Pühapäev, juuni 11, 2006

14. Peatükk: Korralik baas või põhi on kõige alus.

Ausalt öeldes, seda ei saa vedamiseks ka enam nimetada, arvestades neid sündmuseid, mis mul viimasel ajal "Volga" jaoks otsitavate detailidega seoses on kaasnenud. See on midagi enamat suisa.

Esimene nn. vedamine oli siis, kui mul õnnestus saada eelmistes peatükkides ja piltides kajastuvad raadio koos jahutusradiaatori ette käiva ribikatikuga.
Teine vedamine oli nüüd hiljuti- õigemini eile.

Nimelt siis tänu ühe auto-moto foorumi liikmele, mul õnnestus tema käest, suhteliselt terve ja korralik(kuigi pindmise roostega kaetud), kahest osast koosnev "Volga" põhi saada.
Ma ei tea kas Nõukogude ajalgi seda niimoodi vabalt poest saada oli. Ilmselt mitte.
Kuidas selline suur ja lahmakas detail eelmise omaniku kätte sattus, sellest ajalugu vaikib. Aga ma arvan et see ei omagi enam mingit erilist tähtsust.

Kusjuures vestluse käigus selgus, et sellele "Volga" põhjale olevat veel tahtjaid. Aga omanik mingeid detaile kellegi nimele broneerima ei hakanud- ütles vaid, et kes esimesena jõuab, see soovitud detaili ka omale saab.
Et tema on küll ja küll niimoodi lubadustega "vastu pükse saanud", et algul lubatakse kohekohe välja osta ja mis kõik veel. Aga pärastpoole kui uurima hakata, et kus see detailiostja siis jäi, siis tuleb enamasti vastuseks, et kas pole enam vaja või on raha otsas või ei luba naine selliseid väljaminekuid teha või veel mingi muu põhjus.

Nii et nagu arvata võite, mul läks ühtäkki VÄGA kiireks.
Kui ühe väikese mikrobussiga kohale jõudsime, siis nägime et hoovis on veel rahvast.
Ühed nooremas eas vanatehnikahuvilised küsisid seal omaniku käest ühe, teise ja kolmanda asja kohta ja siis ka vist üks vanatehnikapisikuga nakatunud ärimees üritas omaniku käest ühte, teist ja kolmandat asja välja kaubelda.

Senikaua, kuni sealse vanatehnika omanik äsjasaabunud huviliste või kundedega maid jagas, sain silmitseda seda kohalike autode parki, või õigem oleks öelda, merd.
No küll oli seal suuremaid ja väiksemaid masinaid- sõiduautodega alates ja põllutöömasinatega lõpetades. Igatahes nii endal, kui ka mikrobussi juhil, kes oli nõus mu ostetavaid detaile transportima ja omakorda tema jõngermannidel oli seal uudistamist- vaatamist küllaga.

Vabanenud lõpuks üliaktiivsetest huvilistest, sai omanik lõpuks meiega tegeleda.
Sammusime siis sinna varjualuse poole, kus tal need pakutavad detailid peidus olid.
Igatahes see avanev vaatepilt vedas suu ikka vaikselt muigele küll.
Neid asju, mida detailide müüja "Volgale" pakkus, oli ikka üksjagu.
Kõiki ma ei hakkaks siin vast välja tooma, aga nii soovitud põhi, kui ka täiesti uus radiaator olid olemas.
Takseerisin veidi soetatavaid detaile ja kohe vahetas ka kokkulepitud rahasumma omanikku. Samas sisimas kahetsesin, et ei olnud suuremaid finantsilisi võimalusi enda universaalile rohkem põhjadetaile soetada, sest et neid asju oli seal ikka väga palju, mida oleksin tahtnud juurde osta.
Ma arvan et see inimene, kes kunagi "Volgal" plekitöid tegema hakkab, siis võibolla ei pruugigi niiväga seda ehitatavat projekti siunata, sest et nüüd pole uue põhjaga muud vaja teha, kui et peale liivapritsiga puhastamist augurauaga keevituspunktide jaoks servadesse augud sisse lüüa ja auto külge kinni keevitada.
Jääb ära tal nii see pleki painutamine, paikamine ja voolimine, kui ka muu selline "isearetus".

Tegelikult siin tuli vahepeal veel üks mõte pähe, kuidas seda roosteemaldus- ja pleki vastupidavuseprotsessi saaks pikendada.
Vaatasin internetist vastavate lehekülgede pealt ja uurisin Märt Aarne käest järgi, kes tegeleb uunikumide ja haruldaste autode restaureerimisega, et kuidas näiteks happevannis detailidelt rooste eemaldamine käib ?
Märt Aarne kostis vastuseks et seda tööd teevad spetsialiseerunud galvaanikatöökojad.
Ise kodus ja nö. "põlve otsas" sellise ohtliku asjaga ei soovitaks tegelema hakata.
Detail puhastatakse suuremast sodist ja tõstetakse vastavate rakiste abil soolhappevanni, kust ta siis peale 3-4 tundi ligunemist uuesti välja tõstetakse ja koheselt survepesuriga üle pestakse et happejääke kusagile nurgatagustesse ei jääks.
Keemilise protsessi käigus hape sööbib pleki peal roostest kahjustatud alale ja siis on lihtsalt see tõenäosus suurem, et kõik roostekolded saavad puhtaks.
Sellist tööd teostatakse enamasti selliste detailide juures, mis omavad suuri pindu ja mida liiva- või haavlipritsiga ei kannata puhastada, kuna pritsist tugeva survega väljuv liiv või haavliterakesed võib selle kõnealuse detaili laineliseks muuta ja pärast on seda siis suht raske jälle endisesse sirgesse konditsiooni taastada.
Hape söövitab küll pinda vähesel määral, aga detaili üldkuju ta nii kardinaalselt ei muuda, kui näiteks mehhaanilised töötlemised.
Enamasti kõik töökojad, mis tegelevad tsinkimisega (katuseplekid, vihmaveetorud jms.), omavad ka happevanne.

Ja siis tekkiski idee, et aga mis oleks, et peale seda, kui kõik keredetailid, mis happevannis roosteeemaldust tahavad, laseks ühe jutiga ka tsinkimisest läbi ?
Ses mõttes et igasugused erinevad krundid jms. asjad tulevad neile peale nagunii.
Aga vähemalt pleki enda vastupidavuse iga pikeneb ja siis tänu sellele tsingitud detailile, ei pruugi niiväga karta, kui olude sunnil kunagi "Volgaga" kusagil kruusatee peal sõita tuleb, et mõne kivikese tekitatud täkkest võib roosteuss hakata paha-paha tegema.
Uurisin, et kas põhjaplekkidega saab mõni töökoda tegeleda, sest et nad on ikka parajalt suured, ja selgus et saab ikka. Küsitud tööprotsessi hindki pole teab mis üle mõistuse kallis, nii et järjest rohkem hakkab maad võtma veendumus, et selle asja peab laskma ära teha. Siis on vähemalt kindel, et "Volga" näeb mõistlikul kasutamisel aastate pärast oluliselt värskem välja, kui ehk tema eakaaslased.

Pilte ma teen nii nendest äsjasoetatud detailidest kui ka Järva-Jaanist toodud istmetest kunagi edaspidi, sest et praegu pole eriti aega "Volgaga" tegeleda.
Igapäeva elu koos tööga nõuab oma osa, nii et tahes-tahtmata vahel see tehnikahobi jääb olude sunnil tahaplaanile.

Aga kuna suusõnaliselt on plekitööde algus märgitud sügise peale, siis mul on veel õnneks paar- kolm kuud vaba aega, et raha korjata ja erinevaid detaile otsida.

Reede, juuni 09, 2006

"Volga" raadiost mõned pildid




13. Peatükk: "Siin Tallinn. Kell on..."

Nagu pealkirjastki järeldada võib, on siis alljärgnev jutt mingil määral raadioga seotud. Ja nii ta ongi.

See oli... ma ei oskagi nüüd täpselt nimetada, oli see nüüd mingi kõrgem võim või jõud või jällegi enda hea vaist, aga üks ilmvõimatu asi on jälle teoks saanud.
Nimelt õnnestus mul siis leida mustale "Volgale" originaalne raadio koos juurdekuuluva aluspaneeliga.
Parempoolne nupp on siiski teadmata suunas kadunud, aga õnneks on mul teine raadio olemas (mitte samasugune), mis mind niiväga ei imponeeri kui see äsjasoetatud.
Nii et ka nn. doonorraadio on kohe varnast võtta :)

Sellise raadio leidmine oli tegelikult üsna lootusetu ettevõtmine, sest et niipaljukest, kui ma neid erinevaid "Volgasid" olin läbi kamminud ja kuulutusi otsinud, ei õnnestunud mul eriti kusagilt seda õiget "ragistajat" leida, mis talle tehases paigaldati.
Ikka olid need kas siis juba seest välja kakutud ja kõige liha teed läinud, või siis sinna asemele mingi kapitalistliku riigi vilkuv-väriseva-võnklev-vonkleva displeiga peletis sisse topitud.

Sellesama omaniku käest, kellelt ma selle raadio koos paneeliga sain, mul õnnestus lisaks raadiole ka Koeru ART plekkplaadike ja suhtkoht korralik ja töötav ribikatik saada- olgugi et ta on kõvasti tolmune ja pindmisi roostetäpikesi täis. Musta "Volga" enda ribikatik on nii kinni roostetanud, et ei suvatse absoluutselt mitte kusagile poole liikuda- ei üles ega alla. Nii et nüüd on jälle mõningad isikupärased detailid autol juures.

Koeru ART plaadiga ma pean veel mõtlema, mida teha.
Sest et hea küll, kiri on loetav ja plaat ise renoveeritav aga need roostetäpikesed, plaadi kohta võiks öelda suisa larakad, ei meeldi mulle mitte üks põrm.
Aga vähemalt see on hea et andmed nii mustal "Volgal" kui ka äsjasoetatud plaadil enam-vähem kattuvad -olgugi et see teise masina küljest pärineb.
Seda, kuidas selliseid plaate taastatakse ja numbreid vajaduse korral muudetakse, ma ei oska öelda. See on juba graveerijate ampluaa.

Laupäev, juuni 03, 2006

12. Peatükk: Päevakaja

(Juunikuu, A.D. 2006)

Alljärgnev jutt on sama värske kui ahjusoe sai :)

Täna oli plaan minna vaatama neid kahte silmahakanud "Volgat", mis mulle mõned nädalad tagasi teeservast nähtuna mällu sööbisid.
Ütleme nii, et mõlemast ei saanud asja- ei kaubana ega ka doonorauto mõttes.
Esimene neist, tavaline GAZ 24, asus kinnisel tööstushoonete territooriumil, kuhu ma ei saanud ligemale uudistama minna, kui et pidin piirduma ainult võrkaia tagant vaatamisega ja teine, universaalkerega GAZ 24-02, oli omadega ikka täiesti läbi.
Vast ainult klaasid ja liistud olekski saanud sellelt universaalkerega "Volgalt" - ülejäänud kraam oli täiesti vanametalli rida.
Aga pole viga. "Volgasid", millest asja saaks, meil õnneks veel leidub.
Teine käik oli Järva-Jaanis autode varjupaika pidava Tuve Kärneri juurde, kes oli nõus enda valduses olevast universaalkerega "Volgast" mustapunasekirjud istmed minu auto rohepunakirjude istmetega ära vahetama.
Siinkohal veelkord talle tänusõnad pakutud võimaluse ja vastutulelikkuse eest.

Egas midagi. Musta "Volga" istmed peale tõstetud, võtmekomplekt ka kaasa ja hakkaski reis pihta.
Seekord sai jälle koos mindud sama töökaaslasega, kes mul eelmine kord aitas "Volgat" oma viimasest asukohast uude peatuspaika transportida. Siinkohal tänusõnad ka talle, et ta oli nõus minu ja "Volgaga" seonduvate toimetuste peale oma vaba aega kulutama.

Kui Järva-Jaani kohale jõudsime, otsustasime kõigepealt keha kinnitada.
Kuna teeäärne burgeriputka eriti ei ahvatlenud meid oma toiduvalmistamistehnoloogiaga, siis seetõttu sai otsitud mõni korralikum kohvik või pubi, kus ikka inimese moodi, noa ja kahvliga, laua taga ja taldriku pealt süüa sai.
Siinkohal tänud "Sirtsu Pubi" töökale naiskollektiivile, kellede pakutav šnitslipraad oli tõesti suur ja väga hea :)
Kui järgmine kord uuesti Järva-Jaani kanti satun, siis kindlasti külastan seda söögikohta veelkord.
Kõhud täis, sai auto nina sinnapoole keeratud, kus asus see universaalkerega "Volga".

Natuke otsimist ja leitud see varjupaik oligi.
Omanikule end tutvustatud, tõmmasin tööriided selga ja asusin aga demonteerima.
Mnjaa...
Oi neid roostes polte ja õhku sajatatud vandesõnu.... Neid ikka jagus :)
Võrreldes selle pruuni "Volgaga", näiteks minu musta universaali istmed tulid ilma pikema vastupunnimiseta lahti.
See konkreetne auto oli aga hoopis teisest puust.
Kohati tuli poltide-mutrite lahtikeeramiseks isegi roostesurma kasutada.
Ja tagantjärgi mõeldes, ega ma muidu ei olekski neid lahti saanud.
Kontrollisin kättesaadud istmeid igalt poolt ja sellega ma olin juba arvestanud, et nii pika aja peale on nad kõik ära istutud, nii et ega mul millegi üle viriseda polegi.
Ja tegelikult pole virisemiseks ka põhjust, sest et üldjoontes on need äsjasoetatud istmed õnneks töökorras ja remonditavad.

Lõpuks, kolme tunni möödudes, olid töökaaslase, mutrivõtmete, suure kruvikeeraja ja "mingi ema" abiga vanad istmed pruunist universaalist väljas ja teised asemele pandud.
Vahepeal tibutas isegi vihma, aga see ei olnud teab mis segav tegur, kuna enamus töid sai õnneks kuivas katusealuses, s.t "Volgas" teostatud.

Istmed käes, tänusõnad universaal-"Volga" omanikule tema pakutud võimaluse eest edastatud, asusime tagasiteele.
Kohale jõudes sai kogu äsjasoetatud kraam kohe kindlasse katusealusesse ära paigutatud teiste musta "Volga" asjade juurde, et pärast ei peaks neid mööda elamist taga otsima.
Enda musta "Volgat" ma see nädalavahetus lahti monteerida ei jõudnudki, kuna tema peale oleks liiga vähe aega jagunud. Võibolla järgmisel nädalavahetusel saan sellevõrra siis rohkem tegutseda, eks näis.

Kokkuvõtteks võib öelda et oli tore vanatehnikaüritus ja "kohtume järgmises saates."