööniga kuumutades ning ruutsentimeeter-ruutsentimeetri haaval kaabitsaga lükates. Alumised kihid olid see-eest nii kõvad, et pidin toimetama eespool kirjeldatud meetodil.
Et antud töö ajakulust mingitki umbkaudset ülevaadet anda, siis näiteks katuse puhastustööd kestsid mul kokku arvestatult kusagil 12 tundi. Kusjuures see oli veel dermatiinialune kruntvärv, millel polnud värvi peal, kui näiteks külgedel.

Külgede puhastustööd võtsid tunduvalt kauem aega.
Selleks et ma saaksin kogu pealekantud vana pahtli, krundid ja mitu kihti värvi plekini puhtaks(alustades kuumaõhu püstoli ning kaabitsaga rookimist, lõpetades abrasiivkettaga pindade üle käimisest) kulus ühe 16 cm2-se(4x4 cm) pinna puhastamiseks mul kusagil 5-6 minutit. Ühe ukse välispleki pindala on umbkaudu 120x60 cm ja tiiva pindala 170x60 cm.
Nii et järeldused võib sellest igaüks ise teha, kui kaua kogu see protsess aega võttis. Sellele sekundeerisid veel õhus lenduv tolm jms. sodi ning alatasa kippus ketas kuumuse käes poolvedelaks plögaks muutunud värvi täis tõmbama, mis kohati aeglustas tööde kulgu veelgi.
Abrasiivkettaga puhastamine oli antud auto juures ainuvõimalik meetod. Liivaprits oleks plekid lainesse peksnud ja värvisurm... nojah... Tolle kohta ma juba mainisin.
Ma olen näinud ka paari niisugust autot, milledel on vanad värvikihid lõikekäia otsa kinnitatud lõike- või jämeda lihvkettaga maha lihvitud, nii et kogu plekipind oli nagu kuumaastik- vagusid täis.
Mnjamh... ei kommenteeri.

Võrreldes musta "Cadillaciga", mida ma mõni aeg tagasi tegin, on see auto tunduvalt halvemas seisukorras.
Keegi oli "kunagi ja kusagil" seda autot juba varem teinud, aga mitte just kõige korralikumalt. Kui nüüd ausalt öelda, siis see teiste kokkukeeratud "pornokraafja" likvideerimine hakkab vaikselt ära tüütama.
Närvi ajab mustaks kõige rohkem see asi, et keegi tuleb mingi hetk ideele, et vot, ma nüüd hakkan autot taastama, aga tiivaservadele pahtli mätsimisest pole ta kaugemale saanud. Siis vaadatakse, et tööd on ikka nii kuradi palju ja mingi hetk käib sellel hobiauto tegelasel "vedru maha". Auto jääb ripakile ja poolelijäänud kereplekid, mis haljaks lihvitud, hakkavad ajapikku roostetama.
No ja nüüd siis ole see tark ja tee auto niiviisi korda, et paari aasta pärast poleks konkreetse sõiduki puhul uuel omanikul põhjust märkuseid teha, et autot peab hakkama uuesti ringi tegema, kuna eelmisel tegelasel, kes auto "taastamisega" pihta hakkas, polnud viitsimist isegi haljastele kohtadele kruntigi peale lasta.

Esmane vaatepilt, mis hakkas kooruma tagatiivalt maha kraabitud pahtli alt:

Ilmselt oli auto eelmine omanik läinud kergema vastupanu teed ja roostes tiivakaarele paksult pahtlit peale tõmmanud.

Seejärel hakkas juhipoolse tagatiiva koopaservast eralduma niisugune roostes "asi":


Fööni ja kaabitsaga rookimise käigus tuli vasaku tagatiiva alumise serva juurest selline "keevisliide" nähtavale":


Mõlk juhipoolsel tagatiival, mis oli lihtsalt paksu pahtlikihi alla jäetud:


Praeguseks on vaatepilt autost selline:


Markeriga on ära märgitud kõik need kohad, kus asuvad kas siis roostepesad või mõlgid:




Juhipoolse tagatiiva alumine serv- nüüdseks juba abrasiivkettaga üle käidud:


Juhipoolne tagatiib puhastatud kujul. Nende roostepesadega peab veel mõtlema, mis neist saab ja kuidas nad niiviisi ära elimineerida, et plekipinda üldplaanis lainesse ei aja. Tavalisest lihvkettaga lihvimisest pole ilmselt suurt tolku:


Juhiuksel olevad laigud on siis need kohad, mis varemalt olid haljad, kuid kuhu pääses mitmeaastase seismise tõttu õhuniiskus ligi ning juba ongi rooste ennast korralikult sisse söönud:


Kaasreisijapoolsel uksel oli vaatepilt mõnevõrra parem, kuid ega siit see vana värv samuti kõige lihtsamalt maha ei tulnud:


Ka parema tagatiiva alumist serva on keegi püüdnud "remontida":


Abrasiivkettaga vanast värvist jms. kraamist puhastatud tagatiib:


Kuna katusel oli eelnevalt mainitud kunstnahast kate peal, siis aja jooksul on vesi kogunenud nii nurkadesse kui ka iluliistu ja kerepleki vahele ning hakanud seal "omi asju" ajama:




Juhipoolne katuseserv:




Juhipoolne C-piilar, mida kruvikeerajaga sonkides tekkis tuletiku läbimõõduga avast niisugune roosteauk:


Ega aknaraamidki paremas seisundis pole. Kui klaasid olid eest võetud, tuli nende alt nähtavale enamjaolt oksiid. "Ferrumit" oli seal minimaalselt:




Juhipoolne A- piilar:


Eks nüüd varsti paistab, kui jube see vaatepilt olema saab, kui Buick liivapritsitöödest tagasi. Puhastamist tahavad saada viimatimainitud aknaraamid, tulemüür, tagapaneel, pagasiruumi põhi ning ukseaugud ja uste sisepinnad.
Katuseserva plekk tuleb plekksepal välja lõigata ning sinna uued plekid keevitada.
Tiivakaartega sama lugu.
Näiteks parempoolne esitiib on omadega suhtkoht läbi. Võibolla saab temast siiski asja. Paras probleem on just tiivakaarte servas olev kitsas soon, kuhu läheb peale iluliist.
Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, mismoodi see tiivakaarte tegemine välja hakkab nägema, et nende raadius õige oleks ja keevitusega plekki kõveraks ei tõmbaks.
Seetõttu sai vastavasse foorumisse pandud kuulutus üles, kus ma soovisin saada mõne kompetentse plekksepa nõuannet, kes teeks(ja tahaks teha) korralikku tööd, vaataks auto üle ja ütleks oma arvamuse. Korraliku töö all ma pidasin siis silmas seda, et:
- Läbimädanenud plekk lõigatakse välja ja see asendatakse uue plekitükiga.
- Vana ja uue pleki serva ei panda üksteisele peale, vaid otsakuti.
- Fikseeritakse asendatav plekk paari punktiga ning seejärel lastakse pideva keevitusega kinni.
- Keevisliide lihvitakse siledaks ning kõige lõpuks pinnitakse plekist pinged välja.

Niisugune lipp-lipi peal, lapp-lapi peal keevitustöö ei sobi. Samuti ei tule kõne alla ka selline, iga viie millimeetri või ühe sentimeetri tagant kinnipunktimine ja ülejäänud vahed plödistatakse sulatina täis. Tinaga võib ainult vastu uut aastat õnne valada. Korraliku plekitöö juures temast tolku ei ole.

Et mu mõte arusaadavam oleks, siis Eestis üks kõige kõrgeima tasemega autode restauraatoreid, Märt Aarne, lubas mul siinse plekitööde jutu illustreerimiseks kasutada mõningaid enda töökojas tehtud pilte, kuidas tema konkreetset tööd teeb: ZIS-110 pildid
ning juttu antud auto keretööde kohta saab lugeda siit.

See ZIS-110 on muidugi kordades aeganõudvam ja töömahukam projekt, kui konkreetne Buick, kuid ma tahtsin tähelepanu suunata just Autorestauraatori poolt tehtavate plekitööde filigraansusele.

Raske olukord, aga mitte võimatu. Vaja on ainult kannatlikku meelt ja aega.
Viimast eriti, kuna taolist tööd ei tehta(ja ei saagi teha) plaanimajanduse korras- a'la et punkt see kuupäev on nüüd kõik tööd valmis. Nii need asjad ei käi.
Niiviisi võib ainult kindlustuse poolt saadetud avariilisi autosid valmis vorpida. Umbes et võtad lömmis detailid küljest ning istutad lammutusest või varuosapoest tellitud jubinad asemele.
Vanad sõidukid nõuavad ajamahukamaid töömeetodeid ja teistmoodi suhtumist.

Olenemata eespool esitatud nõudmistest leidus meil siin "Taaralinnas" siiski õnneks üks plekitöödega tegelev mees, kes käis Rivierat vaatamas.
Tema arvamus oli, et kui auto on liivapritsitöödest tagasi, siis saab ta keevitustööde mahu kohta juba täpsema hinnangu öelda.

Esmaspäev, november 02, 2009

245. Peatükk: Ford Expedition valmiskujul.

See võib küll võimatuna näida, aga on siiski tõsi: Expedition on lõpuks ometi valmis.
Mitte küll päris lõplikult, aga laias laastus küll. Mõningad "vikade parandused" on veel vaja teha, et auto omale ühtlaselt viisaka välimuse saaks.
Nagu näiteks paari plastlaiendi ülevärvimine, kuna aluspind hakkas ma-ei-tea-mitmendat-korda "üles keetma", mõnel üksikul detailil lakipinna valgumisjälje ning tolmutäppide likvideerimine, lakipinna poleerimine ning vahatamine.
Üldjoontes peaks see värvitoon nüüd vähem "pilves" olema, kui eelmine- hõbedast karva.
Kusjuures see konkreetne kuldne on kuidagi omamoodi värv: otsese päikesevalguse käes on ta suisa hele, ütleks et meenutab messingit vms., kuid pilves ilmaga muutub ka auto toon senisest helekuldsest tunduvalt tumedaks.

Mõni pilt ka jutu illustreerimiseks:




Kaks fotosüüdistust näitamaks, et ka sisepinnad said omale välispinnaga sarnase värvkatte peale:




Nüüd on teiste töödega võimalik sealt edasi jätkata, kus nad pooleli jäid.

Kolmapäev, oktoober 14, 2009

244. Peatükk: Ford Expeditioni lisatööd.

No ei saa mitte see auto ükskord valmis. Pidevalt kerkib järjest uusi probleeme esile.
Kui läksin autot järgmine päev peale värvimist üle vaatama, et missugune ta päevavalges välja näeb, oli ehmatus suur: Auto välispind oli kuldne, kuid sisepinnad kõik puha hõbedased.
Tükk aega mõtlesin, et no mis kurrradi jama see siis nüüd on ? Sai ju koodi järgi värv tellitud ja selline oli värvimüüjal andmebaasis ka täitsa olemas. Ukseaugus oleva sildi peal on kood õige, lakialune värv nimetusega "Pueblo Gold" täiesti eksisteerib ja müüja vandus samuti, käsi piiblil, et segas täpselt selle koodi põhjal etteantud retsepti järgi värvi kokku.
Mis kurat see on siis nüüd, et värske värvitoon on sisepindadega võrreldes täiesti mööda ?

Õhtul istusin siis arvuti manu ning hakkasin netist otsima vastavat värvitahvlit.
Et kas tegin ise koodi vaatamisel vea ja ütlesin värvimüüjale vale numbri ja tähe kombinatsiooni, või on põhjus milleski muus.
Mõningase netis tuuseldamise käigus kaevasin välja sellise lehekülje.
Siin on siis näha, et vasakult lugedes kolmanda rea keskel asub seesama värvikood "G3", mis Expeditionil ukseauguski kirjas. Pildilt vaadates on värvitahvel aga kõike muud, kui hõbedane.

Nii et kusagil on mingi "kala" sees:




Mulle ei andnud hing muidugi rahu ja ma hakkasin uurima, et miks selle auto eelmine värvitoon ei vasta tehaselipikul olevale koodile. Erinevaid kohti veidi aega uurides avastasin esimeselt uksepostilt ühe väikese, aga olulise detaili, mis on pildil punase ringiga ära märgitud. Originaalis peaks see olema mustast plastikust kattepunn, siin on ta aga millegipärast auto algupärase värviga üle võõbatud. Kraapisin teisel uksepostil sama nublakat veidi servast ja värv hakkas väikeste tükkidena lahti pudenema:


Siis oli asi selge, et see auto on kunagi pulkadeks võetud ja mingisuguse x-päritolu omava metallikvärviga üle võõbatud.
Koheselt informeerisin ka auto omanikku. Rääkisin oma loo ära ning saatsin talle postkasti samad pildid, mis siingi näha võib. Pluss siis selle värvitahvlite lehekülje, et ta saaks oma silmaga veenduda, et auto juures "miski" ei klapi.
Kui teiselpool telefonitoru need "teatud emade" nimetamiste koguarv vähenes, siis tuli peale arutlemist vastu võtta kahepoolne raske otsus: matistada ära kõik uste sisepinnad, ukseaugud ning need samuti nüüd selle õige tooniga ära värvida, mis tehasesildil kirjas.
Kuna auto on praegu nagunii laiali võetud, siis oleks see üks valukannatamine.

Siin siis veel üks pilt sise- ja välispinna omavahelisest toonierinevusest:


Sama lugu on tagastange all oleva paneeliga:


Ausalt öeldes.... mulle ei meeldi niisugused asjad, kui nüüd tsiteerida klassikuid mängufilmist "Suvi".
Kui olin netist oma tõestusele kinnitust saanud selle värvikoodi ja värvitahvli näol, siis ma päris jupp aega käisin ringi ja korisesin nagu kuri ilm, sest et nüüd kulub jälle üks lisanädal, enne kui ma saan sellel autol sisepinnad ja katuse pahteldatud-lihvitud-värvitud ning ta uuesti tagasi kokku pandud. Sellevõrra lükkuvad jälle teised tööd mõnevõrra edasi.
Ega see katus tal ka kõige sirgem ei ole: mõlk siin ja mõlk seal. Selline mulje jäi, nagu mingi tibi oleks oma stilettodega auto katusel sambat tantsinud. Need "tantsujäljed" tuleb mul nüüd muidugimõista ära likvideerida.
Eks näis, kuidas nende detailide ületegemised nüüd edenema hakkavad.

Et see postitus mul nüüd üdini negatiivseks ei jääks, panen siia lõppu ühe natuke positiivsemat sorti teksti, mille ma leidsin Cadillaci klubi foorumist.
Ehk võtab lugejatel ka suunurga kergelt vudisema.

Väide 1:
Inimene = süüa + magada + töötada + lõbutseda
Ahv = süüa + magada
Järelikult:
Inimene = Ahv + töötada + lõbutseda
Järelikult:
Inimene - lõbutseda = Ahv + töötada

Järeldus 1: Inimene, kes ei lõbutse, on sarnane ahvile, kes töötab.

Väide 2:
Mees = süüa + magada + teenida raha
Ahv = süüa + magada
Järelikult:
Mees = Ahv + teenida raha
Järelikult:
Mees - teenida raha = Ahv

Järeldus 2: Mees, kes ei teeni raha, on sarnane ahvile.

Väide 3:
Naine = süüa + magada + raisata raha
Ahv = süüa + magada
Järelikult:
Naine = Ahv + raisata raha
Järelikult:
Naine - raisata raha = Ahv

Järeldus 3: Naine, kes ei raiska raha, on sarnane ahvile.

KOKKUVÕTE:
Väidetest 2 ja 3:
Mees, kes ei teeni raha = Naine, kes ei raiska raha .

Aksioom 1:
See tähendab, et mees teenib raha selleks, et naised ei muutuks ahvideks.

Aksioom 2:
Naised raiskavad raha selleks, et mehed ei muutuks ahvideks!

Järeldus:
Mees + Naine = Ahv + teenida raha + Ahv + raisata raha

Järelikult, lähtuvalt aksioomidest 1 ja 2, saame lahenduse:
Mees + Naine = 2 ahvi, kes õnnelikult koos elavad.

Teisipäev, oktoober 13, 2009

243. Peatükk: Ford Expeditioni värvimine.

Tundub, et lõpuks hakkab see pikaleveninud töö ükskord ka valmis saama.
Tegelikult oleks see auto juba ammu pidanud valmis olema, kui mind lisaks igasugustele vahejuhtumitele, mida ma mainisin eelmises peatükis, poleks tabanud üle Eesti ringi hulkuv haigusepisikute laviin. See ei olnud mitte Laiscus Contides, vaid kõige tavalisem "Köhi ja tatista"- deviisi all toimuv tegevus.
Nii et ma mitu päeva muudkui passisin toas, paukusin köhida ja mõne helgema momendi saabudes kirjutasin autofoorumitesse "sügavmõttelist" maailmatarkust.
Tegelikult korraks proovisin ennast tööpostile lohistada, aga mis töötegemine see on, kui palavik on üleval ja iga väiksema liigutamise peale on otsaesine märg. Seetõttu lõin käega ja vaatasin et nii ei tule sellest asjast küll midagi välja. Püüaks kõigepealt selle viirusejuraka seest välja higistada ja siis vaatab, mis edasi saab.
Ford Expedition sel ajal muudkui aga seisis ja ootas värvikambrisse pääsemist. Rääkimata teistest töödest, mis mul samuti olude sunnil niiviisi toppama jäid.

Eile aga sai Expedition omale siis lõpuks uue kuue selga.
Auto oli nii suur, et temaga koos mahtusid kambrisse ainult kaks esitiiba. Oleksin tahtnud ka mõlemad stanged koos autoga ära värvida, kuid nagu ikka, viimasel hetkel tuleb igasuguseid "üllatusi" sisse, mis ei ole üldsegi mitte meeldivad. Nende ühest kohast teise tõstmisega oli paari kohta kaks väikest mõra sisse tulnud, nii et ma pidin need peale tinutuskolviga sulatamist ja pahtliga parandamist uuesti täitevkrundiga üle susistama. See kõik aga võttis aega ja kuna auto vedamine oli lähitundide küsimus, siis jätsin nood kõrvale.

Kuna ma polnud ei tea mis ajast kuldset metallikut värvinud, siis ma mõnevõrra kahtlesin, et kas mul see värvimine kukub nüüd nii välja, et pärast ringi ei pea tegema. Elav näide oli silme ees, kui ma autot lahti võtsin: mõlemad küljed olid laigulised, värvijate keeles öelduna "pilves". Ilmselt eelmised värvijad ei lasknud värvil korralikult lõpuni kuivada, vaid uhasid uusi värvi- ja lakikihte selga.
Mina aga laigulist autot teha ei tahtnud.

Ütleme nii et värv oma kattevõime koha pealt oli suhteliselt s....
Kui esimese kihi peale susistasin, siis jäin kortsus kulmudega värvitud pinda uurima, et "Kus see värv siis on ?". Selline mulje jäi, nagu polekski värvitud.
Pooleteise tunni möödudes, kui autol oli kolm kihti värvi peal, oli aga vaatepilt juba mõnevõrra parem:


Tegelikult see auto nii roheline ei ole, kui pildi pealt paistab. Päevavalguslamp "petab":


Õige toon on näha siin pildil oleval tagaluugil:




Esitiivad:




Kui pooleteise tunni möödudes oli värv peal, läks temale omakorda kaks kihti lakki ning valmis ta saigi:












Tegelikult on sellel tiival vead sees.
Teatavasti olid mingid "remondimehed" selle tiivakaare sisemisele poolele aukude täiteks mingisugused hädised plekitükid keevitanud, kuna tegelikult oli see hoopis teise mudeli esitiib. Need "plekist lapid" said muidugimõista lõikekäiaga maha lastud ning tehases tiiva sisse stantsitud poldiavad kaeti seestpoolt umbes 1-krooni suuruste "ketastega" ja kinnitati need tiiva külge. Pealmise plekipinna parandasin tinapahtliga, millele läks peale täitevkrunt. Miski pole aga sellele täitevkrundile, vanale värvile või hoopis tinapahtlile meeldinud, sest et uue, pealekantud värvi alt kumavad tinapahtli randid läbi.
Üks variant võib olla ka see, et vana värv, mis eelmine kord peale kanti, hakkas kuidagimoodi reageerima täitevkrundiga, mille tagajärjel see esitiib on nüüd selline, nagu ta on.
Kui omanik millalgi autole järgi tuleb, siis ehk koos nuputame välja, milles viga olla võib. Välistatud pole ka see variant, et tiib tuleb millalgi uuesti ära matistada ja üle värvida-lakkida.


Ma vaatasin peale tuiskamistöid, et tolmu oli õnneks suhteliselt vähe- mõned üksikud täpid kapotil. Nendest saab aga suhteliselt kerge vaevaga jagu, kui lakk ükskord korralikult ära kuivanud ja teda on võimalik lihvida/poleerida.
Millalgi tuleks siis ära värvida veel need ülejäänud detailid: Stanged, plastlaiendid jms.
Ma loodan, et nende valmimiseks ei kulu jälle tervelt üks kuu, vaid saab väiksema ajamahuga hakkama.