neljapäev, juuli 23, 2009

232. Peatükk: Veidikene Pobijuttu, veidikene Mossejuttu ja mõned pildid "Cadillacist".

Eelmine nädalavahetus toimus Haapsalus USA-raua kummardajate iga-aastane kokkutulek.
Mina sinna ajapuuduse tõttu ei jõudnud, sellepärast pole mul üritusest ka mingeid muljeid jagada. Pigem vaatasin netist pilte, mida üks või teine osaleja/külastaja oli oma aparaadiga teinud.
Kõikide tehtud piltide hulgast paelus mu tähelepanu ühe Chevy Camaro omaniku, kodanik Oldermanni fotojäädvustused äsjavalminud "Cadillacist". Küsisin pildimeistri käest, et kas ma võin paari tema tehtud fotot enda kirjatüki illustreerimiseks kasutada ja luba mulle anti.
Korralike piltide peal näeb see "Cadillac" valmiskujul välja selline:





Mina muidugi antud vaatepildiga rahul olla ei saa, sest et üksikud pisivead on ikkagi sees, mida ma tean selle auto juures olevat.
Nii et ma olen oma töö(de) suhtes jätkuvalt kriitiline- alati on võimalik veel paremini teha.


Keeraks nüüd aga jutu 180 kraadi teisipidi ja jätkaks hoopis teistel teemadel.
Mõni päev tagasi helises telefon ja torust kostuv hääl rääkis mulle vääääga pika jutu. Sooviti teada, mida ma arvan ühe N. Liidu sõiduauto, täpsemalt öeldes "Moskvitši 423" tegemisest. Mul esialgu ei visanud "pilti ette", et mida see masin endast kujutab, kuid omanik seletas mulle vurinal auto üldkuju ära, nii et midagi hakkas mu häguses mälupildis paika loksuma.

See konkreetne masin oli N.Liidu ajal kohe algselt mõeldud "tööhobuseks". Temaga sõitsid ringi igasugused esimehed, kaubavedajad, brigadirid, varustajad jne. jne.
Kuna teda kasutati ka kui eelmainit tööhobust, siis otseloomulikult võeti sellisest autost ka viimast, nii et sõidukõlbulikke isendeid on tänaseks väga vähe järgi jäänud. Selle konkreetse mudeli, "423"-e oletatav tootmisarv jäi kusagile 1500 auto kanti. Enamus neist on oma maise teekonna juba paraku lõpetanud, nii et iga selline säilinud isend on juba omaette väärtus.

Ma siis endamisi mõtlesin et "GAZ 21"-te olen ma teinud(see, mille plekitöö oli täiesti p.... ja millest ei saanudki korralikku autot), "GAZ 24"-ja samuti. Siis Sapakat olen teinud ja miilitsavärvides "UAZ"-i olen teinud. "Pobeda" on plekitöödes, mida mul on samuti lootust varsti tegema hakata ja millest ma ka kohevarsti räägin, aga "Moskvitš"- eriti veel universaalkerega ja veel nii vana mudel- mu tööde nimistust puudub.

Ma siis mõmisesin mõnda aega toru otsas, kuid pikalt mul seda teha ei lastud, vaid leppisime omanikuga aja kokku ning läksime operatiivkorras tulevast tööd üle vaatama.

Kui omanik auto mõned aastad tagasi ostis, siis nägi see "Moskvitš" niisugune välja:






Seejärel otsis ta hulk aega mõnda pädevat plekkseppa, kes oleks nõus auto ette võtma. Ega see eriti lihtne ei olnud, sest et 90% Eestis resideeruvatest plekkseppadest ei viitsi nii suurt tööd ette võtta. Enamus klopib siit-sealt selle tiiva või ukse välja, kasseerib raha sisse ja asi unustatud. See konkreetne auto vajas aga rohkemat, kui niisugune "pinnapealne kolkimine". Nii et otsimisega läks aega.
Lõpuks õnnestus "Moskvitši" omanikul üks plekksepp ikkagi leida, kes lubas siis töö ette võtta ja tegema hakata.
Mingi aega helistati omanikule ning nõuti uusi esitiibasid. Auto omanikul polnud neid aga too moment(kõik see toimus u. 2 aastat tagasi) mitte kusagilt võtta. Olgugi, et ta oli foorumites ja vanade autode/varuosade müügikuulutusi süstemaatiliselt "kamminud". Kuna tiibasid polnud, siis soovitati plekksepal mõni teine detail ette võtta. Ehk lähiaja jooksul ilmuvad tiivad ka lagedale.
Läks hea jupp aega mööda, kui "Moskvitši" omanik sattus pooljuhuslikult sinnakanti, kus tema hobisõiduk plekitöödes oli. Vaatepilt aga tegi päris tõsiseks, sest et plekksepp oli peale nende omavahelist viimast telefonikõnet auto õue lükanud ja kilega kinni katnud. Noh, et vesi ja lumi sisse ei sajaks või nii....
Sellest kilega haljakslastud auto katmisest polnud aga suurt tolku, sest et niiskus oli sellegipoolest plekile ligi pääsenud. Nii et terve auto oli stabiilselt väikeseid punakaspruune roostetäppe ja laike täis.
Detailidesse ma vast ei laskuks, mis aadress tollele plekksepale öeldi, kuhupoole ta võiks astuma hakata, aga ühesõnaga- tuli jälle ette võtta teekond liivapritsi töökotta.

Teistkordselt liivapritsi alt tulnuna ning krundituna veeretati ta juba ühe automaalri juurde, kes lubas asja kohe ette võtta. See toimus selle aasta Märtsis. Ma rõhutaks, et plekitöödes oli see auto kaks(!) aastat. Mis temaga seal nii kaua tehti, ma ei tea.
Nüüd, millalgi autot uurima minnes pidi "Moskvitši" omanik jälle peaaegu rabanduse saama: Auto seisis tolmusena, liivapritsitult ja rohelise happekrundiga kaetuna nurgas, kattepaberi kuhjade all ja selle aja jooksul, s.t. Märtsist Juulini, oli too automaaler suutnud ära pahteldada ainult tagaluugi, (vist) kaks ust ja tagatipuks oli kere selle seismisega uuesti pindmise roostega koos.
Ühesõnaga- üks järjekordne kummivenitamine ja tulemust mitte mingisugust.

Kui ma seda autot vaatamas käisin ja olin need lood ära kuulanud, siis mulle jäi mulje, justkui poleks seda MaSu-t mitte kusagil. Vähemalt neil kahel tegelasel küll mitte, kes seda autot pidid tegema. See auto oli mõlema tegelase garaažis nagu mingisugune üleliigne detail, mida ühest nurgast teise veeretati, et ta jalus ei vedeleks ja vahepeal, kui meelde tuli, siis tegeleti temaga ka. Noh... nii... umbes 10 minutit.

Peale "Moskvitši" omanikuga kohtumist ja jutuajamist/arutlemist ma jäin mõtlema, et see auto on küll enamat väärt, kui niisugune nurgast nurka lohistamine ja otsustasin, et võtan ta töösse.
Omanik lisas veel, et ta on nõus ka ise mõningaid töid tegema, sest et ta tahab, et selle auto valmimisel oleks ka tema enda käsi mängus. Mitte nii, et ta toob auto töösse, vajaduse korral "köhib pappi" ja pärast tuleb valmis saanud sõidukile töökotta järgi.
Minul polnud suurt midagi selle vastu, kui omanik soovib enda sõidukit ise ka meisterdada ja nii me siis hakkasime maad kuulama, kunas õnnestuks see "Moskvitš" uuesti(nüüd juba kolmas kord) liivapritsi viia.

Võiks öelda, et meil vedas nii ilma, kui ka päevaga. Ilm oli ilus ja liivapritsitöid oldi ka nõus tehtama. Nii et ma organiseerisin kibekiirelt treileri ja me toimetasime auto tema viimasest, poole aasta pikkuseks veninud peatuspaigast minema.
Tagapaneelil on näha viimase automaalri "töötegemise" tulemus:




"Nõuka-aegne" gaasikeevitus:


Liivapritsitöökotta jõudes hakkasime operatiivselt "Moskvitši" küljest detaile ära kruvima(stanged, tiivad jms.) Kuigi nad olid siit-sealt enamasti mõne poldiga kinni, ega see eriti hästi ei tahtnud õnnestuda. Nii et me pusserdasime kusagil üks tund aega selle praadiva päikese all.
Plekkide kruvimisega oli kiire seetõttu, et liivapritsitööde tegija sai ta põhimõtteliselt otsekohe ette võtta. Osalt kiirustasime aga ka seetõttu, et ma jõuaksin garaaži juurde, kus mind ootas juba ees "Pobeda" omanik.

Teatavasti mõni aeg tagasi kirjutasin paar peatükki ühest "Pobedast", mis peale liivapritsis käiku sõitis plekksepa töökoja juurde. Too plekksepp aga teatas peale kuuajalist mõtlemist ning takseerimist auto juures, et see kere on omadega nii läbi, et tema seda tööd küll teha ei viitsi ja ta paneb oma erialase ameti üldse maha.
Nii mul tuligi see "lipp-lipi peal, lapp-lapi peal"-tüüpi keevitatud kerega Pobi enda juurde vedada, kus ta siis jäi määramata ajaks edasist saatust ootama.
Arutasime omanikuga, et nii seda asja jätta ei või ning panime vastavasse vanatehnikafoorumisse töökuulutuse üles. Ehk keegi on nõus ikkagi teda tegema.
Huvilisi, kes kohapeal autot vaatamas käis, oli ainult 2 tükki. Kui esimene neist jättis jutu poolest üsnagi asjatundliku mulje, siis teine, hilisem tegelane, oli küll sellise jutuga, et "siin ei saa küll midagi muud teha, kui et paneme lapi peale".
Peale teise "plekksepa" või õigemini rätsepa lahkumist otsustasime koos omanikuga, et see tegelane tuleb küll kukele saata. Niisugust jama, nagu too vend suust välja ajas, polnud tükk aega kuulnud.

Aeg läks, Pobi seisis ja ootas.
Mõni aeg hiljem helistas "Pobeda" omanik ja ütles, et ta leidis "Kuldsest Börsist" ühe kuulutuse, kus oli kirjas, et Tallinnas pakutakse müüa "Pobeda" keret. Keevitustööd olevat küll tehtud, aga et selle auto ost jälle järjekordne "põrsas kotis" poleks, siis kindluse mõttes võiksime ta koos üle vaadata.
Tuligi ette võtta teekond pealinna.
Keevitustöid oli "Pealinna Pobil" küll tehtud, kuid need olid suhteliselt enam-vähem. Autot polnud keegi pahteldanud ega värvinud. Vaid krunt oli peale lastud, et õhuniiskus keevitatud kohtadele väga ligi ei pääseks. Kuna Tallinna "Pobeda" oli tunduvalt paremaks konditsioonis, kui see, mis esialgu töösse sai võetud, siis langetati see raske otsus ja "Pealinna Pobi" muutus "Taaralinna Pobiks".

Esimene käik oli jällegi liivapritsitöökotta. Seal mulistati talle pärast pritsitöid happekrunt ja mingi roosa kattekrunt peale ning samas värviti tal ühe valuga ka sillad ja koopaplekid musta veoauto raamivärviga üle.
Nii et lõpptulemus jäi niisugune:


Siin on näha mõningaid keevituskohti, mida eelmine omanik pole viitsinud käiaga siledaks lihvida:


Salongipõrand:




Eestvaade:


Täna kutsuti kohale ka see plekksepp, kes esimesena autot vaatamas käis. "Pobeda" omanik oli valmis trükkinud ka "käsulauad", ehk siis kirja pannud punktid, missugused kohad missugusel määral plekitööd vajaksid.
Kui sellega asi ühel pool, vinnati auto treilerile ning suund võeti plekitöökoja poole:


Õige varsti tuli plekksepp ka teisele, halvemas seisukorras kerele järgi. Too viidi samasse kohta, kuhu eelminegi auto läks. Teiselt kerelt saab plekksepp ehk omale mingeid spetsiifilise kujuga tükke lõigata, juhul kui selleks vajadust peaks olema. Millekski muuks see masin enam eriti ei kõlba.

Kui "Pobeda" omanik on halvemas konditsioonis kerelt ka need puhastatud, krunditud ja värvitud sillad alt ära võtnud, siis saab sellest "Pobedast"(või mis temast veel järel on) võibolla mõni väike Jaapani pereauto, või metallist riisikauss.

Igatahes säilib väike lootus, et ehk mingi progress nüüd selle "Pobedaga" ikkagi toimub.

Kui mõlemad "Pobedad" ära saadetud, läksime "Moskvitši" omanikuga mõne aja pärast uuesti liivapritsitöökotta, et vaadata, kaugel selle auto juures tööd on.
Vaatepilt oli ilus. Silm puhkas seda haljakslastud keret vaadates:






Isegi põhja all pole midagi hooletusse jäetud. Kõik on paljas nagu porgand:


Liivaprits on välja toonud ka mõned läbiroostetanud kohad, mida tookordne plekksepp ei viitsinud teha:


Eesistujate jalgealune:


Armatuurlaud ja selle alune. Punktitatud "lappe" on ikka üksjagu:


Kapotialune, millest mul tuleb ilmselt kõige esimesena pihta hakata ning siis järk-järgult tagumise otsa poole edasi liikuda:


Juhul kui nüüd homme lastakse kerele peale ka happekrunt, värvitakse eelmainit musta raamivärviga ära sillad ning koopaplekid, siis veereb see auto suht suure tõenäosusega esmaspäeval minu juurde, kus ma siis hakkan tal keevitamist vajavaid kohti üles märkima ja samas ka otsapidi katuselt ning kapotilt vana värvi eemaldama.

laupäev, juuli 18, 2009

231: Wildcat-i kapoti ja tagaluugi sisepindade lihvimine.

Enne põhijutu juurde asumist ütleksin, et Pärnus toimunud "Kindral Laidoneri Memoriaal 2009" üritusest on mul tehtud sõidust osa võtnud autodest paar videoklippi.
Nii et kes seda veel ei teadnud, saab neid siis vastavast peatükist vaadata.

Vahepeal on toimunud niipalju, et Lincoln, millele ma mõningaid värviparandustöid tegin, läks eelmisel pühapäeval koos omanikuga Tallinna poole tagasi. Ehk siis teisisõnu, auto sai valmis selleks ajaks nagu ma lubasin ja kuna ma arvasin ta valmis saavat. Omanik jäi (vist) üldjoontes autoga rahule. Mina muidugi seevastu mitte, sest et värvimise käigus tuli välja paar üksikut liivapaberikriimu jms. defekti ning päris lõplikult tolmuvabaks ma neid detaile ka ikka ei saanud- olgugi, et pärast sai teda veel siit-sealt poleeritud ja puhastatud.
Need väikesed vead ma lubasin oma kulu ja kirjadega ära parandada.

Ega selle värvimisega oli üks paras "kebernidze", sest et kood oli ukse sees asuval lipikul olemas küll, aga konkreetselt seda tooni värvimüüjal andmebaasis ei olnudki. Mõtlesime ja arutasime seda asja nii- ja naapidi, kuid ega mul ei jäänud muud üle, kui et võtta auto küljest bensiinipaagi luuk ning hakata tolle järgi sobivat värvitooni valima.
Kusjuures väga imelik hõbedane värv oli: päevavalguslampide käes paistis ta peaagu et helesinise metallikuna, kuid välja päikese kätte ajades oli ta autoga peaaegu et samasugune. Nii et ega algul tõmbas seest õõnsaks ikka küll, kui kattepaberid autolt ära võtsin: auto ise oli hõbedane, aga uue värvi ja laki alla saanud detailid üpris tugevalt helesinise varjundiga. Alles siis, kui auto lõplikult kokku sai ning välja päikese kätte seisma läks, vaatasin et värvitoon (vist) peaaegu sobib.

Auto üleandmise käigus jäi omanikule silma juhiuksel asuv üks väike mõlk ning paar kriimu. Nendest meil alguses muidugi juttu ei olnud, kuid Lincolni omanik soovis need kaks asja ka lasta ära likvideerida. Siis leppisime kokku, et kui ta ükskord puhkuselt tagasi tuleb, siis ma teen need juhiukse defektid ka ära ja samas poleerin ühe valuga tal auto ka üle.
Tegelikult on seda Lincolni kunagi tehtud. Kas nüüd just Eestis, aga tundub et USA-s kindlasti. Kapotil asuv lakk on kuidagi tuhmivõitu ja paaris kohas on lakimuster kahtlaselt krobeline, s.t. "apelsinikoore efekt". Samuti leidsin päevavalguslampide all, parempoolselt tagumiselt piilarilt ühe laki hajutusrandi. Ülevärvimist kinnitab ka see fakt, et kui ma hakkasin esitiibadelt ära võetud liiste lihvima, siis ühel liistul ilmus hõbedase värvi alt kuldne toon nähtavale. Nii et seegi pole võimatu, et auto on "kunagi-kusagil" kas ühe, või mõlema külje matsu saanud ja siis on terve alumine ring üle tuisatud- välja arvatud katus.
Kuna tolle auto juures oli töötempo üpris kiire, et ta lubatud ajaks valmis saaks, siis jäid mul seetõttu ka pildid tegemata.
Aga eks neid teeb siis, kui Lincolni omanik puhkuselt tagasi ja auto jälle minu juures seisab.

Kui nüüd valge Buick-i teemal juttu jätkata, siis temal ootavad värvimist veel kapott, tagaluuk, õhuvõtuava rest ning kaks tagatiibade otstesse käivat "jurakat".
Kui kapott on seest veel enam-vähem, siis tagaluugi sisepind on päris õudne.
Ma ei tea, mida auto omanik küll mõtles, kui talle öeldi, et need pinnad on nüüd värvimiseks põhimõtteliselt valmis.
Seda jama on tagaluugi sisepinnal ikka päris üksjagu: Kord on mõnes õnaruses vana värvi sakilised servad näha...




...siis tagaluugi keevitatud nurka pole keegi viitsinud pahteldada...


... ja tagatipuks oli päris mitmest kohast vana värv alt "keetma" hakanud:


Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui et hakata taldlihvijaga neid probleemsemaid kohti plekini puhtaks lihvima, sest et muidu võib mind värvimise ajal samasugune "saatus" oodata:


Tööd on küll üksjagu, aga ehk õnnestub nad niiviisi valmis meisterdada, et järgmisel nädalal saaksin nendega kambrisse minna. Siis peaks laias laastus selle autoga kõik olema.


Räägiks aga nüüd natuke tõsisemat juttu ka.

Minuni on jõudnud paarist "infoallikast" ebameeldivaid teateid mõninga(te) töö(de) kohta. Seda ma tean, et kuulda on olnud ka siit-sealt kostuvaid naaksumisi konkreetselt minu enda ja minu töiste tegemiste suhtes, aga see on teine teema.
Alljärgnev jutt räägib rohkem tehtud tööst valmiskujul.
Et minust valesti aru ei saadaks, ütlen veel ette ära, et minu tutvusringkonda kuuluvate inimestega, kellega ma lävin, alljärgnevas jutus tegu pole.

Detailset infot auto(de) enda kohta ma enne ei avalda, kui see (või isegi mitu) rahulolematu(t) isik(ut) minuga ise ühendust võtab. Põhjus olevat olnud aja jooksul värvkatte alt esile kerkinud pinnadefektidega.
Kuna tegu oli just sellis(t)e auto(de)ga, milledelt vana, kunagi USA-s mitu-setu korda pealekantud värve jms. kraami plekini puhtaks ei võetud ja keevitatud on selliseid kohti, kus kereplekk võib nii sõitude tagajärjel "vibreerida", kui ka meie kliima tõttu "mängida", siis nüüd on mõningad detailid hakanud aja jooksul oma iseloomu näitama ja mõnda kohta on paar mõra sisse tulnud.
Ma ei tea, kui suured või väikesed need mõrad konkreetses kohtades olla võivad, sest et autot (või autosid) ennast pole mulle keegi millegipärast näitama tulnud.
Seetõttu panebki mõnevõrra imestama selline asi, et selle asemel, et võtta minuga ühendust, rääkida probleem ära ning koos põhjus ja seejärel sellele mingi lahendus leida, otsustab omanik millegipärast asja suure kella külge panna ning kuulutada poolele ilmale, kuidas "auto on täiesti perse keeratud".
Sellised auto(de) kere(de)le tekkinud halvad üllatused ajaksid iseenesestmõistetavalt igaühel hinge täis, kuid taoline, "Slipknoti"-stiilis lõugamine ja auto juures märatsemine, nagu mulle seda kumbki "infoallikas" ilmekalt illustreeris, ei muuda probleemi olematuks.
Täpsustuseks olgu öeldud, et kumbki neist "informaatoritest" pole USA päritolu autodega, või üldse vanemate autodega seotud.

Kusjuures ma mõtlesin tükk aega, et kas teen nüüd sellest intsidendist juttu või mitte. Lõpuks otsustasin, et kui probleemidest ei räägita, siis nendele pole lootustki mingit lahendust leida. Käega löömine ja/või probleemide mittetunnistamine taolisi asju ei paranda.
Seepärast otsustasin, et edaspidiste sarnaste probleemide vältimiseks paneksin ühe jutu kirja, et inimesed, kes vanade autodega veel ei tegele, aga soovivad hakata tegelema, võiksid kõigepealt omale selgeks teha mõningad punktid, mis neid taolisel "Kolgata teel" ees võib oodata.
Need on mul laenatud, ma julgeks öelda et Eesti ühe parima autoplekksepa/kerede taastaja, Märt Aarne kodulehelt, milledele ma lisasin juurde omapoolsed täiendused lähtuvalt enda erialast:

1) Auto restaureerimine/renoveerimine on alati kallim, kui sa alguses arvad.

See tähendab seda, et esialgne öeldud või kokkulepitud eelarve võib raginal lõhki minna, sest et mitte ükski, konkreetset autot tegema hakkav tööline ei näe, mis kunagi, x-ajajärgus pealekantud värvi ja pahtli all peidus võib olla, kui palju selle autoga tööd võib olla ja tema peale materjale kuluda.
Elavaks näiteks võiks olla kasvõi see "Cadillac", millede kohta USA-poolne müüja kinnitas samamoodi, et "keretööd on äsja tehtud".
Mida niisugused "keretööd" endas sisaldada ja peita võivad, on vast juba mõned näinud:






2) Auto restaureerimine kestab alati kauem, kui sa algselt planeerisid.

Otsesõnu öeldes võiks esimese asjana kohe ära unustada sellist laadi jutud nagu: "Mul on sellega jube kiire", "Noh, kuna valmis saab ?", "Kurat, see võtab sul niiii kaua aega...", "Kuule, mul oleks seda autot kahe nädala pärast vaja kätte saada." jne. jne.
Stopperi või kellaga võidu sellist tööd ei tehta.

3) Mida viletsamas seisukorras "algmaterjali" sa ostad, seda kallim tuleb lõpptulemus.

Jällegi see teema, et enne mõne hobiauto ostu tasuks nõu pidada, kui suureks tema kereremondi eelarve minna võib. Sellest pole suurt tolku, kui auto ise on maailma mastaabis suhteliselt haruldane, või on teda tehtud mingi üliväike ja piiratud kogus, aga kere on nii roostetanud, et sellest võib lausa vares läbi lennata.
Omanik seevastu aga ei taha midagi kuulda sellest, et niisuguse poololematu roostehunniku tegemine võrdub praktiliselt auto nullist üles ehitamisega ja seda tööd ei tehta näiteks 10 000-de krooniga.
Vanade (ja eriti haruldasemate) autode (taas) elluäratamine ON kallis lõbu, nagu iga tehnikahobi on kallis lõbu. Nii et sellise asjaga tuleb arvestada.

4) Kui restaureeritud/renoveeritud vanasõidukit müüa kavatsed, ei saa sa kogu projekti investeeritud raha tagasi.

Nagu eelnevalt mainitud, on selline töö, kui teda põhjalikult teha, üpriski palju aega ning raha nõudev. Entusiasm sellise töö juures pole mitte sugugi väheoluline, kuid olgu ta nii vajalik ja positiivne nähtus kui tahes- arveid ta paraku ei maksa ja kõhtu ta samuti ei täida.
Seetõttu tuleks ära unustada ka niisugune "kopikalõhestamise sündroom", stiilis, et "kas odavamalt ei saaks." Saab küll, aga see odavamalt tegemine käib paraku millegi arvelt. Enamasti satuvad löögi alla kasutatavad materjalid ning nende kogused. Seniste teatud-tuntud kvaliteetsete materjalide asemel, millede peale võis kindel olla, võidakse mikroskoopilise eelarve korral hakata kasutama odavamaid.
See aga võib suht suurel määral mõjutada lõpptulemust ja ajapikku ka kogu töö kvaliteeti.

5) Kui restaureerimis/renoveerimistöö tehakse valesti või lohakalt, on kogu kulutatud raha "tuulde visatud".

Elav näide on kasvõi seesamane valge Buick.
See ei ole nüüd konkreetselt selle auto omaniku enda süü, et tema "metskassiga" läksid need eelnevad ja praegu tehtud tööd nagu läksid, aga tegelikult oleks pidanud selle autoga tegema samamoodi, nagu musta "Cadillaci" puhul: Kogu vana värv ja muu "kultuurikiht" kõikidelt detailidelt plekini puhtaks ning siis hakata vaatama, kui hullus seisukorras kere on ja kui palju tööd, aega ning materjale ta nõuab.
Võib ju minna küll kergema/odavama vastupanu teed, et senisele "kultuurkihile" mis autole juba "kunagi-kusagil" peale veetud on, lisada omalt poolt veel täiendavalt mitu(kümmend) kilo pahtlit ja igasugust muud kraami(krundid jms.), kuid siis tekib oht, et vana ja uus keemia hakkab omavahel ajapikku reageerima ja siis on mõne aja pärast tagajärjeks värvi alt läbi kumavad pahtlirandid, liivapaberikriimud, halvimal juhul ka mõrad ja "saared" erinevate värvide või kruntide üleminekukohtadel jne. jne.
Sellepärast ei saagi mitte ükski tööline ühelegi niisugusele autole, mida eelnevalt "keegi-kunagi-kusagil" teinud on, anda mingit omapoolset lubadust, et see auto on sama läikiv ja sile ka kahe, kolme või viie aasta möödudes, nagu ta äsja just värvikambrist väljus. Erinevates maades ja erinevates töökodades kasutatakse erinevaid materjale ja meil siin, vahelduva temperatuuriga kliimas võivad hakata niisugused asjad mõne aja möödudes omavahel reageerima. Nendest jamadest tulenevatest tagajärjedest ma juba eespool kirjutasin.



Mõneti targutav see jutt nüüd sai, aga ma lihtsalt selgitan asjade olemust, missugused nad tegelikult olla võivad.
Nii et see on iga vanema auto omaniku enda võetud risk, kui ta otsustab oma neljarattalise hobisõiduki viia kusagile töökotta ja dikteerib seal ette, kuidas seda autot teha tuleks, ajaliselt kui kiiresti ja kui palju ta on selle eest üldse nõus maksma.
Mida rohkem kokku hoitakse eelnevate tegurite pealt, siis tuleb tal kunagi hiljem paratamatult leppida selle asjaoluga, et tehtud tööga seoses võivad mingi aeg hakata mõningad probleemid tekkima.

Ma nüüd muidugi ei tea, kui palju "paksu või vedelat" vastukaja mu siinne jutt postkasti või telefonitorusse tekitab, aga nüüd on vast mõni asi mõnevõrra selgem.
Iseasi, kui paljud nendest vanade hobisõidukite omanikest seda nüüd mõista tahavad.
Ma loodan, et mõistva suhtumisega/arusaajaid inimesi on vast rohkem, kui vastupidiseid.
Neil aga, kelle ego on sama suur, kui tema auto, või selle mootori töömaht, nad ei ole huvitatudki mingisugusest probleemidele lahenduse leidmisest vastastikuse läbirääkimise teel ja väntoreli moodi ühte plaati jaurates lausa otsivad oma süüdistustele õigustust, siis niisuguste inimeste lahmiv käitumine paneb küll mõtlema, et kas see sellisel kujul juba mitte teatud spetsiifilise meditsiinivaldkonna alla ei peaks kuuluma.

kolmapäev, juuli 08, 2009

230. Peatükk: Wildcat-i vedu ja Lincoln Continental-i parandustööd.

Eile hommikul purjetasime koos Buick-i omanikuga uuesti värvikambri suunas.
Seekord aga mitte järjekordsele värvimisturniirile, vaid autot kambrist ära tooma. Kuna puksiirijuht trummeldas sõrmedega juba vastu autovedamisplatet, siis pidime "blondi metskassi" käbedasti paberitest lahti pakkima ja hoovi peale lükkama, kus ta siis vintsiga treileri peale sikutati.
Mõne aja pärast jõudsime kõik ühes tükis koos treileri peal õõtsuva varandusega sinna, kus mind esimest korda "vaibale" kutsuti ja ma seda autot esimest korda lähemalt vaatamas käisin.
Siin siis Buick-i vastutav omanik raevukalt rebimas veel viimaseid kattepaberijäänuseid:


Tagasiteel arutasime omanikuga, mida värvimata jäänud kapoti ning tagaluugiga teha ja kunas neile võiks uue kuue selga lasta. Kuna auto omanikul pidi see nädal ja nädalavahetus olema suht kiire, siis otsustasime et jätame nende detailide värvimise järgmisesse nädalasse. Praegu nendega sellisel kujul veel midagi ei juhtu, kui nad niiviisi mõnedeks päevadeks seisma jäävad ja oma värvimisaega ootavad.

Kui ma olin vahepeal kodus traditsiooniliselt kannutäie musta kohvi sisse kaaninud, siis seadsin sammud oma tagasihoidliku värkstoa poole, kuhu oli nädalavahetusel saabunud üks järjekordne USA päritoluga sõiduk.
Tegu on siis uuemat sorti Lincoln Continentaliga. Mõneti eriline masin.
Et mis mõttes ? Selles mõttes, et tegu on ühe järjekordse autoga, mis saabus minu juurde pealinna kandist(esimeseks pealinnast saabunud külaliseks oli teadupärast see kuldne Ford LTD, mida ma paar aastat tagasi voolisin) ja teine, mitte vähemtähtis asjaolu on see, et auto omanikuks on üks nooremapoolne naisterahvas.
Nii et esimene naisklient kogu mu selle tegevusaja jooksul.

Igatahes on see väga teretulnud nähtus ja minu tagasihoidlik lugupidamine selles suhtes, et Eestis (õnneks) veel leidub taolisi noori naisterahvaid, kes ei ole lasknud ennast mõjutada sellest laialtlevinud "bemaripsühhoosist" ning keda jätavad külmaks nii see viimatimainitud kolmetäheline automark, kui ka igasugused muud Euroopa/Jaapani nn. "kiired ja vihased" neljarattalised, millede peale tavaliselt noored naissoo esindajad omi ripsmeid, põlvi jms. väristavad.
Oma põhjatut ja konkreetset põlgust Euroopa/Jaapani autode suhtes avaldas meie kohtumise ajal ka selle Lincolni omanik, kes haput nägu tehes meenutas, kuidas ta pidi vahepeal, Lincolni remondisoleku ajal, olude sunnil sõitma nii mõnegi naistele mõeldud väikeautoga(Renault Twingo jms.). Minu muigega esitatud küsimusele, et kuidas oli, vastati vastikusvärinaga, et ta ei saa aru, kuidas keegi üldse niisuguste kirstudega sõita saab. Et kui juba oled korra pikemat aega suures ja mugavas USA autos olnud, siis ega nii naljalt enam teistel mandritel tehtud autode poole ei tõmba.
Mnjah... Oleks sellise suhtumisega naisterahvaid ainult rohkem....

Aga kui nüüd Lincolnist lähemalt rääkida, siis laias laastus pole autol suurt viga midagi, kuid aja jooksul on ta mõlemad stanged saanud siit-sealt kergeid põkse ja mükse. Samuti pole parklates mõned tänapäevaste (liisingu)autode omanikud Lincolni plastikust ukseliistude vastu armulikud olnud ja on nad autol mõlemalt poolt ukseservadega korralikult ära "tähistanud":


Eile hakkasin teda jupphaaval lahti võtma. Ega see kõige kiiremini ei edenenud, sest et hea hulk aega kulus erinevate kinnituspoltide/mutrite otsimise peale ning mis järjekorras missugune vidin lahti käib:

Need kaks "mulku" seal tagastanges on suunatulede avad.
Suunatuled on autol endal ka täiesti olemas ja töökorraski, aga kuna teatud EL-i valitsusametnikel on vaja oma kohast kümne küünega kinni hoida, siis on keegi tarkpea kunagi välja tulnud avaldusega, justkui punase klaasiga kaetud tagatule sees ei paista vilkuv suunatuli välja. Ma ei tea, kes see tark olla võis, kuid taolise avalduse põhjal julgeks arvata, et lisaks vesipäisusele peab seda inimest küll mingi totaalne värvi-, kui mitte kanapimedus valdama.
Nii ei jäägi tavainimestel muud üle, kui et täita neid nõmedaid kriteeriume ja rappida oma autot mingitele "lambinõuetele" vastavaks.


Täna aga siis jätkan neid töid poolelijäänud kohast. Igatahes selle nädala lõpuks peab auto valmis saama, nagu omanikule lubatud sai.

esmaspäev, juuli 06, 2009

229. Peatükk: Buick Wildcat-i värvimine.

Nagu filmimehed ütlevad mõne õnnestunud salvestuse kohta "purgis", siis sama võiks mainida ka nüüdseks valge värvikorra alla saanud Buick-i kohta.
Reedene pärastlõuna, tänase päeva hommik ja osa lõunast kulus veel auto kinnikatmisele ning siit-sealt üksikute kohtade paranduste peale.
Kuna tema originaaltooni leidmine oli suhtkoht probleemne ning paras ajude ragistamine, siis lõpuks langes valik ühele hallika varjundiga valgele. Pärastine võrdluskontroll varemalt üle värvitud õhuvõturestiga aga kinnitas tõika, et see uus valitud värv esialgsest planeeritust tooni suhtes väga mööda ei olnudki.

Siin siis Buick veel kinnikaetuna värvimise ootel:












Kuna värvimisega läks suht kiireks, siis polnud mul eriti aega kambris aparaadiga lõgistada. Niikui kere ja uksed olid omale ühe kihi värvi peale saanud, kallasin aga järjekordse koguse püstolisse ja läksin aga uuele ringile.
Ütleks, et suhteliselt kehva katmisvõimega valge värv oli. Ma ei pea silmas mitte ainult seda musta pinda, vaid ka valget tooni sisepinnad kumasid veel peale teist kihti läbi. Nii mul tuligi kusagil 4 kihti värvi peale uhada, enne kui sain hakata lakkimisega tegelema.
Kuna pinnad olid suured, siis seetõttu kulus ka värvi päris palju. Nii et mul tuli teda vahepeal operatiivkorras juurde tellida.
Olenemata vahepealsetest sekeldustest sai auto neljale värvikihile lõpuks ka kaks kihti lakki selga ja sellisena ta minust kambrisse seisma jäi- homset päeva ning äraviimist ootama:












Värvimist vajaksid veel kapott, tagaluuk, õhuvõtuvõre ning kaks tagatiiva nurgadetaili. Need aga on niisugused asjad, mida saab kambrisse viia ükskõik millisel ajal, sest et kui nad kellelegi ette jäävad, siis võtad kapoti nagu pruudi sülle ja tassid ta jalust ära.
Kunas mind uuesti värvima lubatakse, ei oska veel öelda. Eks see sõltub sellest, kuidas värvikambri omanikul tööde järjekorraga lood on.
Ma ise loodan, et saan vast nad selle nädala lõpupoole ikka uue "kleidi" alla pandud. Siis oleks ükskord selle autoga asi nagu "sihher" ja omanik saab tema kallal juba oma parema äranägemise järgi tegutseda.