Pühapäev, detsember 28, 2008

196. Peatükk: "Cadillaci" lihvimistööd.

Nagu näha, on garaaži astudes vaatepilt jälle vahepeal veidike muutunud:


Parem tagatiib:


Vasak tagatiib:


Praeguseks on piltidel nähtud detailid nüüd põhimõtteliselt sellisel kujul valmis, et neid saab hakata varsti kruntima. Lisaks roostest sissesööbinud kohtadele, tagapaneelile ja teravamatele nurkadele-õnarustele on tegemata jäänud veel ukseaugud, lävekarbid ning aknaraamid. Nonde pindade puhastamiseks kasutan ma drelli otsa kinnitatavat abrasiivketast.
Miks nende autokere detailidega nii palju aega võttis ? Põhiliselt seetõttu, et eelmises postituses mainitud punane aluskrunt tuli alles väga pika lihvimise käigus maha. Ilma liialdamata võin öelda, et näiteks ühe ruutmeetrise plekipinna puhtaks lihvimine võttis mul aega kusagil poolteist tundi. Lisaks sellele ei tahtnud ma neid suuri plekkpindasid abrasiivkettaga puhastada. Esiteks oleks see ruumi kapitaalselt täis tolmutanud ning teiseks oleks selline tegevus võinud(kuigi see ei pruugi võimalikuks osutuda) puhastatava plekipinna mõnevõrra kriimuliseks ning krobeliseks jätta.
Kuna ma tahtsin plekipindu võimalikult vähe sellisel kujul "vigastada", siis otsustasin raskema ning aeganõudvama variandi kasuks ning lihvisin nad tavalise, taldlihvija külge kinnitatud liivapaberikettaga haljaks. Nii ma saan sellest ühest või teisest konkreetsest detailist parema ülevaate, kui sirge või kõver ta olla võib.
Rahalises mõttes ma taolise lihvimistehnoloogiaga ei kaotanud. Samas suurusjärgus kulunuks ka abrasiivkettaid, kui ma oleksin kereplekke nendega töödelnud. Lihtsalt aega kulus rohkem.

Nagu piltidelt näha võib, on keevitusega "kinnipunktitud" kohad mul juba mingisuguse "ollusega" kaetud. See on tinapahtel. Ma vahepeal konsulteerisin vanemate/teadjamate inimestega, et kumba materjali oleks selliste kohtade puhul mõttekam kasutada: kas tina või tinapahtlit. Ühed arvasid, et neid keevitatud kohti võiks tinaga joota, teised jälle arvasid, et kasuta parem tinapahtlit. Tinapahtli kasuks otsustasin ise ka seetõttu, et ta omab metalliga siduvaid ühendeid ning on samas happekindel.
Seda viimast ma lugesin konkreetset pahtlit tootva firma veebilehelt.
Tina eelis on muidugi see, et fööniga soojaks lastuna voolab ta igale poole vahele ning täidab ka suhteliselt väikesed praod ning õnarused. Tema miinus on aga see, et ajapikku kipub õhuniiskus tina ning pleki vahele ronima. See toimub väga pika aja, võiks öelda et lausa aastakümnete jooksul. Kui aga ükskord nendelt kohtadelt tina eemaldada, võib suht suure tõenäosusega selle alt leida roostes pleki. Nüüd õnneks on taolised vanad autod mitte igapäevaliikurid, vaid pigem pühapäeva- või hobisõidukid. Sellevõrra pole seda ohtu, et sellise ühe või teise, vanemat tüüpi sõiduautoga aastaringselt sõidetakse nagu vanasti, ning seetõttu õhuniiskus jms. vahelduvad ilmastikuolud kipuksid auto värvkatet ja selle all peituvat "plekikaitsekraami" tõsiselt proovile panema.
Kuna tinapahtli peale tulevad omakorda veel ka aluskrundid, nende peale omakorda täitepahtel pinna silumiseks ning uuesti mitu täitevkrundi kihti, siis vast on lootust, et mõne aasta pärast ei hakka need "punktitatud" kohad eelmainit õhuniiskuse vms. mõjul värvi alt välja tulema või nö. värvist läbi kuivama.

Siin siis katus, mille lihvimisele ja puhastamisele kulus kõige rohkem aega.
Aga valmis ta siiski lõpuks sai:


Kuigi esmapilgul jättis temagi endast suhteliselt sirge mulje(nagu kapotigi puhul), siiski tulid krundikihtide alt lihvimise käigus välja paar mõlkis kohta, mis tahaksid pahtliga silumist saada.
Saabuva nädala jooksul püüan siis kerel pealmised, s.t. välimised pinnad lõplikult vanast värvist puhtaks saada ning hakata neid aluskruntidega katmiseks ette valmistama.

Reede, detsember 12, 2008

195. Peatükk: Ukse ja kapoti lihvimine.

Täna tegutsesin siis pealkirjas mainitet detailide kallal.
Kui ukselt kadus see viimane "kultuurikiht" suhteliselt lihtsalt, siis kapott oli hoopis nö. kõvemast puust. Kõige rohkem läks aega tema peale kantud punase aluskrundi lihvimisega. Kuigi eile arvasin et lihvin täna puhtaks nii parema poole ukse kui ka esitiiva, siis esitiiba natuke lähemalt uurides tuli tõdeda, et ka tema sisemine pind tahaks puhastamist saada, kuna pindmist roostet on seal ikka omajagu.

Aga ukse pealmine pind jäi siis lõpuks selline:

Tema sisekülge on vaja juba abrasiivkettaga puhastada. Seal on igasuguseid teravaid nurki ja nurgataguseid ning õnarusi, kaasaarvatud uksetihendi jaoks valtsitud plekist soon, mida millegi muuga puhastada ei saa.

Kui uks lihvitud, võtsin ette kapoti. Paari tunni möödudes sai temagi vanast värvist puhtaks:




Enne lihvima asumist vaatasin, et ta polegi teab mis eriti kõver. Peale tööd aga pinda pesuvedelikuga puhastades pidin nentima et väikeseid mõlke on ta ikkagi täis, kaasaarvatud paar suuremat lohku. Nii et ei pääse ka see detail pahteldamisest.

Eile autolt kapotti ning tiibasid eemaldades jäi mulle silma esipaneelil asuv selline silt:

Et siis niisugune asi. Kui auto on stiilne, olgu siis juba pisidetailideni.

Neljapäev, detsember 11, 2008

194. Peatükk: "Cadillaci" demontaaž.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, võtsin täna siis autol tiivad ning kapoti küljest. Seda peab nende vanade USA autode kiituseks küll ütlema, et kui on vaja mingit keredetaili küljest võtta, siis pole muud kui ainult püüa poldid-mutrid tervelt kätte saada ning soovitud detail ongi olemas. Mõne tänapäevase auto keredetaili eemaldamisega ei anna võrreldagi.
Sellegipoolest ei saanud arugi, kui mul tiibade ja kapoti muterdamise peale oli sujuvalt tund aega ära kulunud. Aga ära nad tulid ja nüüd saab mootoritagusele plekkseinale paremini ligi:




Kapott, mis ootab oma järge:


Juhipoolne esitiib:


Parempoolne esitiib ning uksed seina ääres oma järge ootamas:


Selleks et laepolster ning armatuur tolmu ja sodi täis ei läheks, katsin akna- ning ukseavad kinni:


Mootor sai ka eelmainit põhjusel omale paberi peale:


Täna proovisin lihvida tagatiiba, et mis sealt alt välja tuleb. See hele laik keset tiiba on tina. Ilmselt on sellega mingit mõlki täidetud. Neid tinaga silutud liitekohti on sellel autol veelgi:


Homme võtaks siis ette parempoolse ukse ning esitiiva. Kui kere saab kunagi üleni vanast värvist eemaldatud, siis tuleb mul enne happe- ning täitevkrundiga tulistama asumist osasid kohti(sügavamad kriimud, roostetäppide pesad, teravad sisenurgad ja õnarused) veel drelli otsa kinnitatud traatharja või abrasiivkettaga puhastada, kuhu ma praegu taldlihvijaga ligi ei pääsenud.

Kolmapäev, detsember 10, 2008

193. Peatükk: Läänerindel muutusteta.

Tunnistan üles, et see vahepealne "auk" Cadillaciga seonduvate tööde kajastamisel on minu süü. Senikaua kuni plekksepp tegeles, õigemini hakkas peaaegu lõpetama enda töid, otsustasin et vahepeal teeks kiirkorras ühe tänapäevasema "ameeriklase" ära.
Seda aga ei osanud arvata, et temaga nii kaua võis minna.
Praegu võib öelda, et temaga on nüüdseks asjad ühel pool ning täna saigi paljakskooritud "Cadillac" viidud enda ruumi.

Mõned kiirelt tehtud ülevaatlikud pildid ka hetkeseisust:








Keevitatud uksed, millede alumine äär oli tihedalt pisikesi roosteauke täis:


Enne garaaži ajamist tegin paar klõpsu ka juhipoolse külje remonditud kohtadest:




Homme katsuks autol lahti võtta esiotsa ja samas mõnda detaili ka juba lõplikult plekini puhastada. Siis vast on paremini näha, kui sirged või kõverad nad olla võivad.

Laupäev, november 08, 2008

192. Peatükk: Tööd "Cadillaci" juures jätkuvad. (Lisatud pildid).

Praeguseks on autolt maha kraabitud nii viimasena peale kantud must värv kui ka omakorda tema all peidus olnud mitu vana värvikihti.
Eile helistas mulle plekksepp, kes teatas et suuremalt jaolt on ta suutnud autol ka need detailid ära teha, mis mõlkis olid. Teha olevat jäänud veel ainult parempoolne uks. Temal oli alumises servas paar väikest roosteauku.
Selle saabuva nädala jooksul ta pidi veel veidi katuse ning külgede puhastamisega tegelema.
Nii et siis mul on vast lootust auto ülejärgmise nädala alguses enda garaaži toimetada, kus ma siis lihvin pinnad lõplikult haljaks ja hakkan neid samas ka kohe kruntidega katma.

Mis seal salata- piltide lisamisega läks nüüd tunduvalt rohkem aega, kui algselt arvatud. Aga "Cadillaci" hetkeseis on nüüd niikaugel, et vana värvi eemaldamine ning plekitööd hakkavad lõpule jõudma. Jäänud on veel kaks ust, sest et ka juhiukse alaservast avastati mõned roosteaugud.
Samuti on autoga seonduvad inimesed "Cadillacilt" ära võtnud esi- ning taguklaasi.

Pilt pagasnikuluugist. Sealne endine lukuauk oli suhteliselt robustselt valmistatud.
Auto omanik ütles et lukku polevat võimalik korralikult luugi külge kinnitada. Kasutades günekoloogilisi töövõtteid, katsusin näpuotsaga lukuava seestpoolt ning tundus, et keegi oli sinna paraja kuhja keevitustraati raisanud ja korraliku "hunniku" tekitanud. Mõni ime siis, et lukku luugi külge kinnitada ei saanud. Seetõttu lõikas plekksepp tolle koha välja ning keevitas uue tüki asemele.
Nüüd istub lukk täpselt oma pessa ning ulatub ka lukustussüsteemini:


Nurkades on näha mõningaid markeriga tehtud kriipseldusi. Seal oli plekk suisa lõhki. Ilmselt oli keegi kunagi selle autoga kas kuhugi vastu tagurdanud, või siis mingi väikese kõksu taha nurka saanud.

Tagaots teiselt poolt. Kile on luugil seetõttu, et selle all on värvisurm veel oma "tööd" tegemas ja nii ei lendu see kreftine kraam liiga kiiresti ruumi laiali:


Parempoolne tagatiib, millel antud koht oli üpriski mõlkis ning laines. Korraks proovis plekksepp ka rattakatet külge, et vaadata, kas ja kuidas ta oma kohale sobib:


Katus kaasreisija pea kohalt vaadatuna:


Nagu näha, on klaasid ära võetud. Külge on jäänud veel armatuur ning laepolster. Need ma aga katan kilega enne lõplikku pindade puhastamist kinni, et nad tolmuseks ei saaks:


Mõned nipet-näpet asjad on veel jäänud teha, aga need on juba lihtsamat sorti tööd.
Nii et ilmselt millalgi järgmisel nädalal on kõnealune sõiduk juba minu ruumis, kus ma tegutsen siis tema kallal edasi.

Neljapäev, oktoober 30, 2008

191. Peatükk: "Cadillaci" koorimine.

Pealkirja järgi võiks arvata, et tegu mingi õuna või muu puuviljasordiga, mida kooritakse. Tegelikult aga on plekksepp esmaspäevast saadik värvisurma abiga avastamas Cadillacile pealekantud kultuurkihi all olevaid "varjatud saladusi":


Kusjuures peaks mainima et ega see rookimisetöö väga kiiresti ei edene. Ses mõttes ei edene, et kui must värv välja arvata, mis tuli prõginal maha tavalise pahtlilabidaga koorides, siis selle musta all olevad värvi- ja krundikihid on aga hoopiski kõvemast "puust". Kuumaõhupüstoliga proovisime ka juhipoolse esitiiva nurka puhastada, et kas kergitab plekilt värvikihid lahti aga "Tutkit, brat". Ei läinud see asi sugugi nii lihtsalt nagu algul arvasime. Nii et tuleb auto ikkagi kiht-kihi haaval ära puhastada.

Katus, millelt must värv eemaldatud. Selle all asus taoline hallikas krunt:


Tagaluuk:


Siin paar pilti värvisurma pealekandmisel tekkinud reaktsioonist aluspinnaga.
Osad värvikihid tulevad pahtlilabidaga lükates päris hästi maha, kuid kaks kõige alumist kihti neist avaldavad visa vastupanu. Tegu on ilmselt tehases pealekantud pruunikat värvi krundiga ning tema peal omakorda siis selle Cadillaci esialgne, hallikasvalge toon:


Kunagi hiljem on seda autot päris mitu korda värvitud. Küll on ta olnud roosakas metallik, siis hõbedane metallik jne. jne. kuni lõpuks mustani välja.
Aga autot on vahepeal ikka korralikult tehtud. Ses mõttes et iga kord, kui on tahetud uut "kleiti" peale lasta, on pinnad enne üleni ära krunditud- mitte ei ole mindud seda teed pidi, et värvitav pind lihvitakse enam-vähem matiks ja siis tuisatakse uus toon peale:


Juhipoolne tagatiib. Temal ilmus vanade värvikihtide ja väikese koguse pahtli alt välja üks piklik mõlk pikki tiiva esimest osa. Nii et see on lisaks üksikutele roosteaukudele samuti selline detail, mis mõningat "koputusremonti" tahab saada:


Tööd igatahes jätkuvad, nagu ka siinne jutt.

Laupäev, oktoober 25, 2008

190. Peatükk: 1956 a. Cadillac Hardtop Coupe.

Ühel päeval lugesin USA autode huviliste foorumist, et üks mees oli postitanud nö. üleskutse, kes saaks teha tema Cadillacile keretöid. USA-s pealekantud värv ja pahtel on ajapikku mõranema hakanud ning nüüd soovis omanik autole uut kleiti, mis natuke kauem vastu peaks, kui ainult mõni aasta.
Vaatasin, et teema on midagi minu eriala vallast ning võtsingi autoomanikuga ühendust.
Mõni nädal hiljem tuli telefonikõne, kus siis pealkirjas mainit Cadillaci omanik soovis minuga kokku saada, et koos auto üle vaadata. Lõplik otsus oli üheselt selge: kui tast tahta asja saada, siis tuleb kogu vana värv ja selle all olev "kraam" plekini puhtaks võtta. Muidu pole sellel tööl erilist mõtet, kui piirduda ainult pinnapealse lihvimisega. Siis on mõne aja pärast seni peidus olnud mõrad uuesti väljas ning kogu töö, raha ja aeg on tuulde visatud.
Samuti sai kokku lepitud, et auto võtavad temaga seonduvad inimesed ise lahti ning panevad pärast kokku ka, sest et kui ma kunagi selle masina peaksin valmis saama, siis on mul juba ammuilma meelest läinud, mis järjekorras mis detail või süsteem kokku tagasi peab minema. Rääkimata sellest, et mul pole ka niisugust suurt laoruumi, kus ma saaksin kõiki autolt ära võetud detaile hoida.

Kuigi mõned plaanid mul tööde järjekorras ja graafikus muutusid, siiski olenemata asjaoludest veeres kõnealune masin täna plekksepa juurde hoovi peale:






Autot lahti võttes said temaga seonduvad isikud asjale kinnitust, et parem tagatiib on kunagi kusagil mingi avarii osaliseks saanud ning see siis teise samasugusega asendatud- iluliistude all olev pind on teist värvi. Ülejäänud kere tundub aga suuremalt jaolt veel suhteliselt avariivaba olevat:


Lähivõte parema tiiva ühest kõige probleemsemast kohast, kust pahtel jms. tükkidena lahti tuli. Pildi pealt pole vast hästi aru saada, aga päevavalguse käes võib näha, et terve auto on tihedalt kaetud peenikeste mõrade struktuuriga. Nii et see USA-s kerele pealekantud kraam on ilmselt kunagi kuidagi ja mingil moel hakanud aluspinnaga reageerima:


Nagu ma aru sain, pidi plekksepp hakkama autoga järgmine nädal aktiivsemalt tegelema. Et siis on vast lootust ka uut pildimaterjali ning juttu lisada.

Esmaspäev, oktoober 20, 2008

189. Peatükk: Ühe kauakestnud otsinguteekonna lõpp.

Teadupärast oli mul see blogi algselt mõeldud ühe Vene päritoluga sõiduauto, täpsemalt öeldes GAZ 24-02 elustamisega seonduvate käekäikude kajastamiseks.
Kui too must, universaalkerega "Volga" oli mul praktiliselt pulkadeks harutatud, siis pidin nentima et mul ei jää muud üle, kui et hakata talle kõiksugu uusi detaile otsima, sest et auto oli oma aja ära elanud ning omadega täiesti läbi.
Ühesõnaga, ei olnud ühtegi keredetaili mis poleks läbi roostetanud ning polnud ühtki veermikudetaili mis ei oleks remontimist vajanud.
Oma tookordses kitsavõitu maailmapildis ning uduses lootuses uskusin et mul ehk tõesti õnnestub ta uuesti ellu äratada ning hakkasin intensiivselt, kust aga vähegi võimalik, talle uusi või vähekasutatud kere- ja muid detaile otsima ja ostma.
Õige pea sai aga selgeks et osasid keredetaile talle eraldi varuosadena kas praktiliselt üldse ei tehtudki, või siis tehti neid nii vähe, et nad olid juba "nõuka-ajal" defitsiit.
Kõige raskem oli (ja on vist praegugi) talle saada tagumise kerepoole osasid.
Ehk siis sisuliselt kõike seda mis seondub külgede, tagaluugi, varuratta paneeli, tagastangede ja muu sellisega.
Üht-teist siiski kogunes. Seda kõike oli paraku aga liiga vähe, et võiks öelda, et vajaminevad detailid on kõik praktiliselt koos ja auto taastamistöödega saaks pihta hakata.
Seetõttu sai alustatud mõne korralikuma analoogse masina otsinguid.
Ütleme nii et Eestis taolist tüüpi "Volgadega" on suhteliselt kitsas käes- neid liigub väga vähe. Osad neist, mida ma selle paari aasta jooksul olen müügikuulutustes ja oma silmaga näinud, on oma aja praktiliselt ära elanud.
Nii et asjalikku elulooma oleks saanud neist vaid ainult väga suure tahtmise, paksu rahakoti ning umbes Gorki tehase mõõtu varuosalao olemasolu korral.

Seevastu leidus aga ka korras isendeid. Kuna taoline auto, eriti korralik eksemplar, on paraku väga haruldane, siis on tema väärtus aastatega ainult tõusnud.
Seetõttu neid müüakse ka ainult kas nö. "siseringis", tuttavalt tuttavale, või siis oli ka paari-kolme taolise masina eest, mis kuulutustelehtedes ilmus, küsitud hind minu jaoks selline, et ma ei oleks suutnud omale ühekorraga nii suurt väljaminekut lubada.
Nii et mul ei jäänudki muud üle, kui ainult vaadata internetist ühe või teise universaalkerega "Volga" kuulutust, selle juures olevaid pilte ja hinda ning vaikselt mõelda, et kunas mul õnnestub endalegi mõni samasugune soetada.
Aeg ja aastaid läks, aga universaalkerega "Volga" ostusoov ei kadunud. Ta istus mul kogu aeg sees ning andis endast vahetevahel vaikselt märku.

Selle aasta suve võiks aga nimetada üheks pöördepunktiks mu elus.
Nimelt õnnestus mul siis ühe inimese kaudu saada omakorda ühe vanema meesterahva kontaktandmed, kelle valduses pidi samuti olema üks universaalkerega GAZ 24-02. Võtsin siis kätte ja helistasin auto omanikule.
Ega see esimene vestlus meil kõige kergemalt ei läinud. Pigem üle kivide ja kändude.
Mees oli suhteliselt tõreda olemisega, kui kuulis et "keegi" tahab JÄLLE tema "Volgat" omale saada. Nii et tema vastus koosnes ainult lühilausetest, stiilis:" No... mul on jah, mingisugune Volga. Las ta olla..."
Kuna ma sain hääletoonist aru, et auto omanik pole taolisest võõraga suhtlemisest eriti huvitatud, siis ei hakanud ma teda rohkem tülitama. Soovisin vaid head õhtut ja ütlesin et juhul kui tal peaks ikka kunagi soov tekkima oma autot näidata, andku teada.
Mina olin selle autoostu lootuse juba ammu maha matnud, kuni ükspäev helises telefon. Helistajaks oli seesama autoomanik, kes ütles et ta mõtles seda asja natukene. Et kui mul ikka tõsine tahtmine on, siis ma saan tulla autot vaatama.
Leppisime siis telefoni teel kummalegi sobiva päeva ning aja kokku ja ühel suvisel nädalavahetusel sõitsingi sinna, kus siis väideti olevat üks GAZ 24-02.
Kohale jõudes tuli mulle hoovis vastu üks eakas meesterahvas, kes juhatas mind ja mu vanemat generatsiooni sinna ruumi, kus see kõnealune masin seisis.
Autot nähes ning tema ümber esimest tutvuvat ringi tehes tundus mulle jälle, et aeg on seisma jäänud. Vaikuse katkestas esivanema küsimus, et kas see "Volga" on üle värvitud. Seepeale autoomanik muigas ja ütles et ei ole. Ta, s.t. "Volga" on tema enda värvi all, nagu tehasest kunagi tuli. Auto omanik suunas veel mu tähelepanu esipõllele, lävekarpidele ja tagatiiva servadele ning sõnas et muidugi aja jooksul kivitäketest tekkinud roostetäppide vastu ta midagi teha ei saanud- need pidi ta olude sunnil ära lihvima ning uuesti üle värvima. Seetõttu on mainit detailid ka autoga võrreldes teist tooni.
Mind selline väike asi aga muidugimõista ei morjendanud, vaid mõttes hakkasin kokku seadma kõige delikaatsemat küsimuste rida. Ehk siis seda, kas omanik autot on nõus müüma ning mis tingimustel.
Kui me aias, laua taga istudes selleni jõudsime, siis auto omanik ütles hinna, mis ta "Volga" eest tahab saada. Lisati juurde et müügiga kiiret ei ole. Mina korjaku rahumeeli raha ning andku talle siis millalgi teada, kaugel asjalood on.

Sellele kohtumisele järgnevat tegevust võiks nimetada keeristormiks töisel rindel.
Küll ma organiseerisin ja asjatasin omale tööd juurde, et võimalikult vähese ajaga küsitud summa kokku saada. See aga ei olnud määratud nii minema.
Nii et mul tuli vahepeal paar korda helistada auto omanikule ning paluda temalt ajapikendust.
Ma teadsin et asjaga tuleb kiirustada, sest et taolisi masinaid enam palju pole järgi jäänud. Kui auto omanik ootamisest lõpuks ikka ära tüdineb, siis paneb ta ükskord kuulutuse lehte ning nädala pärast on seegi masin läinud, sest et neid paksu rahakotiga tegelasi, kes Vene päritoluga sõidukeid jahivad, on Eestis küll ja küll.

Õnneks aga sain ma oma finantsprobleemidele varsti lahenduse ning eelmise nädala reedel läksin juba kindlalt kahel jalal ja neljal rattal tagasi sinna, kus ma viimati suvel käisin "Volgat" vaatamas.
Auto oli värava ette aetud ning tema, nüüdseks juba endine omanik autos ootamas.
Mees jagas mulle veel viimaseid näpunäiteid, mis selle autoga on tehtud ja mida ta veel teha vajaks. Samuti tuli juttu meil veel varuosadest, mida ta omal ajal oli "Volga" jaoks kokku ostnud. Neid pidi olema selline hulk, et mees soovitas mul mingisugune väike kaubik kusagilt otsida, kui ma tahan kogu kraami ära viia- sõiduautosse see hunnik ei mahtuvat.
Nii et ilmselt tuleb mul mingi aeg uuesti sinnakanti tagasi minna.
Kohapeal formaalsused korda aetud, võtsin suuna kohalikku ARK-i kus vormistasin dokumendid enda nimele ning seejärel võtsime suuna juba "Volga" uude koju.
Nii et paaripäevase hilinemisega oli reedel toimunud sündmus mulle samas nagu ka "väike" sünnipäevakink :)
Esimesel pikemal sõidul pidas "Volga" end uue omaniku käe all viisakalt üleval ning ei hakanud mulle oma iseloomu näitama. Mina olen praegu nii auto endaga kui ka tema seisukorraga päris rahul.


Järgmine päev otsustasin teda veidikene kasida ning peale sise- ja välispesu tegin sellest autost ka mõned klõpsud, mille kohta ma eelnevalt nii pika eepose kirjutasin.
Selline ta siis on- 1985 a. GAZ 24-02:


Auto oli ostetud tol ajal uuena valuutapoest ning oli algselt mõeldud ekspordiks.
Must iluvõre ja uuemat tüüpi esiots on tal seetõttu, et tegu on üleminekumudeliga. Ehk siis eesti keeles öelduna on talle kroomvõre asemele pandud uuema mudelitüübi, GAZ 24-10 iluvõre, esistange ja esipõll millel gabariidituled puuduvad. Samuti pole tal enam kirillitsas "Volga" kirjasid esitiibadel. Kuid samas on talle jäänud veel vanat tüüpi, nupuga vajutatavad ukselingid. Mitte klahvidega, nagu juba on GAZ 24-10-el, GAZ 24-12-nel ja 3102-el.
Kuna auto enda iluvõrel oli nurgast üks väike plasttükike puudu, siis panin talle ajutiselt uue, samat tüüpi võre ette, et see eestvaade natuke viisakam oleks. Võre servas jooksev hõbedane plastrant on vana küljes olemas. Nii et see ootab ainult päeva, mil ma ta ühes tükis viimatimainitu küljest lahti saan ja uue külge kinnitatud.
Kui tast nüüd tahta sellist "tõupuhast" GAZ 24-02-te, siis mul tuleks lisaks iluvõrele uute vastu ära vahetada ka esipõll ja esistange, lisada uued gabariidid ja stange "kihvad", mis raamistavad numbrilauda.
Viimatimainitud asju on mul õnneks varutud, nii et kui kunagi suuremaks auto kordaseadmiseks läheb, siis võibolla tõesti saab ta omale ka nö. "õige" näo.

Tagantvaade:


Tagastange nurgad ning keskmised osad, kuhu alla peituvad numbrituled, on omadega suhteliselt kehvas seisus- roostetäppe täis. Aga ka nende vastu on mul uued "rohud" olemas.

Vaade tagatiibade alaservadele, mis hakkavad järgmine suvi nõudma värviparandustöid:




Selle auto kolm kõige roostetavamat kohta. Neid ootab samuti järgmine suvi plekitöö ning väike kohtparanduslik värvimine:


"Legendaarsed" toruraamil asuvad dermatiinkattega istmed, kus puudub igasugune, tavalises "Volgas" esinev mugavus:


Pagasiruum:


Avatud varuratta luuk. Luuk on seest mingisuguse tavotise ainega kokku tehtud, seepärast näeb ka selline määrdunud välja:


Jäänus kunagisest tehasesildist, kuhu oli trükitud värvitooni markeering:


Mis sest autost edasi saab ?
Praegu seisab ta oma uues kodus varju all ning ootab järgmise aasta soojemaid ilmasid. Siis ma saan hakata temaga võibolla tõsisemalt tegelema- likvideerida ära need roostesed kohad ning teha vajalikud värviparandused. Autot üleni värvimisel ma ei näe mõtet, sest üldjoontes näeb ta suht sirge ja korralik välja.
Ma ei tea, aga eks tema enda värv annab vast ka talle mingil määral väärtust juurde.
Töid, mida tema kallal teha, on küll ja küll aga vähemalt esialgu piirdub see tegevus võibolla selliste väiksemate remonttöödega. Eks siis paistab, kui suure- või väikesemahuliseks need tööd võivad kujuneda, kui ma ükskord tõsisemalt asja kallale asun.
Üks asi mis vajab kindlasti väljavahetamist, on juhiiste. Praegune on oma aja ära elanud ja pole senise omaniku kereraskusele suutnud vastu panna. Nii et juhiistme seljatugi toimib sisuliselt katapuldi või kiviheitemasinana.
Millalgi tuleb siis hakata uurima, kellel oleks pakkuda pruuni dermatiinkattega juhiistet, mida oleks võimalik reguleerida endale sobivasse asendisse- mitte et tema reguleerib juhti sellisesse asendisse, nagu ise tahab.

Juhul kui järgmine aasta tuleb veel töörohkem ning tegusam, siis pole üldse välistatud, et võibolla mul õnnestub sobivate finantside olemasolul ehk omale veel mõni analoogne auto soetada.
Maitseid on muidugi erinevaid, kuid ma enda seisukohast võetuna arvan, et kuigi taoline auto oli mõeldud rohkem kaubanduslikuks otstarbeks, on minu jaoks temas miskit, mis paneb tänaval järgi vaatama.

Siinkohal kasutaksingi juhust ning tahaksin tänada neid inimesi, kelle otsese või kaudse abiga mul õnnestus see "Volga" osta.
Eelkõige aga lähevad tänusõnad tema esimesele omanikule, kes olenemata vahepealsetest "psühholoogilistest survetest" tema suunas, ei murdnud oma sõna ning ütles et see auto on juba ära lubatud.
See muutis nii mõnegi tegelase veriseks, kes oli samuti juba salamahti auto peale hammast ihunud, aga nagu "Volga" omanik pärast hiljemgi toonitas, et kõik on aumeeste mäng. Mina lubasin auto välja lunastada, tema lubas seda minu jaoks alles hoida. Ja kuigi mul ei läinud kõik nii nagu plaanitud, siiski "Volga" omanik ei lasknud minu erinevatel aegadel raporteeritud "finantsilistest tagasilöökidest" end häirida, vaid soovitas mul rahakogumist jätkata. Temal on aega oodata küll. Auto kuskile ei kaduvat.
Ja see pani mind omakorda rohkem oma halle ajurakke liigutama, kust ma vajamineva summa võimalikult kiiresti kokku saaksin.
Selline mitu kuud kestnud sõnapidamine ning ennast kõrvaliste isikute mahhinatsioonidest mitte mõjutada lasta, on tänapäeval üks väga harvaesinev nähtus.
Kui onu oleks tahtnud, siis oleks ta sellest autost väga kärmelt lahti saanud.
Tema aga uskus lõpuni, et ma saan selle autoostusumma kokku. Mina omakorda ei tahtnud tema lootusi petta.
Nii et minu suurimad tänuavaldused tema suunas :)

P.S. Tegin "Volgast" ühe väikese videoklipi ka:

Reede, oktoober 10, 2008

Teade.

Paus on seetõttu, et uued sündmused on tulekul. Mis täpselt, veel ei ütle.
Seniks jätan teid niikaua sügelema ja teie andke mulle omakorda aega nö. atra sääda :)

Kolmapäev, oktoober 01, 2008

188. Peatükk: Tartu Motoshow 2 osa ning muud juttu.

Täna oli siis see kauaoodatud päev, mil võisime liivapritsitöödesse viidud Cadillacile järgi minna. Kohale jõudes vaatas meile vastu niisugune paljaksroogitud asi:


Parempoolne karp ja tagatiib:


Tagatiib lähivaates:


Puhastatud luugid ja uksed:


Pagasiruumi põhi vasakult...


...ja paremalt poolt:


Vaade teiselt poolt:


Juhipoolne karp ja tagatiib:


Juhiuks:


Tagantvaade:


Põhi kõrvalistuja jalge all:


Juhipoolne põhjaalune:


Auto treileri peale tõmmatuna:




Üldmulje liivapritsitööst jäi hea. Tüübid olid viitsinud isegi tiivad seest puhtaks lasta. Üks väga halb asi oli see, et keegi kes seda tööd tegi, sattus vist liiga hasarti ja tulistas liivapritsiga nii kapoti kui tagaluugi üleni haljaks. Nüüd on praktiliselt kõik suured detailid (kaasaarvatud uksed) sisuliselt, ütleme otse- persses. Ja päris sügaval.
Pritsist väljuva liiva survel on plekk kuumaks tõmmanud ning nüüd on kõik suured, küljest monteeritavad detailid ühtlaselt lippadi-loppadi laines. Kuigi algul sai selge sõnaga öeldud, et suurtel detailidel(uksed ja luugid) tuleks AINULT servad liivapritsiga puhastada, siiski pole see mõnele mehele vist kohale jõudnud ja nii ta tulistaski terve detaili, mis on vaat et kohati suurem, kui mõne mehe köögilaud, tuima näoga üle.
Mõnes mõttes on hea, et nüüd said kõik kohad puhtaks ja pole vaja ise midagi suurt lihvida või pindade puhastamiseks leiutada, aga niisugune liigne agarus võib kasu asemel hoopis kahju tuua.
Sellepärast jäid nimme praegu tegemata/vanast värvist puhastamata ka tagatiivad ja katus, kuna nood plekipinnad kannatavad ainult "värvisurmaga" ja drelli otsa kinnitatud abrasiivkettaga puhastamist.
Kui me selle kaadervärgiga ükskord plekksepa juurde jõudsime, siis temal tõmbas vaatepilt näo ikka päris kõvasti tõsiseks. Kui Cadillac oli jälle garaaži lükatud, siis üks mees käis mõtlikult ümber auto, raputas pead ning ütles et siin ei oska kuskilt otsast pihtagi hakata. Auk augus kinni nagu sõelapõhi.

Nii et kellegil on nüüd vähemalt kaks kuud hooleta, ma arvan.
Kui algul plekksepp oletas et ta saab plekitööd kuu ajaga valmis, siis minu arvamus on et kui ta nüüd viitsib vähegi korralikult teda teha, siis alla kahe-kolme kuu ei mängi tal mitte kuidagi välja, pluss veel see sissesööbinud roosteõnaruste ja autokere liitekohtade "tinapahteldus" jms. Mulle see tegelikult sobiks, sest et siis ma saan samal ajal teisi vanemad "ameeriklasi" meisterdada, kuni ükskord järg selle Cadillacini jõuab.
Auto omanik arvas küll, et ehk saab järgmine suvi juba sõitma minna. Ma seevastu nii optimistlik ei oleks. Elu on näidanud et selliste töödega võib asi venida poole aastani, kui mitte kauemakski. Tahaks teha üks kord ja korralikult, kui et hakata iga paari aasta tagant mingeid värviparandusi vms. tegema.
Ennem mingu rohkem aega, kui et hakata mingile üritusele minekuga võidu rabistama.

Kui nüüd aga jälle nädalavahetusel toimunud ürituse teemadel jätkata, siis lisaks eelmisele postitusele võiks reedese päeva kohta veel niipalju öelda, et eriti kaua me seal platsil passima ei pidanud. Õige pea sai kell 18 ja paari tunni pärast oli Püssirohukeldris algamas Motoshow Afterparty. Seal siis esines ansambel Hellad Velled. Ütleme nii et muusikavaliku koha pealt pole küll midagi halba öelda. Ühesuguse raju tempoga lauldi nii FIX-i "Tsirkust" kui ka Tanel Padari & The Sun-i tuntud lugusid.
Väga pikalt me seal ei olnud, kuna järgmine päev oli ka vaja näituseplatsil kohal olla. Kui pidu läbi ja Püssirohukelder hakkas uksi sulgema, liikus piduliste seltskond ka padinal laiali.

Laupäevane päev oli seevastu igas mõttes huvitavam. Lühikeseks jäänud öö tõttu ei saanud ma iseenesestmõistetavalt vajalikul hetkel maast lahti ja jäin messile ilmumisega natuke hiljaks. Tarmo seevastu oli juba "postil" ning "Genialistid" karjusid "Rammsteiniga" vaheldumisi meie telgist mööduvale rahvale oma loomingut esitleda. Mul isiklikult polnud suurt häda midagi peale selle et vähe olin magada saanud. Seevastu näitusehallides ja väljas ringi käies nägin, et nii mõnigi tegelane, kes eelmine öö oli Püssirohukeldris ohtralt toope ja pitsitäisi sisse kallanud, näis üpriski mõlkis ning lopergune välja. Vahel käis ühe või teise tegelase käpp kiirelt leti all ning veepudelit haarati kiiremini, kui seda ehk aimatagi oskaks.
Nii et osadel oli vist üpriski s*tt olla :)

Alljärgnevalt näitaks siis ka mõningaid näitusehallides ja nende ees asunud sõidukeid.
Esimene tõsisem auto, mis eristus kogu oma olemusega selle üldise, laiale tarbijaskonnale mõeldud kiiskava ja sirava plastmasshunniku seast, oli Tallinnast spetsiaalselt kohale toodud Eesti kiirendusvõistluste ehk dragrace-ingu kõige staažikama ja kogenuma, mitmekordse Eesti Meistri, Lauri Kuriksi spetsiaalne kiirendusauto:




Juhi töökoht:


Näidikud, mida piloot püüab siis kord sekundi jooksul jälgida. Mispärast just sekundi? Sellepärast et nagu juba vastavat autot uurinud ja sõiduki ning tema omaniku käekäigu vastu huvi tundvad asjaosalised teavad, on selle auto kiirendus 0-100 km/h kusagil 1,2 sek. Tavasureliku mõistes täiesti hullumeelsus- selles spordialas aga ülepeakaela sees olevale isikule aga kas täiesti sobiv või ajapikku jupphaaval aeglasemaks jääv sõiduk, sest et teadupärast nii süües kui ka sellise spordialaga tegeledes kasvab isu:

Suures uurimisetuhinas jäi mul pildistamata selle Pontiaci tehniliste andmete tabel, mida ma nüüd püüakski mälu järgi siinkohal esitleda:
Töömaht: 10 liitri ringis
Võimsus: 1264 hj (Autode võimsust, kui nad vähegi auto nime tahavad kanda, mõõdetakse ikka hobujõududes. Kilovatid jäägu vast rohkem elektrimootorite või nende autode pärusmaaks, kelledel võimsus hobujõudu välja ei vea).
Kiirendus: 1,25 sek.(0-100 km/h), 8 sek.(0-400 m)
P.S. Kui kellelgi on täpsemaid andmeid öelda, andku märku.

Neljapäeval oli mul vaba voli hallides ringi löperdada, sest et mulle anti samuti osaleja käepael nagu teistelgi sealviibijatel. Siis kasutasin juhust ja vaatasin, kuidas ümberkaudne rahvas teeb veel viimaseid meeleheitlikke ponnistusi, et reedeks kõik valmis oleks.
Seda konkreetset musta Pontiac-i vaatama jäädes küsisin tema ümber askeldavatelt ning autot puhastavatelt seltsimeestelt, et ei tea, kui kaua aega läks, enne kui Meister oli nõus oma jah-sõna ütlema, et ta autot Tartus rahvale näidataks. Vastuseks oli, et see "Jah" vastus tuli temalt kiiremini, kui ta sõidab.
Nii et ses mõttes täitsa positiivne uudis.

Veidike maad edasi seisid aga mõned vanemad USA päritoluga sõidukid.
1957 a. Chevrolet Bel Air, millele on omistatud must numbrimärk.
Sellise numbri saavad ainult sellised masinad, millede originaalsuse aste, taastamistöö- ning koostekvaliteet ei jää tolleaegsest tehasekvaliteedist sammugi maha. Pigem ületab seda. Minul on sellise taastamistöö taseme saavutamiseni veel väga pikk tee käia:




Tema kõrval seisis sama kõrge töökvaliteedi osaks saanud 1927 a. Chevrolet Capitol:




Nendest natuke eemal seisis samamoodi üks vanem, 1923 a. Ford T, mis oli tolle ajastu USA-s enimlevinud rahvaauto ning millele on minu teada samamoodi omistatud must numbrimärk:






Kuna rohkem hallide sees taolisi isikupäraseid ja vanu taastatud autosid rohkem ei olnud, siis võtsin suuna väljapääsu poole, et vaadata mis seal huvitavat pakutakse.
Kolmandast hallist väljudes jäi minust vasakut kätt üks väike vanatehnikanurgake, kus eelnimetet tegevusega seotud klubi nimega Levatek eksponeeris enda ja oma tuttavate-liikmete valduses olevaid sõidukeid.
Tagumine väike rivi koosnes paarist Vene päritoluga sõidukist- eespool lihtsurelikele mõeldud Moskvitš ning Pobeda:


Nende kõrval seevastu parteipealikele ning Nõukogude Liidu kõrgemate isandate "tagumise poole" ringivedamiseks mõeldud sõiduk GAZ 14 "Tšaika":

Ma võin eksida, aga antud GAZ 14 peaks vist kuuluma Tartu ärimehe Neinar Seli omandusse. Vähemalt numbrimärk tundub küll tema stiil olevat. Taolisi sõidukeid, milledel on 007 numbriteks, on tal veelgi, kaasaarvatud praegusel ajal üliharuldane ja N. Liidu ajalgi vähe valmistatud ZIL-Junost buss.

Tagumisest reast ettepoole, varju alla suundudes pälvis mu tähelepanu kaks järjekordset musta numbrimärgiga sõidukit.
Kõigepealt GAZ 21:





Seda "Volgat" vaadates ma mõtlesin endamisi et see on ikka täielik müstika, kuskohast ja kuidas mõned inimesed oskavad nii heas originaalkonditsioonis autosid leida ja saada. Aga eks see ole osalt juhuse, teisalt võibolla jällegi keskmisest paksema rahakoti teema, sest et ega taolisi sõidukeid, juhul kui keegi endistest omanikest neid ka müüks, odavalt enam ei saa ja odavaks nad enam ammugi ei lähe. Pigem vastupidi. See on sisuliselt nagu pensionifond, mille väärtus ajapikku ainult tõuseb- vastupidiselt pankade poolt pakutavale, kus sa võid oma rahaga pensioniajaks täiesti kõrbeda. Nii et kõige kindlam pensionifond- vanade ja haruldaste sõidukite kollektsioneerimine ning säilitamine.

Järgnev auto, GAZ 69 on algselt olnud kindlasti palju hullemas konditsioonis, kui praegu. Ma ei kujuta ette, kui palju sellesse masinasse on aega, närve, raha ja materjali maetud aga nagu näha, tulemus on seda väärt et ka tema musta numbri vääriliseks nimetada:






GAZ 69 kõrval seisis aga eelmistest nähtutest kordi haruldasem sõiduk, mida tänapäeval vaid hea õnne korral, läbi mitme-setme isiku või mingisuguste x-kanalite kaudu on võimalik omale soetada. Seda masinat ajavad taga meie nn. esirikkuritest kordi ja sadu kordi jõukamad, Venemaal elavad miljardäridest autokollektsionäärid. Näib, et üks magus suutäis on nende eest siiski suudetud ära tõmmata.
Taastamisjärgus küll, kuid tundub et see-eest igati autentne, lahtise kerega ZIS-110:








Kuigi keretööd näisid tal suht algfaasis olevat, siiski sõitis ta näituseplatsile täiesti omal jõul. Nii et süda on vanakesel juba korda tehtud, mis on muidugi hea märk.

Kui meie telgi juurde tagasi jõudsin, siis seal käis tunglemine juba paraja hooga. Loomulikult polnud me Tarmoga kadedad poisid ja nii mõnigi neiu või naine(kellede sekka sattus ka selliseid... ütleme, vaat et modellivälimusega indiviide) sai loa autosse sisse istuda, selles ringi vaadata ja/või auto juures endast lasta pilti teha. Selle jaoks ju näitust korraldataksegi, et rahvale endi autosid näidata.
Kusjuures ma olen tähele pannud, et niikui inimesed mõnda vanemat "ameeriklast" kusagil kas seismas või sõitmas näevad, mingil määral tõmbuvad suuremal osal neist suunurgad ülespoole. Millega seda seletada ? Selle kohta ma ei oska muud öelda, kui et "Mõigu KEK jääb vastuse võlgu"(Kui nüüd tsiteerida Nõukogudeaegse telesaate üht levinud vastust).

Eks oma osa andis laupäevase ürituse õnnestumisele ka kuiv ja päikesepaisteline ilm.
Kuna autode eksponeerijatel, s.t. Tarmol ja minul, polnud masinate juures eriti suurt midagi teha, siis vahelduva eduga sai veidi jutu käigus õllet võetud ja lähedalasuvast toidutelgist järjekordsete šašlõkki täis varrastega enda varjualuse poole tuhatnelja kapatud.
Laupäevaõhtune afterparty toimus "Atlantise" ööklubis, kuna "Pattaya" olevat kuulu järgi oma uksed lõplikult kinni pannud.
Tuttavaid leidus sealgi ja nii mõnigi kord unustasin end "kurilkasse" mõne tuttavaga vanadest autodest juttu ajama. Tegelikult see oligi selle asutuse üks pea kõige vaiksemaid kohte. Star Cafe-s, rääkimata suures tantsusaalis käis see "keevitava" muusikastiiliga vaibakloppimine niisuguse kõvadusega, et pidevalt peab üksteisele kõrva karjuma, kui ennast kuuldavaks tahad teha, rääkimata sellest et normaalne ja kaine peaga inimene ei julgekski sinna minna.
Kuna mina selle aja peale enam purukaine ei olnud, samas aga mitte ka ülemäära võtnud, siis ma üritasin nondes ruumides võimalikult vähe viibida.

Pühapäevane päev oli aga täiesti läbikukkunud. Eelkõige just ilma mõttes.
Praktiliselt terve päev sadas, ainult õhtupoolikul jäi vähemaks. Ja kui ilm ei ole mitte kõige parem, siis ei viitsi ka inimesed niisuguse tatise ilmaga eriti kusagile minna, vaid istuvad parema meelega kodus.
Nii et see vast oligi see peamine põhjus, miks viimasel messipäeval rahvast väga vähe käis, võrreldes eelmise aastaga.

Eks ta üks paras siblimine ja majandamine oli nende autodega, aga kokkuvõttes võiks üritust lugeda kordaläinuks. Tarmo sai ühe sõiduki maha müüdud ning tema esmane kartus, kas nimekaarte ikka võetakse piisavalt, osutus asjatuks, sest et selle mitme päeva peale kokku oli väikesest karbitäiest vast ainult neljandik alles.
Eks paljud võtsid neid nimekaarte ka niisama, kas kollektsioneerimise mõttes vms. Aga kes teab, võibolla eksis nende sekka ka mõni tõsiusklik USA-raua huviline ära, kes alles mõni aeg hiljem annab enda autoostusoovidest müüjale märku.

Igatahes, oli huvitav ja positiivne nädalavahetus. Vähemalt minu jaoks küll.