Esmaspäev, detsember 13, 2010

269. Peatükk: Mercedes- Benz 560 SL keretööd.

Tervist üle pika aja. Õigemini üle väga pika aja.
Peale viimast, mitu kuud tagasi kirja pandud postitust ja sellele järgnenud pausi on minult küll telefonitsi, küll postkasti kaudu uuritud, et "mis värk on ?" Eetris on vaikus ja mitte midagi ei toimu.
See paus oli mul nimelt taotluslik. Mingi moment ma tundsin, et see postituste lisamine oleks nagu mingi rutiinne kohustus, mida ma pean tingimata tegema.
Kui nüüd arvestada seda, et ma olen konkreetset lehte täitnud vahelduva eduga pea üle nelja aasta, siis mingi hetk hakkab selline trükkimise asi vastumeelsust tekitama. Ja nii ma otsustasingi teha määramata ajaks pausi. Elus on muidki asju, kui ainult tundide/päevade kaupa tööruumis värvi- või lahustiaurude sees vegeteerumine ja seejärel poole ööni arvutis järjekordse protokolli koostamine.

Vahepeal sekkus mu kuhjuvatesse olmeprobleemidesse saatuse tudisev käsi(või sõrm). Tudisev seetõttu, et ilm on vahepeal külmaks läinud ning ta saatis mulle õnneks ühe veidi lihtsamat sorti töö, mille abil ma (ehk) saan oma eelmainit probleemidele operatiivse lahenduse.
Tegu on siis 1986 a. Mercedes-Benz 560 SL-iga.
Autol pole laias laastus suuri keretöid vaja ette võtta, s.t. teha "mittemillestki midagi", kuid ta vajab värvkatte uuendamist. USA-s, kust see sõiduk pärit, arvas mingi tüüp, et ta oma tegevusega on kindlasti lahe kuju, kui tõmbab autole naela või muu terava asjaga "ringi peale". Nii et praktiliselt pole ühtegi keredetaili, mis värvimist ei vajaks.
Paar pilti ka, mis tehtud auto äravedamise päeval:




Praegu ta siis seisab mul tööruumis ja mingi hetk hakkan ma teda paralleelselt teiste töödega koos tegema, kui töötuppa vajalikus koguses soojemat temperatuuri saan.
Auto omanik oli õnneks samuti mõistva suhtumisega ning ei hakanud mulle mingit paarinädalast või paarikuist daatumit esitama. Öeldi, et "Kui sa kevade alguseks auto tehtud saad, siis on väga hea."

Teisipäev, august 31, 2010

268. Peatükk: Buick Riviera värvimine.

Kuna aluspind enne värvimist oli suhteliselt kirju tänu erinevat tooni täitevkruntidele, siis oli ainuvõimalus terve auto nii seest kui väljast aluskrundiga katta. Siis vähemalt polnud seda ohtu, et punase värvi alt oleks hakanud aluspindade toonierinevused läbi kumama:

See traadi otsa "poodud" junn, mis aknaaugust paistab, pole mingi sõjanui, vaid teipidesse ja paberisse pakitud juhtmepundar.


Pagasiruumi põhi ühelt...


ja teiselt poolt:

Pagasiruumi põhjast on originaalina säilinud ainult keskmine osa. Ülejäänu pidi plekksepp ise plekist välja painutama ja lõikama, millest ma siis omakorda pidin mingitmoodi originaalile ligilähedase põhja pahtli, liivapaberi ja "mingi ema" abiga välja voolima. Üks kuradima aeganõudev töö oli.
Ega selline "lappimine" või paikamine õige asi pole, aga vähemalt on ta nüüd tehtud ja valmis. Kui kaua selline põrand sellisel kujul kesta võib, ei oska keegi arvata. Eks aeg näitab.

Kui aluskrunt kuivanud, lasin sellele peale punase alusvärvi. Seda siis seetõttu, et ma ei tea, kui hästi või halvasti originaaltoon heledat krundipinda katta võib:




Seejärel läks peale auto õige värvitoon, mis sai omakorda kahe lakikihiga kaetud:


Katus:


Parem tagatiib:


Vasak tagatiib:


Kui see auto kunagi teedel-tänavatel veerema hakkab, siis ma loodan et mõni idioot talle tagant sisse ei küta, sest et mulle ei paku küll mingit huvi tagatiibade ja pagasiruumi põhja kallal, kuhu kulus kokku u. 4-5 kilo "savi", kogu selle pahteldamise ja voolimise protsessiga uuesti pihta hakata.

Reede, juuli 23, 2010

267. Peatükk: Pildiseeria Heidelbergi Historic-Rally ürituselt.

Alljärgnevad pildid peaksid ehk mõningase ülevaate andma osa võtnud autodest ning kuidas nende juhte, omanikke ja kaasreisijaid vastu võeti. Lehel on ka väike tutvustav videoklipp antud ürituse kohta.
Piltide järgi ütleks, et see kohalike autode taastamise "kvaliteedilatt", mis seal ringi sõitsid, näikse päris kõrgele olevat aetud.
Eks neid pildistajaid oli seal veelgi, aga ühte galeriid saab näha siit.

Esmaspäev, juuli 12, 2010

266. Peatükk: Mõned pildid ABCS ürituselt.

Möödunud nädalavahetusel toimus siis teadupärast kõigi USA- autode huviliste kogunemine Haapsalus. Sedakorda siis juba 10-ndat aastat järjest.
Mina jõudsin üritusele alles pühapäeval. Siis, kui kogu see seltskond, kes ennast lossiplatsile ja selle ümber oli parkinud, liikus kolonnina lennuväljale, et kiirendusvõistluseid vaatama minna ja sobiva sõiduki olemasolu puhul ka sellest osa võtta.

Pilte ma lennuväljal autodest eriti ei teinud, kuna pildimassina patareid olid otsakorral ja teiseks võttis niisugune "Surmaoru igapäevane temperatuur" igasuguse ringikõndimise isu ära. Sihukest palavust pole tükk aega olnud. Nagu praepanni peal käi ringi.
Nii et ei peagi kalli raha eest kusagile "Ipsaaniasse" vms. kohta oma pekki praadima minema- seda saab ka palju lähemal teha ja kordi odavamalt.

Kuna meie reisiseltskond saabus Haapsallu teisest Eesti otsast, siis tuli hommikul kella seitsme paiku liikuma hakata, et paraadsõidu ajaks kohale jõuda.
Saabusime suht õigel ajal, nii et enne mul õnnestus veel see surnuaed auto esiotsalt maha pesta.
Need kaks Cadillaci ja kollane Plymouth olidki põhimõtteliselt ainukesed masinad, mis mu tähelepanu köitsid:














Tundub et sellest mitu kuud kestnud vehklemisest Cadillaci juures, all ja peal oli lõpuks tolku ka. Nii mitmedki soomlased käisid pominal ümber Cadillaci ning tegid temast erineva nurga alt pilte.
Paari inimesega neist sai mõtteid ka vahetatud. Muidugimõista käis kogu jutuajamine inglise keeles. Kõikidele töödele kulunud aja peale, mis auto juures tehtud, vangutati pead ja öeldi "Impossible! That was fucking fast work! ".
Minuga rääkinute jutust sain nii aru, et tavaliselt niisugusi masinaid tehakse sellises mahus vähemalt aasta, kui mitte kauemgi. Ja siis toimetab ka ühe auto kallal rohkem inimesi kui kolm või neli.

Praeguse seisuga peaks see konkreetne auto loksuma kusagil Läänemerel Saksamaa poole, kuna Heidelbergis toimub Historic-Rally nimeline võistlus. Tegu on siis suht tuntud üritusega, vähemalt Euroopa maades elavate vanatehnikahuviliste jaoks.
Väidetavalt pidi see Cadillac olema ainuke omasuguste, s.t. vanaaegsete USA autode seast. Suurem osa sõitvaid masinaid olevat rohkem Euroopa päritoluga.


Kusagil paari nädala pärast saab siis auto omaniku käest võibolla temapoolseid muljeid kuulda, kuidas üritusel läks ning mida ta seal nägi ja kuulis.

Reede, juuli 09, 2010

265. Peatükk: Cadillac valmiskujul.

Kuna täna oli Cadillaci omanikul õnneks vaba aega ja ilm ka üritust soosis, siis sai juhust kasutatud ning autost mõned ülevaatlikumad pildid tehtud.
Piltide kvaliteet pole "seebikarbiga" pildistades muidugimõista niisugune, kui mõne korralikuma aparaadi puhul, aga vast kõlbab.

Kunagi kaugemas tulevikus saab auto puhul võibolla hakata mõtlema ka kroomdetailide taastamise peale. Praegu on nad üldmulje parendamiseks lihtsalt üle poleeritud, kuid roostetäppe jm. sellelaadset täiesti ära likvideerida pole võimalik.
Aga eks näis, kuidas kõige sellega asjad minema hakkavad.

















Äsja laekunud info kohaselt olevat omanikul autoga plaan minna pühapäeval ka Haapsallu. Võibolla õnnestub paraadsõidu ajaks kohale jõuda ja seejärel lennuväljal, kuhu see kolonn suundub, kõrvakuulmise taluvuspiir proovile panna, kuna seal pidid kiirendusvõistlustest osa võtma ka "veidi" kangemad aparaadid, kui lihtsalt tänavasõiduks mõeldud "ameeriklased".

Kolmapäev, juuli 07, 2010

264. Peatükk: ZAZ 965 ja Cadillac.

Alljärgnevatelt piltidelt võib siis näha kahte sõiduautot, mis olid pikaaegse vaikimise põhjustajateks ning mis nüüd on lõpuks laias laastus valmis saanud.

Cadillac on praeguse seisuga põhimõtteliselt täiesti valmis.
Alljärgnevad pildid on tehtud siis, kui ma veel talle poleerimistöid tegin seal ruumis, kus autot kokku pandi:


Siin ma ei pildistanud mitte ajaviiteks ruumi lage, vaid see on peegelpilt peale Cadillaci katuse poleerimistöid:




Kui Cadillaci omanikul millalgi rohkem vaba aega on, siis ehk õnnestub temaga kokku saada, et teha autost ka mõned "portreefotod". Seda siis juba valmiskujul.
Kas ja kuna see teoks saab, ei oska veel ennustada.

Möödunud nädalavahetus oli sisustatud "muhu" kere värvimisega.
Värvimine ise ei kestnud eriti kaua. See-eest ettevalmistus- ja puhastustööd olid need, millede peale kulus aega pangede kaupa.
Krunditud põhi kaitsemastiksi ja värvi ootel:


Vähesel määral on pildilt näha ka salongipõhja lastud põhjakaitsemastiksit:


Tagantvaade:


Ja mitme tunni möödudes sai autole DuPonti veoautovärv kolme paksu kihina peale:






Need pildid tegi juba omanik, kui värvimistööd olid läbi saanud ning paberid auto küljest eemaldatud:








Päris nii helesiniseks see toon ei jää, kuna värvipoest öeldi et ta kuivab ajapikku nõks tumedamaks. Ehk on siis lootust, et ta muutub lõpuks ikka selliseks sinakashalliks, nagu neid "muhke" kunagi omal ajal tehases värviti.

Nüüd tuleb asuda operatiivselt teiste autode kallale, mis on niiviisi teenimatult kõrvale jäänud.

Teisipäev, juuni 01, 2010

263. Peatükk: Cadillaci montaažitööd.

Üks pilt vahepeal toimunust. Varsti lisandub sellele võibolla veel paar tükki:


Nagu näha, on alguses kahe, pärast kolme mehe nõu ja jõuga paika pandud uksed ning tagaluuk. Kapott veel ootab külgepanekut, kuna kinnituspoltide vastused, mis kapoti sisse käivad, on veel tsinkimistöödes.
Tagaluugi külgepanekuks kamandati mind pagasiruumi. Öeldi et kujuta ette, et sa oled nüüd nagu kokku pakitud Šveitsi armeenuga, mis pagasiruumis oma kindlat ülesannet täidab. No ma siis olin see nõndanimetatud "armeenuga" ja kruvisin seestpoolt luuki kinni kruvida, sel ajal kui auto omanik ja plekksepp seda omakorda paika üritasid sättida, et vahed ühtlased jääksid.

Praegu on lihvimistöödes esitiivad. Tegemist vajavad veel ka tagarataste katted, mis olid liivapritsitöökojas järjekordselt lainesse pekstud ja mida plekksepp tulist kurja vandudes püüdis kuidagimoodi endisesse kujusse tagasi saada. Lihvimist, kruntimist ja uut värvikuube ootab ka hulk väiksemat kraami(esitulede "prillid", tagatiibadele kinnituvad koonused jms.)

Paar pilti ka mootoriruumist, mis jupp jupi haaval hakkab komplektsemat ilmet võtma:




Põhimõtteliselt kõik kapotialused detailid, mis algselt olid sellist ebamäärast halli tooni, viidi puhastusse ja tsinkimisse. Tulemus on kohe silmaga märgatav:




Kõik poldid, mis vähegi auto külge keerati ja kruviti, puhastas auto omanik käsitsi traatharjaga üle ning kastis nad "Pannikastme" sisse. Vähemalt niimoodi oli selle purgi peal kirjas, kus see tume kraam sees loksus.

Peale pikka ootamist saabus "üle lombi" kohale ka uus bensiinipaak:


Pusimist ja pusserdamist oli temaga päris palju, et ta korralikult alla "istuks" ja kinni ka jääks. Vahepeal tuli paak kinnitusvitstest paar korda lahti päästa ja uuesti tagasi tõsta, kuid nüüd tundub et lõpuks asi vist õnnestus:


Nii et aeglaselt aga jupphaaval hakkab üks auto tasapisi valmis saama.
Nüüd on nii minul, kui ka kõikidel teistel autoga seonduvatel isikutel vähemalt mingi algupärane või mikroskoopiline ettekujutus olemas, kui kaua võib aega võtta sellisel kujul keretööde tegemine ning materjalide jms. asjade kulud, mis selle tööga kaasnevad.
Kusjuures tegu polnud veel kere üleni haljaks lihvimisega vaid pindmiste pahteldus- ja kruntimistöödega. Viimatimainitud meetodit kasutades võiks senise kulutatud aja vabalt kahega korrutada.
Asjale aitas ja aitab senimaani palju kaasa ka omaniku enda aktiivne osavõtt nii auto lahtivõtmisel kui ka kokkupanekul, millele sekundeerib vastastikune muhe plära, mida kaks meessoost isikut on võimelised ühe klassikalise USA auto juures kuuldavale tooma. Ja kui nende kahe tegelasega liitub veel plekksepp, kes aeg-ajalt garaažist läbi käib, siis arvata võib, et see lõbus jauramine ja lalin klassikaliste autode ja naiste teemal omandab suhteliselt laiahaardelised mõõtmed.
Auto päris lõplikult valmis saamiseni on veel muidugimõista tükk maad, kuna palju asju vajab veel puhastamist, värvimist, külgepanekut, sobitamist, uuesti lahtivõtmist ja tagasipanekut. Osa detaile on veel tsinkimises, osa neist loksub või lendab aga USA-st miilihaaval siiapoole.

Pühapäev, mai 30, 2010

262. Peatükk: Cadillaci kapoti, uste ja tagaluugi värvimine.

Paralleelselt auto põhja all tehtavate töödega tegelesin ka pealkirjas mainitud detailide kallal. Kapott oli neist kõige hullem. Neli korda tuli mul teda hööveldada ja täitevkruntida, enne kui ta mingitki, enam-vähem talutavat kuju hakkas võtma. Päris heaks ma teda sellegipoolest ei saanud.
Ega uksedki lihtsamate killast polnud. Esmapilgul peale vaadates ei osanud arvata, et see pahteldustöö ja kujusse voolimine suhteliselt ajamahukaks osutub. Kaasreisijapoolse ukse tegi plekksepp enam-vähem korda, kuid juhiuks on, õigemini oli kunagi USA-s mingi mürtsu osaliseks saanud. Seda võis järeldada värvi alt läbikumavast klaaskiudpahtlist ning lainetavast plekipinnast omakorda selle all.
Nii et nühkimist, lihvimist, pahteldamist ja kõike muud nendega seonduvat tuli uste kallal samuti mitmeid kordi teha, et nad "kasutuskõlbulikud" saaksid.
Kuna uksed olid seestpoolt erineva "kultuurkihiga"(vana värv, pindmine rooste, hermeetikud jms.) kaetud, siis kogu selle mandi puhastamiseks varustasin end väikese käsiliivapritsiga, millega sain ligi igale poole süvenditesse ja nurgatagustesse, kust käsitsi liivapaberiga nühkimine poleks tulemusi andnud. Päris paksult sissesööbinud roostet see prits välja ei suuda võtta(õnneks seda polnud ka eriti), kuid pindmine rooste ja vana värv ning krunt kadusid uste plekkidelt nagu s..taudu, jättes alles puhta ja halja plekipinna.

Sel nädalavahetusel, kui osa eestimaalasi litsus ainult neile teadaolevatel põhjustel karmavõlga lunastades palehigis ja keel vestil Tartus pedaale sõtkuda, toimetasin ettevalmistatud detailid värvikambrisse. Tavalisse sõiduautosse neid mitme ruutmeetri suuruseid detaile ei pane. Nii et tuli kasutada plekksepa abi, kes oma veomasinaga aitas mul need asjad kohale viia.

Tagaluuk:


Kapott:


Juhipoolne uks:


Kõrvalistujapoolne uks:




Nagu auto puhul, nii toimetasin ka nende detailidega vastavas järjekorras.
Pärast pindade ettevalmistustöid ja puhastust lasin peale valge toonkrundi...










... ning seejärel kaks kihti värvi:




Tagaluuk ühelt...


...ja teiselt poolt...


...ning kapott ühelt...


...ja teiselt poolt vaadatuna:


Sellised nad siis said ja jäid.