teisipäev, august 29, 2006

21. Peatükk: Vahemonoloog.

Vestaks siis natuke pajatusi möödunud nädalavahetuse sündmustest.
Ka "Volgal" on selles oma osa.
Pilte ma teen ka, aga ilmselt kunagi selle nädala lõpupoole.

Pühapäeval oli ühe mu tädi sünnipäev ja seal siis pakuti otseloomulikult head-paremat süüa-juua. Räägiti juttu, küpsetati õues veel viimaseid kordi liha ja tunti lihtsalt hääd meelt heast ilmast ja seltskonnast.
Sel ajal, kui teised väljas muljetasid, kutsus tädimees mind majja, kuna tal olevat mu "Volgaga" seoses mulle paar asja anda.
Jõudsime siis elutuppa ja seal ma nägin laua peal seismas paari raamatut.
Üks neist oli pruunide kaantega ja selline tavalise juturaamatu mõõtu, teine pappkaantega ja natuke suurem- kuskil A4 formaadis.

Asusin neid uurima ja ohhoo! Suurem raamat oli just see, mida mul vaja on ja mida ma vahelduva eduga taga olen otsinud:
"Volga" detailide kataloog!
Ehk siis see, mille alusel ma kunagi saan õiges järjekorras ja detailide kaupa auto kokku panna.
Teine, väiksemamõõduline oli aga GAZ 24 ja selle modifikatsioonide käsiraamat.
Kuid erines ta minu praegusest olemasolevast siniste kaantega GAZ-24 raamatust selle poolest, et see on vanem trükk (1975 a.), ehk siis lahtiseletatuna, seal on kirjeldatud ka esimeste seeriate GAZ 24-de erinevate sõlmede tööpõhimõtteid ja omapärasid.

Nüüd olen paar õhtut järjest uurinud nii detailide kataloogi kui ka seda "Volga" käsiraamatut ja vähemalt enda jaoks avastanud nii mõndagi.
Näiteks need tagumiste uste sisemised kroomitud käepidemed, mis mõnel pesupäeval tehtud pildil ehk veidi veidrad võivad välja näha ja mõne arust pärineda kuskilt trammi vms. sõiduki seest, ning ei pruugi ehk üldse autoga kokku sobidagi, siis kusjuures Gorki tehases ongi nad juba sellised paigaldatud, mitte mustast plastikust, nagu esiustel.
Nii et mis vähemalt tagauste linke puudutab, siis selle koha pealt on asi õige.

Uurides seda kataloogi, jõudsin ja jõuan järjest rohkem sellisele veendumusele, nagu mõned postitused tagasi siin juba korra isegi mainisin, et see auto ehitatakse nullist üles ainult uute ostetavate-tellitavate detailide baasil.
Kõik- alates laest kuni põhjani.
Sinna sekka siis kasutades olemasolevaid spetsiifilisemaid ja korralikke asju, nagu näiteks need eespool mainitud sisemised ukselingid,(sest et neid ei ole enam mitte kusagilt saada) ja ka "Volga" küljes olnud musta põhjaga lintspidomeeter läheb tema külge tagasi. Sest et see on juba nii kõnekas detail Koerus komplekteeritavatest "Volgadest", et juhul kui ma asendaksin tema olemasoleva spidomeetri uuematüübilise, ehk siis juba osutiga spidomeetri näidikuga, siis "Volga" poleks enam see, mis ta oli.

Siinkohal tuletaksin veelkord meelde, et ei maksaks ära unustada Tõnu Piiburi sõnu, et "tol ajal, (s.o. siis aastal 1987, mil see kõnealune must universaal tehasest väljus) jagati "Volgasid" ikka veel ainult ostuloa ja kindla limiidi alusel.
Need, kes päris uut autot Gorki tehasest ei saanud, nendele ehitati Koerus ka päris kvaliteetseid eksemplare."
Ning teadupärast mainis ka eelmine "Volga" omanik, et auto maksis tol ajal nn. mustal turul neljakordse Žiguli hinna.
Nii et tänapäeval ei näe enam sellist asja eriti mitte kuskil, et komisjonimüügis olevad autod võivad olla uutest, sama marki sõidukitest, mitmeid kordi kallimad.

Lisaks siia juurde, et kellel puudub ettekujutus, kuidas tolleaegne autode ost-müük käis, siis tsiteeriksin ühe väikese lõigu raamatust pealkirjaga "Nõukogude aeg ja inimene", mis on siis tol ajal elanud inimeste mälestuste põhjal kokku pandud. Soovitan kõigil see raamat osta ja lugeda. Saavad tolleaegsed inimesed oma mälestusi taaselustada (mina kaasaarvatud), ning noorem generatsioon, kellel võibolla puudub ettekujutus tolleaegsest riigikorrast, saab siis ehk pisutki aimu, kui äärmuslikes või arhailistes oludes kohati inimesed elama pidid.)

Autode jagamise nõukalik süsteem:

Uue auto saamise, täpsemalt auto ostuloa jagamise süsteem nõuka-ajal töötas plaanimajanduse alusel: fondid, limiidid ja kõik sellega kaasnev.
1986. aasta üldkogus oli Eesti NSV-le määratud 6300 autot.
Sellest 706 läks Eesti NSV Ministrite Nõukogule.
Linnadest sai Tallinn 452, Tartu 122 ja Kohtla-Järve 92 sõiduautot.
Eesti NSV Julgeolekukomiteele (KGB) läks jagamiseks 10 sõiduautot.
Sotsialistliku võistluse võitjad pidid saama 260 ja sõjalised asutused 10 autot.
Jaotuskavas "Vaba müügi ressurss" oli kokku 2481 autot.
Aasta jaotuskava eriline alalõik kannab nimetust "Eesti NSV Ministrite Nõukogu reserv", milles oli 229 sõiduautot.
1986-nda aasta II kvartalis "Volgasid" inimestele ei jagatud, küll aga muid marke.
Märkusena veel juurde, et nii mõnelegi võis saadud autoostuluba olla eelkõige soodne rahateenimise viis. Neid müüdi n.ö. mustalt ja vahel suisa kolmekordse autohinnaga edasi. Ostjaid leidus.
(Nii et sellisest vabast turumajandusest, nagu see tänapäeval kehtib, kus igaüks võis osta niisuguse auto, nagu talle meeldis, võidi ainult unistada.)

Aga kui nüüd jälle "Volga" remondiga seonduva jutu juurde tagasi tulla, siis ainuke asi, mis üldmõistes auto vanast kerest järgi jääb, on katus, kuna too ei ole roostes ja vigastatud või kasutuskõlbmatu.
Muidu kõik, või suuremalt jaolt ülejäänud asjad tulevad viimse kui seibini uued.

Et kuidas see asi (mõnede arust ka tohuvabohu või mõttetus) välja hakkab nägema ?
Asi (või tohuvabohu, või mõttetus- kuidas kellelegi) hakkab välja nägema selliselt, et neid asju või detaile tuleb hakata kataloogi alusel, iga lehekülje kaupa eraldi tellima. Suuremad asjad, nagu kereplekid, tuled, talad jne. jne lähevad muidugi vastavatesse kastidesse eraldi, kuid iga tilluke detail, olgu selleks kasvõi tühipaljas seib, mida siis mõne konkreetse lehekülje alusel laost küsida ja mis on saadaval, tuleb pakkida eraldi väiksesse kilekotti, kuhu siis kirjutatakse nii selle detaili laonumber peale, kui ka "Volga" kataloogi lehekülje number ja nimetus, kust see konkreetne jublakas pärineb või mis sõlme või detaili juurde ta kuulub.
Kõik need väiksed kilekotid paigutatakse omakorda suuremasse karpi, kuhu siis kirjutatakse omakorda selle kataloogi lehekülje number peale ja kuhu siis see kastitäis asju mõeldud on.
(Nagu praegugi, et asjad on eraldi kastidesse ära sorditud).

Et siis, kui ükskord auto kokkupanekuks läheb, siis võtab lihtsalt vastava kasti lahti, kus on kõik asjad kuni viimse seibini sees, ja siis saab hakata sellesama kataloogi alusel, näpuga vastava lehekülje pealt järge ajades, autot komplekteerima.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ega polegi eriti imestada, kui see praegu suht kehvas seisukorras must universaal omal ajal Koeru Autoremonditehases samamoodi kokku pandi, nagu ma just mõni aeg tagasi (vähemalt enda jaoks) välja nuputasin.
Sest et kui ma autot lahti võtsin, siis näiteks uste detailid, nagu lingid, aknatõstukid jms. olid küll paigaldatud kataloogis ettenähtud seibide-poltide-mutridega. Ülejäänute kohta ei julge niiväga pead anda.

Ja kui nüüd jälle meelde tuletada eelmise omaniku sõnu, siis konkreetselt tol aastal, mil ta selle masina ostis (aasta oli siis 1987), ilmus neid nn. mustale turule ehk komisjonimüüki ainult kaks tükki.
Ja väga võimalik, sest et kataloogi alusel üks auto niiviisi nullist üles ehitada ja komplekteerida, et pealiskaudsel vaatamisel ei teeks mõni võhik originaalil ja taastusremondist läbi käinud masinal vahet, see võtab ikka väga palju aega.

Ma ise arvan, et juhul kui ma nende detailide ostmisega olen isegi n.-ö. "mäele" jõudnud, ning autogi kereremondi juba ammu läbinud, ka siis võtab mul see kokkupanek vähemalt aasta, kui mitte rohkem.
Ennem kulugu selle kokkupanekuga rohkem aega, kui et hakata kellaga võidu rabistama.
Vähemalt saab auto korralikult komplekteeritud, mitte et kunagi hiljem peaksin hakkama teda jälle ekstra laiali võtma ja juba korra tehtud tööd uuesti ringi tegema.

Nii et eks siis näha ole, mis sest asjast välja tuleb.

laupäev, august 19, 2006

20. Peatükk: Uusi "Volga" uudiseid.

Eile õhtul sai ette võetud ühe suuremat autot omava inimese abiga 400-kilomeetriline marsruut, et ära tuua "Volga" jaoks uus, kuid garaazi seisma jäänud komplektne esisild.
Aga enne, kui jutu juurde asun, siis räägiks kiirelt mis vahepeal, lisaks sellele esisilla otsingutele, mul mõni nädal tagasi töö juures toimus.
Olin siis üks õhtu tööl ja matistasin taldlihvijaga ühe sõiduauto detaile, kui uksest astus sisse kõrvalasuva väikese puidutöökoja üks meister.
Vaatas ringi ja küsis, et kellelgi teist siin pidi vist mingi "Volga" olema?
Ma ütlesin et on küll jah.
Meister: "Sul juppe pole vaja ?"
Mina: "No oleks ikka vaja. Oleneb mis juppe pakutakse."
Meister: "Mul üks tuttav koristab praegu garaazi ja ta leidis seina äärest ühe musta tehasekrundi all oleva kapoti ja ühe esitiiva. Et tal pole nendega enam midagi teha ja metalli kokkuostupunktis ta nende kahe asja eest ei saa sisuliselt midagi. Et annaks vähemalt sellele, kellel neid asju ka tegelikult vaja võib minna. Lihtsalt niisama."
Mina: "Tegelikult ka või ?"
Meister: "Noja noh. Et ta toob mingi päev ise siia kohale, kui muu vanametalli Kuusakoskisse viib. Et eks ma annan sulle teada, kui asjad minu juures juba on."
Mina: "Hm.... see on küll väga harvaesinev nähtus, et keegi niisama heast südamest asju pakub. Aga sellgipoolest kui sa näed teda, anna siis tänusõnad minu poolt edasi."
Meister: "Ok, hüva. Eks siis võtab ühendust."

Ja olidki paari päeva pärast need kaks kõnealust asja kohal. Hea oli see, et kapott oli seestpoolt suhteliselt ilma roosteta,välja arvatud mõned üksikud täpid ja ka tiival polnud ei mõlke ega muid vigastusi ning peale kiiret ülevaatust tassisin nad kohe lattu.

Läks nädalajagu aega mööda ja järjest lähemale jõudis siis ka see päev, kus mul tuli minna Raplasse selle esisilla järele, mis mulle ühest kuulutusest silma hakkas.
Müüja sõnutsi pidi ta komplektne olema, mida ma vaatasin paari kuulutuse juures oleva pildi pealt ka.
Teekond Lõuna-Eesti kandist Raplasse ei ole just mitte väga lühike, aga kohale me siiski jõudsime. Tee peal otsustas auto parempoolne rehv, et tema enam rohkem ei sõida ja enne Raplat andis ta meile sellest ka visinaga märku. Siis läks kiireks.
Vedas, et see sai toimuma just siis, kui Raplasse sisse hakkasime jõudma, mitte kusagil metsavahelisel maanteelõigul, sest et suure dziibi ratast käsitsi täis pumbata ei ole just väga kerge töö.
Aga kohale me siiski jõudsime ja õnneks ei elanud selle esisilla omanik ka teab kui kaugel, nii et kohe Raplasse jõudes leidsime otsitava aadressi üles.

Esisild oli õue peale tassitud ja oli selline, nagu ma endale ette kujutasingi.
Kõik puksid ilusti sees, kuid siit-sealt oli rooste juba sillaliigenditele ligi pääsenud. No ega sest midagi, nagunii tuleb teda liivapritsiga puhastada, aga vähemalt nägi ta üldjoontes korralik välja.
Aga mis mulle kõige rohkem meeldis, oli see, et avastasin sillatala küljest embleemi, mis näitas, et see sild on Koeru ART 2-es komplekteeritud.
Selline kokkulangevus, et nii uus suuremat sorti komplekteeritud detail, kui ka taastamist ootav sõiduauto võivad pärineda ühest ja samast kohaliku tähtsusega autoremondiettevõttest, võib imeväike olla, aga nagu näha, siiski imesid juhtub.

Silla juurde oli see vanemapoolne meesterahvas pannud ka kaks väikest akukaant, mille peal oli siis erinevaid sillapolte, reguleerimiseks mõeldud plekist vaheliiste jpm. sellist pudi-padi.
Lisaks neile sekundeeris siis veel üks pappkast, mille sees olid täiesti uued kojameeste mootor, salongis oleva laelambi kroomitud korpus, armatuuri all serva küljes asuv sooja ja külma õhu regulaator ja ohutulede lüliti.

Kõigepealt tuli meil hakata siis hoopis seda tühjaksjooksnud rehvi vahetama.
Ja selle sillamüüjaga oli meil küll vedanud, sest et onu pakkus meile lahkesti kasutamiseks nii oma kompressorit rehvi täispumpamisel, kui ka pärast vett ja seepi käte pesemiseks.

Kui saime selle probleemse esirattaga ühele poole, hakkasime siis detailidega arveldama. Onu ütles, et tema ei taha kellelegi liiga teha ja sellepärast ei oska ta nende asjade eest ka sobivat summat küsida. Silla hind oli juba paigas ja sellega ma olin juba arvestanud, aga need ülejäänud asjad tegid natuke nõutuks, sest et huvi pakkusid nad küll aga mul polnud kahjuks rohkem raha kaasa võetud.
Siis leppisime kokku, et ma maksan selle silla eest küsitud summa, pluss siis nende uute detailide eest sellise sümboolse rahanumbri juurde ja oligi kaup koos.

Asjad käes, hakkasime neid siis autosse toppima.
Ega eriti ei tahtnud mahtuda küll, sest et kodust ja töö juurest olin ma kaasa võtnud nii need eespool nimetatud kapoti ja esitiiva, kui ka Melliste laadalt ostetud esisilla tooriku ning veel üht koma teist. Seda pusimist oli ikka üksjagu.
Lõpuks, kui ära hakkasime minema, küsis see tore vanahärra, et oot aga kas te neid sillapolte, kapotihingesid ja väikseid gabariiditulesid jms. ei tahagi siis või ?
Ma ütlesin et huvi pakuksid nad küll, aga ma ei olnud sellega arvestanud, et Teil neid asju veel pakkuda on ja ma ei teadnud seetõttu rohkem raha kaasa võtta.
Seepeale onu mõtles umbes 5 sekundit ja ütles vaikselt, et olgu, võta nad siis niisama.
Kuna ma ei tahtnud oma kõrvu uskuda, küsisin et "Ee... kuidas ?"
Onu lausus siis uuesti, et võta nad niisama, sest et mul pole nendega enam nagunii midagi teha. Vähemalt lähevad nad sellele inimesele, kellel neid vaja.
(Hm... juba teine kord, kui ma kuulen sellist mõtteavaldust.)
Mis seal salata, igatahes tuju tegi selline asi rõõmsaks küll.

Lõpuks, kui mul õnnestus ka need kaks, nn. akukaanetäit asju ühte pappkasti ära panna, siis see dziibist avanev vaatepilt meenutas natuke mustlaste vankrit- maast laeni igasugust erinevat kola täis ja tavainimese jaoks suisa mõttetut kraami :)

Ratas vahetatud, omanikuga kaubad tehtud, vahetasime veel muljeid ja mälestusi "Volgadega" seonduvatest sündmustest ja oligi aeg asuda tagasiteele.
Dziibijuht tee peal mitu korda lausus nagu mantrat, et jumala eest see teine rehv selle 200-kilomeetrise teekonna vastu peaks.
Aga pidas ka õnneks, nii et võib öelda, et "hea, et veel niigi läits".

Kui maale jõudsime, hakkasime jälle omakorda neid ostetud asju siis garaazi laadima.
Ka isa tuli tassimisel appi ja ühiste jõududega sai need ostetud esisilladki sisse tõstetud, sest et ega nad kõige kergemate asjade kaalukategooriasse küll ei mahu.
See garaazist avanev vaatepilt hakkab aga vaikselt rohkem positiivseid tundeid tekitama- olgugi et jällegi, tavainimese jaoks seal peale vana kola eriti pole :)

Kui nüüd millalgi jälle maale satun, siis ma katsun nendest uutest detailidest ja ka sellest esisillast pilte teha. Siis on jälle, mida päevikulugejatel vaadata, sest et nagu ma olen vahepealsete erinevate postituste kaudu aru saanud, huvilisi vaikselt aina koguneb juurde, kes tahavad näha, kas mu ettevõtmisest asja ka saab või ei.

pühapäev, august 13, 2006

Mõningaid pilte praegusest "Volga" seisukorrast.

Praegu siis jääb ajutiselt e. määramata ajaks see "Volga" taastamisprojekt finantsilistel põhjustel seisma.
Selle aja sees, mil ma temaga seonduvate tööde jätkamiseks raha kogun, mul ehk õnnestub talle kõik keredetailid uued organiseerida, kaasaarvatud ka uus põhi, sest et esiteks: Piltide peal olev, kahest osast koosnev põhjaplekk on tavaline, GAZ-24 oma, mida ma lõikuma eriti ei tahaks hakata, vaid pigem puhastan ta liivapritsiga ära ja krundin üle ja jääb siis lihtsalt oma aega ootama ning teiseks, et plekksepal on siis ka sellevõrra lihtsam konkreetselt selle auto jaoks sobiva põhja külge hakata uusi poste,plekke ja talasid keevitama, kui et peab musta universaali seest, tagaistme juures olevate reisijate jalgealuseid süvendeid välja lõikama ja neid siis omakorda selle tavalise "Volga" põhja külge kinnitama.
Aega selline uute detailide otsimine ja ostmine võtab, aga nii on see iga sellise suurema auto ehitus- või taastamistööga ja ma olen sellega ka täiesti arvestanud.

Selle halli, Gorkis ehitatud takso-"Volgaga", mis esimeselt kahelt pildilt paistab ja mis ma esialgu plaanisin detailide doonoriks jätta, ma pean veel mõtlema mida teha, sest et kui mul nüüd õnnestub mustale "Volgale" kõik keredetailid uued saada, siis ei ole mul mõtet seda halli juppideks lõikama hakata. Muidugi asja miinus on see, et auto pole enam registris arvel ja tema seisukordki on suht küsitav, et kas tast enam asja saabki.
Aga eks aeg näitab, missuguseks selle takso saatus kujuneb.
Temaga seonduvaid mõtteid on mitmeid, aga ennem ei tahaks selle halliga tõsisemalt tegelema hakata, kui must "Volga" juba päris valmis on ja oma rataste peal ringi vurab.

Seniks aga siis väikene pildiseeria "Volga" praegusest seisukorrast:










Tagastange jäänused:


Siin siis võib näha pilti ühest esimesest tiivakoopast, mis oli paksu tavoti või mastiksikihiga kokku tõmmatud. Pahtlilabidaga kraapides tuli selle alt aga välja korralik pind. Kas see oranz värv oli midagi krundi moodi või mitte, seda ma ei oska öelda. Peab targemate käest küsima.
Kuigi nina võetakse peale mootori maha tõstmist auto küljest ära, siiski minema ma teda ei viska, vaid pesen bensiiniga puhtaks ja panen ta kuskile kuiva ruumi hoiule.
Võibolla tulevikus ehk saab teda mõne teise "Volga" juures kasutada.


Uus põhjaplekk:

pühapäev, august 06, 2006

Mõned pildid Mellistest ostetud detailidest:

Uus jagaja:



"GAZ" embleemiga porilapakad:


Hirve profiilkujutisega porilapakad:

19. Peatükk: See Melliste on üks... üks tore koht. Igatahes.

(Augustikuu, A.D. 2006)

August pole veel õieti alanudki, kui juba esimesed summad on "Volga" hüvanguks magama pandud :)
Aga eks need ostud ikka rohkem asja eest ole ka.

Täna sai siis Melliste laadal käidud. Vanatehnikahuvilistele on see koht Tartu kandis juba teada-tuntud. Mulle, kui linnavurlele, oli sellise ürituse külastamine muidugi omamoodi elamus.
Kuna üks mu tuttav, vanatehnikahuviline Jürgen Laos, oli ka oma marsruudi see nädalavahetus just Tartu maile suunanud, siis otsustasime, et lähme käime siis seal laadal ära- ehk saab kumbki oma "Volga" jaoks ühte-teist ja kolmandat.

Sõitsime siis kohale, ja juba kaugelt oli näha, et ilmselt on seal midagi toimumas- autode rivi kahel pool teed oli ikka väääga pikk.
Laadaplats oli ise kohalikule väiksele lauluväljakule hajusalt rajatud, nii et vaatamist-uurimist oli omajagu.
Mul oli tegelikult juba kindel ost ära planeeritud: "Volgale" uued tagumised porilapakad ja siis see must plastkant, mida istmekatete servadesse õmmeldakse.
Khm...

Ütleme nii, et asi ei piirdunud ainult nende kahe nimetatud asjaga.
Nüüd ma tean, mida tähendab ostusõltuvus, või kui midagi sellist näed, mida hirmsasti tahaks omale osta. See vaatepilt, mida Jürgen ja mina oma "Volgade" jaoks vajalike asjade ostmisega praktiseerisime, sarnanes juba tõesti mingi "shoppinguga" kusagilt Stockmanni "Hulludelt päevadelt", kust siis väljutakse, käed pikaks veninud, kilekotid kaupadest pungil ja kohekohe katki rebenemas, pannakse asjad autosse ja sööstetakse jooksujalu aga järgmisele ringile (loe: haarangule).

Et mis ma siis sealt sain?
Kõigepealt muidugi need eelnimetatud porilapakad ja plastist kant istmekatete jaoks.
Siis aga nägin, et sama müüja pakub veel ühtesid teisi porilapakaid, milledele oli lihtsalt reljeefne GAZ-i embleem sisse pressitud (minu ostetutel oli profiilkujutisega hirv), ja küsisin, et mis nende teiste porilapakate hind on.
Saanud hinna teada, ja selle ka, et mis autole nad kuuluvad, leidsid ka teised uued porilapakad tee mu kilekotti. Kusjuures need GAZ-embleemiga lapakad tunduvad mulle kuidagi soliidsemad olevat, aga eks näis, kummad neist "Volga" külge rohkem sobivad.
Natuke edasi liikudes, nägin mingeid veidra kujuga detaile ühe vanemat sorti härrasmehe juures maas olevat. Minu poolprofessionaalne silm tabas kohe ära, et tegu on uute GAZ 24-ja kapotihingedega ja ka need asjad said kiirelt ära ostetud.
Samas oli hingede kõrval maas üks väike komplekt detaile. Uurides, et millele need kuuluvad, tuli vastuseks, et "Need on Volga, GAZ -24 esisilla detailid".
Seepeale hakkasin palavikuliselt rahakoti järgi kobama, sest et esisilda ja kõiki selle juurde kuuluvaid jubinaid ma ajan taga nagu karjus laialijooksnud lambaid.
Ja ka need detailid maandusid lõpuks mu kotti.

Ja ega Jürgengi papist poiss polnud. Tema oli vahepeal suutnud ennast varustada terve mäe uksetihenditega(ma ei kujuta ette, kuhu ta kavatseb need kõik panna), pluss siis veel mõningad "Volgale" iseloomulikud atribuudid sinna juurde.

Nii et lõpuks pidime suht kiire sammuga auto juurde jõudma, sest et, nagu eespool mainitud, asju täis laaditud kilekotid hakkasid vaikselt soolika kuju võtma.

Asjad autosse ära pandud, läksime aga uuele ringile.
Ühest veoautokastist jäi mulle silma GAZ-24-ja kitsa numbrialusega tagapaneeli pealmine plekk. Täiesti korralik kusjuures. Aga kuna omanikku polnud kusagil läheduses viibimas, siis ei osanud kellegi käest küsida ka, mis selline asi maksab ja kellele ta kuulub.
Nii et too detail jäi kahjuks ostmata (mine tea, kuna vaja võib minna).

Veidi ringi jalutatud, silmasin poolvilksamisi ühe valge "Mercedes" bussi juures mingit musta ja kõverat metallkobakat. Astusin ligemale ja ohhoo! "Volga" esisild !
Küll täiesti lage ja ilma pukside ja vedrudeta, kuid siiski korralik.
Tegin omanikuga juttu, uurisin teda igast küljest, veidike arupidamist, ja otsustasin et ma ostan ta siiski ära. Hindki polnud tegelikult, kui nüüd tagantjärgi mõelda, teab mis jube kallis. Lisaks siis veel see pluss ka, et müüja lubas silla mulle ise koju kätte toimetada.
Mis siis ikka, natuke iseendaga sisimas nõupidamist, ja oligi lõpuks kaup koos.

Kokkulepitud kellaajal saimegi siis esisilla müüjaga Tartu Kaubamaja taguses parklas kokku ja võtsime suuna minu kodu poole. Tee peal lasin veel bussis nendest tema müümata jäänud asjadest kergelt pilgu üle käia, ning üks moment nägin, et ühest pappkastist paistab mingi jagaja. Otsustasin ka selle asja päritolu kohta uurida.

Kohale jõudnud, sikutasime esisilla ühiste jõududega bussist välja ja selgus, et see jagaja oligi GAZ-24 oma, mida ma ise ka sisimas arvasin. Ja täiesti uus kusjuures.
Mis te arvate, kui kiiresti rahakott taskust välja käis ja jagaja eest küsitud summa omanikule anti?
Ma pakun et kuskil paar sekundit. No võibolla sekund rohkem isegi, aga mitte kauem.

Ühesõnaga, antud situatsioon kinnitas siis veelkord tõika, et seda "Volga"-päeviku pidajat ei tohi enam ühelegi laadale lasta: inimene läheb, plaaniga ostma paari porilapakat, aga tagasi tuleb detailide mäe all vaarudes, ja vaat et pool autot on suisa kokku ostetud.

Aga igatahes vajalikud asjad on nad kõik, mis ma soetasin, kui nüüd jälle natuke asisemalt rääkida, sest et uus süütepool on mul juba olemas, talle lisandus nüüd jagaja ka, ja ma arvan, et kaugel ei ole ka see aeg, kui mul õnnestub "Volgale" kuskilt ka uus elektrijuhtmestik hankida. Eks nende montaažini kulub veel kõvasti aega, aga mõttekam on ennem asjad valmis otsida, kust vähegi saab, kui et pärast, kui auto kokkupanekuks läheb. Siis see otsimise peale minev ajakadu võib päris suur olla.

P.S. Vaatan siin praegu(kell on 0:58) vahelduva eduga neid äsjasoetatud detaile, eelmisi "Volga-päeviku" pilte ja postitusi, detailide nimekirja, neile lisandus veel hulk mõttetööd ja see võib kõlada mõne jaoks absurdi või utoopiana, aga ma võtsin nõuks püstitada endale väljakutse: Uute detailide baasil sisuliselt nullist see must universaal-"Volga" üles ehitada. Sest et põhi koos poolraamidega jms. on juba uus ja neid uusi asju aina koguneb vaikselt juurde.
Juba sellepärast võtan sellise röögatu plaani ette, et ma tahan näha, kui ilmvõimatu selle täideviimine tundub.
Mingu ennem see aastakene-kaks planeeritust rohkem, aga et vähemalt mõlemad sillad viimse kui poldini ja seibini, käigukast, mootor jne. jne. saaksid olema uued, ning alustaksid siis niiöelda oma "uut elu" musta "Volga" küljes.

Kusjuures vastakaid arvamusi tekitavad need Koerus toodetud "Volgad". Ma lähtun siis mõnedest saadetud postitustest, mida osad inimesed on võtnuks nõuks mulle teha.
Mõnede, nõndanimetatud "õigete Volgade", omanike seas levib selline irooniline suhtumine, et need Koerus ehitatud autod pole ikka need "päris" "Volgad".
Teised mõningal määral laidavad sellist mahukat ehitustööd, et kui terve auto kataloogi põhjal üles ehitada, siis kaob ära see nõndanimetatud "aura", mis nende "Koeru-Volgadega" kaasnes.
Et siis ta polevat enam päris see, mis ta kunagi oli.
Nendele skeptikutele ütleks niipalju, et jah, Koerus tehti igasuguse kvaliteediga "Volgasid", kuid ma ei arva, et minu auto peab samamoodi siit-sealt võetud juhuslikest rohkemkasutatud ja vähemkasutatud juppidest kokku pandud olema.
Mõned iseloomulikud asjad, nagu temale kuulunud musta põhjaga lintspidomeeter jms. lähevad ikka samamoodi külge tagasi, aga need detailid, milledest sõltub auto liikumine teedel ja tänavatel, nende koha pealt ma järeleandmisi ei tee.
Ja nendele "õigete Volgade" omanikele mainiks, et tulevikus mõni neist "Koeru-Volgadest" saab ehk võibolla paremassegi konditsiooni, kui oli/on näiteks mõni Gorki tehase oma.

Mingit musta numbrit ma selle tegevusega ei taotle (must number antakse siis tavaliselt üle 25-aasta vanustele restaureeritud uunikumidele, millede originaalsuse aste on võimalikult 100 % lähedale), aga järjest rohkem võtab maad veendumus, et uute (või siis võimalikult uute) detailidega nullist üles ehitatud auto on siiski midagi muud, kui lihtsalt samasuguste erinevate kasutatud detailidega originaalilähedaselt taastatud sõiduk.

Igatahes lubadus on endale sisimas antud ja nüüd enam taganemisteed pole.
Nii et eks elu näitab, mis sellest, mõne jaoks ilmvõimatuna (või hoopis mõttetuna) tunduvast ideest, saab.