Teisipäev, jaanuar 30, 2007

38. Peatükk: Sm.Tamme "Volga" remont (jätkub)

Mõni aeg tagasi ma siin lubasin, et teen juttu "Volga" tagaotsa detailide remondist. Nagu lubatud, siis sellest juttu ka tuleb.
See sai alguse juba tegelikult rohkem kui nädal tagasi. Kuna aga tookord mul polnud kusagilt uut tagapaneeli käepärast võtta, siis pidin vahepeal olude sunnil tegelema esiotsa jms. sinna juurdekuuluvaga.
Aga seekord sai siis lõpuks asja kallale asutud.

Minu selline esmane ja tagasihoidlik rookimine vana pahtli kallal tõi tagapaneeli nurkadest lagedale sellise vaatepildi:




Kui olin kruvikeerajaga nende nurkade surkimisest tüdinenud, võtsin käia kätte ning lasin mõlema poole servad kuni plekini haljaks, et näha, mis sealt alt välja tuleb.
Avanes vaatepilt koledasti läbiroostetanud detailist:


Keegi "Ljeiutaja-Inženeer" oli tagapaneelile sissepoole aukude katteks keeranud plekikruvidega niiöelda paigad peale. Ilmselt polnud tolles nurgataguses garaazis too moment kas siis keevitust või tagapaneeli, et see "remont" sellisel viisil teostati.
Igatahes ma käiasin seda roostet sealt niipaljukest maha kuni teda oli ja lasin need kohad kindluse mõttes kõik roostesurmaga üle. Plekksepa ja omanikuga ühiselt konsulteerides jõudsime ühisele nõusolekule, et mõttekas oleks vahetada juba terve paneel, kui et hakata jändama nende tükkide välja lõikamisega ning läbiroostetanud paikade lappimisega.

Siin siis juhipoolne tagapaneeli nurk, mis on peale käiamist roostesurmaga kohe üle lastud:


Kuna ka esipõlle nurkasid polnud kusagilt võtta, siis puhastasin need olemasolevad, mis "Volgal" olid, nurklihvijaga seest-väljast vanast värvist ja roostest puhtaks ning lasin samuti roostesurmaga üle:


Nagu eelmistelt piltidelt näha võis, et selle vana tagapaneeliga pole enam suurt midagi peale hakata, siis asusin otsingutele ja varsti õnnestuski ühelt tuttavalt osta "Volga" jaoks uus:


Paneel oli kunagi enne hoiule panekut "Puvanoliga" kokku tehtud, korralik ja sirge ning ilma läbivate roosteaukudeta. Ainuke probleem oli selles, et see oli nimelt laia numbriauguga- "Volgal" endal oli aga vanat tüüpi, ehk siis kitsas numbriauk.
Kuna aga kitsa või väikese numbriauguga uut tagapaneeli pole kuskilt võtta, siis midagi pole teha- antud hetkel tuleb rahulduda sellega, mis on.
See on see asi, et oleks eelmine aasta Melliste laadal see veomasina omanik, kelle sõiduki kastis ma lisaks teistele müüdavatele asjadele taolist vajaminevat detaili nägin, rohkem oma auto juures viibinud, siis praegu oleks väga hea võimalus Sm.Tamme "Volgale" talle kuuluv õige detail külge keevitada.
Kuna aga "oleks" on paha poiss ja mis kõik veel, siis mis seal enam.

Kui paneel taldlihvijaga haljaks lihvitud, pesin ta pesuvedelikuga puhtaks ning viisin kambrisse:


Tagapaneel seestpoolt:


Tagapaneelile aluskrundiks kasutasin ma kõigepealt happekrunti.
Tema mõte on selles, et õhuniiskus jms. välised ilmastikuolud haljale plekipinnale ligi ei pääseks ning plekk seetõttu värvi või täitevkrundi alt mingi aeg uuesti roostetama ei hakkaks. Tegu on ühe väga rõvedalt haisva vedelikuga, mida oleks siis parema efektiivsuse huvides enne täitevkrundiga kruntimist kaks kihti lasta koos 5-minutilise kihtide vahekuivamisega.
Välja näeb see purk siis selline:


Ja värvilt on see happekrunt siis selline:


Siin pildil on paneeli mõlemale poolele juba kaks kihti happekrunti peale lastud:


Kui kollane happekrunt oli 5-minutiliste vahedega peale kantud ning umbes veerand tunni möödudes ära kuivanud, siis lasin talle samamoodi kaks kihti, aga seekord juba tavalist kahekomponendilist täitevkrunti peale.

Ja selline see paneel siis sai:


Seestpoolt:

Ja samamoodi lähevad riburada pidi kunagi ka kõik teised detailid kruntimisse.

Eelviimaselt ja viimaselt pildilt on näha, et paneeli ülemine serv on natuke laines.
Seda ma märkasin ise ka, aga kahjuks juba siis, kui olin happekrundi peale lasknud.
Ega sellest õnneks midagi väga olene, sest et kui ta nüüd lõplikult ära on kuivanud, siis puuklotsi ja vasaraga saab talle tema õige kuju tagasi anda ja nagunii tuleb teda, kui ta kere külge on keevitatud, millalgi uuesti kruntida.

Varsti, kui ma olen veel ühe, suht tolmuse ja vastiku tööga auto juures ühele poole saanud, teen ka sellest siin juttu.
Jätkub...

Teisipäev, jaanuar 23, 2007

37. Peatükk: Sm.Tamme "Volga" remont

Kuna selgus, et viimati kirjapandud peatükis seda Ameerika päritoluga autot ma enne järgmist nädalat tegema ei saa hakata, sest et ta läheb alles see nädal mingi aeg keevitamisse ja keretöödesse, siis võtsin kätte ja tegelesin täna suuremalt jaolt Sm.Tamme autoga.
Praeguse seisuga, nagu pildilt näha võib, on siis autolt pea kõik hingedel olevad detailid ära kruvitud ja seoses nendega on ka esialgsed plaanid veidi muutunud.
Sai arutletud ja plaane peetud nende uste ja luukide suhtes nii omaniku, kui ka plekksepaga ja ühisel nõul võeti vastu otsus, et ka kõik uksed tuleb kusagilt uued otsida, sest et olemasolevad on omadega suht "õhtal".
Täpsemalt öeldes siis kõikidel ustel see alumise serva küljes olev soon, kuhu sisse kinnitub uksetihend, on omadega nii roostes ja läbi, et seda kohta uuesti taastama ja keevitama pole mõtet hakata.
Odavam on osta uued ja sirged uksed, kui et hakata keevitusega selle soone kallal puristama ning pärast pahtlist teda omakorda välja voolida.
See ajakulu, mis sellise tegevuse peale pannakse, on meeletu ja pärast ei pruugi see kummitihend sinna soone sisse võibolla ehk nii hästi sobidagi, kui seda näiteks uue ja tehases valmis stantsitud ukse puhul.
Samuti oli näha mitmel uksel mitmes kohas roostest vohavaid valtsitud servasid.
Kruvikeerajaga ma neid surkima ei hakanud, sest et niiehknaa oleks nendesse kohtadesse auk tekkinud.
Nii et autost ei jää peale tagatiibade ja katuse suurt originaalset midagi järgi, sest et ka tagaluuk tuleb tal uus ja tagapaneel saab ka, kas siis omale uue asemiku, või lõigatakse talle uuest paneelist vajalikud tükid asemele, sest et tiibade ja tagapaneeli omavahelised ühenduskohad on suht jubeda väljanägemisega.
Pilte ma teen sellest tagapaneelist ka, aga kunagi edaspidi.
Praegu keskendusin rohkem auto esiotsaga tegelemisele.


Ärakruvitud uksed seina ääres "oma aega" ootamas:


Tagaakna ja tagaistme seljatoe vahel oleva porolonist paneelikatte alt tulid välja kaks sellist auku. Ilmselt on eelmine omanik musikaalsete kalduvustega inimene olnud:


Ajutiselt sai siis enda poolt toodud esitiibasid külge proovida, et kuidas istuvad.
See punane plarakas seal tiiva peal on ilmselt kunagi kuskilt pihustunud kruntvärv.
Selliseks see tiib muidugi ei jää, vaid ta saab, nagu ennemaltki mitmeid kordi mainitud, igasuguseid erinevaid krunte ja värvikihte omale selga:


Targematega konsulteerides sain selgust, et esitiiva serva ja esiklaasi raami vahele peab jääma kusagil 4-5 mm vahe. Ning kinni seda vahet mingi mastiksi, hermeetiku vms. asjaga ei panda, sest et vihmavesi peab saama sealt ära voolata.
Eks siis tuleb seda nõuet jälgida, kui auto komplekteerimiseks läheb.


Juhipoolse esitiiva serv:


Omanik oli targu ostnud autole ka uue esipõlle, kuna vana oli omadega üpris läbi.
Paraku on see aga mitte 24, vaid 24-10 oma. Nii et mul tuli mõõtude järgi uued gabariiditulede augud põlle sisse lõigata.
Natuke pusimist selle põlle kallal oli, aga vähemalt esialgu on kasvõi midagigi olemas. Olgugi et käivitusvända auk ei ole talas oleva avaga täpselt kohakuti jne. Aga no mis sa teed, kui pole kuskilt seda originaalpõlle momendil võtta.
Võibolla kunagi kaugemas tulevikus ehk avaneb võimalus see olemasolev originaalpõlle vastu vahetada.
Igatahes selline see auto nina praegu sai:


Võibolla lähiajal õnnestub mul kusagilt soetada kapoti tagumist serva toetav kummitihend koos sinna juurde kuuluvate kinnitusklambritega- siis saab selle suure plekktahvli ka külge panna ja vaadata, kuidas ta tiibade suhtes istub.
Vana tihend oli juba üpris räbal ning kinnitusklambridki roostetanud.
Jätkub...

Kolmapäev, jaanuar 17, 2007

36. Peatükk: Sm.Tamme "Volga" remondieelsed ettevalmistused, vol. 4

Eile sai jälle veidi Sm. Tamme autoga tegeletud muude tööde vahepeal.
Seekord püüdsin talt ära võtta esimese ja tagumise klaasi. Ütleks, et läbi häda see ka õnnestus. Probleem oli kõige rohkem nende ülemiste ja alumiste pikkade mõlkis liistudega, mis ei tahtnud kuidagi tihendi küljest ära tulla. Külgmised tulid ilusti, aga just need kõige pikemad osutasid väga visa vastupanu.
Ütleme nii, et mõni neist pikkadest jäi terveks ka.
Kuna nad olid juba ennem sellised lippadi-loppadi kujuga, siis lootsin, et ehk omanik ostab, kui uute klaaside ja tihendite paigalduseks läheb, ka uued liistud. Võibolla.

Esiklaasi ja selle tihendi alt tuli nähtavale selline asi:

Tundub, et keevitusest ei pääse mitte kuidagi.

Tagaklaasi äravõtmisel hakkas servast lipendama autole pealekantud värv.
Seda tiiva ja kerepaneeli liitekohta vaheldumisi kruvikeeraja ja pahtlilabidaga kraapides võis näha, et värv oli kantud otse pahtli peale- aluspind oli korralikult matistamata ja kõik pealekantud must värv tuli sirinal maha. Toda kohta, kui mitte tervet tagatiiba, mul tuleb ilmselt taldlihvijaga kuni plekini haljaks lasta, sest et kunagi ei või teada, mis sealt alt veel lagedale tulla võib. Aga soon ise sai muidu vanast pahtlist puhtaks:


Siin siis veel üks võte esiklaasitihendi alt olnud plekkservast.
Nagu näha, siis ka see koht tahab keevitamist saada ja uut paika vana asemele:


Samuti sai koos esi- ja tagaklaasiga maha võetud ka külgmised õhuvõtuavade ehisdetailid ning katuse ja C-piilari ühenduskoha katteliistud.
Siin siis pilt juhipoolsest küljest:

Ma arvan, et mul tuleb sinna katuse ja C-piilari ühenduskohale peale kruntimist ja enne värvimist natuke liim-hermeetikut tõmmata. Siis vast on see tõenäosus suurem, et vesi ei hakka sealt vahelt salongi tilkuma.

Kõige lõppu ma otsustasin panna ühe teistsuguse pildi.
Nagu näha, siis meie värvitöökotta eksib vahel ka teiselt mandrilt pärit masinaid.
See läikiv asjandus seal vasakul pool, millelt ühe auto ratas vastu peegeldub, on aga üks sõiduk, millel pole "Volgaga" absoluutselt mitte mingisugust seost. Kui siis vast niipaljukest, et nad on ühe ajastu masinad- töössetulev must "Volga" on väljalaskeaastaga 1975, see konkreetne auto aga 1977-ndal aastal valmistatud.
Kuna aga selliseid sõidukeid näeb meie teedel suht harva, veel vähem kusagil värvitöökodades seismas, siis ma otsustasin, et seda enam oleks põhjust panna oma järgmine töö, enne põhjalikumat "Volga" juurde asumist, ka siia üles.
Et eraldi päevikulehte selle jaoks teha on natuke mõttetu.
Eks siis, kui masin plekitöödest tagasi, võibolla juba saabuval esmaspäeval on võimalus ka lugejatel näha, mis autoga tegu on ning mis siis temast saab :)
Ja pilte on mul samamoodi kavas tööde käikudest päris palju teha:

Reede, jaanuar 12, 2007

35. Peatükk: Sm.Tamme "Volga" remondieelsed ettevalmistused, vol. 3

Tere taas.
Täna eriti selliseid suuri töid "Volga" juures teha ei saanud.
Ainult esitiivad ja põlle monteerisin küljest ära. Aga ega nendega madistamine võttis ka hea jupi aega.
Kusjuures ma juba aimasin, et mind ootab üks väääga paksu tavotikihiga kaetud "Volga" esiots ja eks ma katsusin seda arvestades ka ennast võimalikult vähe selle möksiga kokku viksida, aga et ta ikka nii ohtralt selle tavotiga kokku oli tehtud, seda ma ei osanud arvatagi. Igatahes tükk tegemist oli nende plögaste detailide ning nende kinnitusmutrite või poltidega, sest et enamjaolt pidi neid kobamisi selle paksu tavotikihi seest üles otsima, et kus nad enam-vähem asuda võiksid.

Kõigepealt, kui logarid sain eemaldatud, võtsin antenni tiiva seest välja.
See oli sõna otseses mõttes nagu tavotitünni kastetud:


Läks mul nende tavotiste detailidega aega, mis läks, lõpuks siiski tulid nii tiivad kui ka põll auto küljest ära:


Nagu ma siin mõned postitused tagasi kirjutasin, et ilmselt on see auto kusagil kunagi mingi avarii üle elanud, siis minu kahtlused osutusid tõeks.
Peale esipõlle ja tiibade eemaldamist tuli põlle tagant välja selline vaatepilt:

Nagu näha, siis parema poole stange kandur ja esipaneeli plekkserv on võrreldes juhipoolsega veidi deformeerunud. Eks seda saab millalgi täpsemalt loodi ja joonlauaga mõõta, et kui palju see parempoolne stange kanduri ots allpool on.
Kerevenituspinki sellise väikese kõksu pärast pole mõtet minna, sest et selle saab ka tavaliste plekitööriistadega korda.

Siin siis lähivõte sellest väikese avarii üleelanud parempoolsest esipaneeli nurgast:


Kõik äravõetud detailid, s.t. siis nii antenn, kui ka tiivad, suuna- ja gabariidituled ning esipaneel sai paberite sisse mässitud ja teibiga kinni, sest et neid jõuab sellest tavotist ka siis puhastada, kui kere juba valmis on.
Võibolla ostab"Volga" omanik sinna hoopiski uued suuna- ja gabariidituled, kes sedagi teab.
Iseenesest esteetilisem mulje jääks küll sel juhul.
Nüüd mõnel võibolla tekkis küsimus, et hea küll, tuled tuledeks, aga miks ma need vanad plekkdetailid alles jätan ?
Sellepärast, et kui uued esitiivad on mul kohale toodud, siis ma saan vanade pealt mõõtu võtta, kuhukohta täpselt tuleb mul selle väikese suunatule auk puurida, sest et osadel musta krundiga kaetud tiibadel on see auk juba olemas, aga osadel mitte.


Ja selline ta siis peale nina eemaldamist jäi:

34. Peatükk: Sm.Tamme "Volga" remondieelsed ettevalmistused, vol. 2

Täna sai siis lisaks tavatöödele ka veidike "Volgaga" tegeletud.
Seekord võtsin talt küljest ära tuled ning stanged. Lingid, uksepolstrid jms. ma eemaldasin juba mõni päev tagasi.

Pagasiruumist stangenurkade kinnituspolte otsides avastasin, et seda "Volgat" on peale värvimist südamega korrosioonitõrjes töödeldud. Mõlemad tagatiivad on seest (ja ilmselt siis ka esitiivad, kuna nondelt pole ma veel logareid alt ära võtnud) paksu tavoti- või mastiksikihiga üle tulistatud ning sellele on veel omakorda peale kleebitud kile, et ta polstrit või pagasnikus veetavaid asju ära ei määriks:


Ja ka uksepolstreid eemaldades tuli välja samasugune meeldiv avastus:


Siin siis sama ukseauk lähivaates:


Kui olin "Volgal" ära võtnud kõik ukse- ja ukseaukude tihendid ning lävekarpide laiad iluliistud, avanes mulle nende liistude alt selline tavotine pind:

Ja sellised, paksult tavotiga kokku tehtud plekkdetailid on tegelikult hea nähe.
Sellepärast et mida rohkem on autol, eriti just Nõukogude ajastust pärit autol, tavoti või mastiksiga kokku tehtud sisepindasid, siis seda suurem on tõenäosus, et rooste ei ole selle konkreetse detaili kallal asunud väga suurt või suisa läbivat kahjutööd tegema.
Nüüd ei ole muud, kui ainult mingi aeg pintsel ja lahustiprits kätte ning lävekarpe puhastama, juhul kui tööd ükskord niikaugele peaksid jõudma. Uksi ning tagatiibasid ma sellest tavotist seest ära ei puhasta, sest et kui see igale poole sisse lastud paks kaitsekiht on suutnud oma efekti sellisel kujul säilitada, mille jaoks ta algselt mõeldud ka oli, siis mis hea pärast ma peaksin teda sealt eemaldama hakkama.

Üks natuke korralikuma kvaliteediga pilt paremast esitiivast ja küljest ning samas on siit näha ka põhjus, miks ma soovin seda esitiiba uue vastu vahetada.


Tagastange ja tulede mahakruvimine ei valmistanud erilist probleemi- enamjaolt ainult mutrite keeramise vaev.
See pagasnikuluugi küljes olev iluliist tekitas minus tegelikult mõningal määral kahtlusi. Et kuna luuk oli teadupärast seest roostene, kaasaarvatud ka seda liistu kinnihoidvad mutrid, siis ma mõtlesin, et näis-näis, kas nüüd keeran mõne liistu sees oleva poldi sisse puruks või mitte. Igaks juhuks susistasin kõik mutrid enne keeramist roostesurmaga üle ja jätsin natukeseks ajaks seisma, senikaua kuni ma esistangega maadlesin, sest et too saadananahk oli ikka eriti jonnaka iseloomuga ning ei tahtnud mind mingil moel võtmetega ligi lasta.
Ja veidi aja pärast, võibolla veidi kerget vastupanu osutades, tulidki kõik 5 või 6 iluliistu hoidvat mutrit lahti. Nii et selle spetsiifilise detaili sain ma ka õnneks ühes tükis ning tervena kätte.


Tagapaneel on selline... kuidas ma ütlen.... on ja ei ole ka.
Ses mõttes et hea küll, see rooste on seal tavaline ja paratamatu nähe, aga tundub, et auto on ka tahaotsa kunagi mingisuguse kolksu saanud, sest et keegi on stange alt tagapaneelil ja tagatiibade ühenduskohad kinni pahteldanud ning nüüd on hakanud nood kohad mõranema, rääkimata sissekuivanud liivapaberikriimudest ning pahtlilaikudest. Mis sealt musta värvi alt välja võib tulla, seda ma ei kujuta veel omale ettegi.


Ning sellisena jäi ta siis peale eelnimetet asjade demonteerimist uuesti garaaziukse taha seisma ja homset päeva ootama:

Esmaspäev, jaanuar 08, 2007

33. Peatükk: Sm.Tamme "Volga" remondieelsed ettevalmistused, vol. 1

Kõigepealt siis töössetulevast "Volgast" mõned pildid, ning natuke neile juttu ka juurde.

Esmalt ma ajasin ta ruumi sisse:


ning pesin ta survepesuriga igalt poolt, kust vähegi sai, puhtaks.

Töökaaslased, niipaljukest kui neid oli, tiirlesid aga muudkui ühtepidi ja teistpidi ümber auto ning mõni julgem pistis nina sisse ka, et kas seda "Volga" lõhna ka veel alles on. Natuke vist ikka oli, nagu ma mõne kommentaarist aru sain.
Selle värvkatte puhul avaldati kahtlust, et juhul kui see auto on nüüd "Venemaa päästjaga" üle võõbatud, siis mul annab seda autot hea jupp aega puhtaks rookida kuni vaat et plekini välja. Selle vastu on aga üks hea rohi olemas, mis aitab alati.
Nimelt ma tegin ühe parajalt suure puhastuspaberipoogna tavalise pesulahustiga kokku ning hoidsin seda lahustist läbiimbunud lappi üle minuti sellel vahetamist vajava esitiiva peal.
Selle ajaga oleks igasugune ühekomponentne värv või värvimiseks kasutatud aine, millel kinnitit sees pole, hakanud "keetma" ehk siis kortsuliseks tõmbuma.
Selle värviga aga seda ei juhtunud. Nii et võib öelda, et mul vedas.


Siin siis Sm. Tamme "Volga" juba pestud kujul ja tagasi hoovi peale aetuna:


Need täpid või laigud pildi peal on veepiisad, kuna pildistamise ajal tibutas väljas peenikest vihma.

Üldmulje oli tal peale pesemist enam-vähem. Ses mõttes, et nagu ma esmapilgul juba vaatasin, et päris jubedalt loperdavaid keredetaile tal õnneks pole.
Muidugi uksed ja esitiivad on tagatiibade suhtes ebaühtlaselt reguleeritud, sest et küljeviik jookseb lippadi-loppadi kord üles, kord alla. Aga see kõik on teostatav.
Ainukesed kohad, mis võivad hakata suuremat probleemi tekitama, on siis see parempoolne esitiib, mida keegi kunagi on üritanud sirgeks pahteldada:


ning kapott, mis on ka mõlkis ning roostes.


Ilmselt on see auto kunagi kuskil vastu esiotsa paraja lutaka saanud ja siis on püütud talle enam-vähem endine kaubanduslik välimus tagasi anda. Paraku pole see välimuse tagasiandmine mitte just kõige õnnestunumalt teostatud, sest et lisaks kehvasti tehtud plekitööle ei ole esitiib enam ukse suhtes paigas.
Nagu näha võib, siis tiiva ja esiukse vahe on siin pildil pea olematu:


Kõige mõttekam on sellisel puhul asendada vana detail uuega, mida ma ka teen- s.t. siis nii tiib kui ka kapott pannakse talle uued.
(Ennist jäi siin mainimata, et ka tagaluuk tuleb "Volgale" teine panna, sest et olemasolevat on keegi juba kunagi seestpoolt klaasriide ja EPO-liimiga paiganud ning mingil moel pahtli ja värvi peale kandnud, kuid roostet pole see sellegipoolest tagasi hoidnud. Ja nüüd see pruun paharet teeb tagaluugi siseserva kallal juba tõsist vohavat hävitustööd).
Omadest kogemustest võin kinnitada, et kui on ikka näha, et mingi detaili (olgu selleks siis kas uks, esitiib, tagatiib, tagaluuk või kapott) välispind lainetab nagu Läänemeri, siis alati on mõttekas, kui vähegi võimalik, osta selle loperdava pealispinnaga pleki asemel tehases valmisstantsitud korralik ja sirge detail, ning lasta plekksepal (või kui endal vastavad oskused ning tööriistad on) ta auto külge kinnitada. Vahet pole, käib see detail kere külge kas siis poltide või keevitusega. Selline kilode kaupa lauspahtli peale vedamine mõnele eelmainitud detailile ning selle lihvimine on tegelikult tohutu aja- ja raharaiskamine. Rääkimata sellest, et praegu on veel, kui vähedegigi viitsida otsida, sellisele "Volga" mudelile keredetaile vabalt saadaval.


Mis siis veel?

Siis võibolla homme-ülehomme mul ehk õnnestub ta lõpuks ka kuiva kõrvalruumi saada, kus ma hakkan teda koost lahti võtma ning äravõetud asju kastidesse-karpidesse laduma ja sorteerima. Praegu seisab seal üks äravärvitud ja äraviimata sõiduk ees.

Pühapäev, jaanuar 07, 2007

32. Peatükk: Kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Umbes taolise pealkirjaga võiks iseloomustada alljärgnevat projekti, mis siin lehel lähiajal päris mitmete postituste osaliseks saab.

Et siis millist projekti ? Kohe räägin.

Ühel õhtul, kui sisenesin Volgaklubi kodulehele ning vaatasin, et kas mingeid uusi jutu- või diskussiooniteemasid on tekkinud, äratas Tehnoabi rubriigis mu tähelepanu üks kuulutus, kus siis üks seltsimees, nimega Tamm, avaldas soovi oma mustale GAZ 24-le uut värvikuube peale saada, kuna praegune on khm... rulliga üle tõmmatud.
Vaatasin, et kuna keegi ülejäänud Volgaklubi liikmetest teda selles asjas eriti aidata ei saanud, siis võtsin temaga ise ühendust.
Omaniku jutust selgus, et kiiret selle tööga polevat, teda huvitavat rohkem kvaliteetne töö ning lõpptulemuseks ilus ja läikiv värvkate.
Mõtlesin siis seda asja natukene aega ja tegin kiire otsuse, et ma võtan selle auto töösse. Esiteks muidugi seepärast, et tegu ju ikkagi klubikaaslasega, ning kes siis ei tahaks kevadeks-suveks oma "Volgat" korda saada ? Teiseks seetõttu, et praegu on õnneks igapäevatöödes selline natuke vaiksem rütm. Muidugi päris ära need igasugused vähem ja rohkem mõlkis masinad kadunud ei ole, aga neid ei ilmu praegu nii massiliselt ja robinal ukse taha ning kõikide omanikud ei nõua valjuhäälselt nende ülikiiret kordategemist, sest et enamus on aastavahetuspidustuste jm. taolise peale oma rahakesed ilusasti sirgeks löönud, nii et nüüd läheb natuke aega, enne kui hakkab see endine aktiivne tempo tagasi tulema.
Ja samas, mis seal salata- eks ennastki huvitab, kui kaua aega selline töö võib võtta, mis selle "Volga" küljest kõik päevavalgele tulla võib, ning kuidas lõpptulemus jääb. Ise tahaks muidugi võimalikult head.

Leppisime siis seltsimees Tammega kokku, et kohtume laupäeval (s.t siis eile) Tartu Kaubamaja maa-aluses parklas ning ma vaatan auto üle, et mis ta endast kujutab.
Veidi aega parklas ringi jalutades ning stoilise rahuga pangavõlgnike erinevaid nn. "liisinglimusiine" silmitsedes, kuulsin selja tagant "Volgale" omast ja iseloomulikku podinat ning veidi aja pärast ilmuski nurga tagant lagedale must (või ütleme, selline must ja natuke porikarva ka) GAZ 24, Sm. Tammega isiklikult roolis.
Teretasime, tutvustasime endid vastastikku ning kohe hakkasin käpuli ümber auto liikuma, urgitsedes ja uurides tema probleemseid kohti, nagu lävekarbid, tiiva- ja ukseservad ning ukseaugud.
Ütleks nii, et see konkreetne GAZ 24 on palju kõbusamas seisukorras kui näiteks minu valduses olev universaalkerega eksemplar. Heakene küll, seda musta 24-ja oli küll rulli ja pintsliga värvitud ning nii mõnigi parandatud koht ei olnud just kõige korralikum välja tulnud aga iseenesest need eelmainitud karbid ja ukseservad olid küll täiesti rahuldavas seisukorras ning kõvad.
Võibolla mingil määral natukene keevitustöid mõni koht ehk tahab, aga midagi kardinaalselt välja lõikama ning asemele paikama-keevitama küll ei pea.
Eks see auto oli tänu pikale teekonnale Tallinnast Tartusse sellise paraja porikorra all ka, nii et ega ma päris selget sotti värvkatte ja detailide seisukorrast ei saanud. Aga eks see selgub siis, kui ma ta homme töökotta sisse ajan ning survepesuriga igalt poolt puhtaks pesen.

Rääkisime auto juures veel ühest ning teisest asjast ja Sm. Tamm oli nõus oma auto sisuliselt kasvõi kohe töösse andma. Nii et uued uudised ilmuvad juba homme õhtul ja siis juba koos pildimaterjaliga, sest et neid on mul kavas üpris rohkesti teha.
Nii on endal ja ka auto omanikul selline stabiilne ülevaade olemas, kaugel auto juures tehtavad tööd on ning milliseid probleemseid kohti ja muid taolisi üllatusi ma tööde käigus avastada võin.

Nii et... püsige kuuldel.

Esmaspäev, jaanuar 01, 2007

31. Peatükk: Uuel aastal uue hooga.

No tere jälle üle pika aja.

Aastavahetus peetud, uus aasta vastu võetud ja eelmisest postitusest on ka päris hea jupp aega möödas.
Jätkakski siis oma jutustust sealtmaalt edasi, kust pooleli jäi.
Tegelikult tõele au andes pean tunnistama, et kuigi ehk mu viimasest, novembrikuisest postitusest jäi mulje, et nagu tolleks ajaks olekski detailide otsimisega kõik ühel pool, siis tegelikult ma jätkasin nende erinevate juppide otsimist sama aktiivselt edasi- nii, nagu ma kogu aeg seda vaikselt praktiseerinud olin.

Ühel õhtupoolikul, veidi aega peale seda, kui olin Tallinna lähedalt ära toonud need kereplekid jms., istusin netis ja vaatasin niisama ajaviiteks "Kuldse Börsi" ajalehekuulutusi. Et võibolla seal ehk keegi pakub mingeid detaile GAZ 24-le.
Ja üks kuulutus mu tähelepanu köitis ka.
See müüdavate asjade nimekirjajoru, mis mulle sealt vastu vaatas, oli üpriski muljetavaldav, nii et ma võtsin kätte ja helistasin kohe kuulutuses olnud numbrile.
Vastu võttis üks vanemapoolne meesterahvas, kes oli nõus lahkesti mulle ära seletama, mis päritoluga mis jupp on, kui palju tal neid on ja mis seisukorras nad on.
Enamus asju, või mitte enamus, vaid pea kõik detailid mida ta müüa pakkus, olid väidetavalt uued.
Selline asi äratas minus juba huvi üksjagu.
Leppisime siis kokku, et ma otsin kuskilt mingisuguse transpordi ja esimesel võimalusel sõidan detaile pakkuva mehe juurde külla.

Ühel novembrikuisel laupäeva õhtupoolikul jõudsingi koos ühe tuttavaga, kelle omanduses oli väike pakibuss, ühte väiksesse Lõuna-Eesti asulasse.
Esimese hooga me sõitsime õigest teeotsast muidugi mööda nagu tavaliselt, kuid telefoni teel onuga kontakteerudes jõudsime õige pea tema hoovi peale.

Väravas seisis üks turskema kehaehitusega ja juba soliidses vanuses olev muheda olemisega meesterahvas, kes ilma pikema jututa juhatas mu garaazi, kuhu ta oli juba kõik pakutavad detailid oma töölaua peale üles rivistanud.
Ütleks, et oli, mida vaadata :)

Kuna osa asju oli meil telefoni teel nimekirja näol üles märgitud, et mis detail on ning mis ta maksab, siis kõigepealt võtsime selle nimekirja ette ja hakkasime vaatama, mis need asjad endast kujutavad.
Ütleme nii, et mina jäin pakutavaga väga rahule, sest et pea kõik detailid, mis müügiks olid pakutud, olid uued ja korraliku väljanägemisega, nii et selle koha pealt ei tulnud müüja jutus kahelda.
Kui nimekirjaga ühele poole saime, hakkasime vaatama, mis sellel meesterahval veel varuks pakkuda on.
Kõiki asju enam täpselt ei mäletagi, kuna neid jubinaid oli ikka tõesti palju, aga suurematest asjadest võiks vast mainida uut ja komplektset roolilatti (kõik puksid ilusti sees, nagu peab), uut roolisammast ja uut esimest torukujulist risttala, mis käib ette, kahe esitala vahele ning esipõlle taha, ning mis hoiab seda auto nina koos. Sellest on mul siin allpool üks pilt ka lisaks teistele.

Ütleme nii, et peale minu külaskäiku jäi tollele meesterahvale garaazi ainult paar GAZ 24-10 ukselinki ja vist üks kasutatud käsipiduritross- ülejäänud kraam, mis vähegi uus ja korralik oli, leidis omale uue omaniku.

Kui asjad olid autosse tõstetud, siis nagu tavaks, sai enne ära minekut veel selle mehega paar sõna "Volgadest" ja nende detailidest räägitud ning tema jutust ilmnes üks väga meeldiv seik: ta nimelt käib vahetevahel Venemaal oma sugulaste juures külas, ning paralleelselt selle sugulaste juurde tehtud visiidiga on ta külastanud ka kohalikke "Volga" detailidega tegelevaid kaupluseid, et enda GAZ 24-10 jaoks vahetevahel midagi juurde soetada, juhul kui selleks vajadust peaks tekkima.
Murdosa sekundi jooksul sain aru, et selle mehega tasuks ka edaspidi häid suhteid hoida, sest et temast võib tuleviku mõttes väga palju abi olla.

Enne äraminekut vahetasime veel telefoninumbreid ning "Volga" detailide pakkuja kinnitas mulle veelkord, et ta ilmtingimata, enne kui Venemaale hakkab minema, võtab minuga ühendust, et siis nende uute tarnitavate detailide asjus täpsemalt kokku leppida: mida ta peaks sealt tooma, kui palju neid asju vaja on ning kuidas me selle rahaarveldamise teeme, kui asjad juba kohal.

Ütleks et kogu asjaajamisest jäi mulle väga positiivne mulje ning nagu antud situatsioon kinnitas, uusi tuttavaid ning avanevaid võimalusi võib leida ka sealt, kust neid üldse oodatagi ei oska.
Järgmises peatükis tuleb siis juba juttu uutest detailidest, mis niiöelda proovi korras sai Venemaalt tellitud.
Seniks aga panen siia ühe pildiseeria väikesest murdosast uutest detailidest, millede omanikuks ma siis mõni aeg tagasi sain:

Mõningaid uusi kummipukse:


Esimene torukujuline risttala:


Esirataste rummud:


Esisilla poldid koos paari rummumutriga:


Kojameeste mootor:


Uued rattamutrid:


Uus roolisammas pealtvaates:


Tagavedrude alla ja peale käivad kummist klotsid:


Uksesisesed, seest karvase soonega klaasitihendid: