reede, veebruar 27, 2009

211. Peatükk: "Cadillaci" uste ja tiibade värvimine ning muud ettevalmistustööd.

Loll pea on ihule parajaks nuhtluseks küll. Ma mõtlen siis enda pead selle all, mitte et ma kedagi selle nimetusega tituleeriks.
Viimasel ajal on pidevalt meelest läinud fotoaparaat kaasa võtta, küll laadima panna jne. jne. et tööde käigust mingitki visuaalset ülevaadet esitleda.

Kuna pilte on vahepealsetest tööprotsessidest mõni üksik, siis püüaks toimunut mingil moel kirjeldada.
Kui ustel olid pealmised pinnad esimest korda tumeda täitevkrundi all, siis tuli ette võtta nende sisemised pooled. Need on tavaliselt sellised, mida eriti ei viitsita teha. Enamjaolt piirdutakse vaid nende pindadega, mis nähtavale jäävad.
Ma võtsin asja nagu sellest seisukohast, et kuna uksed on juba nagunii täiesti pulkadeks võetud, siis oleks mõttekas ka polstrite all olev ukseplekk vanast värvist ära puhastada.

Juttu kirja panna on üks, plekipindu puhastada aga teine asi.
Juhiukse polstrialune plekk sisaldas lisaks kruntidele endas veel mingisuguse villase materjali tükke. Ilmselt oli sinna kunagi pandud mingisugune mürasummutusvaiba moodi asi. See tuli muidugimõista maha kraapida.
Tollega ühele poole saanud, tuli jälle võtta taldlihvija ning hakata kogu seda vana värvi ja krunti maha lihvima:


Paari tunni möödudes oli tulemus juba natuke parem, kuid siiski mitte päris valmis:


Parempoolse ukse sisepind oli aga seevastu teistsugune. Seal polnud punasest aluskrundist jälgegi. Vastu vaatas must, tehases peale lastud aluskrunt. Ilmselt oli parempoolne uks kunagi USA-s mingisuguse avarii osaliseks saanud, mis siis uue vastu välja vahetati. See näikse kinnitavat ka selle "Cadillaci" teema alguses mainitud parempoolse külje avariid.
Mõlema ukse sisepinna lihvimisele kulus jällegi paar päeva. Kui oleksin tahtnud nahhaal olla, siis oleksin silma "kinni pigistanud" ning nad mõlemad lihvimisvilla ja lahustiga kergelt puhtaks lihvinud. Sellisel "pinnapealsel" tööl pole niisugusel kujul aga mõtet.
Kui uste sisekülgedelt oli ükskord vana värv ära lihvitud, siis keerasin nad jälle "õigetpidi", hööveldasin üle ning kruntisin teistkordselt ära. Sisemise poole jätsin toona targu tegemata. Miks, seda saab varsti allpool olevatelt piltidelt näha.

Siis oli järg tiibade käes.
Ega nendega eriti lihtne polnud. Tol ajal olid "Cadillacide" esirataste koopaplekid esitiibade külge keevitatud. Nii et üks selline ebamääraste vormidega ja mitte just kõige kergem detail töö jaoks pukkide peale panna, nii et ta seal paigal ka püsiks, oli vahetevahel mu jaoks paras pusimine.
Esitiibade külge keevitatud rattakoopad olid samamoodi selle halli, x-päritolu värviga koos. Kuna "tulemüüriga" toimunust ning sellest, mida see hall värv lahustiga reageerides tegi, olid saadud vitsad veel liiga värskelt meeles, siis tuli mul koopaplekkidega teha samasugune "operatsioon"- lahusti ning lihvimisvillaga kogu see kahtlane värv maha pesta. Kui selle tööga olin ükskord valmis saanud, siis tuli nentida, et koopaplekid ei olnud samuti roostest puutumata jäänud. Pealmised osad olid küll enam-vähem, kuid allpool tungis rooste läbi värvi jõudsalt esile.
Seal ei aidanud samuti miski muu, kui et vana värv ja selle all peituv rooste halja plekini puhtaks lihvida.
Kui ka nendega olin lõpuks ühele poole saanud, siis tuli esitiivad jällegi õigetpidi keerata, et pealmised pinnad teistkordse täitevkrundi alla panna. Nii et jällegi kulus nende kallal tegutsedes päris mitu päeva.

See nädal aga sain kõik kõnealused detailid lõpuks nii kaugele, et võis hakata värvimise peale mõtlema. Veel üks pilt uste viimase lihvimistöö käigust:


Nagu eelminegi kord, avanes alles täna võimalus kogu oma "kolaunnikuga" värvikambrisse pääseda. Üks pilt parempoolse ukse siseküljest enne kruntimist:


Seekord kasutasin sisepindade kruntimisel nn. kiirmeetodit.
See tähendab seda, et haljaks lihvitud pindadele kandsin peale kõigepealt happekrundi. Kui too kuiv, läks temale selga omakorda täitevkrunt, seejärel värv ning lakk. Sellisel moel jäi ära mitmekordne sisepindade lihvimine ning kruntimine.

Kui ustel ja tiibade sisekülgedel krundid kuivad, hakkasin otsast pealmisi pindu värvima:








Juhiukse sisekülg:


Parempoolse ukse sisekülg:


Ning mõne tunni möödudes said kõik detailid ka lakitud:






Kuigi seekord oli tolmu tunduvalt vähem, kui näiteks autot tehes, siiski päris steriilselt puhast pinda ma sellegipoolest ei saanud. Nii et ka need detailid ootavad millalgi pindade matistust ning poleerimist. Kuna ohtlikke kohti, kust oleks võinud lakk voolama minna, oli nii tiibadel kui ka ustel päris mitmeid, siis ma ei hakanud nö. peegelsiledat pinda taga ajama, vaid jätsin ta mõnevõrra "mustriliseks". Lihtsam on kergelt apelsinikooremustrilist lakipinda siledaks lihvida ja ta uuesti läikima poleerida, kui et hakata "jookse" likvideerima ning riskida sellega, et mõne randi või õnaruse juurest võib lakist läbi lihvida. Ja siis pole detaili ringitegemisest pääsu.

Tegemata jäid veel tagarataste katted ning uksehingede piirajad, kuna mul tekkis kerge "pukipuudus". Kuna nood on niisugused detailid, milledest suurt midagi ei sõltu, siis saab neid värvida ükskõik millisel sobival ajal.

Nii et laias laastus on suuremad tööd selle autoga lõpuks ühel pool.
Aega temaga küll läks, aga asja vast sai. Ehk ta nüüd kestab jälle mõned aastad. Kunagi kevade poole tuleb siis ette võtta kere poleerimine. Selleks peab aga autole ja detailidele pealekantud lakk saama korralikult lõpuni ära kuivada.

reede, veebruar 20, 2009

210. Peatükk: 1959 a. "Cadillaci" põhja keevitustööd.

Eile sai korraks, muude toimetuste seas ka plekksepa töötuba külastatud, et vaadata, kuidas tal keevitustööd pealkirjas mainit "Cadillaci" juures edenevad. Teadupärast mõned kuud tagasi nägi see auto peale liivapritsist tagasitulekut suhteliselt räbal välja.
Ütleme nii, et tasapisi on juba ka mingeid tulemusi näha, kuigi teha on veel väga palju. Muidugimõista on see töö veel poolik. Keevituskohad siledaks käimata jne. jne. aga üldjoontes on autol juba mingisugune põranda moodi asi olemas.

Üldvaade:


Kõrvalistujapoolne põrand:


Tagaistme all olev põrand:


Juhipoolne põrand:


Vanad läbiroostetanud karbijäänused lõikas plekksepp maha ning lasi ühes plekitöökojas valtsida korralikud tugevduslehed, mis on kruntvärviga kokku võõbatud. Selle külge keevitatakse kunagi omakorda lävekarp:


Juhipoolse "tulemüüri" nurga ning põranda liitekoht:


Parempoolse lävekarbi tugevdusleht:


Kõrvalistujapoolse "tulemüüri" ning põranda liitekoht:


Esitiiva serv, mida polnud ollagi:


A-piilar, mis oli rooste poolt sedavõrd kahjustatud, et sealt tuli tükk plekki välja lõigata ning uus asemele keevitada:

neljapäev, veebruar 19, 2009

209. Peatükk: Uste pahteldus, lihvimine, kruntimine.

Vahepeal sai veidi ustega tegeletud.
Kuigi neid sai siit-sealt tinapahtliga siledamaks aetud, siiski korralikust pinnasiledusest oli asi kaugel. Nii et kumbki läks peale kruntimist veel nö.täiendpahteldusele.

Esimene kiht lihvitud:


Teine kiht:




Teine pahtlikiht lihvitud ja esimest täitevkruntimist ootamas:




Krundid peal:


Kõrvalistujapoolne uks oli võrreldes teisega seevastu rohkem tööd nõudvam. Siin tuli mul teda ikka päris mitu korda lauspahtli alla vedada, et ta üldse mingit kuju võtma hakkaks:




Kuid lõpuks sai ka see detail esmase täitevkrundi alla.
Pilti lähemalt uurides nägin, et märjal krundil tagasipeegelduv lae ja seina nurk asetseb põrandanurgaga peaaegu ühel joonel. Nii et esmapilgul tekkis korraks optiline pettekujutelm, nagu uks oleks tumedast ja poolenisti läbipaistvast plastikust tehtud:


reede, veebruar 13, 2009

208. Peatükk: "Cadillaci" värvimine.

Tänane päev oli siis sisustatud auto värvimisega.
Kuigi ettevalmistöid polnud palju, siiski kõik see pindade puhastus jms. võtsid parasjagu aega, nii et ei saanud arugi, kui oli eelnimetet protsesside peale sujuvalt tund aega ära kulunud. Lõpuks sain aga värvimisega pihta hakata.

Paari tunni möödudes oli autol kaks kihti musta lakialust värvi peal:




Parem tagatiib:


Vasak tagatiib:


Veelkord paari tunni möödudes oli auto lõpuks ka kahe lakikihiga kaetud:




Parem tagatiib:


Vasak tagatiib:


Lakkimise käigus tekkisid ka mõned vead sisse. Kapoti keskel asuva kõrgenduse juures sai lakki liig palju, nii et selle ümber tekkis selline paksem rant:


Samuti tagatiiva siseküljele, kus ta hakkab sujuvalt tagapaneeliks üle minema, oli laki valgumisega tekkinud väikene tilk. Õnneks on taolised vead likvideeritavad.
Kõige rohkem ma põdesin tegelikult tagatiibadel asuvate, koonusekujuliste disainielementide pärast. Kuna lakk sai suhteliselt vedel ning "mahlakate" kihtidena peale, siis võis tekkida oht, et ta hakkab nendest kohtadest voolama. Tegelikult neid teravaid rante ning õnarusi oli veelgi, kus oleks samasuguseid probleeme tekkinud, aga õnneks jäid suuremad jamad ära.
Kuna üheski kambris ei saa päris steriilselt puhast värvi- või lakipinda, vaid mõned tolmutäpid tulevad ikka sisse, siis ei pääse ka see auto kunagisest hilisemast poleerimisest. See aga saab toimuma kunagi hiljem, kui lakk on saanud korralikult ära kuivada.

Algul oli plaan selline, et peale lakkimist jätaks auto kambrisse. Nädalavahetuseks kuivama ning tahenema. Kuid töökojas, kus ma autot värvisin, pidi üks buss esimesel võimalusel värvitud saama. Nii et auto kambrisse jätmisest ei tulnud midagi välja, vaid tuli hakata otsima mõnda ruumi, kus ta peale kambris kuuma õhuga kuivatamist pärast kusagil omaette edasi kuivada saaks. "Cadillaci" omanik sai õnneks ühe tuttavaga kokkuleppele, et paar päeva autot tema töökojas edasi hoida.
Nii et tuli operatiivkorras järgi tellida puksiirmasin ja "Cadillac" sinna peale sikutada:


"Cadillac" oma ajutises peatuspaigas:


Siin piltidel proovisin vaadata, et kui suur see tagatiibade pinnalainetus on.
Need on nagunii sellised detailid, mida peale kapoti ja tagaluugi pingsat uurimist erinevates lähteasendites, vidukil silmadega kriitikute poolt sihikule võetakse.
Aga näib et plekipind väga ei loperdagi. Vähemalt tõstukite postid näivad küll peegelpildis ühtlaselt kõverad:




Eestvaade:


Selline ta siis lõpuks sai.
Kui järg kunagi pindade poleerimiseni jõuab, siis peaks auto omale juba mõnevõrra viisakama välimuse saama.
Homme aga asun tegelema ustega, milledest ühe kohta on mul pildimaterjali näol juba väike ülevaade olemas. Peale neid ootavad oma järge esitiivad.

207. Peatükk: Ettevalmistustööd "Cadillaci" värvimiseks.

Vahepealne periood on nii töörohke, et pole aega olnud oma tegemistest ülevaadetki anda. Kõige paremini iseloomustaks praegust elu- ja töötempot vast selline väljend, et kohvivesi keeb mulinal ühes teatud "nimetajas", kus selg ja jalad kokku saavad.

Vahepeal said valmis ka järjekordselt klaaskuulipritsipuhastusse viidud detailid: Tagarataste katted, uksehingede piirajad ning kapotiluku vastus, mis esipaneeli külge kinnitub.
Väike slaid ka "süüalustest":


Rattakatete pealmist pinda oleks ehk kuidagimoodi saanud ka taldlihvijaga puhastada. Sisemiste poolte lihvimisega oleksin aga jänni jäänud. Eriti rattakatte lukustusriivi ning selle ümbrusega. Klaaskuuliprits on aga asja päris sügavuti suutnud ära puhastada ja plekk pole õnneks selle tegevuse käigus samuti lainesse tõmmanud:


Uksehingede piirajad pealt:


Seestpoolt:


Klaaskuulipritsiga vajavad puhastamist veel akuraam, üks väike hoidik, mis kinnitub tulemüüri külge ning õhupuhasti. Viimane neist pole küll teab mis roostes, kuid vana värv on siit-sealt aja jooksul lahti koorunud ning ta näib üldse "väsinud" välja. Õhupuhasti nägemine lõi klaaskuulipritsiga puhastustöid tegeval mehel silmad kõige rohkem särama. Ta tahtis seda juba kohe, esimesel võimalusel kaasa võtta, millele ma häälekalt vastu protesteerisin, öeldes et "dessert tuleb alati viimasena".

Nüüd oleks paslik ära rääkida ka selle sisepindade "äksphärimändi" mõte, mis paraku aga veidikene "bärsche" läks(kui nüüd tegevuse iseloomustamiseks sellist poolvigast eesti-saksa segakeelt kasutada).
Algul oli plaan selline, et peale lihvimist krundiks ja värviks kapoti ja tagaluugi sisepinnad ning "tulemüüri" ja pagasiruumi põhja eraldi ära. Pärast poleks muud, kui et luugid külge istutada ning värvida omakorda pealmised pinnad. Kuna aga värvimise käigus lendas suurtele sisepindadele liig palju tolmu peale, siis ei saanud sellest tööst sellisel kujul asja. Nii et mul tuli nende matistus uuesti päevakorda võtta. Võibolla nüüd kambris värvituna saab parema tulemuse.

Värvikambri otsimine oli omaette üks paras "seebiooper".
Mina veel nii rikas pole, et korralikku kambrit omada. Enda ruumis aga taolist suurt autot värvida oleks olnud mõeldamatu.
Seetõttu tuli hakata uurima, missugune Tartus resideeruvatest töökodadest oleks nõus olnud kambrit auto värvimise ajaks kasutada andma. Tingimusel, et kambri tööks kuluva nafta maksaksin ma muidugimõista kinni.
Värvikambreid on päris mitmetel töökodadel, kuid enamus neist polnud sellise asjaga nõus. Küll oli põhjus nende enda tööde suur maht(mis on muidugi mõistetav), või siis ilma mõjuva põhjenduseta keeldumine, mis lõppkokkuvõtteks jäigi minu jaoks arusaamatuks.
Õnneks soostus ühe töökoja juhataja minu soovile vastu tulema ning eile toimus siis väikene "Operatsioon Õ", ehk "Cadillaci" transportimine värvitöökotta.

Kuna äsja oli kambris üks buss omale uue värvi peale saanud, siis pidin mõnda aega ootama, millal autoga "kappi" saaksin sõita. Ajaviiteks klõpsisin mõne pildi:




Siin siis "elukas" juba kambris, puhastustöid ning kinnikatmist ootamas:




Ega see auto tekitas oma mõõtude, aastaarvu ning mahlakalt kostuva, V8 madala plödinaga kohalikes töölistes omajagu uudishimu. Nii mõnigi neist tuli sel ajal, mil ma Rammsteini "Reise, Reise" ümina saatel autot kinni katsin, värvikambrisse sõidukit uudistama. Julgemad küsisid ka "stampküsimusi" aastaarvu, mootori töömahu ning kütusekulu kohta. Minu öeldud vastuste peale muutus küsija näoilme tavaliselt üpris mõtlikuks ja vastus piirdus enamasti "noojah..."-tüüpi lausega.

Kolme tunni möödudes, mida sisustas enamjaolt käriseva paberi krabin, sain auto lõpuks kinni kaetud. Sellisel kujul jäi ta siis värvimise ootele:








Eks tänane päev siis näitab, kas on käsi kullas, või p.... mullas.